Fanaløpet ’17

Nonii sõbrad. Tere!

Kui teie kõik ja enamgi veel Tartus maratoni jooksite, siis mina alles ärkasin. Poolmaratoni alguseks olin juba söönud ja ise liikunud oma jooksu võistluspaik. Tartu rajast rääkides, siis mind ei häiri see, et see on mu kodurada ja ma jooksen seal pidevalt või tean kõiki teid, kive ja puid. Tartu Linnamaraton on minu jaoks kõige parema emotsiooniga jooks.

Aga kahjuks ma see aasta jälle osaleda ei saanud. Leidsin Bergenisse ühe poolmaratoni. Mis mulle meeldib siinsete jooksude juures on see, et registreerimine käib kõik läbi ühe lehekülje. See, kes osutab ajavõtuteenust, selle lehelt ka registreerid. Hästi mugav ja hea. Ei pea olema sajas kohast konto, kõik tulemused on ühes kohas ja saad kõikidele kuningriigi võistlusele registreerida.

Norra võistlusega on mul see jama, et ma ei suuda end mitte kunagi vaimselt valmistuda. Tunne on kogu aeg selline, et ah, lähen jooksen ära. Mis see on siis? 21.1 km tundmatut rada. Kuidagi ikka ju ära kestan. Eestis on teistmoodi. Hullult valmistun, natukene isegi võib-olla närveerin. Väike pinge. Siin ei löö isegi verd korralikult ringi käima.

Enne jooksu ma polnud üldse kindel endas. Peale maratoni tundus kõik juba täiesti savi olevat. Trenni tegin ikka veel korralikult, aga.. Ma arvan, et Tartus joostes oleks ma enesekindlamalt peale läinud. Kuidagi ei suutnud end kokku võtta. Ma räägin, täpselt see tunne, et noh.. Jälle peab võistlema minema. No olgu, ära käi enam pindma, ma lähen käin jooksen selle ära. Täpselt selline tunne on peeglisse vaadates.

Samas ega trennid ka väga motiveerivad olnud. 😀 Jalad olid head, värsked nagu vanaema kartul enne jaanipäeva, aga keha oli nagu “värske” Maxima virsik. Kuidagi ei sobinud jalgade rütm mu pulsiga. Aga kõik muutus nädal enne võistlust, kui olin pika jooksu, 16 km, ära teinud. Teisipäeval trennis oli hoopis teine minek, hoopis teised tunded, kõik oli nagu olema peab. Kõik õige! Nüüd tuleb.

Neljapäevase 8 km jätsin ära, tegin reedel hoopis 5.5 km rahulikult. Ma ei tea, kas see oli õige otsus või vale, aga neljapäeval ei kutsunud üldse jooksma. Reedeks lubas miljon ja kakssada korda paremat ilma. Nimelt pea nädal otsa oli sadanud, väga külm ja rõske oli. Reedeks lubas koguni 10 kraadi sooja ja päikest.

Laupäev:

Hops üles, puder sisse ja trammi peale. 31 min trammi sõitu. See oli nagu 2 h rongiga sõitmist. Mingi narkomaan tuli peale, täiesti lukus. Kell oli 10. Ega nojah, narkootikum kella ei küsi. Ja kutt hakkas seal oma sõbraga juttu rääkima. Või noh, lalises rohkem. Selline hääl, et kohe-kohe sureb ära, endal silm seis ja pupill oli silmamunast suurem. Õnneks läks varsti maha ära, jäi see lalin järgi. Nonii, minu peatus – Lagunen – ilus nimi. Sealt oli mul 1.5 km jalutada ja jõudsingi Fana staadionile. See on äge, et start on kergejõustiku staadionilt ja finiš ka seal. Päris äge, teine emotsioon natukene.

Viskasin riided ümber, koti jätsin valve alla ja ise panin 3 km soojendusjooksule. Püüdsin aru saada, kust kohast rada läheb ja mis mind esimesel paaril kilomeetril ees ootab. Oi joppenpuhh Heldurikene küll. Esimesed kilomeetrid olid päris keerulised, mida ma ka kartsin, sest olen seal kandis varem rattaga sõitnud, kuigi ma ei teadnud, kuidas rada täpselt jookseb. Siin kandi peal nad pole just kõige paremad raja tähistajad. Soojendusjooks oligi väike luurekas, et kuidas esimesed 1.5 km umbes rada minna võiks. 3 km läbi, tegin staadionil mõned hood jalale, väänasin pöida, tegin mõned jooksuharjutused ning 2 lahtijooksu.

Soojendusdress maha ja astusin starti. Hakkasin vaata, et kus ma umbes paikneda võiks. Jäin natukene kauaks molutama ja

START!

Ah, mis? Kurivaim, natukene vale positsioon oli. Jäin 5 naise vahele karpi. Staadioni poolring, 180 kraadi ja üks parem pööre – kuskil 400 m – jooksin karbis. Esimesel tõusul sain enam-vähem vabasse vette, tegin tõusul kõvasti tööd, samuti ka langusel, et enam-vähem oma grupp üles leida. Lasin lihtsalt kutid eest ära oma molutamisega stardis. Kunagi ei õpi, Kana-Aadu. Ilmselt kuskil kolmanda kilomeetri peal sain normaalselt omasse rütmi. Minust 30-40 m ees pool jooksis mingi kutt, keda oli hea “püüda”. Tema ei liikunud kiiremini ja mina ei liikunud kiiremini. Meie vahel oli veel paar meest, aga ennustasin, et nad sinna kauaks ei jää, et see kutt seal 40 m ees pool on see õige. Kusjuures see ennustus läks isegi täpi, aga sellest kõigest lähemalt järgmistes lõikudes.

Siin ma alustasin murdmist läbi naiste karja

Alates kolmandast kilomeetrist algas minu jaoks tundmatu maa. Korra olin seal mingi 500 meetrist lõiku autoga sõitnud, aga selle peale ma tulin hiljem ehk joostes. Rada kulges ülemuse poja majast mööda, olin seal korra autoga käinud. Esimeses joogipunktis, see asus 3 km peal, ei saa tabanud üldse midagi võtta. Olgu, pole veel vaja ka. Teises, mis asus 6 km peal… Siin võistlusel ei tahtnud keegi juua ulatada, pidi ise laua (kui päris täpne olla, siis oli seal mitu rida erinevaid jooke võrgu sisse pandud) haarama. Ma alguses haarasin tühja topis. Mida kuradit? Olgu, rabasin uuesti, seekord sain spordijoogile pihta, kuigi tahtsin vett. Pole vigu, saame hakkama.

Esimesel tõusul

Esimese geeli võtsin 8 km peal. Oligi plaan 2 tk võtta. 8 ja 16 umbes. Kaheksanda kilomeetri peal hakkasin vaikselt juba tagasipööret ootama. Rada kulges nii, et edasi-tagasi. Sama rada pidi ka tagasi. Millalgi peaksid ju hakkama liidrid vastu tulema. Oota ja ootan, et tule ikka veel. 9.46 km peal tulid mulle 2 esimest vastu. Hakkasin huvi tundma enda edenemise kohta, hakkasin lugema inimesi, kes vastu tulevad ja analüüsisin nende sammu ning nägu, kui väsinud nad. “Oma mehes” ma olin kindel, et Ta peab lõpuni vastu. Lihtsalt küsimus oli selles mitu skalpi ma jõuan veel võtta? Ja kas üldse jõuan!?

Lugesin kokku 10 meest. Olgu, nüüd läks põnevaks, kalkuleerisin ka selle välja, et poole peal kaotasin võitjale umbes 3 min ja 30 sek. 😀 Ma ei tea, mis see vajalik oli, aga ära ma arvutasin. Nii nüüd läks põnevaks. 10 mees, mina olingi kümnes. Hmmm. Tagasipöördel hakkasin vaikselt tempot tõstma, sest minu enesetunne oli läinud tunduvalt paremaks. Kuni kaheksanda kilomeetrini ma võitlesin üsna kehva enesetundega. Ei saanud ennast hästi käima, häälestus oli ka vale. Aga tagasipöördel tuli eluvaim sisse, nähes, et mul on võimalus 2 kohta vähemalt püüda. Tagant poolt ei tundnud ka kedagi tulevat. Mingid sammud olid, aga need kadusid, kui natukene tempot tõstsin.

Nii. “Minu mees” oli ka otsustanud tempot tõsta. Ta oli teisest puust, ilmselt mingi kõvem variant. Oletame, et tamm. Aga Tema ees tundus jooksvat lepp, kes kohe-kohe endale mingi mädanikhaiguse külge saab ja langeb. Jälgisin huviga mängu. Ise sinna sekkuda ei suutnud, sest täpselt see vahe, mis meil oli, see ka säilis. Vaatasin, et läks seal “minu mehega” kaasa. Olgu. Väsita ennast, väsita. Umbes nii oligi, mõnisada meetrit püsis kannul, aga siis jäi. Nüüd oli minu kord väsinud lepp kinni püüda ja maha jätta. Mõeldud ja tehtud. Minu ees jooksev mees oli Teda piisavalt väsitanud. See oli hea minu jaoks. Mõni kilomeeter jooksu, üks maha pillatud geel, mille üles korjasin ja ka ära tarbisin. Oli aeg püüda järgmine skalp. See läks täpselt sama moodi nagu eelmine. “Minu mees” väsitas Teda ja mina korjasin Ta pärast rongi peale. Kuigi see mees pidas minu tempos natukene kauem vastu. Hakkasin vaikselt juba endas kahtlema, et äkki kosub minu tuules ja vean Ta veel endast mööda. Õnneks see hirm kadus, sest ühel väikesel tõusul tegin rohkem tööd ja sinna see järjekordne lepp murdus.

Nüüd oligi ainult võitlus minu enda ja “minu mehega”. Ega seal mingit võitlust polnud. Tagant polnud kedagi tulemas. Eest ka rohkem kedagi ei näinud . Ainult meie kaks. Samas see vahe jäi nii nagu oli. Hakkasin vaikselt ka aega vaatama viimases joogipunktis. See oli 3 km finiši. Pingutasin, mis ma pingutasin (19 – 3:51 ; 20 – 3:44 ja 21km 3:50 min/km), aga rekordist jäi puudu umbes minut.

Aeg: 1:22:23
Koht: 8

Selline nägi välja raja profiil. 335 tõusumeetrit ja kõrguste vahe umbes 60 m. Garmini andmed

Maksimaalne sellest päevast ja sellest rajast. Ma jäin oma jooksuga väga rahule. Mõnus lõpetus hooajale.

Veits huumorit ka. Minu finišeerimisest oli juba 15 min möödas, kui keegi avastas, et kõik lõpetajad saavad medali. Hämmastav oli see, et enamus inimesi oli üllatunud, et nad osaleja medali saavad. Siin on osalejamedali jagamisega natukene põdurad. Kitsid isegi võiks öelda. Ei saa igal jooksuvõistlusel medalit nagu Eestis on kombeks. Ja teate ka ägedat asja. Mitte keegi ei kurda selle üle. Meil on naljakas see, et a’la medal oli kehv, võiks ilusam olla või veel hullem, kui üldse ei saa. Nagu, mis mõttes üldse ei saa?! Ma olen siin Norras umbes 8 võistlust jooksnud ja neist kahel on jagatud osalejatele medaleid.

Pärast jooksu ja autasustamist söödi sõbralikult pirukat ning mingit šokolaadikooki ja joodi teed.

 

Advertisements

10 + 42.2 = 291

2 pühapäeva. 2 võistlust, 2 rekordit. Üks suurem eneseületus kui teine.

Alustame esimesest ehk…

Jüri Jaansoni 2 silla jooks – 10 km.

Pärnuga on rumal lugu see, et Pärnu asub Tartust väga kaugel, aga hea lugu on see, et bussiga on sinna veel hullem sõita. Nii, et sain oma auto rahvast täis, seltsis ikka segasem. 50% ProRunnereid ja 50% TYSKi fitnessklubi tšikke. Kõik oli tasakaalus.

Pärnusse jõudsime ilma suuremate (väiksemaid ka polnud) probleemideta. Parkisin auto võimalikult lähedale võistluskeskusele, kuigi autos olid inimesed üsna skeptilised selles suhtes. Auto pargitud, kiirelt WCsse ja alles siis stardimaterjale välja võtma.

Soojendust tegin 2 km, aga korralikult. Peale soojendusjooksu nägin trennikaaslast Karret ja koos Temaga tegin palju-palju jooksuharjutusi ja kolm lahtijooksu. Nüüd ma olin valmis!

Pärnus mul mingeid suuri plaane polnud. Ainus plaan oli särk saada, mille saavad esimesed 100 jooksjat finišis. Selleks pidi 2016. aasta tulemuste põhjal jooksma alla 39 min. Tehtav. Jah, nii enesekindel olengi. Kuna Viljar ei andud mingeid juhtnööre ka, siis plaanisin lihtsalt ühe kerge jooksu teha. Mingi hea juhuse läbi olin saanud numbriks 91 . See andis mulle võimaluse startida teisest stardigrupist. Stardis sai räägitud klubikaaslastega plaanidest. Kaido ikka ässitas mind Temaga koos jooksma või hoopis Raineriga minema. Mina ikka puiklesin vastu, et tahan rahulikult esi100 hulka joosta. Pärnu on üks müstiline võistlus. Esi100 hulka joosta on päris keeruline. Ulme konkurents on. Muud plaani mul pole, ma tahan ainult särki saada. Jätke mind rahule. Jutustasime ja jutustasime ning varsti oligi see aeg käes, kui pidi tegusid tegema.

START!

Eelluure ütles, et esimesed 4 km on tuul vastu ja pärast on tuul tagant. Pärnus on väga oluline olla vähemalt teises stardigrupis (või kolmandas, aga siis pead ette trügima), sest silla peal läheb ruttu kitsaks. Õnneks ees pool seda probleemi pole ja saab üsna ruttu minema. Esimene kilomeeter nagu ikka 3:35min/km. See on tavaline. Vaatad ümbrust, otsid positsiooni ja naudid jooksu. Pulss on veel madal, keskmine 157. Teisel kilomeetril jäin liiga palju ringi vahtima ja oma positsiooni otsima. Keskmine tempo 3:43 min/km. Hakkasin vaatama ees pool olevaid jooksjaid, et keda võiks kinni püüda ja kellega võiks koos joosta. Võtsin sihiks Kaido kinni püüda. Ta oli tollel hetkel ühes grupis koos naiste liidritega. Kolm-neli kilomeetrit korjasin skalpe. Jalad olid head, enesetunne oli hea. Mõnus algus. Neljanda kilomeetri lõpus vaatasin, et naised vedasid gruppi ja mehed lonkisid seal taga. Kuna mul kerge jooks, siis mõtlesin, et teen ka mõned kilomeetrid tööd. Läksin ise gruppi vedama. Aga pagan, see andis mingi hea motivatsiooni laksu. Jalad muutusid väga kergeks ja üsna pea lõhkusin grupi ära. Minuga tuli kaasa ainult Liina Luik. Kõik oli hea ja ilus. Kella väga palju ei vaadanud. Oma ajast ma ei teadnud midagi, vaatasin ainult kella siis, kui kilomeeter sai täis.

Kulgesin seal oma tempos. Varsti oligi ainult 2 km lõpuni. Mõtlesin, et teen viimased kilomeetrid natukene tugevamalt. 9. km 3:37 min/km. Finišisirgele jõudes vaatasin kaare all olevat kella. Ooooo. Mul on võimalus rekord joosta. Lasin torud tühjaks, viimased 120 m läbisin 20 sekundiga, viimane kilomeeter oli keskmine tempo 3:26min/km.

Ja kui nüüd aus olla, siis uus 10 km rekord oli tõsiasi. Aeg 36:22. Väga lihtsa ja kerge jooksuga olin oma eelmist rekordit löönud 16 sekundiga. Ma olin väga rahul oma jooksuga.

Aeg: 36:22
Koht: 47

Väga kerge jooks oli, ilm oli super, jalad super. Kõik oli hea. See süstis kõvasti enesekindlust.

Enesekindlust oli vaja minu järgmiseks jooksuvõistluseks. Selleks oli SEB Tallinna maraton. Viimast aastat selle nime all. Pärnus tehtud lahtijooks oli kulgenud edukalt, kas maraton läheb sama edukalt.

Ma ootasin väga uuel rajal jooksmist, sest minu arvates edasi-tagasi Pirita teel joosta oli väga nüri. Ainult, meri, kajakad, tühjus ja haisev kallas. Lühidalt öeldes. Ja eelmise aasta muudatusega olid nad selle raja veel jubedamaks teinud. Emotsiooni poolest on majade vahel jooksmine kõvasti lihtsam. Tuule suhtes ka, sest kui peaks tulema tuuline ilm, siis majade vahel keerutades ikka on mingi selline punkt, kus tuul on tagant. Vana raja peal tuulega joostes oli tuul alati vastu. Vahet polnud, kas jooksid Pirita poole või tulid sealt poolt. Lihtsalt oli nii.

Laupäev. Ärkasin oma teise poolega rahulikult. Viskasime jooksuriided selga ja läksime võistluseelset soojendust tegema. See on selline tragikoomiline ettevõtmine, kus jooksed üksi rahulikult 3 km, siis jääd seisma, otsid mingi puu või posti, kus hakkad jalga vibutama ühele poole ja teisele poole. Teed mõned jooksuharjutused, mõned kiirendused ja jooksed 3 km koju tagasi. Teised inimesed on hommikul unised ja Sina seal maurad üksi. Õnneks ma sain oma neiuga koos koju joosta.

Sõime hommikust ja asusime teele, aga mitte Tallinnasse, vaid Võsule. Võsul olime paar tundi. Neiu pildistas pulma, mina tutvusin kohaliku parkimisplatsiga, poega, rannas oleva WCga ja metsas kukeseentega. Mul ei ole kunagi igav, alati leian tegevust. Samal ajal arutasin ka oma geelitüdrukuga kuhu Ta tulema peaks ja kuidas Ta minu geelid hommikul kätte saab. Varsti oligi aeg edasi liikuda, seekord suund Tallinna, otse maratoni võistluskeskusesse.

Õnneks oli 10 km jooks juba läbi, kui me Tallinnasse jõudsime. Sain rahulikult auto ära parkida ja numbrid välja võtta. Kaua ei viitsinud seal platsi peal molutada, sest kell oli juba palju. Seekord ööbisime neiu venna juures. Hea elukoht oli Tal. Bussijaama lähedal, ei pidanud väga kaugele sõitma, hommikul ka hea tulla. Sinna, sööma ja tuttu. Paar sõna juttu ka muidugi enne.

Pühapäev

Maratonihommik. Natukene närvilisem hommik kui muidu tavalised hommikud. Raske oli end sundida kell 0530 ärkama. Sain üles, pudrugi sain söödud. Seekord ei läinud pudru söömiseks 30 min, sain pudru enam-vähem enne seda söödud, kui see täiesti maha jahtus. Titanic ei sõitnudki külma pudru vastu, ei uppunud ära ja Jack jäi ka ellu. Kuna ma pole see aasta väga palju võistelnud, siis kogu hommikune toiming võttis aega. Järsku juba oligi minek. Pakkisime oma rändtsirkuse (jah, rändtsirkus, meil oli kaasas madrats, tekid, padi ja muu taoline. Tegelikult meil polnud neist asjadest midagi vaja) kokku ja asusime Vabaduse väljaku suunas teele. Parkisin oma auto jälle Rahvusraamatukogu lähedusse. Tuul ja vastikult niiske ning jahe oli. Prr… Üldse polnud jooksmise tuju.

36313430734_e9ee187c7b_oKiired klõpsud enne stardi. Nii lõbus ja tore.

36978346612_f37acc6c33_oLõbusad manatoonarid.
Foto: Erakogu

36752032780_720f724cd7_oViljar ennustab mu elukaaslase aega. Viimased näpunäited ja selgitused.
Foto: Erakogu

Soojendusjooksule läksin koos Hannoga. Hannolt sain tugeva motivatsioonisüsti. Ta oskab hästi rääkida, see on Tema töö. Ega pikalt polnudki aega molutada. Tuli veel paar korda WCs käia, natukene võimelda ja nägu (keha ka muidugi) stardikoridoride poole pöörata. Number 40 andis mulle koha esimeses stardigrupis. Seal oli palju tuttavaid ja klubikaaslasi. Markoga olime juba eelmine õhtu selgeks teinud, et me ilmselt moodustame ühe grupi ja peaksime liikuma enam-vähem samas tempos. Ma teadsin seda, et eeldatavasti peaks naise esimene jooksma samas tempos kui mina. Nii, leidsingi eeldatavad neiste liidrid üles – Olga ja Monika. Kõik peas valmis mõeldud. Tempod, geelid, plaanid, A,B,C. Kõik. Mul oli seekord isegi käe peale kirjutatud, mis joogipunktis ma geeli võtan.

Start!

Minek! Panek! Janek!

Sain esimesest kilomeetrist saati joosta meeldivas grupis. Natukene kiirem, kui ma tahtsin, aga asi seegi. Kestan seni, kui kestan. Mul oli plaan liikuda 4:05 min/km, mis annaks lõpuajaks 2h ja 52 min. Sellest tempost kiiremini ei tahtnud joosta, sest ei tea, kuidas kestan. Teine asi, mida jälgida, on pulss. Hanno rääkis soojendusjooksul, kuidas Ta paneb endale pulsitsoonid paika. 10 km peal võiks olla see pulss, 20 peal nii palju jne. Üle selle ei tohi minna, kui läheb, siis tuleb hoogu maha võtta. Mina arvasin, et 175 on see pulss, mis peaks olema hea. See on selline võistluste mugavustsoon. Selle pulsini ma ei tohiks jõuda enne 30 km. Korraks võib, aga mitte pidevalt. Märkamatult olingi juba jõudnud 10 km peale. Oota, oota, kuidas ma siia juba sattusin? Aega kulus selleks 40 min ja 11 sek.  Ehk 39 sek (ametlik ajavõtt) kiiremini, kui oleks pidanud seal olema. Kella järgi 14 sek. Koht 48. Esimese 10 kilomeetriga palju ei juhtunud. Ühe geeli sõin 9.5 km punktis ära. Olen tähele pannud seda, et olen hakanud joogipunktides kiiremini tegutsema. Päris tihti leidsin ennast peale joogipunkti grupi eesotsast. Muidu lonkisin grupi sabas või kuskil keskel.

Esimene 10 joostud, kõik oli hea. Veel. 😀 Ma nüüd ei mäleta täpselt, kas see intsident oli enne 10 km või peale 10 km, aga kahe naise vahel läks meie grupis ütlemiseks. Mina ütlen selle kohta vaid nii, et reeglid on reeglid. Ei tohi lasta sellist asja sisse, et ükskõik, mis hinnaga, aga peab võitma! See on alatu ja vastik. Õnneks sport võitis! 🙂 Peale esimest 10 km ma hakkan oma peas mängima ennustusmängu “Kes jääb esimesena grupist maha?”. See on huvitav mäng, mida maratoni ajal mängida, sest Sa jooksed 42.2 km ja mingi hetk muutub jooksmine üsna tüütuks. Minu  puhul see tüütu hetk ongi 10 ja 25 km vahel, sest tavaliselt siis ei juhtu mitte midagi. Suhteliselt tühi rühkimine. Enesetunne on hea, jalad on head, kõik on hea.
Hea oli näha tuttavaid nägusid raja peal. Elukaaslase vend tegi pilte, suured tänud Sulle! Viljar ja Silver olid ka raja peal.

36313391754_6bd0091fbc_oFoto: Erakogu

Aga.. Kõik muutus 18 km alguses (ma arvan, et see oli umbes seal). Minule ja ilmselt ka paljudele teistele tuli suureks üllatuseks joosta päris kehvas seisus kruusateel. Korraldajad olid püüdnud seda rajalõiku paremaks teha, aga kahjuks vihm oli ikkagi palju pahandust teinud. Mõnes mõttes oli see lõik hea, sest see tekitas palju elevust meie grupis. Inimesed muutusid närvilisemaks. Töllerdasid seal ees. Mul viskas üle ja püüdsin grupi etteotsa liikuda. Meid oli sel hetkel koos umbes 15 jalapaari. Kilomeeter seda kruusa joostud, oli tekkimas kaks gruppi ja mina nende vahel pendeldamas. Mõtted peas, kas lähen Olga grupiga kaasa või jään suuremasse gruppi. Risk oli see, et äkki suurem grupp püüab meid ikkagi tuulisemal rajaosal kinni. Eelinfo oli rääkinud, et Stroomi rannas peaks olema vastutuul paar kilomeetrit. Mis teha, mis teha? Korra pilk taha. Hmmm, see grupp oli natukene liiga palju maha jäänud. Selge, tuleb teha 2-3 kiiremat sammu ja ennast ilusasti naiste liidri selja taha võtta. Meid oli veel umbes 4 jalapaari. 21.1 km jooksin ajaga 01:24:46 ehk 1 min ja 20 sek oma plaanitavast tempost kiiremini. Koht: 42. Hmm, millal ma otsa saan, millal ma suren, millal tuleb haamer, millal tuleb rong tagant ja võtab mu oma viimaseks vaguniks? Head küsimused, millele polnud väga kaua aega mõelda, sest kuskil pidi olema Grete – minu geelitüdruk. Väga hea abiline, super! Tänud Sulle! Geelid käes ja võis edasi põrutada. Hakkasin mõtlema, kui kaua ma vastu pean, sest tempo polnud palju muutunud. Liikusime ikka veel 4:02 min/km.

21.1 km ja 30 km vahelise maa olime jooksnud isegi alla 4:00 (3:57min/km). 30 kilomeetri peal olin 36. Aeg 1:59:51. Ehk 2 min ja 39 sek kiiremini kui minu plaan. Ehk tegelikult ma jooksin 2:50:xx lõpuaja poole. Seda ma too hetk veel ei teadnud. Ei vaadanud väga oma kella. Ainult pulssi ja kilomeetriaegu iga kilomeetri tagant. Eeldasin, et liigun heas tempos ja rekord peaks tulema, aga mis ajaga. Seda veel ei teadnud. Ma juba hirmuga mõtlesin, mis nüüd saab? Hetkel veel ei midagi. Ega suurt midagi enam teha polnud, nüüd tuleb lihtsalt lõpuni joosta. Väga raske veel polnud, aga tundsin, et varsti-varsti hakkab raske. Häirivaks hakkas muutuma see, et rajamärgistus oli suts kehv. Paljudel kordadel ei saanud aru, kuhu rada keerab, kas peaksin ideaaltrajektori hoidmiseks hoidma paremale, vasakule või hoopis keskele? Raske oli aru saada. Õnneks olin veel koos naiste liidriga, Teda saatis rattur, kes näitas, kuhu jooksma peab. Seegi hea. Mulle meeldis uus rada, jõudsin sellele korduvalt mõelda. Ka tavalised inimesed said jooksupeost osa. Inimesed hõikasid akendel, tädid kommenteerisid kõva häälega. Mitte halbu asju, vaid ikka häid. See on mõnus emotsioon. Mitmel korral arutleti selle üle, kas see on esimene naine. Pidin neile mitmel korral kinnitama, et jah, see on esimene naine, kellega koos jooksen. Mõnes mõttes hea, mõnes halb. Mind ei ergutanud keegi. 😀 Koplis joostes oli ka see hea asi, et oli päris mitu edasi-tagasi lõiku, kus sai kaasa elada liidritele. Sai nii mõnelegi oma head sõnad edasi antud. Kuigi endal hakkas surm silme ette jõudma.

Kogu jooksu kõige raskem hetk oli 36 km. Seal tundsin, et nüüd läheb raskeks, nüüd saab kohe varsti kõik läbi. See oli see punkt, mis oli vaja üle elada. Joogipunktis tõmbasin vee kurku, samm läks sassi, hingamine oli paigast ära jne. Kuidagi taarusin seal 3 või 4 sammu ja … Minek! Pole aega lolli mängida. Eestlane ei mängi klouni, eestlane on tegus. Viimane geel hakkas littima ja nüüd vaja ainult üks jalg teise ette. Vaatasin kella, arvutasin, vaatasin uuesti kella. No pagan. 2:52 peaks kindlalt ära tulema. Pole probleemi. 40 km punkti läbisin 2:40:48 ehk 2 min ja 30 sek kiiremini, kui muidu plaanisin. Koht 32.

36751837420_b77788f94a_oTegelikult polnud asi nii ilus, asi oli hoopis selline….
Foto: Erakogu

21433203_1422667247802716_3133249419406252897_nLäbi, mis läbi.
Foto: Mait Marttila

Mitmed jooksjad olid hakanud mulle selg ees vastu tulema. Neil oli veel raskem, kui oli minul. Kehva öelda, aga see andis natukene jõudu juurde. Viimased 8 km olin jooksnud tempos 4:05-4:19 min/km. Ilmselgelt oli läinud natukene raskemaks, kui varem oli. Kehv oli see ka, et polnud enam kedagi, kellega koos joosta. Raske moment igatepidi. Mingi hetk hakkasin nägema rahvast, palju rahvast. Poolmaratoni startijad ootasid koridorides, millal saaks oma etteastet tegema minna. Tõusu peal ergutas Olari mind (midagi Ta seal karjus, andis natukene jaksu juurde), Triinu oli midagi karjunud. Viimased pingutused veel, krt.. Kohe on finiš. Kõik saab läbi.
Pärast Olari ütles, et ma tundusin seal tõusul väga läbi olevat ja Lauri mainis, et ma olin kõige puisema jalaga lõpetaja.

Aeg: 2:50:52. Oeh… Üks väike pisar ühte silma nurka, teine teise ja ra*sk, läbi sai. Ma olin väga õnnelik ja väga väsinud. Sain medali, ema ootas mind koos ekstra tellitud coca-colaga. Kõik oli ilus! Hakkasin lõpuks vaikselt toibuma. Kõik oli nii ebareaalne. Mina ja 2:50:52. Mitu korda pidin üle küsima. Ikka veel ei uskunud ja ei suutnud meelde jätta. Loivasin kuidagi finiši alast minema. Läksin telgi juurde, panin soojemad riided selga ja läksin oma teist poolt finišisse ootama. Ta jooksis alla 4 h maratoni. Uskumatu! Ma ei teagi, kumma rekordi üle ma rohkem õnnelikum olen. 🙂

Saigi läbi see suur jooksupidu. Keegi ei tahtnud uskuda, aga no.. Mulle meeldis uus rada. Olgu. Mõningad halvad kohad olid, aga muidu oli ju hea rada? Oli ju? Öelge, et oli!? 😀

36313197694_25c5d2d7d1_o (1)Mina, mu ema ja väljateenitud Coca-cola.
Foto: Erakogu

Aeg: 2:50:52
Koht: 29
Eestlastest 19.koht.

Suured tänud treener Viljarile, kes tegi jälle plaani, mis töötas nagu tank.

Elva Järvedejooks ’17

Enne suurt maratoni postitust teen väikese kokkuvõtte Elva Metsajooksude sarja viimasest osavõitlusest Elva Järvedejooksust.

Sellel jooksul osalemine tuli käigu pealt. Neljapäeval helistati mulle Norrast ja küsiti, kas ma tahan veel nädala kodus olla? Bergenis on hetkel UCI maanteesõidu MM. Praktiliselt terve linn on lukus, võimatu on seal liigelda ja olla. Muidugi tahan, mis küsimus see on. Mul on kodus palju teha. Sel samal hetkel ka kohe turgatas mõte, et laupäeval ma lähen Elvasse jooksma. Käin väikest sugulast vaatamas ja jooksen. Mõnus laupäev. Kuna medal on ka seal ilus, siis mingit koha ega aja survet endale peale ei pannud. Lihtsalt maastikul joosta, eks see teeb head ka. Natukene vaheldust.

Võtsin kõike täiesti pingevabalt, hommikul sõin rahulikult, asjad otsisin alles enne minekut välja. Selline rahulik ja chill. Võistluspaika jõudes sain teada, et ma olin saabunud 2 h ja 45 min liiga vara. Olin võistlusjuhendist vaadanud, et võistlus algab kell 12, aga tegelikult algas kell 14. Nojah. Lähen käin siis hoopis vanaemal külas. Kuigi oli plaan minna väikest sugulast vaatama, aga armas elukaaslane on tiba tõbine, siis ei tahtnud väikest jõnglast kimbutama minna. Sõitsin vanaema juurde, sõin natukene. Sain umbes tund aega seal olla ja juba hakkasingi tagasi Tartumaa Tervisespordikeskusesse sõitma. Nüüd juba õigeks ajaks.

Aeg oli minna soojendusjooksule. Tegin 2.5 km tiiru, luurasin rada ka. See rada pole kohe üldse minu jaoks. Mets, märg muru, puu juured, laasturada jne… Mis mina oma maanteetossuga seal teen? Nalja rohkem, kui jooksen. Soojendusjooks oli selline vaevaline, kohati raske, aga seda on arvata ka. Maratonist oli möödas ainult 6 päeva. Plaanisin joosta vähemalt 28 minutiga selle raja läbi. Kiiremaks polnud ilmselt see päev suuteline. Selline mõõdukas pingutus. Muud midagi. Aga me kõik teame seda mõõdukat pingutust. 😀 Sellest ei tule peaaegu kunagi midagi välja. Tegin veel mõned jooksuharjutused, lahtijooksud ning oligi aeg stardikaare alla asuda.

3-2-1 ja START!

37092391212_97a07a17d4_oEsimene kilomeeter, kõik on väga ilus, veel.
Foto: Margit Partei

Alguses oli kõik ilus, sest saime joosta päris pikalt kruusateel. Esimene kilomeeter tuli 3:33 min/km ja siis läks keeruliseks. Väikesed tõusunukid, laasturada, kitsas kitsetee, muru jne.. Ma selline pikemat sorti mees ka, kuuseoksad vihisesid pidevalt näos. Väga hästi oli näha ka, kes jooksis maastikutossuga ja kes uisutas oma maanteetossuga seal metsa vahel. Mul andis pidevalt jalg tagasi ja üldse väsisid jalad väga ruttu ära, sest mingit pidamist polnud. Ja muidugi 6 päeva tagasi joostud maraton. Kuskil 3 km peal (me jooksime kaks 3.6 km ringi) mõtlesin, pagan küll, ma pean ju ühe ringi veel jooksma. C’moon, üks ring on täna minu jaoks väga hea. Aga peale 3 km silti keeras rada jälle minule sobivama pinnase peale. Jätkasin oma teekonda.

36427029534_e600d84873_oEsimese ringi lõpp ja teise ringi algus. Ilmselgelt on teine ring minu jaoks liiast.
Foto: Margit Partei

Teine ring oli paras kannatamine. Saaks juba see asi läbi. Eespool ma mehi kinni ei püüa ja tagant ka kedagi tulemas ei ole. Minust eespool olevate kuttidega vahe pidevalt pendeldas. Kord olin lähemal, siis jälle kaugemal. Tehnilistel rajalõikudel jooksid nad eest ära, sirgema ja kõvema pinnase peal suutsin kaotatud aja tagasi joosta. Vahe käis nagu kummilint. Sarnane kummilint olid ka minu jalad. Kord head, kord nagu makaronid. Väga ootamatult oligi juba finiš. See päästev sinine kaar. Viimane samm veel veelompi ja olingi õnnelik osaleja medali omanik.

36426996834_d313cee424_oViimane “veetakistus” (plirts-plärts käes on… sügis!?) ja ongi see hirmus kannatamine läbi.
Foto: Margit Partei

36866547680_3d9243b629_oSiin pildil saan oma väljateenitud osaleja medali kätte. Ise olen rahul.
Foto: Margit Partei

Ametlikud tulemused ka.
Üldkokkuvõttes olin 8.
Oma masinaklassis 5. koht.
Aeg: 27:44,9 (esimene ring 13:33,6)

Sain oma medali, kuigi olin ennast väga kapsaks jooksnud. Sellist plaani küll polnud. Treener oli mulle vabad käed andnud maratonijärgseks nädalaks, et saaksin normaalselt taastuda ja siis treeningplaaniga edasi minna. Suurelt osalt ma puhkasingi. Enne tänast võistlust olin jooksnud vaid umbes 8 km. Kerge ja taastav nädal. 😀

Suured tänud korraldajatele! Väga mõnus rada oli ja selline väga lahe väikene jooksuvõistlus. 🙂

August ’17

Täna (esmaspäev 7.08) tegin oma ära jäänud 26 km jooksu ära. Pidin seda muidu eile tegema ehk pühapäeval. Aga kuu ja tähtede seis oli nii vale, ilmselt Uraani kolmas rõngas oli ka 5% rohkem kaldu ja Veenus polnud veel Marsi jõudnud. No nii paha päev, kui vähegi olla saab. Kõik asjad ajasid marru. Vahepeal juba mõtlesin, et tuleb hiies pasknäär ohverdada. Ilm oli ka muidugi “ilus”, päev otsa kallas. Jooksma või ujuma, palju vahet polnud. Esimesed kiiremad sammud ja juba oleks ära uppunud. Tegin 11 km ära ja valmis. Tulin elamisse ja hakkasin koristama. Tuimalt koristama ja MMi maratoni vaatama/kuulama/jälgima. Nõud said pestud, toad puhtaks ja elu läks juba ilusamaks. 🙂 Mul oli häälestus ja juba vale. Selline suhtumine, et ah lähen teen ära.

Täna oli suhtumine teine. Lihtsalt lähen ja teen. Ilmselt tuleb tuim 2 h ja 10 min raiumist, aga saab tehtud. Ja saigi. 2 h ja 14 min. Ma olen väga rahul.

23.08
Ma olen mitu korda joostes mõelnud, et nüüd lähen elamisse ja hakkan kirjutama. Ei ole nii. Jõuan jooksmast tagasi, kohe pann/pott tulele ja pessu. Kui pesust tagasi (trenni päevadel teen kiirkäsipesu) on söök juba soe ja võib sööma hakata. Kui juba söök sees, siis pole üldse viitsimist kirjutada. Niimoodi on need päevad siin lähevad.

Vahel on asjalikemaid päevi ka. Näiteks see päev, kui ma uue treeningplaani kätte sain. Alguses arvasin, et see plaan pole minule. Esimene nädal 80+ km, teine nädal 78 km jne.. Tahtsin treeneri käest küsida, kas see on ikka minu plaan? Plaan on täpselt maratonini. Väga palju ma plaani ei süvenenud. Alguses on ilus tekst, kus on kõik lahti seletatud ja pärast 4 nädalat plaani. Üks päev hakkasin süvenema ja leidsin jutu seest sellise lause, kus oli kirjas a’la “see trenn on eeldatavas maratonitempos”. Olgu, kui on siis on. Hakkasin uurima, et mis see plaanitav maratonitempo on? Mida treener arvab? Kui ma nüüd õigest aru sain, siis mõne hullu arvates võiks see jääda 4:00min/km – 4:05min/km juurde. 😀 Optimist. Mina nii optimistlik poleks. Kui alla 3 ära tulen, siis ma olen väga rahul.

Täna tegin 12 km rahuliku jooksu. 4:51 min/km oli keskmine ja pulss äkki 143. Pidin hoidma 148 juures, aga ei suutnud. Kuidagi moodi ei tahtnud pulss üles poole tulla. Homme on 7 km vahelduva tempoga jooks maratonitempos. See on selline 4:00 ja 4:20 min/km tempo juures jooks ehk lebo ots, pole 3:30 juures suremist.

27.08. Nonii. Nüüd sai kolm nädalat hullust läbi. 72 km – 82 km – 73 km. Kolme viimase nädala kilometraaž. Jalad on nagu makaronid. Keedetud spagett. Otsisin endale kedagi, kes teeks massaaži, sest keha hirmsasti tahtis seda. Pöördusin murega FB grupi poole “Eestlased Bergenis” ja seal anti teada, et keegi meie lõunanaaber teeb. Otsisin Ta üles ja tegelikult Bergeni kohta isegi mõistlik hind. Umbes 36 € 1.5 h. Käisin kella 16 paiku massaažis ära ja oi kui hea on olla.

30.08. Täna jätsin jooksu ära, sõitsin hoopis rattaga IKEAsse, et sealt oma teisele poolele tuua IKEA uus kataloog. Vot selline mees! Kokku 29 km mõnusat väntamist, umbes 1100 tõusumeetrit. Huvitaval kombel paneb pulsikell rattaga sõites mäda. Mäest laskudes viskab pulsi 206 peale. Kaks varianti, kas kell paneb rõuku või kiiruse kasvades tuleb nii suur hirm sisse või kiirus tõstab adreka nii kõrgele,  et pumba lööb lolliks. 😀 Ma ise arvan, et kell paneb vigast.

31.08. Oiii. Lõpuks on kuu lõpp. See tähendab kaht asja. Kaks pudelit on vaja lahti teha. 1) Täna saab kojuuuuuuu! Varsti-varsti läheb teraslind, mis viib mind Riiga ja sealt viib raudhobune mind Tartusse. 2) Täna hommikul tegin oma selle kuu viimase trenni ja … trummipõrin… Kokku see kuu minu jaoks maagilised 311.33 jooksukilomeetrit. See on 30 km rohkem, kui mu senine trennimahukaim kuu. Nii, et poodi ja kaks pudelit vett!

Trennidest üldiselt ka natukene. Hetkel läheb kõik hästi. Kui kuu alguses olin väga kahtleval seisukohal maratoni suhtes, siis praegu olen lihtsalt kahtleval seisukohal. 😀 Areng seegi. Tegelikult on kõik jooksud hästi läinud. Viimased jooksud isegi väga hästi. Rahuliku jooksu tempo on 4:35-4:45 min/km. Vigastusi (kolm korda räme tatt üle vasaku üla) pole. Enesetunne on alati hea olnud, taastumine super. Pikad jooksud oled ka viisakalt ära teinud. 32 km sai 5:10min/km ja nädal hiljem 28 km 4:47min/km. Ootan juba neid kaht võistlust, Pärnu ja Tallinn.

 

Seniks tsau ja näeb!

Tegemistest juulis

Nonii. Ma olen väga palju võistlusi võlgu. Minu suurima kevadise hea emotsiooni jooksu Bergeni Linnamaratoni 21.1 km ja palju muud. Nüüd on juba hilja midagi kirja panna, ei tulnud too hetk tuhinat peale. Mis teha? Midagi pole teha. Kui läinud, siis läinud. Ei taha midagi umbes ka kirja panna. Ooo, oli ilus ja äge, teate, jooksin ja siis oli mägi, mäes alla ja midagi oli veel, kuskil olid puud, kollane maja ja sealt keerasime paremale, aga vist ei keeranud ka, puud olid ees ja oligi finiši. Umbes selline see tekst tuleks.

Kuigi mul on see jooks suht eredalt meelest, sest ma jooksen nüüd peaaegu iga trenn Bergeni maratoni radu. Lihtsalt armusin ära. Nii lahe rada on. Ja siis ma jooksen,  mõtlen, unistan (planeerin ja teostan – see on mingi ehituspoe reklaam) ja meenutan.

Hetkel on selline imelik tuhin sees, kust tahaks lihtsalt niisama midagi kirjutada. Eks ma siis kirjutan midagi. See tuhin tuleb ka sellest, et inimesed loevad mind isegi. Mis Teil viga on, targemat pole teha? Hämmastav on see, et minu jaoks täiseti võõras inimene tuleb ja küsib, et miks ma enam ei võistle, kas mul on vigastus, blogi Sa enam ei kirjuta? Ja samas teatab, et Ta teab üht veel, kes minu blogi loeb. Õde loeb, teine pool loeb ja mõned veel. Päris hämmastav.

Täna (18.07) tegin üle mitme nädala plaani järgi trenni. Kahe viimase nädala kilometraaž on alla 10km. Tänane jooks oli isegi üllatavalt kerge? Mõnus jooks isegi. Kartsin palju hullemat, olin valmis mitu korda surma saama ja endale liiva ka peale kühveldama ja niimoodi korduvalt. Seda polnud üldse tarvis. Jalad ja keha olid lita-löta, aga suuremas pildis väga soliidne trenn. Tegin 10 km, keskmine tempo 5:02 min/km ja pulss natukese kõrge 149.

Vaikselt täiendan seda ja mingi hetk avaldan selle üllitise.

30.juuli

Nii, nüüd on juba palju-palju aega mööda viimasest sissekandest.

Täna on pühapäev ehk pannkoogipäev. Tulin kohaliku aja järgi kell 8 üles, hakkasin vaikselt asjatama. Keegi liigub maru agaralt akna taga. Opsti, töökaaslane rattariietes. Tal oli plaani minna hästi rahulikule ja lühikesele rattaringile. “Aga ma tulen ka!” Sõin ruttu supi ära ja olingi juba ratta seljas. Pannkoogid jäid seekord tegemata. Sõitsime 2 h ja 20 min, pea 51 km. Hästi rahulik tempo ja tasane maa. Pulss oli mõnusad 126 l/min. Olen üldse seekord palju, palju rattaga sõitnud. Juulis kokku 133 km ratast ja umbes 137 km jooksu. Jooksma hakkasin alles poolest kuust ka. Päris hea tulemus. Eelmine pühapäev sõitsin ka umbes 50 km ja jooksin sinna otsa 13 km. Seekord nii ei tee. Võtsin ülejäänud päeva vabaks. Koristasin ja tegin süüa. Vaatasin ühe võistluse Bergenis välja. Tundub huvitav.

Söögi tegemine läks tsipa untsu. Tahtsin kodujuustu osta, aga ostsin ikka vales asja. Tundub mingi hapukoore taoline asi olevat. Aga noh, kui kodujuustu pole, siis teeme sama asja hapukoorega. Savi. Vaatab, mis saab. Ega ma ise ka ei tea. Äkki on hea, kohe hakkan maitsma. 🙂

Pannkoogid tegin ka ikka ära. Head pannkoogid said täna. Hästi kollased ehk väga palju muna sai sisse topitud.

Nüüd peaks veel ÜKE ka ära tegema ja olekski juuliga ühel poole. Maraton on progressis hetkel. Eks näha ole, mis saab ja kas üldse saab tulemust joosta. Mingisse vormi me timmime mu ära, aga ei tea, mis vorm see saab olema. Mina ei nukrutse, sest tegelikult see aasta polnud üldse plaani maratoni joosta. Kuidagi pole seda tunnet. Alal 3 h vast  ikka tuleb ära, kui just midagi hullu ei juhtu.

Bergenis joostes on saanud minu vaieldamatult lemmikuks jooksurajaks Bergeni Linnamaratoni rajad. Algus (kuni 8 km) on muidugi väga raske, aga see rada on ikkagi nii mõnus. Head mälestused on ka. Alati mõtlen oma jooksule, kuidas ma siin jooksin, mida ma siin tundsin, kuidas mul olla oli? Mis ma järgmine kord teeksin, kuidas jookseksin? Mul on kindel plaan järgmine aasta ka joosta Bergenis poolmaratoni.

Järgmise kirjutiseni. 🙂
Mina lähen oma pläusti sööma.

Püüan tihedamini siia kirjutada.

Head Energy sommerkarusellen 17 løp 1

Esmaspäeval, 5.juunil, oli Norras jälle punane päev. See sobis väga hästi minu plaanidega, sest minu plaan oli jälle kohalikega 10 km võidu joosta. Jälle 10, mõnele võib tunduda, et see oleks nagu mu kinnisidee. Ei ole. Bergeni kandi peal joostakse väga tihti 10 km või mingeid jookse, mis on 5-7 km, aga otse mäkke. Suvel on kaks sarja, kus on 5 osavõistlust ja saab joosta 5-10 km. Sobib väga hästi minu plaanidega, saan võistlustunnetust sees hoid. Mulle muidugi meeldib ka koos teistega pingutada.

Läksin kell 9 tööle ja tulin ära juba kell 15. Sõin natukene, magasin 30 min ja oligi juba aeg minna trammi peale, et võistlusaika sõita.  Kõik eelmised korrad olen ma jooksnud 15 km kesklinnast põhjapool, kuhu sain liikuda väga mugavalt tasuta IKEA bussiga, seekord oli võistlus 15 km lõuna poole sõita. Sinna sõitsin ma trammiga.

Rada oli suhteliselt tundmatu mulle. Ma olin paar korda seal kandis rattaga sõitnu, umbes teadsin, mis toimuma hakkab, aga ikkagi tühi maa. Püüdsin rada üles leida, et teen väikese soojendusjooksu seal, aga no pagan, ma ei leidnud seda üles. Täis Aadu ikka olen. Jooksin hoopis kogemata golfiväljakule. Seda ma teadsin, et rada peaks olema lihtsam, kui see teine võistlussari. Siin peaks olema pikad ja lauged tõusud (põhimõtteliselt 5 km tõusvas ja 5 km langevas profiilis) + 1 viadukt ja 2 järsku tõusu. Umbes midagi sellist.

Natukene vormist ka. Noh, ega ma mingis väga heas vormis pole, aga midagi hullu ka pole. Kõik, mis on alla 38 on minu arvate väga hea. Mingit rekordi püüdlust polnud. Teha selline korralik pingutus. Ütleme, et selle päeva maksimum pingutus teha.

Kell oli juba  18:55, hakkasin Fana staadionilt starti otsima. Vaatasin, et inimesed kogunesid ühte staadioni otsa, äkki on seal. Jalutasin vaikselt sinna poole. Norra keeles mingi mees seal seletas. Lõpuks sain aru, et 30 sek veel stardini. Kiire hakkas mul juba. Sain enam-vähem stardi joone juurde ära kõndida ja … .

START!

Oi kurja, juba minek. Esimesed 200 m olid staadionil, sain kohe ilusasti väliskurvi võtta. Jäin natukene magama ka. Eks järgmine kord olen targem. Staadionilt välja, üle kettaheitjate harjutusväljaku ja asfalti peale ära. Hakkasin oma positsiooni vaatama. Esimene mees pani kohe ajama, teine-kolmas-neljas Tema kannul ja siis meie punt. Olin kuskil seal 10 koha piirimail. Esimese kilomeeriga sai juba selgeks, et nende meestega tuleb seal jagelema hakata. Pagan, eksisin. Teisel kilomeetril oli esimene veel tempot lisanud ja juba poodi saia järgi läinud. Aga meie punt, 4-7.koht. Meil see suurem punt lagunes ära, sest hakkasin 4.koha jooksjale liialt kukklasse hingama. Tema litsus eest minema. Tõstsime natukene tempot. Raputasime üleliigsed mehed maha. Kuigi jah, tempot tegelikult ei tõstetud, lihtsalt tõusva osa peal hoidsime tempot. Ma püüdsin pidevalt rada meeles pidada, et kui tagasi tuleme, siis tean, mis mind ees ootab. Sündmustest nii palju et 4. koht oli 10-15 m eest ära saanud. Mul tundus 4.kilomeetri alguses jalg päris hea olevat, hakkasin vaikselt vahet vähemaks tegema. 6.koha mees järgi ei tulnud, ma sain selle mehe tagasipöördel kätte. Jooksin 4-5.kohal, aga siis Ta tegi väikese kiirenduse viaduktil, mille ma olin üldse ära unustanud, et see üldse olemas on. See viadukt oli 9.kilomeetri alguses. Kooberdasin sealt kuidagi üles ära. Mees eest läinud, tagant kuulen samme. See viimane kilomeeter läks mul täiesti meelest ära, mis seal oli. Paras õudus oli. See viadukt, siis üks järsk tõus veel ja peale seda veel üks järsk tõus staadionile. See teine tõus oli mulle liiast, seal möödus minust veel üks inimene ehk olin kuuendal kohal. Viimane tõus veel, värava alt läbi ja viimased 200 m staadionil paistsid. Oeh, see oli õnnistus.

5km punktis oli mu aeg 18:18 ehk 10 sek puudu mu 5 kilomeetri rekordist. Lõpuaeg oli mul 37:28, millega ma olen väga-väga rahul.
Koht 6. Koht minu jaoks selline asi, mis ei näita tegelikult rahvasportlasele mitte midagi. Eestis oleks selle ajaga saanud Raplas või Pärnus alles 50nda koha. 😀

Pulsiga ma nii väga rahul pole. Keskmine pulss ainult 180. Kas väsimus on nii hull sees või milles asi. Ilm oli päris soe ja niiske. Päev otsa oli sadanud ja õhtuks tuli päike välja, mis tegi olemise väga ebamugavaks. Midagi ei teinud, aga juba higistasid.

Üks huvitav asi veel. Nendel jooksudel, 10 km omadel, kus ma olen osalenud, ei ole värskendus/joogipunkte. Olgu, 10 km peal ma juua ei tahagi, sellel pole lihtsalt pointi, aga ühe korraliku kopsiku vett tahaks küll värskenduseks saada. 🙂 Aga noh, mida pole, seda pole. Vahet pole ka. 😀 Lihtsalt mind paneb inimestama, et kui Eestis 10 km jooksul joogipunkt ära jätta, siis oh seda õudust ja kisa. Kui juba selle peale tõstetakse kära, et näiteks esimene punkt on 4 peale, mitte 3 km peal. :/ Aga kui terve 10 km peale pole ühtegi.

2x Åsane løpskarusell 5km

Ma olen tegelikult Teile kahe võistluse kokkuvõtte võlgu. Nagu ka pealkiri ütleb 2x Åsane løpskarusell 5k. Üks on joostud veebruaris ja teise jooksin märtsi lõpus.

Rajast lühidalt: 400 m sirge, viadukt (üles, alla, üles, alla), järve äärde kruusa peale, 2 tiiru ümber järve ja tagasi viadukti peale. Hea lihtne rada Bergeni mõistes. Tõuse väga pole. Rumal on ainult 2 tiiru ümber järve. Umbes 2,5 km peal hakkavad aeglasemad ette jääma, aga seda ainult 4km lõppu, sest kiiremad keeravad jälle viadukti peale.

9.veebruari jooks.

Eelmine nädal oli terve nagu purikas, tegin kõik oma trennid ära ja kõik oli ilus. Esmaspäeva hommikul tundsin, kuidas kurk on kuidagi imelik. Mida päev edasi, seda hullemaks läks. Õhtuks oli juba täitsa valus. Teisipäeval andis natukene järgi, trenni ei läinud ja kolmapäeva hommikuks oli täitsa ära kadunud. Väljas oli suhteliselt jahe (-3) ja ei riskinud jooksma minna, sest neljapäeval oli vaja 5 kilomeetrit kohalikega võidu kimada.

Neljapäeval tegin natukene lühema tööpäeva, et elamisse tulla, süüa, pisike uni teha ja siis juba teele asuda. Võistlus algas kell 19 Asane IKEA juurest. Sinna sõitsin IKEA tasuta bussiga, sest ma olen vaene ida-euroopa ehitaja ja püüan võimalikult palju kokku hoida.

Soojendusjooks mingit mõnu ei pakkunud, korralik raidumine käis. Pulss oli kõrge ja jalad oli nagu tammepakud. Läksin seekord suhteliselt etteotsa kohe ära, et mitte väga palju alguses maha jääda.

START!

Kohe alguses pani 6 pealine punt minema, mina ka seal sees. Paar inimest pudenes 2km peal minema ja 2 tk läksid 10 km peale. Esimesed 2.5km jooksevad 5 ja 10 km koos. Mis seal salata, 10 km mehed jooksid samas tempos, mis mina 5 km. Aeglane olen natukene. 🙂 Mingi hetk jäimegi ühe kutiga kahekesi, Tema minust 10 sek ees ja mina Tema järel, minu taga tükk tühja maad. Ei kedagi. Püüdsin, mis ma püüdsin, aga järgi ma Talle ei jõudnud. Asja ei teinud ka paremaks aeglasemad 5 km jooksjad, kes tiigi teisel ringil ette jäid. Ega mul polnud kuskilt midagi võtta ka, jalad nagu pakud ja edasi ei liigu.

Finišis oli aeg 18:22 ja üldkokkuvõttes 2.koht. Aeg ei ole mis teab hiilgav, aga mina jäin rahule sellega.

Pulss 185 ja tempo 3:37min/km.

Peaks ära mainima, et paganama külm oli. Külmakraade polnud palju, -3-4 kraadi, aga too päev oli õhuniiskus väga suur ja see külm tungis läbi liha, luu ja kontide. Ma ju sulgkaalus jooksja ka, pekk mul ainult toidulaual, ise ei saa sellega väga hiilata.

30.märtsi jooks.

Teise jooksu jooksin vahetult peale Portugalist laagrist tulekut. Ei osanud midagi oodata, peale hea tulemuse jooksmise. Mul hetkel, üldiselt ka, pole koht üldse tähtis. Minu jaoks on aeg tähtis. Aga siiski, ma ei osanud mitte midagi sellest jooksust oodata.

Seekord läksin puhtalt trenni pealt võistlusele peale. Teisipäeval 12km (3km soojendus + 6km (1×100 lõikudega) + 3km lõdvestus), kolmapäeval 10 km. Teisipäeval sai 6km jooksu sees tehtud igal kilomeetril 1x100m kiirendusi ajaga 16-18sek.

Neljapäeval nagu ikka tulin töölt varem ära, et süüa, tududa ja IKEA bussiga võistluspaika sõita. Oli pilvine, aga vihmata +7 kraadi sooja. Täitsa mõnus ilm jooksmiseks. Kuna ma olen korralik Aadu-Kanapea ja unustasin oma (mõlemad paarid) pikad jooksupüksid Eestisse, siis jooksen alati lühikestes pükstes ja CEPi põlvikutes. Ühesõnaga riietuse probleeme mul siin pole. Igal ilmaga samad püksid ja põlvikud.

Soojendusjooks andis seekord rohkem põhjust rõõmustamiseks. Ei surnudki enne starti ära. Jeii!

START!

 

Seekord kohe ette otsa ei roninud, tahtsin näha, mis toimuma hakkab. Midagi ei juhtunud. Esimese kilomeetri lõpus läksin ühe kutiga ees minema ja teised jäid kuhugi. Kuskil 2 kilomeetri peal oli selline jutuajamine meil Temaga:
Tema: Mis distantsi jooksed, 10 või 5?
Mina: 5 km
Tema: Aa, selge, ma imestasingi, et kuidas nii kiire algus.

Ja Tema võttis hoo maha ning jäi kellegi teisega juttu ajama. Kuulsin umbes sarnast vestlust, kus see minu kutt seletas sellele teisele, et ma jooksen 5km.

Andsin torust niimoodi tulla nagu sain, aga kiiremini, kui oleks tahtnud, edasi ei liikunud. Esimesed 2 km suutsin hoida tempot alla 3:35, aga kaks järgnevat kilomeetrit tulid 3:45ga ja viimase surusin 3:40ga, sest kuulsin samme oma seljataga. Keegi punnis jubedalt järgi. Ei julgenud selja taha ka vaadata, lihtsalt põrutasin edasi, endal jalad juba hullemad, kui tammepakud. Mingi hetk tahtis juba tagareis krampi tõmmata, aga ma otsustasin, et natukene vara on selle jama jaoks. Mõni teine kord, leppisime kokku.

 

Finišis oli aeg 18:32

Pulss 185, tempo 3:38min/km, üldarvestuses esikoht.

Teine koht oli minust ainult 5 sek taga pool. Noor ja uljas kohalik 14-aastane tulevikulootus. Ma olin tõsiselt üllatunud. Ma ei tea, ma olen ennast korduvalt leidnud mõtlemast, et kui ma oleks teadnud, kas ma oleks lasknud Tal võita? Hetkel, kaine peaga, olen jõudnud järeldusele, et ilmselt oleks seda teinud.

 

Sellised oli need kaks 5 km võislust. Suhteliselt sarnased, aga samas nii erinevad. Kell näitas erinevat distantsi, esimese puhul 5.07 ja teise puhul 5.13, sest suure ümberehituse tõttu oli stardi- ja finišiala muudetud. Muidu täpselt sama pulsiga ja ka peaaegu sama tempoga jooks. Mõlemaga olen rahul, sest siit saab ainult edasi minna.

Edasised plaanid näevad ette joosta juba sel neljapäeval 10 km kohalikega võidu. See on pigem selline kontrollvõistlus, mida olen vahel trennides teinud. Lihtsalt seekord leidsime mõnusa ja sobiva võistluse. Mingit aega sinna jooksma ei lähe, kulgema ma ei lähe. Puhtalt trenni pealt jooks jälle, ei mingit spetsiaalset ettevalmistust.

Ja ülejärgmine võistlus on suur Bergen City Marathon. Ükspäev helistati mulle tööanda ja teatati, et nad tahavad mulle teha poolmaratoni distantsi osaluse välja. Pidasin treener Viljariga natukene nõu ja mis seal ikka: Teeme ära! Muidu oli plaanis seal 5 km joosta, aga noh, sobib ka 21.1, kui nii lahkelt pakutakse. Ise poleks sinna läinud, sest osalus maksab praegu umbes 68 €.