Tartu Linnamaraton ’18

Mõnus sügis on, reedene päev, päev enne Tartu Linnamaratoni. Täispikka ei jookse, aga ühe pooliku teen ikka. Töö juures betooni vahel on vastik ja niiske. Sellega kõigega seoses ei tunne ennast just kõige paremini. Käisin hommikul kiisuga arsti juures ära, sõin, rohi sisse ja tuttu. Nägin und. 2 tundi nägin und.

Unest lähemalt. Mida näeb üks jooksja enne võistlust? Ikka võistlust. Ilus sügisene ilm oli. Jooksin poolmaratoni. Kõik oli ilus ja tore. Väljaarvatud see, et ma olin geelid koju unustanud ja ühestki joogipunktist ei saanud juua, sest jooksin neist tuimalt mööda ja alles 100m hiljem avastasin, et oleks pidanud värskendust võtma. Jooksin edasi, tahtsin 10 km peal aega vaadata, aga olin juba 11.87 km jooksnud, olgu 12 peal vaatan. Ei mäleta, mis see aeg oli. Ise arutasin omaette, et liigun väga hästi. Võistlus toimus Tartus, ilmselt oli Tartu Linnamaraton, sest ma nägin raja kõrval oma vana klassivenda Mihklit, kellel oli mõni päev tagasi sünnipäev. Hõikasin Talle “Palju õnne sünnipäevaks!” ja jooksin edasi. Ise mõtlesin, et näe, sünnipäevaks Norrast koju tulnud. Jooksin edasi, kuskilt olin prügikoti kätte saanud. Jooksin sellega. Miks? Ei tea. Peagi nägin neiu Jooksjat, kes oli rattaga tulnud pilti tegema. Tahtsin Talle oma suurt 150 liitrist prügikotti anda, ag Tal endal oli juba ratas, seljakott ja fotokas. Ta polnud väga õnnelik, et ma Talle oma prügikotti ka tahtsin anda. Lõpuks sain sellest ikka lahti. Jooksin edasi, kella juba 21 km täis ja ikka ei olnud finiš lähedal. 24 km täis, no ikka ei ole veel lõpp? Miks see ei saa juba läbi? Kas ma läksin maratoni jooksma, ei läinud ju, poolikut läksin jooksma. Ja uni saigi läbi.

Nüüd on Tartu Linnamaraton ka läbi. Aeg kokkuvõteteks.

Ega mingit erilist tunnet polnud, et peaks kiirelt jooksma ja veel 21.1 km. Kodulinna jooksuvõistlused on head, ei pea kuhugi sõitma, saab rahulikult kodus närveerides putru süüa, hiljem ärgata ja muud head asjad. Leppisin neiu Jooksjaga kokku, et Ta võtab minu seljakoti ja viib selle klubi telgi juurde. Ma jooksen väikese ringiga sinna, saab kohe soojendusjooksu ka ära teha. Klubi telk on väärt asi. Kuulsin, et pakihoiu järjekorrad olid nii pikad, et ma oleks võinud selle ajaga ühe poolmaratoni veel joosta.

Soojenduseks tegin hästi rahulikult 3 km, telgi juures ajasin natukene juttu, panin plaani paika ja mõned põlvetõsted, jalahood ja kiirendused. Mina olin valmis.

Vaikselt jalutasin stardi poole. Tahtsin minna 1:20-… stardigruppi, ei lubatud. Läksin alla 1:20 gruppi. Tegelikult tunne ja plaan oli alla 1:22 saada. Päris rekordi tunnet polnud. Ilm polnud vastav ka ja ise olen nõrk. Rada mulle meeldib, selle taha ei saa rekord jääda. Tartu rada üldse ei veni. Kuigi nagu võiks, sest kõik põõsad, puud, majad, linnud, inimesed, koerad, kassid jne on tuttavad.

Aga jah..

Start!

Minek. Hoidsin ennast kõvasti tagasi, esimene km oli 3:32, aga samas ei tahtnud ka gruppi eest lasta. Mingi hetk sai selgeks, et minu tänane võimekus on tiksuda 3:45-3:50 min/km vahele. See grupp, mis ees läks, see oli liiga kiire. Võib-olla mitte liiga kiire üldiselt, aga liiga kiire alguses. Kui minu 10 km rekordi keskmine tempo on 3:36, siis lihtsalt on nii, et ma ei suuda esimeses kilomeetrid joosta alla 3:40, veel mitte. Einoh, tegelikult ju suudaks, aga see oleks surm. Ma pigem panustasin ühtlase tempo peale.

45160561361_c09ce47306_o

Foto: Erakogu

Esimesed 5 km olin jumala närvis. Kas kunagi tuul tagant ka on? Üksi rassisin, lõpuks otsustasin ühe kuti tagant järgi, oli koos lõbusam. Rada oleks muidugi kiirem ja kergem, kui poleks olnud teeremonti. See võttis hoo maha ja pani kukalt kratsima. Polnud vigu, saime hakkama.

44438823964_d8502cbd12_o

Foto: Erakogu

Järsku, hmm. Nagu ma enne mainisin, siis Tartu rada kulgeb kiirelt ja juba oligi Sõpruse sild. Mis, eh? Varsti on ju pool joostud. Kuni sinna sillani oli mul raske. Sillal juba kerge ja edaspidi oli juba kõik super. Hakkasin vaikselt võistlust nautima. Mulle ikka väga meeldib see rada.

30222421637_b009204878_o

Püüdsin elukaaslasele naeratada. Foto: Erakogu

Õnneks see aasta oli ümber TÜ spordihoone tiirutamine ära lõpetatud. Ma saan aru, et tähtis hoone, aga 10 tiiru ümber selle joosta oli ka liig. Teate, mis? Ei saanudki pikalt joosta ja juba täiesti märkamatult oli aeg juua RC Colat. Minu üks lemmik koht sellel rajal. Teine lemmik koht on Lossi tänava tõus. See aasta võtsin natukene rahulikumalt seda tõusu, sest polnud väga vajadust rabeleda.

Lõpusirgel pidin ikka tegema mõned kiiremad sammud, hea oli see, et suutsin end kiirelt liigutada. 😀 Ühesõnaga ei pingutanud piisavalt.

Aeg 1:20,44. Mis on täpselt 1 min kehvem, kui mu Bergenis joostud rekord. See tegi rõõmu.

Koht 17.

Igati mõnus jooksuvõistlus. Mina olen rahul. Rahul pole oma vasaku põlvega. Paistes on, mitte väga hullult, aga silmnähtavalt. Nüüd tuleb teha pikem paus jooksmisest ja saada aimu, miks põlv selline on.

IMG_20181006_161432_510.jpg

Foto: Erakogu

Muidugi kohe peale jooksu ei saanud jalale rahu anda. Ergutasin lõpetajaid, siis jooksin 1 km koju, võtsin auto, sõitsin kiisuapteeki, et rohud ära tuua, kodu juurde tagasi. Täpselt 10 km liidrite saabumiseks jõudsin mina raja äärde, jooksin kõiki ergutades 1 km finiši poole tagasi, ergutasin kõiki lõpusirgel ja lõpuks oligi aeg min a uhkel sammul oma toiduportsioni välja lunastama. Ja siis koju.

Hea päev oli! Jätkuvalt tunnustan inimesi, kes jooksid Tartus maratoni ja jooksid oma isikliku.

Advertisements

Tallinna maraton 2018

Peale maratoni esimene trenn tehtud ja nüüd võib maratoni kokku võtta küll. (Viis päeva peale maratoni) Ma pole ammu midagi kirjutanud, tegelikult olen võistelnud palju, aga lihtsalt pole viitsinud/tahtnud või mõni muu moodne vabandus.

Et maratonist kirjutada, siis tuleb minna ajast tagasi, maraton pole ainult üks päev võistlust, see on julm ettevalmistus, lõbu, trenn, mõned väikesed võistlused ja veel trenn.

Tõsisemalt maratoniks treenima hakkasin juuli teises pooles, täpsemalt 24. juulil. See oli selline sobiv hetk ka, sest siis saabusin jälle Norra. Seal on hea trenni teha, rutiin on sees.  Messengeri logi võib samuti seda kinnitada, sest siis ma hakkasin rohkem hädaldama, et olen pissu ja nõrk ja mõttetu mees. Eks ettevalmistus läkski üle kivide ja kändude. Mul oli mingi haigusevimm ka sees. Mul polnud üldse häält. See polnud mingi külmetushaigus, see oli midagi.. Midagi, mille peale isegi Norra perearst õlgu kehitas. Ma ei saanud üldse rääkida. Pilt oli, aga häält polnud. Samas trenni tegemist ega tööd ei seganud. Lihtsalt röga kurgus oli kurnav. Mingi medikament kirjutati välja, kästi 5 päeva võtta ja siis 2 nädalat oodata, pidi paremaks minema. Ja kusjuures läks ka. Nii nagu ütles, nii ka läks.

Vingusin, tegin trenni, hädaldasin, rõõmustasin, vingusin ja oligi aeg juba nii kaugel, et saabusin Eestisse. Aadu nagu ma olen, olin unistanu, et Tartus on selline mõnus jooksusari nagu seda on Tartu Õhtujooks. Kuna ma sain esimesel etapil hea koha, siis trenku arvas, et võiks ka kolmandal etapil osaleda. Kõigest 6.3 km.

Tartu Õhtujooks.
Nagu nimi juba reedab, siis start oli õhtul. Ega midagi oodata ei osanud. Ilm oli natukene tuuline.
START! Minu plaan oli võtta sellest päevast maksimum ja riskida. Juba esimesel kilomeetril oli selge, et 3 esimest jagavad makaronid omavahel ära, mul on võimalus 4-7. koht. Praktiliselt algusest lõpuni jooksime neljakesi koos. Poole Võidu silla peal klubikaaslane Oll korra kiirendas, üks kutt läks kaasa, ma arvasin, et ma nii värske jalaga pole ja vaatan kuidas asjad kujunevad. Jäin seitsmendale kohale. Kuues oli reaalne ja selle koha ma ka saavutasin.  See oli see võistlus, kus ma esimest korda elus suutsin pingutada kogu jooksu vältel punases või selle lähedal. See tegi head meelt. Nalja kah, võit läks kolmanda kilomeetri joogipunkti, ei saanud sealt jooki kätte, plaanis oli teine pool tugevamalt joosta. 😀 Iroonia. Saite vast aru.

Ega palju puhata ei saanudki, olin ennast ju Pärnusse ka kirja pannud. See on selline klassikaline maratoni ettevalmistus minu jaoks. Nädal enne üks korralik pingutus 10 km rajal. Ja mulle meeldib Pärnu rada. Pole midagi öelda. Pärnus plaanisin ka korraliku pingutuse teha.

Sellega sain oivaliselt hakkama. Detailidesse väga ei lasku, aga nii palju võin öelda, et kus eelmine aasta oli kerge, oli sel aastal raske ja see oli juba neljandal kilomeetril. Muidu oli kõik kontrolli all ja uus 10 km rekord 36:12 on tõsiasi. Niisama käisin Pärnus punases jooksmas. Jalad olid tiba puised, aga selle võib kirjutada kolmapäevase Õhtujooksu arvele. Ma olen jälle rahul sellega, et suutsin pingutada punases või punase piiri peal. Ma pole seda varasemad aastad suutnud, blokk tuleb peale, kui hakkan anaeroobse lähedale jõudma.

Nii. Viimane nädal. Nüüd saab ainult asja hullemaks teha, paremaks enam suurt midagi. Hullemaks selles osas, et tõmbad mingid pikad otsad veel, mis jäid augustis tegemata. See pole see aeg enam. Nüüd on kõik tehtud. Esimest korda elus proovisin teiperit. Pühapäeva lõunast kuni neljapäeva lõunani peaaegu 0 süsikat ehk mahalaadimine ja peale neljapäeva lõunat max level süsikate laadimine. Ise vabatahtlikult tahtsin seda teha. Vabatahtlikult käisin esimest korda elus A1000 (tuntud kui Alko1000 pood Tartus) poes. Ütleme niiviisi, et tore pood on, midagi pole osta sealt. Ostsin sefiiri, arbuusi ja rosinaid. Viimastega selline tore lugu, et need polnud rosinad. 😀 Jõhvikad tegelikult. Aadu noh. Ma ei ole nii hull spetsialist ka sellel alal, esimest korda elus. Räägiti palju hullemaid asju, et mingid asjad hakkavad rängalt isutama jne. Paar korda sõitis katus natukene kaugemale, kui metsa, aga kellega seda ei juhtuks? Mul läks see asi kuidagi muretult, neiu Jooksja ütles, et tegi natukene teistmoodi ka, kui eelmine aasta.

Jätkame kohe maratoni hommikuga. Õnneks on meil ööbimine üsna lähedal stardile, saime 7:45 maja eest minema ja juba 7 min hiljem oli mu auto pargitud ja jalutasime koos teise poolega võistluskeskuse poole. Ajasin juttu, tegime Karrega natukene sooja. Avastasin, et jätsin pulsivöö autosse. Käisin selle järel ja oligi ainult 15 min stardini. Kiirelt WCsse, mõned lonksud vett. Fosti käis ka meie klubitelgist vett küsimas. Mõtlesin, et joon Temaga samast topsist, äkki jääb mulle ka midagi head külge. Aga pagan, ei suutnud Tema topsi enam tuvastada, ei tahtnud kõiki ka üle lakkuda.

Üheõnaga tuli starti ronida, liibuda inimestest mööda, võimalikult stardijoone lähedale. Mitte esiritta, aga teise-kolmandasse. Äiaga ruska ja oligi aeg minna.

Start!

Plaan oli joosta eelmisest aastat paremini. Ma polnud päris kindel selles plaanis, sest näiteks mu viimane pikk jooks oli mingi 15 sek/km kohta aeglasem, kui eelmine aasta. Kõik trennid olid natukene raskemad. Plaan oli leida mõni hea grupp, kellega koos kulgeda oma eesmärgini. Vaatasin grupi valmis, seal oli 3 naist või oli 2, ei mäletagi. Tundus hea grupp olevat. Esimesed 2 km liikusime 2-3 sek alla 4 min/km, edasi liiguti 4:02-4:07 min/km.

See ei sobinud minu plaaniga, ei tahtnud niiviisi loksuda. Ees pool läks grupp, kes liikus tiba kiiremini. Võtsin vastu otsusese natukene ise tempot teha, aga see kujunes selliseks ettevõtmiseks, et avastasin ennast varsti üksi olevat. Kergelt alla mäge oli ka ja otsustasin eelmisele grupile järele jõuda. Korduvalt mõtlesin, kas see on õige tegu ega ma ennast kinni ei jookse jne. Tempo oli natukene põletav, aga eesmärk oli üllas. End paremasse gruppi sokutada ja mitte väga ära tappa.

Kogu selle jandi tuultes olin jõudnud 10 km peale. Vaatasin kella, ilusasti graafikus, 10 km läbisin ajaga 40:10. Uus punt ja uued tuuled. Igas joogipunktis püüdsin end korralikult kasta ja natukene ka juua. Väga palju juua ei tahtnudki. Roccal Mare juurde jõudes jooksis meile maratoni esimene mees vastu – Roman Fosti. Ergutasime vist liiga häälekalt, sest Ta oli väga kohkunud näoga. Nii, oli vaja jälle oma jooksule keskenduda. Noo, ma ei tea. See kruus. Olgu, polnud nii hull, kui eelmine aasta, aga siiski, see oli jube ja nüristav. Sain kuidagi sealt metsast välja ära. Lahe oli muidugi need lõõtsa mängivad inimesed seal. Ma neist mööda joostes mõtlesin, et huvitav, kas nad mängivad maratoni lõpuni?

Märkamatult oli saabunud 20. km. Ma ei saa ise ka aru, kuidas see juhtus, oli 10 ja juba 20. Sain oma geelid ilusasti kätte. Kuskil seal jooksis mööda ka zombie-Rain. Nagu postist pani mööda. Jõudsin ainult mõelda, kuhu Tal kiire on? Tänud oma teise poole vennale, kes oli õiges kohas geelidega. 20 km ajaga 1:20,33. Kõik oli ilus. Aga… Üks asi hakkas närima. Kui ma enne starti tegin nalja, et jooksen ära 26 km ja siis hakkab mu parem põlv valutama. Tegelikult hakkas hoopis vasak jalg nalja tegema. Alustuseks hakkas reiesirglihas kiskuma ja pärast juba hakkas nii hullult kiskuma, et põlvekeder muutus valulikuks. Ja see valu oli jube. Lihas tõmbas vaagna juurest ja põlv sinna otsa. Püüdsin jooksusammu pikaks venitada, et kuidagi reie eesmisi lihaseid venitad. Kusjuures see aitas. Valuga põlves ja reies kaasnes ka pulsi tõus. Ma ise seostan seda sellega, sest muidu olin jooksnud 170+1-2 lööki/min, siis mingid kilomeetrid järjest jooksin kuni 178 pulsiga. Etteruttavalt võin öelda, et peale valu kadumist kukkus pulss jälle 170-172 peale tagasi. Ma ei tea, äkki oli selles asi, aga äkki polnud ka, aga korra käis peast läbi mõte, et kas nüüd on kõik? See kõik toimus raja kõige ebameeldivama koha peal ehk Stroomi rannas. See oli nii tüütu ja siis see jalg ja need pöörded. Ma ei saanud normaalselt kurvides joosta, pidin hoo maha võtma, et enam-vähem valutult pööre teha, siis jälle kiirendama, et grupile järgi jõuda. Ma ei taha ennast korrata, aga see oli tüütu ja ressurssi raiskav tegevus. Midagi teha ka polnud, mõte oli järgmine: Kestan nii kaua, kui kestan. Rannas edasi-tagasi joostes hakkas meie mõnus grupp laiali minema. Jäin ühe kaaskannatajaga teistest tiba maha. Ta küsis, et kas ma järgi ei lähegi. Ma ütlesin, et ei, mul põlv nii hullult valutab, eks näis, kui kaugele ma üldse jõuan. Ma ei tea, mis mulle pähe lõi, aga pagan noh, ma ei anna alla ju veel. Võtsin end kokku ja liitusin oma endise grupiga. 2 meest oli vist veel alles jäänud.

Surm, täpselt nii hull see asi oligi see hetk.

21.1 km läbisin ajaga 1:24,39. Selline mõnus 4:01 min/km tempo. Jõudis veel minna. Ma ei tea, ülisegane rajalõik oli. Park, edasi-tagasi, plangu tagant, puude vahelt, jälle samas kohas tagasi, mida kuradit, laske mind siit välja!! Peatage Maa, ma tahan maha minna. Ausalt kah. See oli selline hull võitlus. Kaasvõitlejaga sai kokkulepitud, et teeme koostööd ja veame vaheldumisi, aga… Üks aga oli. Tegelikult kaks. Mul vasak jalg valutas (ikka veel, kohe saame valust lahti, oodake. Ega ma siin lõpuni ei hakka oma jalga taga leinama) ja mulle ei meeldinud poiste plaan – lõpetada üle 2:52. See nagu ei sobinud üldse minu plaanidesse. Jah, mul oli ikka veel plaan joosta 2:50. Mis siis, et see hetk tundus see nagu Tesla jõudmine kasumisse. Umbes sama perspektiivikas ettevõtmine. Ma uskusin endasse, et saan hakkama, sisendasin seda endale nagu ma Musk sisendab (Ta on hea jutuga mees) investoritesse usku. Ma olen ka hea jutuga mees. Ja see hea jutuga mees kaotas mingi hetk oma sõbrad ära. Sõpradega kadus ka valu põlves. See oli kuskil 29. kilomeeter või midagi sellist.

30 km möödus ajaga 2:01,18. Selle jama peale, polnud see üldse kehva aega. Kuigi olin tempos järgi andnud, aga see ei olnud nii hull, kui ma kartsin. See oli ka see hetk, kus ma hakkasin mõtlema, et nii vähe on lõpuni. Sain Icepowerit ka jala peale ja elu tundus juba palju ilusam. See ilu kadus see hetk (see hetk kestis umbes 20 sek, asi seegi), kui avastasin, et Paljassaarde alla joostes peab ka sealt üles tulema. Hmm. Olgu, Sass. Kuskil seal oli ka Martin, keda oli hea näha, keegi tuttav ka kuskil, viskasin onule patsu ja jooksin edasi. Ma kartsin seda Paljassaare osa rohkem, kui asi seda väärt oli. Mul oli tegemist nii palju, tead ise, jooksen siin, et ei pannudki tähele, kui jälle pidi kuskilt mäest üles jooksma. Nüüd oli lõpuni ainult 5 km.

5 kilomeetrit lõpuni. See on ju.. Eee, ilmselt kõik jooksjad teavad seda hetke, kui on vaja arvutada, kui kiiresti Sa oled võimeline jooksma 5 km, aga Sa lihtsalt ei suuda arvutada, kui palju on 5×4. Lihtsalt ei saa aru. Olgu, jookseme edasi. Ma ei mäleta, kas ma jooksin seal mõnega koos või mitte. Mälestused puuduvad. Inimesed ütlesid,  mul oli ilus samm. Ju oli ka. Telekast pärast vaatasin, siis oli jah.

Minu õnneks. See oli minu õnneks. Hakkasin kuulma sireene selja taga. Ahaa, pooliku esimesed tulevad. See oli selline turgutav hetk, millest sain jõudu. Kuskil 40 km nad möödusid minust, paar head sõna Tiidrekule kaasa ja… Juba olidki läinud. Paganama kiired mehed ikka. Kolm viimast kilomeetrit jooksin alla 4:00 min/km. Kilomeeter enne lõppu nägin jälle zombi-Raini. Munakivi peal sain Talle kõrvale, aga minu jalad olid rohkem väsinud, kui Tema jalad.

Lõpuaeg 2:50,38.
Koht: 32.

Igati ilus pühapäev. Rekord uuenes 15 sek võrra. Ilus!

 

Asanelopet ’18

Arutelu võistlusest, mis oli juba eos hukule määratud.
Alati ei saa võita, vahel tuleb ka õppida.

Proloog:

Bergeni poolikust on ikka veel väss sees. 2 nädalat möödas, aga jalg on ikka nagu makaron. Samas on hull purakas jalas. Kiiremaid liigutusi tehes ei jõua pea ja keha jalgadele järele. Hull minek on. Hetkel töö juures on ka keeruline, jalg just väga palju puhata ei saa. Nimelt on katusetööd pooleli. Annab turnida katuse otsas. Õhtul tunnen, kuidas jalad on süldid. Pluss veel see päike, oi see on sellise töö juures õudne. Muidu mulle meeldib päike. Vähemalt ei saja. Laupäeval tervis, kõht, ka streikis. Sõin hommikusöögi ära ja hakkas jube halb. Tegin 5 h tööd ja tulin tulema. Jooksma see õhtu ei läinud. Esimene hoiatus!

Pühapäev:

Harjumatu on teha võistluseelset soojendust pühapäeval. Võistlus on esmaspäeval kell 13. Nagunii on vaba päev, kirikupüha. Nimelt Taevaminemispüha.
3 km soojendusjooks oli surm. Ma mõtlesin, et ma lõppen kohe maha. Eks sai natukene soojalt ka riidesse ennast pandud, aga kartsin selja pärast. Täna hommikul ärkasin tugeva valuga seljalihastes. Teine hoiatus! Ei saanud normaalselt hingata ka mitte. Hästi pinnapealselt, haigutada ei saanud, sügavalt ka ei saanud sisse hingata. Vaikselt hakkasin liigutama end, siis läks paremaks. Peale jooksmist ei saa midagi aru, et midagi valesti oleks, jooksmise ajal ka mitte. Kusjuures 3 km soojendusjooksu lõpus näitas kell 11 h taastumist. Kolmas hoiatus!
5×100 m kiirendusi. Ilge purakas oli jalgades, ise ka ei uskunud. Hirmus hakkas lausa endal. Ma ei jooksnud kiirelt, vaid lendasin madalalt. 😀 Ma loodan, et ma oma võistlust seal üksi joostes ära ei teinud. Vasaku jala säär hakkas vaikselt krampi kiskuma. Neljas hoiatus! Rahulikel jooksudel polnud häda midagi, kiirematel sammudel tahab säär krampi tõmmata. Ma ei tea, kas tal selline plaan päriselt ka on, aga selline tunne on küll. Peaks otse küsima, mitte vihjetest aru saama.
Pärast lonkisin 2 km koju ja nüüd naudin pastat – sportlasetoitu.

Esmaspäev:

Sain öösel täitsa hästi magada. Ärkasin enne kella. Logelesin veel niisama voodis, lugesin, mõtlesin. Ilmateade lubas sooja. Lauspäike, + 20 kraadi ja kõva tuul. Viies hoiatus! Keerasin pudru sisse, see oli nagunii juba külmaks läinud, sest väike närv tuli sisse. Mul tuleb alati närv sisse tund enne ärasõitu. Ma pigem närvan sellepärast, kas ma jõuan õigel ajal või et ma liiga vara ei jõuaks või lihtsalt oma ajameelsusest asju maha ei maga. Ma olen kõigeks suuteline.

Buss läks 1125, mul oli bussijaama vaja 100 m jalutada. Ma pesitsen ikka väga hea koha peal. 17 min bussiga sõitmist, 5 min jalutamist ja olingi kohal. Sama jama, mis iga kord. Keegi ei saa mu nimest aru ja pean oma nime arvutisse sisestama. Mul on maailma kõige lihtsam nimi. Ükskõik, mis pidi loed, ikka sama. Ma ei saa aru, mis seal nii keerulist on? Tegelikult tean küll. Nad kõik tahavad mu nimeks Tit panna. Sain stardimaterjalid kätte, vahetasin t-särgi maika vastu ja number külge. Tegin väikese soojenduse. Mõned jalahood, kiirendused ja painutused-venitused. Kell on 13 ja see tähendas seda, et 5 min pärast on start.

Start!

Kuna jooksjaid oli 121 jooksjat, siis valisin koha kohe teises reas. Minek! Tähelepanelikud lugejad on märganud, et mul on mingid hoiatused. Nüüd need hoiatused hakkasid reaalsuseks saama ehk mille kuradi pärast on vaja pingutada, kui enne võistlus on kõik valesti? Kuni kolmanda kilomeetrini oli kõik ilus, siis hakkas asju juhtuma. Esiteks säär, mis tõmbas krampi ja pidin valima normaalsema tempo. Muidu liikusin kuskil 3:45-3:50 tempos. Polnud häda midagi, aga see säär noh. Otsisin enda jaoks paremat tempot. Selleks oli 4:15-4:30 vahel tiksumine. Juba neljandal kilomeetril oli selge, et tänaseks on jooksupidu peetud. Suurem pidu läks mööda, nüüd tuleb hiliste tiksujatega peole jääda. Ja nii oligi. Mõned korrad proovisin, et äkki nüüd, aga ei. 4:00 ja pidin jälle hoo maha võtma, sest jalg ei lasknud joosta. Ja no, palav oli ka ju. See oli nii hull. Ma kuskil kuuenda kilomeetri peal mõtlesin, et ma suren ära. 😀 Vähemalt ei katkestanud, üks-kaks inimest jalutasid mulle 8 või 9 kilomeetril vastu number käes ja nägu.. Naerul, aga ilmselgelt pettunud. Ma tiksusin rahulikult. Kuni leidsin end positsioonilt nr 17 ja sinna ma jäin ka. 14 km proovisin veel, et äkki nüüd saan kiiremini joosta, sest enesetunne oli jumala mõnus juba. Surm oli seljatatud, kõik oli normaalne. Nautisin loodust. Norra on ikka ilus koht küll. 🙂 Hästi ilus rada oli. Tiksusin ikka oma 4:15-4:25 tempos ja elu oli peaaegu ilus. Tuul oli ainult kogu aeg, see oli üsna tüütu, aga õnneks lõpuks oli päästev finiš ja see kõik sai läbi.

Aeg: 1:29,01
Koht: 17

Ma olen enda jaoks kõik läbi mõelnud, miks nii juhtus ja mida ma õppisin sellest jooksust. See on täpselt see tulemus, kui eirata kõiki neid hoiatusi. Samas, ma lõpetasin õnnelikuna. Ma polnud õnnelik, et ma olin elus, vaid ma nautisin seda jooksu ikkagi. Esimese 5 või 6 km õudus oli möödas ja 15 km puhast naudingut oli selja taga. Ilusa medali sain kaela, kena päevitus ja mida veel tahta? Ei oskagi midagi tahta. Ahjaa, ei tohi unustada õppetundi. Vahel me õpime, vahel oleme lihtsalt rumalad. Vahel jääb ka midagi kõrva taha.

Täitsa ilus medal on.

Siit on ainult edasi minna! Nüüd mõneks ajaks jätan võistlemise ära, äkki Eestis olles võtan midagi ette. Jaanipäeva paiku vast ikka kuskil joosta saab.
Peale jooksu sõitsin bussiga elamisse, käisin pesus, jõin vett, sõin banaani ja keerasin 2.5 h magama. Oi, kui mõnus oli ärgates. 🙂 Täpselt see oligi ideaalsest päevast puudu.

Tegelikult on mul ju selle kevade tulemus tehtud. 1:19,44 noh. Pagan! Ma olen endaga väga rahul!

Fjordkraft Bergen City Marathon ’18

Istun diivani peal juba 10 minutit ja tühi blankett on ees. Õnneks on pealkiri ära kirjutatud, see osa oli lihtne. Mitte ühtegi mõtet pole, millest kinni hakata, millest alustada. Emotsioone peaks olema palju, ongi palju, aga ei suuda kuskilt alustada. Äkki see tühi loba alguses aitab mõtteid koondada. Pean hakkama aeglasemalt jooksma, siis oli aega ka mõelda blogi postitusele. 😀 Ausalt ka, ma olen korduvalt jooksmise ajal mõelnud, kuidas ma blogi kirjutan.

Neljapäev:

Neljapäeva õhtul peale tööd käisin maratoni EXPO’l ja võtsin oma numbri välja. See aasta tahtsin osta ka särki.

Reede:

Reedel tegin 3+3 km rahuliku jooksu ja sinna vahe peale mõned jooksuharjutused ja 5x100m kiirendusi. Kell näitas peale seda jooksu Vo’ks 64. Polegi nii kõrget numbrit veel näinud. Kuigi ma neid numbreid seal väga ei vahi. Enesetunne oli hea, samm oli kerge, aga natukene kartsin oma jala pärast. On ja ei ole. Joostes on kerge valu sees. Samas on see ka kõndides ja ei ole ka ja joostes on ja joostes ei ole ka. Selline keeruline värk. Ahjaaa ja vahel valutab niisama ka. Eks peale poolmaratoni vaatab, mis saab või mis ei saa.

Laupäev:

Ilmateade lubas sajuta ilma, +5-8 kraadi sooja ja kuni 3 m/s tuult. Selline päris mõnus jooksuilm. Õhtul otsisin juba vajalikud riided välja, särke oli kaks tükki, sest ei suutnud otsustad, kas maika või t-särk. Ilmselt ikka t-särk, aga kunagi ei tea,mis ilm tegelikult hommikul on. Minu suur õnne on see, et mu elamine on nii mõnusa koha peal. Võistluskeskusest ja stardist 400 m eemal. Minu pakihoid asus minu toas. Ülilihtne. Töö juurde kõnnin ka oma elamisest umbes 20 sekundit.

Peas keerles üks mõte. Rekord, ei rekord, rekord, ei rekord. Mu teine pool ütles, et rekord. Aa, olgu, teeme ära! Selge see, et ma proovima lähen. Kuigi see rada pole üldse rekordi rada. Ma ei jookseks siin, aga firma tegi jälle jooksu välja. Peab minema ja peab proovima.

Kes see loll läheb siia rekordit jooksma? Õnneks ma jooksen ühe ringi, maratonisegased jooksevad 2 ringi.

Eelmine aasta ma kaotasin väga palju aega esimese kaheksa kilomeetriga. Eriti 3-6 km, sest ma kartsin seda hullu mäge. 0 pealt lendad 122 m kõrgusele. Selle aasta plaan oli “mäe” peal hoida vähemalt 4:00 min/km, siis on midagi veel võimalik. Ühesõnaga, eks näis.

Soojendusjooksule läksin liiga vara, ma isegi ei saa aru, miks ma nii vara läksin. Jooksin võistluskeskuse poole, sealt veel edasi ja pärast tagasi. Kokku 2 km. Mõned jooksuharjutused, kiirendused jätsin pärastiseks. Muidu oleks saanud kõik asjad 40 min enne starti juba tehtud. Soojendusjooksu ajal avastasin, et külm on ju väljas. Näpud täiesti külmetasid, õnneks olin mütsi pähe pannud. Selge. Tuleb teha mingi vangerdus. Nüüd tuli jälle mängu firma panus sellesse jooksu. Tõttasin oma isikliku pakihoidu ja võtsin oma töökindad, mütsi viskasin peast ära, sest oli plaan võtta võistluskeskusest peapael. See tundus mõistlikum idee, kui mütsiga jooksmine.

15 min enne starti ajasin ennast toast välja. Jooksin rahulikult stardi poole, võtsin peapaela, tegin veel mõned jooksuharjutused ja paar kiirendust ka. Nüüd oli küll aeg minna starti.

Selle aasta võistlusjuhendis polnud kirjas, et alla 1:20 grupp läheb meist varem minema. Eelmine aasta oli see vist 10 min varem läks nn eliitgrupp – A-grupp. Põhimõtteliselt need inimesed, kes panid registreerimisel, et nad jooksevad alla 1:20. Mina olin B-grupis. Kuna juhendis märget polnud, siis ma ei näinud vahet, kas stardin neist 2 sammu tagant poolt või mitte. Aga noh, ikka tuli üllatus. A-grupp startis täpselt kell 10, meie saime teele 2 minutit hiljem. Ma ei saa aru, miks selline jaburdus? Seal A-grupis oli max 15 jooksjat. Mis tsirkus.

START!

Sain kohe täiesti eest otsast minema. Esimesel kilomeetril möödus minust väga palju inimesi. Mul “Ah, las tõttavad”. Esimene kilomeeter tuli ikka tormates keskmise tempoga 3:36min/km. Selle ma muidugi magasin maha. Mul oli mõte see, et kui ma jooksen keskmise tempoga 3:50 min/km ja vahel natukene pingutada ka, siis peaks tulema alla 1:20. Selleks ma hakkasin tegema lihtsat matemaatikat peale igat kilomeetrit. +-, kui palju ma olen maas 3:50 min/km tempost. Lihtne. Nagu ma ütlesin, siis ma magasin selle maha. Pole vigu, alustasin teisest kilomeetrist, siis oli juba asi rahulikum. Mul oli esimene kilomeeter käed-jalad tööd täis. Vaatasin, kes võiks joosta minuga ühes tempos ja kes ära võiks vajuda. Enam-vähem vaatasin pundi valmis.

3.2 vaheaja punktis olin vajunud 49. Aeg oli 12:16. Viskasin kindad minema, see oligi plaan. Selleks ajaks olime juba jõudnud selle suure tõusu jalamile. Järgnevate kilomeetritega ma kaotasin oma plaanitavale tempole 88 sekundit. Ma pidin selle kõik miskit moodi tagasi jooksma. Nüüd läks põnevaks. Kuna ma ei teadnud ka seda, kui palju võitsin esimese kilomeetriga. Mäe peal läheb alati huvitavaks. Meil mingi punt oli seal. Püüdsin end hoida seal. Minu viga oli see, et tõusu peal liikusin natukene kiiremini neist, tekkis juba väikene hirm, et äkki panen üle? Pulss käis umbes 180-186 vahel. Viienda kilomeetri peal surma saada on ka natukene nadi. Tagasi ka ei hoidnud, sest jalad olid head ja enesetunne oli ka hea. Ma olin motiveeritud ja endas täiesti kindel. Nii peabki lõpuni minema. Nüüd hakkas vihma sadama. Mingi 4-5 km sadas. See oli väga meeldiv nähtus, sest kergelt hakka palav. Vihm jahutas. 10 km peal arvutasin natukene. Peaks jõudma alla 1:20, aga ei tohi tempos alla anda.

Tempo kõikus kõvasti. See on selline rada, kus on ääretult keeruline oma rütmi leida. Tõusud, langused, pöörded. Pidevalt toimus midagi, magada üldse ei saanud. Üks asi veel. Maratoni jooksjad jooksevad 2 ringi, siis on rajal veel teatejooksu vahetused. Inimesi siblis kogu aeg ümber ringi. Pidevalt pidi olukorda jälgima, sest kõik muutus nii kiiresti. Pidevalt oli täiesti võõras rahvas Sinu ümber. Mõnes mõttes on see hea. Kogu aeg toimub midagi, hästi huvitav on, aga kogu aeg jääb keegi Sulle jalgu ja Sa pead oma suunda muutma. Mina siiski pean seda süsteemi mõistlikuks. Pidevalt on keegi Sinu ümber. Mida rohkem lõpu poole, seda tüütumaks see muutub. 😀 Aga mis asi ei muutu pooliku jooksul tüütuks? Mis ma ikka hädaldan, olin tegemas oma parimat poolmaratoni.

15 km peal oli tunne, et vasak jalg tahab krampi tõmmata. See oli umbes see hetk, kui ma möödusin maratoni 3:30? tempogrupist ja püüdsin neid ergutada. Nad vaatasid mind nagu lollakat. Krambi tunne ainult tundeks jäigi. Ega midagi ei teinud ka, lisasin ainult tempot. Äkki jõuab enne suuremat krampi finišisse. 😀 Ainult minu loogika. Nüüd või mitte kunagi.

12.5 – 18 km on suhteliselt sile maa. Seal pressisin kõvasti, see peaaegu 1km pikkuse tõusu võtsin ka viimast välja pigistades. Tunne oli jätkuvalt hea. Raske veel polnud. Võib-olla selle viimase tõusu lõpufaasis tundsin jalgades kurnatust. Pressisin veel peale. Sekundid tiksusid armetult. Kiire kalkulatsioon ütles, et alla 1:20 on võimalik, kui…

…. kui ma jooksen viimased 2 km 3:40 tempos. Ma teadsin, et see lõik on suhteliselt lihtne, aga enamus on nõmedal munakivi teel. Kuigi allamäge. Ehk kõik on võimalik. Kui veel arvesse võtta seda ka, et raske pole veel olnud. Võib-olla korraks 18. km tõus lõpus.

Ah, mis seal ikka. 1:19,44 oli tõsiasi ja ma olin…. Tahaks öelda õnnelik, aga ma olin väsinud. Ausalt ka. See ka, et finišis ma ei teadnud täpselt oma finiši aega. Kella järgi nagu oli, aga nagu on nagu pole ka. Alles 30 min hiljem, kui ma elamises netist oma tulemust otsisin, alles siis ma suutsin olla õnnelik ja see naeratus kestis õhtuni välja. Ilmselt kauakestva naeratuse üks põhjus oli taastav humalavesi. Ma võisin seda endale lubada.

Aeg: 1:19,44

Tsau!

Novembrijooks ’17

Parem hilja kui mitte kunagi. Teeme kokkuvõtte ära, aga enne seda natukene tühja-tähja ka, et eetriaeg ilusasti täis saada.

Mul on vahel töö juures natukene liiga palju aega. Veel rohkem aega on mul joostes. Töö juures lendlevad mõtted võimenduvad joostes, nagunii midagi targemat teha pole. Aeg lendab ka kiiremini.

Mõned päevad tagasi registreerisin end Tallinna maratonile ja seal oli küsimus, et mitmes maraton Sul see oleks? Nagu ikka. Pidasin nõu oma targema poolega, oma teise poolega, mitmes maraton mul see ikkagi on. Teatavasti mina ei suuda üle kolme korra üle kolme lugeda. Ehk siis… Keeruliseks läks. Ütleme, et üle kolme ma lugeda ei suuda. Tuli välja, et see oleks minu viies maraton. Mida on mul õppida esimesest neljast maratonist? Mida on mulle andnud esimesed neli maratoni?

Esimene maraton. Kõik on võimalik.
Teine maraton. Umbes panema pole mõtet minna.
Kolmas maraton. Ära jää oma pundist maha, muidu saad surma.
Neljas maraton. Strateegia ja enesekontroll. Õiges pundis tuleb püsida ja jääda endale kindlaks. Ei ole midagi 21 km peal hakkab raske. Ei hakka. Jõuab küll. Suruma peab.

Milleks nii pikk sissejuhatus? Sellepärast, et mul on juba meelest läinud, mis Novembrijooksul juhtus.

Aga juhtus see, et ma sain jälle (Norras jooksen ka) teismelise tüdruku eest ära joosta. Siin on sama jama 5-10 km jooksudel. Üks väike tüdruk on maru kiire. Sama ka Novembrijooksul. Hirmuga ootasin, et nüüd tuleb ja vajutab minust mööda. Ma nii kõva jooksmees ju. Seda pilli küll alla ei neela. Õnneks veel mitte, aga varsti tuleb see aeg. Ma loodan tõest, et varsti, sest sellist talenti annab otsida. 🙂 Norras on ka üks väike tüdruk. Kohalik staar ja talent, keda kardan.

Novembrijooks

Ilm oli maru tuuline. Pagan, isegi maru tuuline. Vihma sadas ja kõik oli kole paha. Pealegi, november on ju. Normaalsed inimesed istuvad novembris saunas ja joovat õlli. Nojah, ma pole normaalne ka.
Soojendusjooks oli umbes selline, et ah teen ruttu ära, sest midagi peab ju ometi tegema, niisama ka ei saa peale minna. Mõned vibutused ja oligi aeg seal maal, kus tuli lindi taha minna.

Start!
Minu strateegia sellel jooksul on alati üks. Kannata lõpuni ära, siis hakkab hea. Või siis saa enne tõusu surma ja kannata lõpuni. Umbes midagi sellist. Ei midagi erilist. Umbes 2.5 peal või 3 km peal jooksin omast arust mööda ühest noorest poisist. Ise veel mõtlesin, et kes see veel siin nii ees on. Lõpuks tuli välja, et see on see väike tüdruk, kes teeb Eestis ilma. Mööda joostes hakkasin kartma seda, et äkki Ta jookseb minust lõpus mööda. See oht on alati. Hakkasin pressima, kes Norras juba üks noor talent mind kimbutab. Õnneks see jooks Ta mind veel ei võitnud, aga see pole enam kaugel, sest Luna on talent.

Finišis olin ajaga.. Aeg, mis kordas minu 5 km rekordit.

Aeg: 18:06
Koht: 12
Tempo: 3:35 min/km
Pulss: 186

Üldjoontes jäin jooksuga rahule. Talv juba peaaegu ja nüüd võib minna rahulikult paksusk ja siis uueks hooajaks valmistuda.

Nägudeni!

Fanaløpet ’17

Nonii sõbrad. Tere!

Kui teie kõik ja enamgi veel Tartus maratoni jooksite, siis mina alles ärkasin. Poolmaratoni alguseks olin juba söönud ja ise liikunud oma jooksu võistluspaik. Tartu rajast rääkides, siis mind ei häiri see, et see on mu kodurada ja ma jooksen seal pidevalt või tean kõiki teid, kive ja puid. Tartu Linnamaraton on minu jaoks kõige parema emotsiooniga jooks.

Aga kahjuks ma see aasta jälle osaleda ei saanud. Leidsin Bergenisse ühe poolmaratoni. Mis mulle meeldib siinsete jooksude juures on see, et registreerimine käib kõik läbi ühe lehekülje. See, kes osutab ajavõtuteenust, selle lehelt ka registreerid. Hästi mugav ja hea. Ei pea olema sajas kohast konto, kõik tulemused on ühes kohas ja saad kõikidele kuningriigi võistlusele registreerida.

Norra võistlusega on mul see jama, et ma ei suuda end mitte kunagi vaimselt valmistuda. Tunne on kogu aeg selline, et ah, lähen jooksen ära. Mis see on siis? 21.1 km tundmatut rada. Kuidagi ikka ju ära kestan. Eestis on teistmoodi. Hullult valmistun, natukene isegi võib-olla närveerin. Väike pinge. Siin ei löö isegi verd korralikult ringi käima.

Enne jooksu ma polnud üldse kindel endas. Peale maratoni tundus kõik juba täiesti savi olevat. Trenni tegin ikka veel korralikult, aga.. Ma arvan, et Tartus joostes oleks ma enesekindlamalt peale läinud. Kuidagi ei suutnud end kokku võtta. Ma räägin, täpselt see tunne, et noh.. Jälle peab võistlema minema. No olgu, ära käi enam pindma, ma lähen käin jooksen selle ära. Täpselt selline tunne on peeglisse vaadates.

Samas ega trennid ka väga motiveerivad olnud. 😀 Jalad olid head, värsked nagu vanaema kartul enne jaanipäeva, aga keha oli nagu “värske” Maxima virsik. Kuidagi ei sobinud jalgade rütm mu pulsiga. Aga kõik muutus nädal enne võistlust, kui olin pika jooksu, 16 km, ära teinud. Teisipäeval trennis oli hoopis teine minek, hoopis teised tunded, kõik oli nagu olema peab. Kõik õige! Nüüd tuleb.

Neljapäevase 8 km jätsin ära, tegin reedel hoopis 5.5 km rahulikult. Ma ei tea, kas see oli õige otsus või vale, aga neljapäeval ei kutsunud üldse jooksma. Reedeks lubas miljon ja kakssada korda paremat ilma. Nimelt pea nädal otsa oli sadanud, väga külm ja rõske oli. Reedeks lubas koguni 10 kraadi sooja ja päikest.

Laupäev:

Hops üles, puder sisse ja trammi peale. 31 min trammi sõitu. See oli nagu 2 h rongiga sõitmist. Mingi narkomaan tuli peale, täiesti lukus. Kell oli 10. Ega nojah, narkootikum kella ei küsi. Ja kutt hakkas seal oma sõbraga juttu rääkima. Või noh, lalises rohkem. Selline hääl, et kohe-kohe sureb ära, endal silm seis ja pupill oli silmamunast suurem. Õnneks läks varsti maha ära, jäi see lalin järgi. Nonii, minu peatus – Lagunen – ilus nimi. Sealt oli mul 1.5 km jalutada ja jõudsingi Fana staadionile. See on äge, et start on kergejõustiku staadionilt ja finiš ka seal. Päris äge, teine emotsioon natukene.

Viskasin riided ümber, koti jätsin valve alla ja ise panin 3 km soojendusjooksule. Püüdsin aru saada, kust kohast rada läheb ja mis mind esimesel paaril kilomeetril ees ootab. Oi joppenpuhh Heldurikene küll. Esimesed kilomeetrid olid päris keerulised, mida ma ka kartsin, sest olen seal kandis varem rattaga sõitnud, kuigi ma ei teadnud, kuidas rada täpselt jookseb. Siin kandi peal nad pole just kõige paremad raja tähistajad. Soojendusjooks oligi väike luurekas, et kuidas esimesed 1.5 km umbes rada minna võiks. 3 km läbi, tegin staadionil mõned hood jalale, väänasin pöida, tegin mõned jooksuharjutused ning 2 lahtijooksu.

Soojendusdress maha ja astusin starti. Hakkasin vaata, et kus ma umbes paikneda võiks. Jäin natukene kauaks molutama ja

START!

Ah, mis? Kurivaim, natukene vale positsioon oli. Jäin 5 naise vahele karpi. Staadioni poolring, 180 kraadi ja üks parem pööre – kuskil 400 m – jooksin karbis. Esimesel tõusul sain enam-vähem vabasse vette, tegin tõusul kõvasti tööd, samuti ka langusel, et enam-vähem oma grupp üles leida. Lasin lihtsalt kutid eest ära oma molutamisega stardis. Kunagi ei õpi, Kana-Aadu. Ilmselt kuskil kolmanda kilomeetri peal sain normaalselt omasse rütmi. Minust 30-40 m ees pool jooksis mingi kutt, keda oli hea “püüda”. Tema ei liikunud kiiremini ja mina ei liikunud kiiremini. Meie vahel oli veel paar meest, aga ennustasin, et nad sinna kauaks ei jää, et see kutt seal 40 m ees pool on see õige. Kusjuures see ennustus läks isegi täpi, aga sellest kõigest lähemalt järgmistes lõikudes.

Siin ma alustasin murdmist läbi naiste karja

Alates kolmandast kilomeetrist algas minu jaoks tundmatu maa. Korra olin seal mingi 500 meetrist lõiku autoga sõitnud, aga selle peale ma tulin hiljem ehk joostes. Rada kulges ülemuse poja majast mööda, olin seal korra autoga käinud. Esimeses joogipunktis, see asus 3 km peal, ei saa tabanud üldse midagi võtta. Olgu, pole veel vaja ka. Teises, mis asus 6 km peal… Siin võistlusel ei tahtnud keegi juua ulatada, pidi ise laua (kui päris täpne olla, siis oli seal mitu rida erinevaid jooke võrgu sisse pandud) haarama. Ma alguses haarasin tühja topis. Mida kuradit? Olgu, rabasin uuesti, seekord sain spordijoogile pihta, kuigi tahtsin vett. Pole vigu, saame hakkama.

Esimesel tõusul

Esimese geeli võtsin 8 km peal. Oligi plaan 2 tk võtta. 8 ja 16 umbes. Kaheksanda kilomeetri peal hakkasin vaikselt juba tagasipööret ootama. Rada kulges nii, et edasi-tagasi. Sama rada pidi ka tagasi. Millalgi peaksid ju hakkama liidrid vastu tulema. Oota ja ootan, et tule ikka veel. 9.46 km peal tulid mulle 2 esimest vastu. Hakkasin huvi tundma enda edenemise kohta, hakkasin lugema inimesi, kes vastu tulevad ja analüüsisin nende sammu ning nägu, kui väsinud nad. “Oma mehes” ma olin kindel, et Ta peab lõpuni vastu. Lihtsalt küsimus oli selles mitu skalpi ma jõuan veel võtta? Ja kas üldse jõuan!?

Lugesin kokku 10 meest. Olgu, nüüd läks põnevaks, kalkuleerisin ka selle välja, et poole peal kaotasin võitjale umbes 3 min ja 30 sek. 😀 Ma ei tea, mis see vajalik oli, aga ära ma arvutasin. Nii nüüd läks põnevaks. 10 mees, mina olingi kümnes. Hmmm. Tagasipöördel hakkasin vaikselt tempot tõstma, sest minu enesetunne oli läinud tunduvalt paremaks. Kuni kaheksanda kilomeetrini ma võitlesin üsna kehva enesetundega. Ei saanud ennast hästi käima, häälestus oli ka vale. Aga tagasipöördel tuli eluvaim sisse, nähes, et mul on võimalus 2 kohta vähemalt püüda. Tagant poolt ei tundnud ka kedagi tulevat. Mingid sammud olid, aga need kadusid, kui natukene tempot tõstsin.

Nii. “Minu mees” oli ka otsustanud tempot tõsta. Ta oli teisest puust, ilmselt mingi kõvem variant. Oletame, et tamm. Aga Tema ees tundus jooksvat lepp, kes kohe-kohe endale mingi mädanikhaiguse külge saab ja langeb. Jälgisin huviga mängu. Ise sinna sekkuda ei suutnud, sest täpselt see vahe, mis meil oli, see ka säilis. Vaatasin, et läks seal “minu mehega” kaasa. Olgu. Väsita ennast, väsita. Umbes nii oligi, mõnisada meetrit püsis kannul, aga siis jäi. Nüüd oli minu kord väsinud lepp kinni püüda ja maha jätta. Mõeldud ja tehtud. Minu ees jooksev mees oli Teda piisavalt väsitanud. See oli hea minu jaoks. Mõni kilomeeter jooksu, üks maha pillatud geel, mille üles korjasin ja ka ära tarbisin. Oli aeg püüda järgmine skalp. See läks täpselt sama moodi nagu eelmine. “Minu mees” väsitas Teda ja mina korjasin Ta pärast rongi peale. Kuigi see mees pidas minu tempos natukene kauem vastu. Hakkasin vaikselt juba endas kahtlema, et äkki kosub minu tuules ja vean Ta veel endast mööda. Õnneks see hirm kadus, sest ühel väikesel tõusul tegin rohkem tööd ja sinna see järjekordne lepp murdus.

Nüüd oligi ainult võitlus minu enda ja “minu mehega”. Ega seal mingit võitlust polnud. Tagant polnud kedagi tulemas. Eest ka rohkem kedagi ei näinud . Ainult meie kaks. Samas see vahe jäi nii nagu oli. Hakkasin vaikselt ka aega vaatama viimases joogipunktis. See oli 3 km finiši. Pingutasin, mis ma pingutasin (19 – 3:51 ; 20 – 3:44 ja 21km 3:50 min/km), aga rekordist jäi puudu umbes minut.

Aeg: 1:22:23
Koht: 8

Selline nägi välja raja profiil. 335 tõusumeetrit ja kõrguste vahe umbes 60 m. Garmini andmed

Maksimaalne sellest päevast ja sellest rajast. Ma jäin oma jooksuga väga rahule. Mõnus lõpetus hooajale.

Veits huumorit ka. Minu finišeerimisest oli juba 15 min möödas, kui keegi avastas, et kõik lõpetajad saavad medali. Hämmastav oli see, et enamus inimesi oli üllatunud, et nad osaleja medali saavad. Siin on osalejamedali jagamisega natukene põdurad. Kitsid isegi võiks öelda. Ei saa igal jooksuvõistlusel medalit nagu Eestis on kombeks. Ja teate ka ägedat asja. Mitte keegi ei kurda selle üle. Meil on naljakas see, et a’la medal oli kehv, võiks ilusam olla või veel hullem, kui üldse ei saa. Nagu, mis mõttes üldse ei saa?! Ma olen siin Norras umbes 8 võistlust jooksnud ja neist kahel on jagatud osalejatele medaleid.

Pärast jooksu ja autasustamist söödi sõbralikult pirukat ning mingit šokolaadikooki ja joodi teed.

 

10 + 42.2 = 291

2 pühapäeva. 2 võistlust, 2 rekordit. Üks suurem eneseületus kui teine.

Alustame esimesest ehk…

Jüri Jaansoni 2 silla jooks – 10 km.

Pärnuga on rumal lugu see, et Pärnu asub Tartust väga kaugel, aga hea lugu on see, et bussiga on sinna veel hullem sõita. Nii, et sain oma auto rahvast täis, seltsis ikka segasem. 50% ProRunnereid ja 50% TYSKi fitnessklubi tšikke. Kõik oli tasakaalus.

Pärnusse jõudsime ilma suuremate (väiksemaid ka polnud) probleemideta. Parkisin auto võimalikult lähedale võistluskeskusele, kuigi autos olid inimesed üsna skeptilised selles suhtes. Auto pargitud, kiirelt WCsse ja alles siis stardimaterjale välja võtma.

Soojendust tegin 2 km, aga korralikult. Peale soojendusjooksu nägin trennikaaslast Karret ja koos Temaga tegin palju-palju jooksuharjutusi ja kolm lahtijooksu. Nüüd ma olin valmis!

Pärnus mul mingeid suuri plaane polnud. Ainus plaan oli särk saada, mille saavad esimesed 100 jooksjat finišis. Selleks pidi 2016. aasta tulemuste põhjal jooksma alla 39 min. Tehtav. Jah, nii enesekindel olengi. Kuna Viljar ei andud mingeid juhtnööre ka, siis plaanisin lihtsalt ühe kerge jooksu teha. Mingi hea juhuse läbi olin saanud numbriks 91 . See andis mulle võimaluse startida teisest stardigrupist. Stardis sai räägitud klubikaaslastega plaanidest. Kaido ikka ässitas mind Temaga koos jooksma või hoopis Raineriga minema. Mina ikka puiklesin vastu, et tahan rahulikult esi100 hulka joosta. Pärnu on üks müstiline võistlus. Esi100 hulka joosta on päris keeruline. Ulme konkurents on. Muud plaani mul pole, ma tahan ainult särki saada. Jätke mind rahule. Jutustasime ja jutustasime ning varsti oligi see aeg käes, kui pidi tegusid tegema.

START!

Eelluure ütles, et esimesed 4 km on tuul vastu ja pärast on tuul tagant. Pärnus on väga oluline olla vähemalt teises stardigrupis (või kolmandas, aga siis pead ette trügima), sest silla peal läheb ruttu kitsaks. Õnneks ees pool seda probleemi pole ja saab üsna ruttu minema. Esimene kilomeeter nagu ikka 3:35min/km. See on tavaline. Vaatad ümbrust, otsid positsiooni ja naudid jooksu. Pulss on veel madal, keskmine 157. Teisel kilomeetril jäin liiga palju ringi vahtima ja oma positsiooni otsima. Keskmine tempo 3:43 min/km. Hakkasin vaatama ees pool olevaid jooksjaid, et keda võiks kinni püüda ja kellega võiks koos joosta. Võtsin sihiks Kaido kinni püüda. Ta oli tollel hetkel ühes grupis koos naiste liidritega. Kolm-neli kilomeetrit korjasin skalpe. Jalad olid head, enesetunne oli hea. Mõnus algus. Neljanda kilomeetri lõpus vaatasin, et naised vedasid gruppi ja mehed lonkisid seal taga. Kuna mul kerge jooks, siis mõtlesin, et teen ka mõned kilomeetrid tööd. Läksin ise gruppi vedama. Aga pagan, see andis mingi hea motivatsiooni laksu. Jalad muutusid väga kergeks ja üsna pea lõhkusin grupi ära. Minuga tuli kaasa ainult Liina Luik. Kõik oli hea ja ilus. Kella väga palju ei vaadanud. Oma ajast ma ei teadnud midagi, vaatasin ainult kella siis, kui kilomeeter sai täis.

Kulgesin seal oma tempos. Varsti oligi ainult 2 km lõpuni. Mõtlesin, et teen viimased kilomeetrid natukene tugevamalt. 9. km 3:37 min/km. Finišisirgele jõudes vaatasin kaare all olevat kella. Ooooo. Mul on võimalus rekord joosta. Lasin torud tühjaks, viimased 120 m läbisin 20 sekundiga, viimane kilomeeter oli keskmine tempo 3:26min/km.

Ja kui nüüd aus olla, siis uus 10 km rekord oli tõsiasi. Aeg 36:22. Väga lihtsa ja kerge jooksuga olin oma eelmist rekordit löönud 16 sekundiga. Ma olin väga rahul oma jooksuga.

Aeg: 36:22
Koht: 47

Väga kerge jooks oli, ilm oli super, jalad super. Kõik oli hea. See süstis kõvasti enesekindlust.

Enesekindlust oli vaja minu järgmiseks jooksuvõistluseks. Selleks oli SEB Tallinna maraton. Viimast aastat selle nime all. Pärnus tehtud lahtijooks oli kulgenud edukalt, kas maraton läheb sama edukalt.

Ma ootasin väga uuel rajal jooksmist, sest minu arvates edasi-tagasi Pirita teel joosta oli väga nüri. Ainult, meri, kajakad, tühjus ja haisev kallas. Lühidalt öeldes. Ja eelmise aasta muudatusega olid nad selle raja veel jubedamaks teinud. Emotsiooni poolest on majade vahel jooksmine kõvasti lihtsam. Tuule suhtes ka, sest kui peaks tulema tuuline ilm, siis majade vahel keerutades ikka on mingi selline punkt, kus tuul on tagant. Vana raja peal tuulega joostes oli tuul alati vastu. Vahet polnud, kas jooksid Pirita poole või tulid sealt poolt. Lihtsalt oli nii.

Laupäev. Ärkasin oma teise poolega rahulikult. Viskasime jooksuriided selga ja läksime võistluseelset soojendust tegema. See on selline tragikoomiline ettevõtmine, kus jooksed üksi rahulikult 3 km, siis jääd seisma, otsid mingi puu või posti, kus hakkad jalga vibutama ühele poole ja teisele poole. Teed mõned jooksuharjutused, mõned kiirendused ja jooksed 3 km koju tagasi. Teised inimesed on hommikul unised ja Sina seal maurad üksi. Õnneks ma sain oma neiuga koos koju joosta.

Sõime hommikust ja asusime teele, aga mitte Tallinnasse, vaid Võsule. Võsul olime paar tundi. Neiu pildistas pulma, mina tutvusin kohaliku parkimisplatsiga, poega, rannas oleva WCga ja metsas kukeseentega. Mul ei ole kunagi igav, alati leian tegevust. Samal ajal arutasin ka oma geelitüdrukuga kuhu Ta tulema peaks ja kuidas Ta minu geelid hommikul kätte saab. Varsti oligi aeg edasi liikuda, seekord suund Tallinna, otse maratoni võistluskeskusesse.

Õnneks oli 10 km jooks juba läbi, kui me Tallinnasse jõudsime. Sain rahulikult auto ära parkida ja numbrid välja võtta. Kaua ei viitsinud seal platsi peal molutada, sest kell oli juba palju. Seekord ööbisime neiu venna juures. Hea elukoht oli Tal. Bussijaama lähedal, ei pidanud väga kaugele sõitma, hommikul ka hea tulla. Sinna, sööma ja tuttu. Paar sõna juttu ka muidugi enne.

Pühapäev

Maratonihommik. Natukene närvilisem hommik kui muidu tavalised hommikud. Raske oli end sundida kell 0530 ärkama. Sain üles, pudrugi sain söödud. Seekord ei läinud pudru söömiseks 30 min, sain pudru enam-vähem enne seda söödud, kui see täiesti maha jahtus. Titanic ei sõitnudki külma pudru vastu, ei uppunud ära ja Jack jäi ka ellu. Kuna ma pole see aasta väga palju võistelnud, siis kogu hommikune toiming võttis aega. Järsku juba oligi minek. Pakkisime oma rändtsirkuse (jah, rändtsirkus, meil oli kaasas madrats, tekid, padi ja muu taoline. Tegelikult meil polnud neist asjadest midagi vaja) kokku ja asusime Vabaduse väljaku suunas teele. Parkisin oma auto jälle Rahvusraamatukogu lähedusse. Tuul ja vastikult niiske ning jahe oli. Prr… Üldse polnud jooksmise tuju.

36313430734_e9ee187c7b_oKiired klõpsud enne stardi. Nii lõbus ja tore.

36978346612_f37acc6c33_oLõbusad manatoonarid.
Foto: Erakogu

36752032780_720f724cd7_oViljar ennustab mu elukaaslase aega. Viimased näpunäited ja selgitused.
Foto: Erakogu

Soojendusjooksule läksin koos Hannoga. Hannolt sain tugeva motivatsioonisüsti. Ta oskab hästi rääkida, see on Tema töö. Ega pikalt polnudki aega molutada. Tuli veel paar korda WCs käia, natukene võimelda ja nägu (keha ka muidugi) stardikoridoride poole pöörata. Number 40 andis mulle koha esimeses stardigrupis. Seal oli palju tuttavaid ja klubikaaslasi. Markoga olime juba eelmine õhtu selgeks teinud, et me ilmselt moodustame ühe grupi ja peaksime liikuma enam-vähem samas tempos. Ma teadsin seda, et eeldatavasti peaks naise esimene jooksma samas tempos kui mina. Nii, leidsingi eeldatavad neiste liidrid üles – Olga ja Monika. Kõik peas valmis mõeldud. Tempod, geelid, plaanid, A,B,C. Kõik. Mul oli seekord isegi käe peale kirjutatud, mis joogipunktis ma geeli võtan.

Start!

Minek! Panek! Janek!

Sain esimesest kilomeetrist saati joosta meeldivas grupis. Natukene kiirem, kui ma tahtsin, aga asi seegi. Kestan seni, kui kestan. Mul oli plaan liikuda 4:05 min/km, mis annaks lõpuajaks 2h ja 52 min. Sellest tempost kiiremini ei tahtnud joosta, sest ei tea, kuidas kestan. Teine asi, mida jälgida, on pulss. Hanno rääkis soojendusjooksul, kuidas Ta paneb endale pulsitsoonid paika. 10 km peal võiks olla see pulss, 20 peal nii palju jne. Üle selle ei tohi minna, kui läheb, siis tuleb hoogu maha võtta. Mina arvasin, et 175 on see pulss, mis peaks olema hea. See on selline võistluste mugavustsoon. Selle pulsini ma ei tohiks jõuda enne 30 km. Korraks võib, aga mitte pidevalt. Märkamatult olingi juba jõudnud 10 km peale. Oota, oota, kuidas ma siia juba sattusin? Aega kulus selleks 40 min ja 11 sek.  Ehk 39 sek (ametlik ajavõtt) kiiremini, kui oleks pidanud seal olema. Kella järgi 14 sek. Koht 48. Esimese 10 kilomeetriga palju ei juhtunud. Ühe geeli sõin 9.5 km punktis ära. Olen tähele pannud seda, et olen hakanud joogipunktides kiiremini tegutsema. Päris tihti leidsin ennast peale joogipunkti grupi eesotsast. Muidu lonkisin grupi sabas või kuskil keskel.

Esimene 10 joostud, kõik oli hea. Veel. 😀 Ma nüüd ei mäleta täpselt, kas see intsident oli enne 10 km või peale 10 km, aga kahe naise vahel läks meie grupis ütlemiseks. Mina ütlen selle kohta vaid nii, et reeglid on reeglid. Ei tohi lasta sellist asja sisse, et ükskõik, mis hinnaga, aga peab võitma! See on alatu ja vastik. Õnneks sport võitis! 🙂 Peale esimest 10 km ma hakkan oma peas mängima ennustusmängu “Kes jääb esimesena grupist maha?”. See on huvitav mäng, mida maratoni ajal mängida, sest Sa jooksed 42.2 km ja mingi hetk muutub jooksmine üsna tüütuks. Minu  puhul see tüütu hetk ongi 10 ja 25 km vahel, sest tavaliselt siis ei juhtu mitte midagi. Suhteliselt tühi rühkimine. Enesetunne on hea, jalad on head, kõik on hea.
Hea oli näha tuttavaid nägusid raja peal. Elukaaslase vend tegi pilte, suured tänud Sulle! Viljar ja Silver olid ka raja peal.

36313391754_6bd0091fbc_oFoto: Erakogu

Aga.. Kõik muutus 18 km alguses (ma arvan, et see oli umbes seal). Minule ja ilmselt ka paljudele teistele tuli suureks üllatuseks joosta päris kehvas seisus kruusateel. Korraldajad olid püüdnud seda rajalõiku paremaks teha, aga kahjuks vihm oli ikkagi palju pahandust teinud. Mõnes mõttes oli see lõik hea, sest see tekitas palju elevust meie grupis. Inimesed muutusid närvilisemaks. Töllerdasid seal ees. Mul viskas üle ja püüdsin grupi etteotsa liikuda. Meid oli sel hetkel koos umbes 15 jalapaari. Kilomeeter seda kruusa joostud, oli tekkimas kaks gruppi ja mina nende vahel pendeldamas. Mõtted peas, kas lähen Olga grupiga kaasa või jään suuremasse gruppi. Risk oli see, et äkki suurem grupp püüab meid ikkagi tuulisemal rajaosal kinni. Eelinfo oli rääkinud, et Stroomi rannas peaks olema vastutuul paar kilomeetrit. Mis teha, mis teha? Korra pilk taha. Hmmm, see grupp oli natukene liiga palju maha jäänud. Selge, tuleb teha 2-3 kiiremat sammu ja ennast ilusasti naiste liidri selja taha võtta. Meid oli veel umbes 4 jalapaari. 21.1 km jooksin ajaga 01:24:46 ehk 1 min ja 20 sek oma plaanitavast tempost kiiremini. Koht: 42. Hmm, millal ma otsa saan, millal ma suren, millal tuleb haamer, millal tuleb rong tagant ja võtab mu oma viimaseks vaguniks? Head küsimused, millele polnud väga kaua aega mõelda, sest kuskil pidi olema Grete – minu geelitüdruk. Väga hea abiline, super! Tänud Sulle! Geelid käes ja võis edasi põrutada. Hakkasin mõtlema, kui kaua ma vastu pean, sest tempo polnud palju muutunud. Liikusime ikka veel 4:02 min/km.

21.1 km ja 30 km vahelise maa olime jooksnud isegi alla 4:00 (3:57min/km). 30 kilomeetri peal olin 36. Aeg 1:59:51. Ehk 2 min ja 39 sek kiiremini kui minu plaan. Ehk tegelikult ma jooksin 2:50:xx lõpuaja poole. Seda ma too hetk veel ei teadnud. Ei vaadanud väga oma kella. Ainult pulssi ja kilomeetriaegu iga kilomeetri tagant. Eeldasin, et liigun heas tempos ja rekord peaks tulema, aga mis ajaga. Seda veel ei teadnud. Ma juba hirmuga mõtlesin, mis nüüd saab? Hetkel veel ei midagi. Ega suurt midagi enam teha polnud, nüüd tuleb lihtsalt lõpuni joosta. Väga raske veel polnud, aga tundsin, et varsti-varsti hakkab raske. Häirivaks hakkas muutuma see, et rajamärgistus oli suts kehv. Paljudel kordadel ei saanud aru, kuhu rada keerab, kas peaksin ideaaltrajektori hoidmiseks hoidma paremale, vasakule või hoopis keskele? Raske oli aru saada. Õnneks olin veel koos naiste liidriga, Teda saatis rattur, kes näitas, kuhu jooksma peab. Seegi hea. Mulle meeldis uus rada, jõudsin sellele korduvalt mõelda. Ka tavalised inimesed said jooksupeost osa. Inimesed hõikasid akendel, tädid kommenteerisid kõva häälega. Mitte halbu asju, vaid ikka häid. See on mõnus emotsioon. Mitmel korral arutleti selle üle, kas see on esimene naine. Pidin neile mitmel korral kinnitama, et jah, see on esimene naine, kellega koos jooksen. Mõnes mõttes hea, mõnes halb. Mind ei ergutanud keegi. 😀 Koplis joostes oli ka see hea asi, et oli päris mitu edasi-tagasi lõiku, kus sai kaasa elada liidritele. Sai nii mõnelegi oma head sõnad edasi antud. Kuigi endal hakkas surm silme ette jõudma.

Kogu jooksu kõige raskem hetk oli 36 km. Seal tundsin, et nüüd läheb raskeks, nüüd saab kohe varsti kõik läbi. See oli see punkt, mis oli vaja üle elada. Joogipunktis tõmbasin vee kurku, samm läks sassi, hingamine oli paigast ära jne. Kuidagi taarusin seal 3 või 4 sammu ja … Minek! Pole aega lolli mängida. Eestlane ei mängi klouni, eestlane on tegus. Viimane geel hakkas littima ja nüüd vaja ainult üks jalg teise ette. Vaatasin kella, arvutasin, vaatasin uuesti kella. No pagan. 2:52 peaks kindlalt ära tulema. Pole probleemi. 40 km punkti läbisin 2:40:48 ehk 2 min ja 30 sek kiiremini, kui muidu plaanisin. Koht 32.

36751837420_b77788f94a_oTegelikult polnud asi nii ilus, asi oli hoopis selline….
Foto: Erakogu

21433203_1422667247802716_3133249419406252897_nLäbi, mis läbi.
Foto: Mait Marttila

Mitmed jooksjad olid hakanud mulle selg ees vastu tulema. Neil oli veel raskem, kui oli minul. Kehva öelda, aga see andis natukene jõudu juurde. Viimased 8 km olin jooksnud tempos 4:05-4:19 min/km. Ilmselgelt oli läinud natukene raskemaks, kui varem oli. Kehv oli see ka, et polnud enam kedagi, kellega koos joosta. Raske moment igatepidi. Mingi hetk hakkasin nägema rahvast, palju rahvast. Poolmaratoni startijad ootasid koridorides, millal saaks oma etteastet tegema minna. Tõusu peal ergutas Olari mind (midagi Ta seal karjus, andis natukene jaksu juurde), Triinu oli midagi karjunud. Viimased pingutused veel, krt.. Kohe on finiš. Kõik saab läbi.
Pärast Olari ütles, et ma tundusin seal tõusul väga läbi olevat ja Lauri mainis, et ma olin kõige puisema jalaga lõpetaja.

Aeg: 2:50:52. Oeh… Üks väike pisar ühte silma nurka, teine teise ja ra*sk, läbi sai. Ma olin väga õnnelik ja väga väsinud. Sain medali, ema ootas mind koos ekstra tellitud coca-colaga. Kõik oli ilus! Hakkasin lõpuks vaikselt toibuma. Kõik oli nii ebareaalne. Mina ja 2:50:52. Mitu korda pidin üle küsima. Ikka veel ei uskunud ja ei suutnud meelde jätta. Loivasin kuidagi finiši alast minema. Läksin telgi juurde, panin soojemad riided selga ja läksin oma teist poolt finišisse ootama. Ta jooksis alla 4 h maratoni. Uskumatu! Ma ei teagi, kumma rekordi üle ma rohkem õnnelikum olen. 🙂

Saigi läbi see suur jooksupidu. Keegi ei tahtnud uskuda, aga no.. Mulle meeldis uus rada. Olgu. Mõningad halvad kohad olid, aga muidu oli ju hea rada? Oli ju? Öelge, et oli!? 😀

36313197694_25c5d2d7d1_o (1)Mina, mu ema ja väljateenitud Coca-cola.
Foto: Erakogu

Aeg: 2:50:52
Koht: 29
Eestlastest 19.koht.

Suured tänud treener Viljarile, kes tegi jälle plaani, mis töötas nagu tank.