Ummamuud liina üüjuusk ehk lühidalt ja arusaadavalt Võru Ööjooks

Kevadel, kui sai suve-, sügishooaja plaane tehtud, siis sai Võrumaa pikamaajooksude sari maha kriipsutatud, sest laias laastus on iga võistlus 200km sõitu. Praeguste kütusehindade juures pigem ei. Ometi ma sel võistlusel osalesin. Nimelt parem pool tuli üks päev trennist koju ja teatas, et nende pundist paar inimest lähevad, tema tahab ka minna. 2 sek ketrasin peas mõtet, kauem ei saa kone kuumeneb üle. Olgu, muidugi lähme. Tegelikult see jooks meeldib mulle.

Ei hakka stardi eelseid protseduure kirjeldana, neid juba teavad kõik. Nii palju võib öelda, et oli palav ja pime. Pime nagu ööjooksule kohane. Mitte nagu… Ah, teate isegi, millist teist kuulsat ja “vapustavalt vägevat” “ööjooksu” ma mõtlen.

START!

Plaan oli joosta 10km rekord. Melu oli täitsa lahe, üllatavalt palju rahvast oli tänavatel. Noored-vanad. Kõik olid. Võtsin kohe targu natukene vaiksemalt, sest vana hea Võru jooksusari, pannakse alguses kohe tuhatnelja minema, pärast tullakse sama kiirelt selgees vastu. Nii umbes oli ka. Teine põhjus, miks rahulikumalt võtsin oli see, et see paganama auto, mis ees sõitis. Keegi korraldajatest arvas, et kõige lahedam oleks panna mingi tüüp pagassi istuma ja mis tal seal targemat ikka teha on, kui jooksjatele eredat valgust näkku lasta. See oli jube häiriv. Panin sellepärast ühest teeotsast ka mööda, sest ma ei näinud midagi.

Jooksu esimesel ringil midagi suurt ei toimunud. Teisel ringil sain aru, et olen üldis 4.kohal. Hmm. Läheb huvitavaks. Kolmanda koha jooksja hakkas mulle jõuliselt selg ees vastu tulema. 7 km peal tundsin, et kõhuga mingi jama. Ei saanud täpselt aru ka, mis toimub. Hakkasin igaks juhuks kohta otsima, kuhu saaks “kingituse” jätta. Olgu, vist ikka pole nii hull. Olin kolmandale kohale üpriski lähedale jõudnud.

8.5 km, ei, on vaja minna. Kiire pitstop ja minekut. Ehk nüüd on kõik paha välja lastud ja saan edasi panna. Kaotasin sinna umbes 8-10 sek. Jällegi hakkasin koheselt vahet vähendama, aga…. Noh, mis arvate!? Uuesti vaja minna, seekord sain õnneks istuda 20 sek kiriku taga kemmergus. Ja jälle minek. Õnneks ei kuulnud kedagi mööda jooksmas. Viimased 500m ja finišis ajaga 00:35,59 ning koht 4, vanuseklassis 3.

Rekordi kordamine. Kõike arvesse võttes täitsa korralik jooks. Ja kui seda veel arvesse võtta, et ma ei teinud selle võistluse jaoks eraldi mingeid muudatusi treeningplaanis. Ei võistluseelset soojendust ei mingit ettevalmistust.

Tartu Maastikumaraton

Käes on see ilus hetk, kui tuleb sammud seada TMM’le. See jooks Otepäält Elvasse, noh. Tavaliselt ma ootan igal kevadel seda jooksu. Üks lahedamaid radu üldse ja üldjuhul on ka korraldus väga hea. Teine väga laheda rajaga võistlus on Raadi tänavajooks.

Kui kurvematel teemadel rääkida, siis osavõtjaid oli häbiväärselt vähe. Põhidistantsidelt -50%. Kõige väiksem oli kukkumine maratonil, aga seal ongi vähe osalejaid. Ma ei hakka spekuleerima, miks paljud jätsid tulemata. Eks nad ise teavad kõige paremini.

Jätkame veel kurvematel teemadel. See aasta sai see jooks minu jaoks täiesti uue tähenduse. 3 nädalat enne suurt jooksupidu matsin oma isa Elva kalmistule, mändide alla. Teatavasti asub kalmistu finiši lähedal. Kui nüüd naljaga pooleks öelda, siis jooks isa “vaatama”. See tegi kogu päeva minu jaoks üsna emotsionaalseks. Kogu jooksu tegelikult. Praegugi veel.

Päevast endast. Rutiinne tegevus võistluspäeval on selline: Ärkamine (see on üks kõige tähtsam asi), söömine ja võistluspaika sõitmine. Kuna jooks on punktist A punkti B, siis igal aastal on korralik jant, kuidas saada Elvast Otepääle. See kord kasutasime korraldajate transporti. Ma ei saa aru, miks ma seda varem kasutanud pole? Väga mugav lahendus.

Kell 10 jõudsime bussiga Tehvandile. Külm oli ju. Väga külm. Ma polnud enam üldse kindel enda jooksuriietuse valikus. Maika ja loskutovid. Mul hakkas külm selle peale, kui ma mõtlesin sellise riietuse peale, aga õnneks asi lahenes ilusasti – mul lihtsalt polnud teist varianti, sest midagi muud mul kaasas polnud. Nägin treenerit, panime plaani paika. Joosta sama kiirelt nagu Viljandis. Peaks tehtav olema, ise arvasin sama. Soojendusjooks, võimlemine ja lahtijooksud.

START!

Meil tekkis päris hea punt. Naiste liidrid ja palju mehi. Üleliia kiirustama ei tahtnud kohe alguses hakata. Jooksingi mõnusas 3:50 tempos. Kruusale keerates oli natukene aega ringi ka vaadata, et kellega ma siis täna koos jooksen. Avastasin, et meil pundis üks jooksja, kellega sai Võrumaa sarjas madistatud. Tavaliselt oli ta hästi kiire algusega ja lõpu poole sain ta alati kätte. Nüüd olin Talle järele jõudnud juba 5 km peal. Korra käis peast läbi mõte, et äkki hoopis mina olen see, kes on liiga kiiresti alustanud?

Kruusale keerates tõmbas grupp korra nagu hoo maha ja mul oli üsna hea tunne. Lasin omas tempos edasi kuniks olin juba ees otsas ja natukenegi ees. Kaugemal eemal nägin üht sõpra, kes just konkurendist möödus. Tal tundus sama jama olevat, et hoog vist tõmmati liiga maha. Kui tunne on, siis tuleb minna. Nii ma ka tegin.

Alguses tundus, et sealt grupist ei tulnud kedagi kaasa, aga naiste liider ja mõned mehed veel olid mul ikkagi seljataga. Minu eesmärk oli üks väiksem grupp eespool kinni püüda, et nondega seal maid ja puid jagada. Tegelikult ma kogu aeg kartsin seda, et tagant paar tüüpi tulevad ja karistavad ära natukese hullumeelse mineku. Protokolli vaadates, siis mu mure oli asjatu, sest päris mitmed tugevad jooksjad (mind see aasta korduvalt võitnud) jäid paari minuti kaugusele.

Jooksime väikse pundiga koos. Naiste liider ja mõned mehed. Ma seal pigem rippusin grupi lõpus. Vähemalt too hetk tundus nii. 7 km enne lõppu tuli esimene raske hetk. See oli jube. Lasin väikse vahe grupiga sisse. Nad silkasid kohe minema. Head vormi on raske varjata. Kehva vormi pole vaja varjata, see tuleb kohe välja. Nii ma seal surin uhkes üksilduses.

Poolmaraton tuli ajaga 1:21,54. See valmistas mulle suurt rõõmu. Tegelikult pole ju väga kehv aeg? Plaanist kehvem, aga siiski üsna hea. Kui aus olla, siis ma suht juba 5-6 km peal sai aru, et 3:50min/km keskmist hoida on mul täna üsna keeruline.

Ja nüüd algasid viimased 3 km. Kilomeetrid, mis tundus kui lõputa õudus. Kas saabub jooksu lõpp või minu lõpp, selles ma polnud kindel veel. Ma võtsin rajast maksimumi, taarusin ühest servast teise. Lõpuks tuli finiš, keegi veel spurtis minust mööda, aga las linnuke lendab, mul polnud enam jõudu. Korraks nagu vist püüdsin, aga see võis kõrvalt vaadates olla üsna koomiline. 100-aastane auruvedur püüab kiirendada elektrirongiga. Umbes midagi sellist.

Koht 20. Aeg 1:34,40, vanuseklassi 6.
Ma jäin jooksuga väga rahule. 4 sek/km aeglasem, kui plaanisime, aga pole vigu. 2sek/km aeglasem, kui Viljandis. Mõnus jooks oli. Peale 5 min puhkamist ei tulnud meeldegi, et nii hullult kuskil surin.

93. suurjooks ümber Viljandi järve

Võiks öelda ja tulebki öelda, et Viljandi järve jooks algas juba laupäeval. Kerge võistluseelne soojendus peale lõunat, siis pesema, nägu pähe, kulmud ette ja pittu! Nimel oli meid kutsutud väikesele volbripeole. Mõte oli väike lõke, sossutame vorsti varda otsas, 1-2 taastavat jooki Coca-Colaga ja kella 22ks koju tuttu. Lõppes ikka asi sellega, et kell 1 sain alles magama, sest juttu jätkus kauemaks.

Hommikul ärgates polnud üldse tundeid, millegi vastu. Ei olnud seda tunnet, et nüüd peaks Viljandisse sõitma ja seal kiirelt ümber järve jooksma. Keetsin pudru valmis, ajasime selle näost sisse, asjad kokku ja punuma. Viljandisse jõudsime kell 11. Täpselt tund enne starti. Viljandis õnneks väga hullu probleemi parkimisega pole, kuigi seal tundus olevat mõneks minutiks mingi kaos. Kuidagi ei suudetud autosi õigesse kohta suunata. Õnneks see laabus kiirelt.

Number välja, esimene WC peatus, auto juurde tagasi, numbrid külge ja soojendusjooksule. Tegin 3 km soojaks, siis võimlesime ja lonkisin vaikselt auto juurde tagasi. Teise WC peatuse tegin ka. Kell oligi juba märkamatult 1150, sättisin teised tossud jalga ja sörkisin vaikselt starti.

START!

Tänud Marisele, kes mind kuidagi ette poole gruppi sokutas. Tegelikult isegi esimesest grupist on kitsas. Kõige parem on eliidist startida, aga eks selle koha ma pean ise välja võitlema. Kõike ei saa lasta ette-taha ära teha. Ma olen täiskasvanud Eesti mees, ma hädaldan vaikselt kodus või kui on julgustust saadud jookidest.
Plaan oli joosta 3:50min/km.
Stardist sain enam-vähem minema, aga suht esimese 200 meetri peal jäin veits karpi. Mingid tüübid jooksid keset teed ja arutasid, et praegu on tempo 4:15, natukene peab rahulikumalt võtma. Mine võta omaette kuskil. Võtsin hästi äärde, peaaegu muru peale ja lasin lihtsalt minna.
Esimene kilomeeter 3:44. See on hea, et päris ribadeks kohe ei jooksnud. Teine kilomeeter tuli ajaga 4:05, seal on see jube tõus sees. Viljandi ongi selline, kus ühe kilomeetri saad panna enam-vähem, siis teisel kilomeetril on ikaldus, kolmas jälle saab panna jne. Kuskil 2.5 km peal vaatasin korra ümberringi, tuttavad näod/seljad, siin ma umbes peakski olema. Minu masti mehed on siin. Paganama Ahti selg oli kogu aeg ees, plaan oli see kinni püüda, aga lõpuks tuli välja, et täna mitte. Finišis jäigi vahe 35 sek. Kolmas kilomeeter 3:47, neljas 3:34.

Kuna ma tehnilist osa ei jaksa veel väga joosta, siis ma pean end maksma panema sellistes kohtades, kus on mul eelis – pikad lauged tõusud või sirged, tasased kiired osad. Need on need kilomeetrid, kus ma teen tööd. Ja mida ma olen ka tähele pannud, siis ma jooksen hästi julgelt. Lõikan kurve, optimeerin rada, ei lase hoogu maha tehnilistes osades. Näiteks mingid kraavi ületused, ühe pinnase pealt teisele minemine, konarlikud kohad. Lihtsalt tuima näoga läbi. Ei hakka seda jalga väga sättima. Seda oli väga hästi ka soos näha. Tüübid, kes minu ees jooksid, kiiremad mehed, otsisid hanereas kuivemat kohta, sättisid jalga ja leinasid seal niisama, põhimõtteliselt parkisid seal vee ääres. Ma mingi, aaa soo, 2 sek mõtlemist, ma lähen siit ja panin lihtsalt tuimalt otse keskelt läbi. Keegi oli sealt varasemalt ka läinud. Tõmbasin 30 meetriga 10 meest kotti kohe. Teine märjem koht sama moodi, lihtsalt tuima näoga läbi. Ma teadsin, et nad püüavad mind ilmselt põllu peal kinni, aga las pingutavad ka natukene.

Viies kuni üheksas kilomeeter tulid 4:00 või tiba üle selle/alla selle. Suures plaanis see ei mõjuta midagi, sest tähtis oli keskmine saada 3:50. Nüri põllu peale jooksmine, mõned sajad meetrid helget asfalti ka vahelduseks, aga no ei jõudnud. Ei olnud kuskilt juurde panna, too hetk küll mitte. Kümnes kilomeeter 3:38. Veits sai joosta ka vahepeal, mitte kogu aeg kartuli põllul rohida. Üheteistkümnes kilomeeter 3:51. Läks vähe raskeks juba ka, veits vist hakkasin liialt kontrollima, hull tuul oli ka muidugi vastu.
Viimased 500 m võtsin oma kõrsikud kõhu alt välja ja laksasin 3:23 min/km tempos finiši poole.
Tasuks 56.koht, vanuseklassis 15, ajaks 00:44:35 ja särk. Keskmine tempo 3:52min/km, polnud päris see, aga olen väga rahul.

Tegelikult see Viljandi polegi ju väga hull. Kõik räägivad, et oi-oi see nii raske, aga milline võistlus on lihtne?

Nüüd tsau-pakaaa ja Otepää-Elva metsade vahel näeme!

2. Raadi tänavajooks

Mu uues treeningplaanis oli selline tsitaat: “Trenni tuleb teha selleks, et võistlustel lihtsam oleks.” Mina ütleks pigem nii: “Trenni tuleb teha, et trennis lihtsam oleks.” Sest võitlustel on nagunii raske. Lihtsalt küsimus on selles, millal ja kui raske hakkab. See on valikute küsimus ju.

Võistlushommikul oli kell pandud kella 0930, aga ärkasin juba kell 9. Tegin kiirelt pudru valmis, söögiisu oli hea, väike kohv peale ja olingi valmis. Kella 11 paiku hakkasin Raadile jooksma. Autoga ei viitsinud minna, 3.5km, täpselt selline mõnus soojendusjooks. Kohale jõudes rääkisime tiba juttu, jooksin veel 1.5 km peale ja oligi jäänud vaid 7 min stardini.

Enne igat võistlust ma enam-vähem tean, kui kiirelt ma jooksma peaks. Panen endale mingi eesmärgid paika, plaan A. Rohkem plaane pole. Enne seda võistlust jõudsin oma peas selleni, et 3:40 min/km peaks olema see tempo, mida ma suudan hoida. Sinilillejooksu jooksin 3:41ga. Mõni nädal on trenni tehtud ja nii ongi. Peaks olema reaalne.

START!
Püüdsin kohe end tiba tagasi hoida, sest see pole 3.2 km, see on 7 km. Kui lühemal maal end kinni tõmbad, siis kuidagi ikka lõpuni kangutad. 7 km on juba pikem distants. Kuigi ega see ka nüüd mingi väga pikk distants pole, küll jõuab kangutada.

Rada oli mõnus ja vahelduv. Rajakaarti uurides tundus, et keerutab rohkem ja on nõmedaid kurve, aga tegelikult see nii polnud, väga mõnusad ja joostavad kurvid. Esimene kilomeeter tuli 3:29ga. Selline hea algus, polnud väga kiire, aga jooksin enamus ajast ikka üksi. Täpselt minu ees läks üks hea punt, aga teadsin, et seal on 3-4 sek/km liiga kiired mehed. Pigem lootsin, et keegi sealt eest pudeneb, kui et mina sinna punti jookseks. Tegelikult terve võistluse jooksin üksi. Nägin inimesi enda ees ja mõned jooksid minu taga. Esimene naine möödus minust kuskil 3.5 km peale, tegi paar kiiremat sammu ja oligi läinud. Või pigem see, et ma jooksin selle kilomeetri kõige aeglasemalt. 7 sekundit oli aeglasem, kui eelnev ja järgnev kilomeeter. Kuuenda kilomeetri alguses pani keegi veel ilge hooga mööda, mul oli niigi piirajas. Peale esimese kilomeetri kõige kiirem kilomeeter. Aga õigesti tegi, tuli ilge hooga, jooksis kohe väikese vahe sisse ja seda 3-4 sekundilist vahet ma enam kinni ei jooksnud ja nii see vahe jäi lõpuni.

Lõpetasin ajaga 00:26:13. Keskmine tempo 3:38 min/km, läks isegi natukene paremini. Koht 12, vanuseklassis 9. koht. 34 sek/km kohta kaotust võitjale. Võib ju rahule jääda. Järgmine võistlus on juba Viljandi. Seal tuleb üks kiire tiir ümber järve teha.

Peale jooksu sain autoga koju, eriti mugav.

Suured tänud korraldajatele!

Sinilillejooks 2022 Tartu

Avame taas uksed.

Ma olen üsna palju asju sahtlisse kirjutanud või alustanud ja siis lõpetanud. Aitab sellest, viime ikka asjad ilusasti lõpuni.

Kuna traditsioonilist Tartu kevadise jooksuhooaja üritust enam ei korraldata, siis see aasta algas hooaeg Sinilillejooksuga. Hea oli ka, sest 7km ma ilmselt poleks vastu pidanud. Selleks on liiga vähe trenni tehtud. Kuigi jah, kõik ju oleneb tempost. Keegi ei käse kiiresti joosta, ise tahan. Täitsa rumal inimene.

Kuna see aasta on trennidega täpselt nii läinud nagu on, siis suures pildis olen ma tulemusega väga rahul. Väike eelvaade mu trennidesse:
Jaanuar: 30 km jooksu ja 39 000m sõudeergomeetrit.
Veebruar: 5,63 km jooksu ja 63 km kõndi.
Märts: 153 jooksu ja 10 000m sõudeergomeetrit.
Aprill: 6.2 km jooksu. Võistlus toimus 2.aprillil.

Ehk siis mitte just kõige eeskujulikumad kuud. Mõni mees paneb 3 nädalaga sama mahu jooksu. Haigused, puhkus ja vigastused tegid oma töö. Loodan, et nüüdseks on kogu see jama seljataga ja olen valmis korralikult trenni tegema.

Nüüd võistluse juurde.
Aga enne seda veel räägin kolmapäevasest cooperi testist. Kuna kolmapäeval tekkis võimalus joosta sisehallis cooperit, siis olin sellega kohe nõus, sest see on hea võimalus aimu saada, mis seis on ja mida peaks tegema laupäeval. Jooksin 12 minutiga 3230m, mis pole ju tegelikult üldse halb tulemus, kui arvestada kõike seda eelnevat. Viimane lõigutrenn oli nädal tagasi, kus jooksin 2x600m ja siis ütlesin, et aitab küll, sest sääred olid mega valusad. Tegin kurba nägu, käisin saunas ja loivasin kuidagi koju.

Võistluspäeva hommikul ärkasin kell 0830, tegin endale ja teisele poolele pudru, natukene chillisin, riided selga ja jooksin raekoja platsi, et number kätte saada. Tegin veel umbes 3 km pikkuse, kokku 4 km, pikkuse tiiru. Enesetunne polnud kiita, pulss oli päris kõrge. Veits ehmatas ära, aga pole hullu.

Mingi hetk jõudis teine pool ka raekoja platsi, andsin üleriided ära, plaan paika. Joosta kiiremini, kui kolmapäeval cooperit ning oligi minek.

START!
3.2 km on selline jooks, kus kohe tuleb andma hakata, siin pole hoida midagi. Esimene kilomeeter tuli 3:34, cooperis jooksin 3:37. Esimese kilomeetriga sai asjad üsna selgeks, kes kus ja mis positsioonile jookseb. Hoidma ei läinud midagi, eest poolt oli jooksjaid püüda küll.
Teine kilomeeter tuli 3:37, cooperis oli teine kilomeeter juba tunduvalt üle 3:40. Nüüd oli vaja ainult hambad ristis pingutada. Vahed olid üsna kindlad, eest poolt oleks üks veel püüda olnud. Lähenesin päris jõudsalt, aga päris ohtlikult lähedale ei saanud.
Kolmas kilomeeter oli 3:41. Kuskil Delta juures hakkas juba väga korralikult virvendama. Ähkisin ja puhkisin nagu vana auruvedur. Üks konkurent oli juba päris lähedal, napilt-napilt sain järele, aga.. Hakkasin otsima, mis on selle pargi nimi, kus asub Vabadussõja sammas, Armeeni ja Eesti rahva sõpruse monument, Lutsu ausammas ja Kreutzwaldi monument. Laidoneri tamm ka. Tuleb välja, et see on Vabaduse puiestik. Ühesõnaga kuskil seal hakkasid tekkima probleemid, kus mul tahtis.. Lihtsamalt kõhuga probleemid. Päris ohtlikuks konkurendile ei saanud, aga pingutama ma ta panin.

Finiš: 6.koht ja aeg 00:11:47. Täitsa eeskujulik jooks.
Finišis oli mul nii piinlik. Tulen mina, silme eest virvendab, higi jookseb, kõhuga mingid teemad ja muidugi hingeldan nagu väga hullu pingutuse teinud sportlane. Vaatan, mingi käsi tuleb, esimene mõte oli, et tahab patsu anda. Ei, äkki peaks hoopis ruska visama. Ei, kätt tahab suruda. Andsin käe, ei vaadanud isegi, kes see inimene oli, tuigerdasin kuidagi mööda. Otse vetsu. Pärast vaatasin, et kurja.. See oli ju meie kaitseminister. Oh pagan! Ma loodan, et ta andestab mulle.

Meie klubi tegi puhta vuugi. Esikümnes oli 7 Prorunnerit. Erinevates vanuseklassides poodiumikohti. Nagu Norra koondis, igale poole meid jagus.

Tartu Maastikumaraton ’19

Tartu Maastikumarton ehk TMM ehk “noh, see Otepää-Elva jooks”
Ja Rapla.

Ma olen häbiväärselt vähe see aasta jooksnud. Nelja kuuga kokku 839 km. Aastal 2018 1026 km, 2017 892 km. Eelmiste aastatega on ka see erinevus, et ma sain ilusasti 5 nädala kaupa rutiinis treenida ja Eestis olles plaanisin jooksuvõistlused alati nii, et ma oleks vähemalt 5 päeva enne seda kodus. Ma ei ole kehvas vormis, lihtsalt ma olen 24/7 väsinud ja ma ei saa sinna ka mitte midagi teha. Lihtsalt on selline eluperiood.

Seda vaadates ma pole väga enesekindel, aga ma ei saa sinna ka midagi teha. Ma ei jõua rohkem joosta. Lihtsalt ei jõua. Tööl on hull tamp taga, kodus teen asju. Oeh.

Olen vähe trenni teinud, aga samas nagu tundub kõik parem olevat.

Trenkuga arutades mõtlesime tempo peale 3:55 keskmiseks. Alguses nagunii kiiremini, lõpus suren. Umbes selline plaan. Enne trenkuga arutamist olin endaga peegli ees sama plaani teinud. 3:55. Minu plaan erines ainult nii palju, et ma jooksen kogu distantsi selle tempoga, ei mingit vajumist, ei mingit surma, lõpuni! Seadistasin oma kella ka niiviisi, et oleks hea jälgida. Mul oli vaja endale tõestada, et olen võitleja.

Võistluspäeva hommik.

See ei erinenud eelnevatest kordadest. Üles, külm (algul on see kuum) puder sisse, asjad kaenlasse, autoga Elvasse, vennaga Otepääle. Lihtne ja mõnus. Kiired jutud ja grupipilt. Soojendusjooks, mõned jooksuharjutused ja… Nüüd saan peksa. Venitus. Venitasin reie tagust. Miks? Hommikul ärkasin ja reied tagant täiesti kinni. Peale soojendusjooksu ja jooksuharjutusi oli asi veel hullem. Need polnud reied, need olid pakud. Rasked ja kanged tammepakud. Venitamine tegi kõik palju paremaks, sain end liikuma. Kell oli juba nii palju, kott ära, stardi poole minema. Ei, vetsu ja stardi poole, ei. Pusa olin selga unustanud. Mh, Aadu ju. Panin pusa enda pakihoiu auto juurde ja palusin finišis kaotatud/leitud asjade juurde viia. Nüüd võib starti minna.

2 min stardini, õige hetk ju. Ronisin sinna ette ära. Vaatasin enam-vähem seltskonna välja ja oligi minek.

START!

Plaan oli 3:55. Tahtsin sellest kindlalt kinni pidada. Asfalti osa jooksin ilusasti. Otsisin kohta. Vaatasin, et naiste esimene pani kohe algul ajama. Olgu, Sass, mine. Kas oledki nii tugev või mingi taktika. Vahet pole, mul oli oma plaan. Esimesed 5 km oli tempo 3:50. Hea. Enam-vähem plaanis. Kruusale pöörates olin aru saanud, et see, kus ma hetkel olen, see ongi minu grupp. Tundus kohati üsna jõhker tempo, aga pulss oli hea ja kõik oli kontrolli all.

Järgnevad 5 km sai loksutud 3:48 – 4:00 tempos. Mingeid ärevaid hetki ei meenu. Ilm oli hea, rada oli super. Ahjaa. See aasta on joogipunktide teeninduse taandareng toimunud. Ärge palun tõmmake oma kätt eest ära, kui ma lähen haarama tagumises käes olevat jooki. Eespool olev jook on tagumisele inimesele. Täpselt see hetk tõmmatakse käsi eest ära, kui ma olen valmis haarama. Mis mängud need on? Annan-ei anna- annan-ei anna-püüa kinni mind. Muidu on kõik tip-top. Ega juua väga ei tahtnud, värskendust oli vaja.

Mingi hetk vajutati korralik tempo peale. Ähkides-puhkides ma ei saanud aru, kui kilomeetrid lendasid 3:30 – 3:40 vahes. Raskemad osad jälle 4 min peal. Üksi ma poleks seda suutnud. Siinkohal peab 1000 tänud ütlema Kaisale. On võitleja alles. Tahaks ise ka selline olla.

Kuskil 12 km vaatasin korra ka keskmist tempot – 3:55. Super!

Finišis vaatasin ka keskmist tempot – 3:55. Super! Ma olin nii rahul! Ausalt. Sain kohe oma väljateenitud nisuõlu kätte ja asusin seda rõõmuga jooma. On ikka hea asi välja mõeldud. Ega ma muust väga ei mõelnud jooksu ajal, saaks oma õlle kätte ja teenitud puhkusele.

Aeg: 1:34,19
Koht: 28
Vanuseklassi 11

TMM on nii vastikult mõnus jooksuüritus, seal lihtsalt peab käima. See on nii äge asi. Ainult mõnusad emotsioonid, isegi siis kui kehvasti läheb. Eriti rõõmsaks tegi see, et sain lõpuks oma 5 korra märgi ka kätte. Mõnus.

Tahaks kirjutada “näeme Narvas”, aga ei saa. Head juhused viisid mu Raplasse 10 km jooksma.

Kõik sai alguse sellest, kui mu õel oli sünnipäev, helistasin Talle, avaldasin kaastunnet vananemise puhul, juubel ja asjad. Mõned päevad hiljem helistas õde hoopis mulle. Isal tuleb ka ju juubel. Hmm.. Olgu. Pole mitu aastat saanud õigel päeval sünnipäevale minna, see aasta peab asi muutuma! Tegin plaani sel nädalavahetusel kodus olla, aga see tähendas ka seda, et pühapäeval lähen ma ju Tallinnasse nagunii ja Rapla jääb tee peale. See tähendab seda, et JOOOOKSMAAA!

Raplasse sain neiu trennikaaslasega. Mõnus, ise sõitma ei pidanud. Sõidu kõige eredam hetk oli see, kui Türi Konsumis sai WCs käidud. Enne seda nägin uksel silti, et otsitakse koristajat. WCsse sain aru, et koristajat oleks hädasti vaja. Nii, et tolle kandi rahvas, kellel tööd pole. Sain oma kopsumahu suurust demonstreeritud. Väljas värske õhk sisse, toimetused ära ja valge-sinaka näoga jooksuga välja. Valmis! Nüüd olin valmis Coca-colat ostma. Sõit jätkus. Lisakommentaare pole vaja. Kuigi ühe kommentaari võiks esile tuua. “Mulle “meeldisid” need pritsmed potil.”

Raplasse jõudsime täpselt õigel ajal. Asjad välja, särk valmis, soojendusele ja starti. Muud väga midagi. Kõik on nii nagu alati. Starti läksin mõned minutid enne pauku.

Start!
Minek! Sõua, Pedja! Võtsin hästi rahulikult. Jalad oleksid võinud eest minema joosta, hästi kerged olid, aga keha ei tulnud järgi. Väss-väss-väss. Sellest lahti ei saa. Esimene km mõnusalt 3:30ga. Teisel kilomeetril juba 3:45. Mõtlesin, et kuskil seal võikski keskmine tempo olla. Ei hakanud väga rabelema, sest tean, et siin nagunii midagi ei tule, kui esi 30 tuleb, siis olen rahul ja aeg alla 37 min. 37 min on selline mõnus kulgemine. Vahel sai tempot tiba tõstetud ka, natukene loksutamine käis. Natukene võitlust ka, ei tahtnud nii kergelt alla anda.

Aeg: 00:36,53
Koht: 29
Vanuseklassi 18.

61077432_447207009173248_4397590050569715712_n

Foto: Erakogu

Korralik tuulega võitlemine oli ka. Kuigi meil, 10 km omadel, tuul väga ei häirinud. Pikal sirgel oli see pigem tagant, viimased kilomeetrid oli vastu. Tuul häiris rohkem 21.1 km jooksjaid. Peale enda jooksu ootasin pooliku omi, mul tahtis küll tuul pea küljest ära puhuda.

Ootasime loosiauhinnad ära, see aasta jälle tühjad pihud ja trennikaaslasega Tallinna poole ajama.

Püüan nüüd olla jälle tubli ja kraps. Viieline

Long time, pole näinud. Nagu ütlevad moodsad inimesed tänapäeval. In da tulevikus ilmselt spiigime sarnast länguitšit.

Mul on nüüd (tänaseks ja homseks) kirjutamise tuhin tagasi tulnud. Vahepeal polnud üldse motti. Ei kirjutada ega ka joosta. Aga rahva tungival soovil ja A.le Coqi uue alkovaba nisuõlu koosmõjul kirjutan ma jälle. Ma olen mõtetes korduvalt (loe: igal aastal) jõudnud selleni, ma enam ei viitsi, aga siis vups ja jälle tagasi. Nagu Meie Mees, kes igal aastal laiali läks ja üle Eesti tuuritas.

Ei, ärge muretsege. Eesti parim spordiblogi (minu kaalu ja pikkuse kategoorias) on tagasi!

Ilmselt ma vanadest võistlustest rääkima ei hakka. Võib-olla natukene, sest paljud küsivad, Tiit, miks? Jutt jäib talvisest Vana-aasta jooksust. Aga et sellest rääkida, peame veel varasemasse aega minema. Novembrisse.

Õhtujooksu viimane etapp. Grande finale ja muud jutud. Lühidalt võttes oli asi nii. Jõudsin teha soojenduse, võidelda enda ja kõikide teistega heade kohtade eest ja mõelda. Mul üldkokkuvõttes polnud nagunii midagi, sest ei saanud sarja kaasa teha, aga joosta mulle meeldib. Vorm oli hilise sügise kohta kuidagi liiga hea.

Aeg: 27:33,4

Peale jooksu hakkasin vaikselt mõtlema Vana-aasta maratoni peale. Nagu võiks ju minna. Vorm on hea, seedisin asja, läksin igaks juhuks välismaale ära ja siis teatasin oma teisele poolele, et mul on mõte minna sellele võistlusele. Mind peeti opakaks. Õigustatult. Lõpuks julgesin rääkida treenerile, et Ta mind keelaks, see on ka ju opakas. Ütles, et vaatab, mis saab. Kolm nädalat oli aega, vorm on hea, teeme ühe lühiversiooni maratoni plaanist.

Nii ma sinna sattusingi. Minu ainus mõte oli joosta alla 3 h. AEG!!! Aeg oli 2:58,41

Ma ütlen ausalt. Minu kõige lihtsam maraton. Nagu päriselt. Rääkisin pea terve tee klubikaaslasega juttu, tänud Cris! Maailma parim joogipunkt (klubi noored ja julged olid seal teenindamas) andis tulemusele palju kaasa. Palju häid emotsioone.

Muudest võistlustest rääkima ei hakka.

Olgu, teen lühidalt. Täidan eetri aega. Teil pole ju nagunii midagi targemat teha.

Parkemetsa jooks – emotsioonitu kühveldamine. Nagu ülemus töö juures ütleks, et näe, seal on hunnik liiva ja seal on tühi plats ja siis Sa kühveldad. Ise teadmata, miks see üldse hea on või vajalik. Mõnes mõttes Parkmetsa jooks on vajalik. Esimene maasikas. Pooltoores, aga siiski maasikas.

Vaskna jooks

Vaskna järve jooks. Väga äge andmine oli see. Mul oleks peaagu see jooks ära jäänud. 40 min enne starti jõudsin kohale. Stardinumber, kerge jooks, number vale särgi külge, number õige särgi külge ja jooksuga starti. Tulemuseks omas vanuseklassis 3. koht. Väga rahul! Peaaegu oleks nii ära läinud, et poodiumile ei läinud. Auto juures, õnneks mu teine pool on arukas ja tark (mitte nagu mina, ruttu koju ja tuttu) ütles, et vaata tulemusi ka. Vaatasin, 10. koht, vaatasin uuesti, ooo, poodiumile.

Maastikumaraton. See vajab küll pikemat seletamist.

Seni nägemist!

Tartu Linnamaraton ’18

Mõnus sügis on, reedene päev, päev enne Tartu Linnamaratoni. Täispikka ei jookse, aga ühe pooliku teen ikka. Töö juures betooni vahel on vastik ja niiske. Sellega kõigega seoses ei tunne ennast just kõige paremini. Käisin hommikul kiisuga arsti juures ära, sõin, rohi sisse ja tuttu. Nägin und. 2 tundi nägin und.

Unest lähemalt. Mida näeb üks jooksja enne võistlust? Ikka võistlust. Ilus sügisene ilm oli. Jooksin poolmaratoni. Kõik oli ilus ja tore. Väljaarvatud see, et ma olin geelid koju unustanud ja ühestki joogipunktist ei saanud juua, sest jooksin neist tuimalt mööda ja alles 100m hiljem avastasin, et oleks pidanud värskendust võtma. Jooksin edasi, tahtsin 10 km peal aega vaadata, aga olin juba 11.87 km jooksnud, olgu 12 peal vaatan. Ei mäleta, mis see aeg oli. Ise arutasin omaette, et liigun väga hästi. Võistlus toimus Tartus, ilmselt oli Tartu Linnamaraton, sest ma nägin raja kõrval oma vana klassivenda Mihklit, kellel oli mõni päev tagasi sünnipäev. Hõikasin Talle “Palju õnne sünnipäevaks!” ja jooksin edasi. Ise mõtlesin, et näe, sünnipäevaks Norrast koju tulnud. Jooksin edasi, kuskilt olin prügikoti kätte saanud. Jooksin sellega. Miks? Ei tea. Peagi nägin neiu Jooksjat, kes oli rattaga tulnud pilti tegema. Tahtsin Talle oma suurt 150 liitrist prügikotti anda, ag Tal endal oli juba ratas, seljakott ja fotokas. Ta polnud väga õnnelik, et ma Talle oma prügikotti ka tahtsin anda. Lõpuks sain sellest ikka lahti. Jooksin edasi, kella juba 21 km täis ja ikka ei olnud finiš lähedal. 24 km täis, no ikka ei ole veel lõpp? Miks see ei saa juba läbi? Kas ma läksin maratoni jooksma, ei läinud ju, poolikut läksin jooksma. Ja uni saigi läbi.

Nüüd on Tartu Linnamaraton ka läbi. Aeg kokkuvõteteks.

Ega mingit erilist tunnet polnud, et peaks kiirelt jooksma ja veel 21.1 km. Kodulinna jooksuvõistlused on head, ei pea kuhugi sõitma, saab rahulikult kodus närveerides putru süüa, hiljem ärgata ja muud head asjad. Leppisin neiu Jooksjaga kokku, et Ta võtab minu seljakoti ja viib selle klubi telgi juurde. Ma jooksen väikese ringiga sinna, saab kohe soojendusjooksu ka ära teha. Klubi telk on väärt asi. Kuulsin, et pakihoiu järjekorrad olid nii pikad, et ma oleks võinud selle ajaga ühe poolmaratoni veel joosta.

Soojenduseks tegin hästi rahulikult 3 km, telgi juures ajasin natukene juttu, panin plaani paika ja mõned põlvetõsted, jalahood ja kiirendused. Mina olin valmis.

Vaikselt jalutasin stardi poole. Tahtsin minna 1:20-… stardigruppi, ei lubatud. Läksin alla 1:20 gruppi. Tegelikult tunne ja plaan oli alla 1:22 saada. Päris rekordi tunnet polnud. Ilm polnud vastav ka ja ise olen nõrk. Rada mulle meeldib, selle taha ei saa rekord jääda. Tartu rada üldse ei veni. Kuigi nagu võiks, sest kõik põõsad, puud, majad, linnud, inimesed, koerad, kassid jne on tuttavad.

Aga jah..

Start!

Minek. Hoidsin ennast kõvasti tagasi, esimene km oli 3:32, aga samas ei tahtnud ka gruppi eest lasta. Mingi hetk sai selgeks, et minu tänane võimekus on tiksuda 3:45-3:50 min/km vahele. See grupp, mis ees läks, see oli liiga kiire. Võib-olla mitte liiga kiire üldiselt, aga liiga kiire alguses. Kui minu 10 km rekordi keskmine tempo on 3:36, siis lihtsalt on nii, et ma ei suuda esimeses kilomeetrid joosta alla 3:40, veel mitte. Einoh, tegelikult ju suudaks, aga see oleks surm. Ma pigem panustasin ühtlase tempo peale.

45160561361_c09ce47306_o

Foto: Erakogu

Esimesed 5 km olin jumala närvis. Kas kunagi tuul tagant ka on? Üksi rassisin, lõpuks otsustasin ühe kuti tagant järgi, oli koos lõbusam. Rada oleks muidugi kiirem ja kergem, kui poleks olnud teeremonti. See võttis hoo maha ja pani kukalt kratsima. Polnud vigu, saime hakkama.

44438823964_d8502cbd12_o

Foto: Erakogu

Järsku, hmm. Nagu ma enne mainisin, siis Tartu rada kulgeb kiirelt ja juba oligi Sõpruse sild. Mis, eh? Varsti on ju pool joostud. Kuni sinna sillani oli mul raske. Sillal juba kerge ja edaspidi oli juba kõik super. Hakkasin vaikselt võistlust nautima. Mulle ikka väga meeldib see rada.

30222421637_b009204878_o

Püüdsin elukaaslasele naeratada. Foto: Erakogu

Õnneks see aasta oli ümber TÜ spordihoone tiirutamine ära lõpetatud. Ma saan aru, et tähtis hoone, aga 10 tiiru ümber selle joosta oli ka liig. Teate, mis? Ei saanudki pikalt joosta ja juba täiesti märkamatult oli aeg juua RC Colat. Minu üks lemmik koht sellel rajal. Teine lemmik koht on Lossi tänava tõus. See aasta võtsin natukene rahulikumalt seda tõusu, sest polnud väga vajadust rabeleda.

Lõpusirgel pidin ikka tegema mõned kiiremad sammud, hea oli see, et suutsin end kiirelt liigutada. 😀 Ühesõnaga ei pingutanud piisavalt.

Aeg 1:20,44. Mis on täpselt 1 min kehvem, kui mu Bergenis joostud rekord. See tegi rõõmu.

Koht 17.

Igati mõnus jooksuvõistlus. Mina olen rahul. Rahul pole oma vasaku põlvega. Paistes on, mitte väga hullult, aga silmnähtavalt. Nüüd tuleb teha pikem paus jooksmisest ja saada aimu, miks põlv selline on.

IMG_20181006_161432_510.jpg

Foto: Erakogu

Muidugi kohe peale jooksu ei saanud jalale rahu anda. Ergutasin lõpetajaid, siis jooksin 1 km koju, võtsin auto, sõitsin kiisuapteeki, et rohud ära tuua, kodu juurde tagasi. Täpselt 10 km liidrite saabumiseks jõudsin mina raja äärde, jooksin kõiki ergutades 1 km finiši poole tagasi, ergutasin kõiki lõpusirgel ja lõpuks oligi aeg min a uhkel sammul oma toiduportsioni välja lunastama. Ja siis koju.

Hea päev oli! Jätkuvalt tunnustan inimesi, kes jooksid Tartus maratoni ja jooksid oma isikliku.

Tallinna maraton 2018

Peale maratoni esimene trenn tehtud ja nüüd võib maratoni kokku võtta küll. (Viis päeva peale maratoni) Ma pole ammu midagi kirjutanud, tegelikult olen võistelnud palju, aga lihtsalt pole viitsinud/tahtnud või mõni muu moodne vabandus.

Et maratonist kirjutada, siis tuleb minna ajast tagasi, maraton pole ainult üks päev võistlust, see on julm ettevalmistus, lõbu, trenn, mõned väikesed võistlused ja veel trenn.

Tõsisemalt maratoniks treenima hakkasin juuli teises pooles, täpsemalt 24. juulil. See oli selline sobiv hetk ka, sest siis saabusin jälle Norra. Seal on hea trenni teha, rutiin on sees.  Messengeri logi võib samuti seda kinnitada, sest siis ma hakkasin rohkem hädaldama, et olen pissu ja nõrk ja mõttetu mees. Eks ettevalmistus läkski üle kivide ja kändude. Mul oli mingi haigusevimm ka sees. Mul polnud üldse häält. See polnud mingi külmetushaigus, see oli midagi.. Midagi, mille peale isegi Norra perearst õlgu kehitas. Ma ei saanud üldse rääkida. Pilt oli, aga häält polnud. Samas trenni tegemist ega tööd ei seganud. Lihtsalt röga kurgus oli kurnav. Mingi medikament kirjutati välja, kästi 5 päeva võtta ja siis 2 nädalat oodata, pidi paremaks minema. Ja kusjuures läks ka. Nii nagu ütles, nii ka läks.

Vingusin, tegin trenni, hädaldasin, rõõmustasin, vingusin ja oligi aeg juba nii kaugel, et saabusin Eestisse. Aadu nagu ma olen, olin unistanu, et Tartus on selline mõnus jooksusari nagu seda on Tartu Õhtujooks. Kuna ma sain esimesel etapil hea koha, siis trenku arvas, et võiks ka kolmandal etapil osaleda. Kõigest 6.3 km.

Tartu Õhtujooks.
Nagu nimi juba reedab, siis start oli õhtul. Ega midagi oodata ei osanud. Ilm oli natukene tuuline.
START! Minu plaan oli võtta sellest päevast maksimum ja riskida. Juba esimesel kilomeetril oli selge, et 3 esimest jagavad makaronid omavahel ära, mul on võimalus 4-7. koht. Praktiliselt algusest lõpuni jooksime neljakesi koos. Poole Võidu silla peal klubikaaslane Oll korra kiirendas, üks kutt läks kaasa, ma arvasin, et ma nii värske jalaga pole ja vaatan kuidas asjad kujunevad. Jäin seitsmendale kohale. Kuues oli reaalne ja selle koha ma ka saavutasin.  See oli see võistlus, kus ma esimest korda elus suutsin pingutada kogu jooksu vältel punases või selle lähedal. See tegi head meelt. Nalja kah, võit läks kolmanda kilomeetri joogipunkti, ei saanud sealt jooki kätte, plaanis oli teine pool tugevamalt joosta. 😀 Iroonia. Saite vast aru.

Ega palju puhata ei saanudki, olin ennast ju Pärnusse ka kirja pannud. See on selline klassikaline maratoni ettevalmistus minu jaoks. Nädal enne üks korralik pingutus 10 km rajal. Ja mulle meeldib Pärnu rada. Pole midagi öelda. Pärnus plaanisin ka korraliku pingutuse teha.

Sellega sain oivaliselt hakkama. Detailidesse väga ei lasku, aga nii palju võin öelda, et kus eelmine aasta oli kerge, oli sel aastal raske ja see oli juba neljandal kilomeetril. Muidu oli kõik kontrolli all ja uus 10 km rekord 36:12 on tõsiasi. Niisama käisin Pärnus punases jooksmas. Jalad olid tiba puised, aga selle võib kirjutada kolmapäevase Õhtujooksu arvele. Ma olen jälle rahul sellega, et suutsin pingutada punases või punase piiri peal. Ma pole seda varasemad aastad suutnud, blokk tuleb peale, kui hakkan anaeroobse lähedale jõudma.

Nii. Viimane nädal. Nüüd saab ainult asja hullemaks teha, paremaks enam suurt midagi. Hullemaks selles osas, et tõmbad mingid pikad otsad veel, mis jäid augustis tegemata. See pole see aeg enam. Nüüd on kõik tehtud. Esimest korda elus proovisin teiperit. Pühapäeva lõunast kuni neljapäeva lõunani peaaegu 0 süsikat ehk mahalaadimine ja peale neljapäeva lõunat max level süsikate laadimine. Ise vabatahtlikult tahtsin seda teha. Vabatahtlikult käisin esimest korda elus A1000 (tuntud kui Alko1000 pood Tartus) poes. Ütleme niiviisi, et tore pood on, midagi pole osta sealt. Ostsin sefiiri, arbuusi ja rosinaid. Viimastega selline tore lugu, et need polnud rosinad. 😀 Jõhvikad tegelikult. Aadu noh. Ma ei ole nii hull spetsialist ka sellel alal, esimest korda elus. Räägiti palju hullemaid asju, et mingid asjad hakkavad rängalt isutama jne. Paar korda sõitis katus natukene kaugemale, kui metsa, aga kellega seda ei juhtuks? Mul läks see asi kuidagi muretult, neiu Jooksja ütles, et tegi natukene teistmoodi ka, kui eelmine aasta.

Jätkame kohe maratoni hommikuga. Õnneks on meil ööbimine üsna lähedal stardile, saime 7:45 maja eest minema ja juba 7 min hiljem oli mu auto pargitud ja jalutasime koos teise poolega võistluskeskuse poole. Ajasin juttu, tegime Karrega natukene sooja. Avastasin, et jätsin pulsivöö autosse. Käisin selle järel ja oligi ainult 15 min stardini. Kiirelt WCsse, mõned lonksud vett. Fosti käis ka meie klubitelgist vett küsimas. Mõtlesin, et joon Temaga samast topsist, äkki jääb mulle ka midagi head külge. Aga pagan, ei suutnud Tema topsi enam tuvastada, ei tahtnud kõiki ka üle lakkuda.

Üheõnaga tuli starti ronida, liibuda inimestest mööda, võimalikult stardijoone lähedale. Mitte esiritta, aga teise-kolmandasse. Äiaga ruska ja oligi aeg minna.

Start!

Plaan oli joosta eelmisest aastat paremini. Ma polnud päris kindel selles plaanis, sest näiteks mu viimane pikk jooks oli mingi 15 sek/km kohta aeglasem, kui eelmine aasta. Kõik trennid olid natukene raskemad. Plaan oli leida mõni hea grupp, kellega koos kulgeda oma eesmärgini. Vaatasin grupi valmis, seal oli 3 naist või oli 2, ei mäletagi. Tundus hea grupp olevat. Esimesed 2 km liikusime 2-3 sek alla 4 min/km, edasi liiguti 4:02-4:07 min/km.

See ei sobinud minu plaaniga, ei tahtnud niiviisi loksuda. Ees pool läks grupp, kes liikus tiba kiiremini. Võtsin vastu otsusese natukene ise tempot teha, aga see kujunes selliseks ettevõtmiseks, et avastasin ennast varsti üksi olevat. Kergelt alla mäge oli ka ja otsustasin eelmisele grupile järele jõuda. Korduvalt mõtlesin, kas see on õige tegu ega ma ennast kinni ei jookse jne. Tempo oli natukene põletav, aga eesmärk oli üllas. End paremasse gruppi sokutada ja mitte väga ära tappa.

Kogu selle jandi tuultes olin jõudnud 10 km peale. Vaatasin kella, ilusasti graafikus, 10 km läbisin ajaga 40:10. Uus punt ja uued tuuled. Igas joogipunktis püüdsin end korralikult kasta ja natukene ka juua. Väga palju juua ei tahtnudki. Roccal Mare juurde jõudes jooksis meile maratoni esimene mees vastu – Roman Fosti. Ergutasime vist liiga häälekalt, sest Ta oli väga kohkunud näoga. Nii, oli vaja jälle oma jooksule keskenduda. Noo, ma ei tea. See kruus. Olgu, polnud nii hull, kui eelmine aasta, aga siiski, see oli jube ja nüristav. Sain kuidagi sealt metsast välja ära. Lahe oli muidugi need lõõtsa mängivad inimesed seal. Ma neist mööda joostes mõtlesin, et huvitav, kas nad mängivad maratoni lõpuni?

Märkamatult oli saabunud 20. km. Ma ei saa ise ka aru, kuidas see juhtus, oli 10 ja juba 20. Sain oma geelid ilusasti kätte. Kuskil seal jooksis mööda ka zombie-Rain. Nagu postist pani mööda. Jõudsin ainult mõelda, kuhu Tal kiire on? Tänud oma teise poole vennale, kes oli õiges kohas geelidega. 20 km ajaga 1:20,33. Kõik oli ilus. Aga… Üks asi hakkas närima. Kui ma enne starti tegin nalja, et jooksen ära 26 km ja siis hakkab mu parem põlv valutama. Tegelikult hakkas hoopis vasak jalg nalja tegema. Alustuseks hakkas reiesirglihas kiskuma ja pärast juba hakkas nii hullult kiskuma, et põlvekeder muutus valulikuks. Ja see valu oli jube. Lihas tõmbas vaagna juurest ja põlv sinna otsa. Püüdsin jooksusammu pikaks venitada, et kuidagi reie eesmisi lihaseid venitad. Kusjuures see aitas. Valuga põlves ja reies kaasnes ka pulsi tõus. Ma ise seostan seda sellega, sest muidu olin jooksnud 170+1-2 lööki/min, siis mingid kilomeetrid järjest jooksin kuni 178 pulsiga. Etteruttavalt võin öelda, et peale valu kadumist kukkus pulss jälle 170-172 peale tagasi. Ma ei tea, äkki oli selles asi, aga äkki polnud ka, aga korra käis peast läbi mõte, et kas nüüd on kõik? See kõik toimus raja kõige ebameeldivama koha peal ehk Stroomi rannas. See oli nii tüütu ja siis see jalg ja need pöörded. Ma ei saanud normaalselt kurvides joosta, pidin hoo maha võtma, et enam-vähem valutult pööre teha, siis jälle kiirendama, et grupile järgi jõuda. Ma ei taha ennast korrata, aga see oli tüütu ja ressurssi raiskav tegevus. Midagi teha ka polnud, mõte oli järgmine: Kestan nii kaua, kui kestan. Rannas edasi-tagasi joostes hakkas meie mõnus grupp laiali minema. Jäin ühe kaaskannatajaga teistest tiba maha. Ta küsis, et kas ma järgi ei lähegi. Ma ütlesin, et ei, mul põlv nii hullult valutab, eks näis, kui kaugele ma üldse jõuan. Ma ei tea, mis mulle pähe lõi, aga pagan noh, ma ei anna alla ju veel. Võtsin end kokku ja liitusin oma endise grupiga. 2 meest oli vist veel alles jäänud.

Surm, täpselt nii hull see asi oligi see hetk.

21.1 km läbisin ajaga 1:24,39. Selline mõnus 4:01 min/km tempo. Jõudis veel minna. Ma ei tea, ülisegane rajalõik oli. Park, edasi-tagasi, plangu tagant, puude vahelt, jälle samas kohas tagasi, mida kuradit, laske mind siit välja!! Peatage Maa, ma tahan maha minna. Ausalt kah. See oli selline hull võitlus. Kaasvõitlejaga sai kokkulepitud, et teeme koostööd ja veame vaheldumisi, aga… Üks aga oli. Tegelikult kaks. Mul vasak jalg valutas (ikka veel, kohe saame valust lahti, oodake. Ega ma siin lõpuni ei hakka oma jalga taga leinama) ja mulle ei meeldinud poiste plaan – lõpetada üle 2:52. See nagu ei sobinud üldse minu plaanidesse. Jah, mul oli ikka veel plaan joosta 2:50. Mis siis, et see hetk tundus see nagu Tesla jõudmine kasumisse. Umbes sama perspektiivikas ettevõtmine. Ma uskusin endasse, et saan hakkama, sisendasin seda endale nagu ma Musk sisendab (Ta on hea jutuga mees) investoritesse usku. Ma olen ka hea jutuga mees. Ja see hea jutuga mees kaotas mingi hetk oma sõbrad ära. Sõpradega kadus ka valu põlves. See oli kuskil 29. kilomeeter või midagi sellist.

30 km möödus ajaga 2:01,18. Selle jama peale, polnud see üldse kehva aega. Kuigi olin tempos järgi andnud, aga see ei olnud nii hull, kui ma kartsin. See oli ka see hetk, kus ma hakkasin mõtlema, et nii vähe on lõpuni. Sain Icepowerit ka jala peale ja elu tundus juba palju ilusam. See ilu kadus see hetk (see hetk kestis umbes 20 sek, asi seegi), kui avastasin, et Paljassaarde alla joostes peab ka sealt üles tulema. Hmm. Olgu, Sass. Kuskil seal oli ka Martin, keda oli hea näha, keegi tuttav ka kuskil, viskasin onule patsu ja jooksin edasi. Ma kartsin seda Paljassaare osa rohkem, kui asi seda väärt oli. Mul oli tegemist nii palju, tead ise, jooksen siin, et ei pannudki tähele, kui jälle pidi kuskilt mäest üles jooksma. Nüüd oli lõpuni ainult 5 km.

5 kilomeetrit lõpuni. See on ju.. Eee, ilmselt kõik jooksjad teavad seda hetke, kui on vaja arvutada, kui kiiresti Sa oled võimeline jooksma 5 km, aga Sa lihtsalt ei suuda arvutada, kui palju on 5×4. Lihtsalt ei saa aru. Olgu, jookseme edasi. Ma ei mäleta, kas ma jooksin seal mõnega koos või mitte. Mälestused puuduvad. Inimesed ütlesid,  mul oli ilus samm. Ju oli ka. Telekast pärast vaatasin, siis oli jah.

Minu õnneks. See oli minu õnneks. Hakkasin kuulma sireene selja taga. Ahaa, pooliku esimesed tulevad. See oli selline turgutav hetk, millest sain jõudu. Kuskil 40 km nad möödusid minust, paar head sõna Tiidrekule kaasa ja… Juba olidki läinud. Paganama kiired mehed ikka. Kolm viimast kilomeetrit jooksin alla 4:00 min/km. Kilomeeter enne lõppu nägin jälle zombi-Raini. Munakivi peal sain Talle kõrvale, aga minu jalad olid rohkem väsinud, kui Tema jalad.

Lõpuaeg 2:50,38.
Koht: 32.

Igati ilus pühapäev. Rekord uuenes 15 sek võrra. Ilus!

 

Asanelopet ’18

Arutelu võistlusest, mis oli juba eos hukule määratud.
Alati ei saa võita, vahel tuleb ka õppida.

Proloog:

Bergeni poolikust on ikka veel väss sees. 2 nädalat möödas, aga jalg on ikka nagu makaron. Samas on hull purakas jalas. Kiiremaid liigutusi tehes ei jõua pea ja keha jalgadele järele. Hull minek on. Hetkel töö juures on ka keeruline, jalg just väga palju puhata ei saa. Nimelt on katusetööd pooleli. Annab turnida katuse otsas. Õhtul tunnen, kuidas jalad on süldid. Pluss veel see päike, oi see on sellise töö juures õudne. Muidu mulle meeldib päike. Vähemalt ei saja. Laupäeval tervis, kõht, ka streikis. Sõin hommikusöögi ära ja hakkas jube halb. Tegin 5 h tööd ja tulin tulema. Jooksma see õhtu ei läinud. Esimene hoiatus!

Pühapäev:

Harjumatu on teha võistluseelset soojendust pühapäeval. Võistlus on esmaspäeval kell 13. Nagunii on vaba päev, kirikupüha. Nimelt Taevaminemispüha.
3 km soojendusjooks oli surm. Ma mõtlesin, et ma lõppen kohe maha. Eks sai natukene soojalt ka riidesse ennast pandud, aga kartsin selja pärast. Täna hommikul ärkasin tugeva valuga seljalihastes. Teine hoiatus! Ei saanud normaalselt hingata ka mitte. Hästi pinnapealselt, haigutada ei saanud, sügavalt ka ei saanud sisse hingata. Vaikselt hakkasin liigutama end, siis läks paremaks. Peale jooksmist ei saa midagi aru, et midagi valesti oleks, jooksmise ajal ka mitte. Kusjuures 3 km soojendusjooksu lõpus näitas kell 11 h taastumist. Kolmas hoiatus!
5×100 m kiirendusi. Ilge purakas oli jalgades, ise ka ei uskunud. Hirmus hakkas lausa endal. Ma ei jooksnud kiirelt, vaid lendasin madalalt. 😀 Ma loodan, et ma oma võistlust seal üksi joostes ära ei teinud. Vasaku jala säär hakkas vaikselt krampi kiskuma. Neljas hoiatus! Rahulikel jooksudel polnud häda midagi, kiirematel sammudel tahab säär krampi tõmmata. Ma ei tea, kas tal selline plaan päriselt ka on, aga selline tunne on küll. Peaks otse küsima, mitte vihjetest aru saama.
Pärast lonkisin 2 km koju ja nüüd naudin pastat – sportlasetoitu.

Esmaspäev:

Sain öösel täitsa hästi magada. Ärkasin enne kella. Logelesin veel niisama voodis, lugesin, mõtlesin. Ilmateade lubas sooja. Lauspäike, + 20 kraadi ja kõva tuul. Viies hoiatus! Keerasin pudru sisse, see oli nagunii juba külmaks läinud, sest väike närv tuli sisse. Mul tuleb alati närv sisse tund enne ärasõitu. Ma pigem närvan sellepärast, kas ma jõuan õigel ajal või et ma liiga vara ei jõuaks või lihtsalt oma ajameelsusest asju maha ei maga. Ma olen kõigeks suuteline.

Buss läks 1125, mul oli bussijaama vaja 100 m jalutada. Ma pesitsen ikka väga hea koha peal. 17 min bussiga sõitmist, 5 min jalutamist ja olingi kohal. Sama jama, mis iga kord. Keegi ei saa mu nimest aru ja pean oma nime arvutisse sisestama. Mul on maailma kõige lihtsam nimi. Ükskõik, mis pidi loed, ikka sama. Ma ei saa aru, mis seal nii keerulist on? Tegelikult tean küll. Nad kõik tahavad mu nimeks Tit panna. Sain stardimaterjalid kätte, vahetasin t-särgi maika vastu ja number külge. Tegin väikese soojenduse. Mõned jalahood, kiirendused ja painutused-venitused. Kell on 13 ja see tähendas seda, et 5 min pärast on start.

Start!

Kuna jooksjaid oli 121 jooksjat, siis valisin koha kohe teises reas. Minek! Tähelepanelikud lugejad on märganud, et mul on mingid hoiatused. Nüüd need hoiatused hakkasid reaalsuseks saama ehk mille kuradi pärast on vaja pingutada, kui enne võistlus on kõik valesti? Kuni kolmanda kilomeetrini oli kõik ilus, siis hakkas asju juhtuma. Esiteks säär, mis tõmbas krampi ja pidin valima normaalsema tempo. Muidu liikusin kuskil 3:45-3:50 tempos. Polnud häda midagi, aga see säär noh. Otsisin enda jaoks paremat tempot. Selleks oli 4:15-4:30 vahel tiksumine. Juba neljandal kilomeetril oli selge, et tänaseks on jooksupidu peetud. Suurem pidu läks mööda, nüüd tuleb hiliste tiksujatega peole jääda. Ja nii oligi. Mõned korrad proovisin, et äkki nüüd, aga ei. 4:00 ja pidin jälle hoo maha võtma, sest jalg ei lasknud joosta. Ja no, palav oli ka ju. See oli nii hull. Ma kuskil kuuenda kilomeetri peal mõtlesin, et ma suren ära. 😀 Vähemalt ei katkestanud, üks-kaks inimest jalutasid mulle 8 või 9 kilomeetril vastu number käes ja nägu.. Naerul, aga ilmselgelt pettunud. Ma tiksusin rahulikult. Kuni leidsin end positsioonilt nr 17 ja sinna ma jäin ka. 14 km proovisin veel, et äkki nüüd saan kiiremini joosta, sest enesetunne oli jumala mõnus juba. Surm oli seljatatud, kõik oli normaalne. Nautisin loodust. Norra on ikka ilus koht küll. 🙂 Hästi ilus rada oli. Tiksusin ikka oma 4:15-4:25 tempos ja elu oli peaaegu ilus. Tuul oli ainult kogu aeg, see oli üsna tüütu, aga õnneks lõpuks oli päästev finiš ja see kõik sai läbi.

Aeg: 1:29,01
Koht: 17

Ma olen enda jaoks kõik läbi mõelnud, miks nii juhtus ja mida ma õppisin sellest jooksust. See on täpselt see tulemus, kui eirata kõiki neid hoiatusi. Samas, ma lõpetasin õnnelikuna. Ma polnud õnnelik, et ma olin elus, vaid ma nautisin seda jooksu ikkagi. Esimese 5 või 6 km õudus oli möödas ja 15 km puhast naudingut oli selja taga. Ilusa medali sain kaela, kena päevitus ja mida veel tahta? Ei oskagi midagi tahta. Ahjaa, ei tohi unustada õppetundi. Vahel me õpime, vahel oleme lihtsalt rumalad. Vahel jääb ka midagi kõrva taha.

Täitsa ilus medal on.

Siit on ainult edasi minna! Nüüd mõneks ajaks jätan võistlemise ära, äkki Eestis olles võtan midagi ette. Jaanipäeva paiku vast ikka kuskil joosta saab.
Peale jooksu sõitsin bussiga elamisse, käisin pesus, jõin vett, sõin banaani ja keerasin 2.5 h magama. Oi, kui mõnus oli ärgates. 🙂 Täpselt see oligi ideaalsest päevast puudu.

Tegelikult on mul ju selle kevade tulemus tehtud. 1:19,44 noh. Pagan! Ma olen endaga väga rahul!