Eile, peale tuuri lõppu, mõtlesin peaks koju minema ja kohe blogi postituse ära tegema. Emotsiooni pealt. See oleks kõige õigem. Otepäält Tartusse sõites tekkis idee minna jalkat vaatama, EMÜ mäng. Mis seal ikka, käin ära. Kuidagi jooksis kõrvust see mööda, et mäng on Otepääl. Sõitsin koju ära, käisin pesus ja sõber viis mind jälle Otepääle. 4 korda kolme päeva jooksul. Nüüd ma istun siin, esmaspäeva hommik, kuskilt ei valuta ja pea on tühi. PS! Sain isegi esimese korraga voodist välja, ei läinudki üle paari minuti. Ilmselt hoidis surve põies mind edasi vedelemast.
Proloog:
Ma ei ole ühtki teist jooksuvõistlust oodanud nii rängalt, kui olen tuuri oodanud. Praktiliselt eelmise aasta tuuri lõpust saati. Ootused olid kõrged ja sellega seoses oli ärevus ka natukene suurem. Viimased trennid ja Tartu Kevadjooks näitasid, et vorm on paranemas. See andis lootust, võiks eelmise aasta aega parandada. Mõttes oli, kui kaks esimest päeva saaks 4:00 min/km lähedale ja kolmas päev + 10 sek.
Mul ikka vana hea, laevalt otse auto peale, Tartusse, söök ja kohe Otepääle. Läksin meelega varem, sest ma lihtsalt ei suutnud enam kodus olla. Tahtsin juba joosta või vähemalt Otepääl olla või autoga sõita. Midaiganes, peaasi, et mitte kodus.
Esimene päev!
Tehvandi ümbruses 10 km.
Ootused olid kõrged ja plaan oli minna 4:00 min/km tempos peale. Seda hoida lõpuni. Natukene hirmutav oli see, et nad olid natukene rada muutnud. Väga vahet polnud ka, sest ma ei mäletanud üldse esimese päeva rada. Joostes tuli meelde, aaa, siin ma olen olnud. Jajaa, hakkas tulema.
Esimene päev kulges rada Tehvadi ümbruses. Mulle ei meeldi esimese päeva rada üldse. See on nii jube, ei ole krossijooksja. Jalg väsin maru ruttu ära selle raja peal. Kuskil heinamaal jooksmine jne. Väga tüütu.
Tehvadi soojendus
Tehvandile jõudes oli ärevus kadunud, tuul oli ainult tugev. Seda ma teadsin, et konkurents on tihedam ja eelmise aasta 8.kohta pole võimalik kaitsta. Nii hea ma ka pole. Start! Esimesed 2 km 3:36 tempos.Hea oli joosta, asfalt. Väike instident ka alguses. Kiire laskumine, minul kiiruseks 21,5 km/h , mingi jõhkralt suur elukas lendas nina peale, hakkas sinna pesa vist tegema. Hakkasin ära ajama, aga samm läks sassi, oleks käna käinud, näoga asfalti kündnud ja tuur läbi. Õnneks nii ei läinud. Tekkis kohe 3 gruppi, liidrite oma, teine ja kolmas. Ma olin kolmandas, vahed olid minimaalsed esimesel kahel km. Nägin kõike, mis ees toimus, korralik passimine. Grupid olid paigas, aga käis passimine. Mingi hetk ikkagi esimene ja teine grupp panid eest minema. Ma jäin enda gruppi passima. Võib-olla isegi liiga kauaks, samas ei tahtnud kohe alguses ennast ära ka kõrvetada. Lootsin, et mu hea lõpp on ikka jalgades.
Looklesin kuidagi seal Tehvandi ümbruses, kõik need mõtted peas, mida ma mõelda ei taha. Miks ma seda teen, kes ma olen ja miks ma olen. Keskmine tempo oli jätkuvalt 4:00 min/km ümbruses, see oli hea. Hoidsin seda ja hakkasin vaatama, kuidas kaasvõitlejad mulle selg ees vastu tulid, selge, keegi alustas liiga kiirelt. Kedagi otseselt püüdma ei hakkand, eest vajus nagunii inimesi lähemale. Püüdsin lihtsalt positsooni hoida ja vaadata, et kedagi tagant ei tuleks. Tagumistega oli juba 40 sek vahet, turvaline. Enne lõppu möödusin veel mõnest ja oligi finišh.
Aeg: 00:40,52
Koht: 13
Tempo: 4:02 min/km
Tehvandi lõpp!
Igati hea algus tuurile. See aasta ma isegi mõtlesin paar korda ka järgmistele päevadele ja hoidsin end vähe tagasi. Täitsa rahul esimese päevaga. Koju, pasta-party, taastavad protseduurid ja magama.
Teine päev!
Ümber Pühajärve 17,195 km.
Õhtul korraliku und ei tulnud, pikalt chillisin niisama voodis ja lugesin lambaid, valgeid lambaid.
Teise päeva rada on vaieldamatult minu lemmik. 95 % ulatuse asfalt. Vähe kruusa ja metsateed. Kolm suurt tõusu viimases kolmandikus. Kõik oli ideaalne. Start! Pagan! Jäin natukene hiljaks starti, alustasin kuskilt tagant poolt, vastik oli, aga sobis maru hästi minu strateegiaga. Läksin oma gruppi passima. Jätsin 10 sek vahe sisse ja lihtsalt jälgisin kaugelt, mis toimub. Ma ei teadnud, kas eilne päev oli juhus või minu grupp lõpu poole vajubki ära. Kindel plaan oli Marguse juures äraminekut proovida, lihtsalt seni passin ja jälgin mängu. Guido oli peale teist jooksupunkti asendamatu mees rajal. Kuna Ta ise joosta ei saanud, siis sõitis rattaga kaasa. Väga lahe oli, andis palju kaasa. Minu eest jooksis 8 meheline grupp, seal vahepeal pudenes mõned mehed ära. Hästi lahe oli jälgida. Üks hakkas maha jääma, ahaaa, 500 m pärast on Ta grupist maas. Nii oligi. Enne neljandat joogipunkti võtsin ennast grupile natukene lähemale ja Rally Estonia tõusul liitusin grupiga. Meid oli 4. Hakkasin juba Margust ootama. Magasin ühe mehe mineku maha, aga Ta oli tunduvalt parem ka minust. Ülejäänud 2 mehega leppisime Marguse tõusu alguses kokku, et võtame tõusud ära (Marguse ja Mäe tänava oma) ja siis vaatab, mis saab. Läksin Marguse tõusul ette (ma tean seda tõusu mm pealt, kolmes laagris oleme seda tõusu kilomeetritega võtnud), vaatasin korra seljataha, posid on järel, tõstsin tempot, hakkas vaiksemaks minema. Mul oli mõte, leppisime ju kokku, et võtame tõusud koos ära. 😀 Ei tulnud kumbki järgi. Selge, panin veel natukene juurde ja viiendas joogipunktis oli vahe juba märgatav ja seda puhtalt alla 1 km lõigu peal. Nüüd tuli ainult vahet hoida. Kartsin küll, et äkki tulevad veel tagant selga, aga seda ei juhtunud. Viimase 2 km jooksin 30 sek vahe sisse.
Minu passimine, rünnak õigel hetkel tasus enda ära. Lõpp on mul tugev. See andis lootust järgmisele päevale.
Aeg: 01:10,49
Koht: 12
Tempo: 4:05 min/km
Peale jooksu läksime pundiga Pühajärve loodusliku SPAsse, lihtsalt jalgupidi külma Pühajärve vette. Seisime seal ja rääkisime juttu, külmakompressioon. See oli nii mõnus. Käisin esimest korda ujumas ka, paganama hea oli. Pärast läksime trennikaaslase juurde sauna, tarvitasime taastavaid jooke, pasta-party, saun ja külm tiik. See oli see õhtu, kus mul oli plaan kõiki taasavad asjad läbi teha.
Kolmas päev!
Kääriku, Kekkose rada 15 km
Öösel polnud üldse und. Oli palav, külm palav jne..
Kekkose rada on lihtsam, kui esimene päev Tehvandil. Mina arvan küll nii. Lihtsalt lähed oma tempoga peale ja tiksud lõpuni ära. Muidugi arvestame seda ka, et ma ei tundnud oma parema jala säärt, tuim oli, vasaku jala põlv tegi valu, reied olid valusad jne… Kõik,mis olla sai, kõik oli kange või tuim. “See on nii vähe!” Õnneks on kõigil raske. Minu strateegia oli sama, lihtsalt pidin positsiooni hoidma. Minu taga oli kohe 6 sek mingi kutt, Tema pidin selja taga hoidma ja kõik. Liikusin 12.koha kursil. Start! “Minu mees” läks kohe alguses minema. Mõtlesin johhaidii, kui on nii palju rammu veel jalgades, siis mine. Jätsin sellise 15 sek vahe sisse, äkki juhtub vahepeal midagi. Kuni 6 km loksusin ilusasti 15 sek vahega Tal taga. Mingi grupp oli ka. Sealt vajus inimesi läbi. Harimäel vaatasin, kuidas poiss võttis sammu tagasi. Harimäel olin 16. kohal. Enne starti mõtlesin, et prooviks peale Harimäge mingeid trikke teha. Vaatasin, et minu jälitatav oli veel liiga heas vormis. Uus mõte: Hoian vahetult Tema taha, kõrvale või mõnikord isegi natukene ette. Kaks varianti, kas küpsetan Tema läbi või küpsetan enda läbi. Kõik või mitte midagi. Ei olnud väsimuse märke. Mulle endale juba hakkas tunduma, et hakkan väsima. Kuskil 4 km enne lõppu, osalejad teavad, mingi heinamaa nukk oli, 2 teravat langust kohe selle järel. Seal mõtlen, kas nüüd või mitte kunagi. Laskumise peal tegin kiired sammud, teine laskumine otse. Kuulan, kedagi järgi ei tulnud, vist õnnestus. Tõusul lisasin natukene. Minu ees olev mees hakkas mulle selg ees vastu tulema. Möödusin ka Temast, kuulan. Ikka mitte midagi. Jess, õnneks ei tulnud kedagi kaasa. Viimased 3 km ma ei mäleta mitte midagi. Ainus siht oli finišh. Ma ei näinud ühtegi silti, ainult km postid ja kaaskannatajad, kes mulle selg ees vastu tulid. Viimase püüdsin kinni silla all ja lõputõusuga tegin veel 9 sek vahe sisse. Maruline lõpp. Nagu oleks karu või hundi eest põgenenud. Lihtsalt andsin minna. Minu jälitatavaga jooksin viimaste kilomeetritega pea minutilise vahe sisse.
Aeg: 01:04,03
Koht: 12
Tempo: 4:12 min/km
“Ma ei taha enam mitte kunagi joosta, ega ilmselt ka mitte kunagi enam elada.” Need olid esimesed mõtted. Näost täiesti valge.
Tuur õpetab võitlema.
Meie lõdvestusjooksud on juba legendaarsed. Üldjuhul hakkame teistele vastu jooksma ja ergutame, püüame teistel tuju üleval hoida. See on lahe. Samas vaimus!
Suured tänud kõigile kaasaelajatele, vabatahtlikele, korraldajatele, Viljarile ja kogu ProRunneri tiimile. Super olime!
Peale Kekkost lebos
Tuur kokku:
Kolme päevaga ca 800 tõusumeetrit.
41,195 võitluskilomeetrit.
Soojendused/lõdvestused ca 10 km
12.koht üldarvestuses.
9. koht omavanuses (M19).
II koht tiimide arvestuses.
Üldaeg: 02:55,33 (eelmine aasta 2:59,58)
Narvas näeme, rsk!
Tiidu blogi 