Tartu Kevadjooks ’15

Pea on täiesti tühi. Öösel olid palju paremad mõtted. Pea on sama tühi nagu kõht.

Ma olen alati oma vormi hinnanud aeglaste jooksude põhjal (loe: minu puhul kuni 148 l/min jooksud). Enne Tartu Kevadjooksu läksid need jooksud järjest paremaks. See peaks/võiks näidata vormi paranemist. Kuna ma pole see aasta pea üldse võistelnud, siis on väga raske oma vormi hinnata. Väga suure põntsu on jätnud kevadised tehnilised viperused. Etteruttavalt võin öelda, et lõpu poole kaob jaks, aga see lihtsalt tundub nii. Ise tunnen, et pikadest jooksudest on puudus.

Ärevus oli natukene suurem, kui laupäevasel Harku järve jooksul. Samas ei midagi hullu. Hommikul sama tundega üles nagu tavaliselt ohtra meega puder, asjad kokku ja Tartu poole ajama. Mulle meeldib olla üsna varakult kohal. Vaadata kõik asjad üle, mis kus on. Juttu ajada, aitab pingeid maandada ja mis seal salata, see aitab. Vana rahu ise stardis. Enne starti natukene meelega kütsin ennast üles, mingi tunnegi tuleks. Pärast sai seda natukene trennikaaslastega arutatud ka. Kõige paremad jooksud tulevad, kui minna peale pingevabalt. Mitte ühtegi ootust pole. Ilmselt see on ka Tartu Rocki üks edu saladusi selles finaalseerias. Täna on muideks võimalus finaalseeria Tartus lõpetada. Pöidlad pihku!

Start!

Läksin peale 0 strateegiaga. Mitte midagi polnud eelnevalt ette mõelnud, sest esiteks puudus korralik aimus oma vormist, teiseks mul pole seda kommet. Tundub, et tuleb see komme külge harjutada. Esiteks mingi strateegia peab olema, teiseks mulle meeldivad taktika mängud, kolmandaks ma jään alati kuidagi üksi jooksma ja see on nõme (peab mingisse gruppi ennast kinnitama ja vastavalt grupi tempole lõpus kiiremini võtma või väsin ära, palju variante pole). Ma olen jäänud lolli tempo piiri peale, kus mitte keegi ei jookse (3:45 min/km). Üldjuhul, kas natukene alla 4:00 min/km, liiga aeglane või 3:30 min/km, mis on hetkel liiga kiire minu jaoks. Tuleb joosta ennast 3:3x meeste sekka. 🙂

Screenshot_1

Endale tundus, natukene ehmatasin ka ära, äkki alustasin liiga kiirelt. 3:25 min/km on päris tempokas algus minu puhul. Tõmbasin kohe teisel kilomeetril tunduvalt tagasi ja püüdsin selle tempoga enam-vähem lõpuni ära tiksuda. Väga hullu kukkumist ei tulnud. Kui võtta nüüd keskmine ja kõige aeglasem kilomeeter, siis ära vajumine on olnud umbes 4 %. Aga vajumine on toimunud mitte lõpus, vaid keskel. Ma olen palju mõelnud, miks see nii oli. Kui oma mälus sobrada, siis seal ma teadlikult hoidsin hästi natukene tagasi, kartsin lõpu pärast. Tegelikult on tegemist väga kiire lõiguga, aga seal ma natukene jõin ja tegin kaks-kolm aeglasemat sammu. Ilmselt seal on tulnud nii suur vahe sisse. Kuskil viiendal kuuendal kilomeetril mõtlesin: “Miks ma siin olen? Miks ma seda teen?” Peale seda läks enesetunne paremaks ja lõpus ka samm kergemaks. Lõpus ilusasti tõusvas tempos.

Tasuks uus ilus isiklik, üle 1 min eelmist.

Aeg: 00:47,48
Koht: 56
Tempo: 3:45 min/km

Ma ei tea protsente öelda, ei oska arvu öelda, aga enamus prorunnereid tegid oma isikliku. Väga tubli!
Oli ka selliseid rekordeid, mis ei kajastunud ajas.Näiteks üks naine jooksis esimest korda 7,5 km jutti. Mul oli nagu… Vau! Minu respect! See on nii lahe, kuidas väikesed asjad teevad teevad õnnelikuks.
Võistkondade arvestuses tuli ProRunner I võistkond napi 2 sek eduga kolmandaks. Palju õnne! ProRunner II tuli viiendaks (mina olin seal tiimis). Üldse oli esi kümnes 4 meie klubi võistkonda.

Järgmiste tulemusteni!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s