Elva XIV Meejooks

Polnud nädalatki maratonist möödas (täpsemalt 3 päeva), kui mul tekkis idee nädalavahetusel võistelda. Kaalukausil oli Idas mingid võistlused, Võrumaal ja Elvas Meejooks.

Valisin viimase. Trennikaaslane Kaido plaanis sinna mee järgi minna, hea lähedal Tartule ja ühe sõiduga saaks juba vennal, vanaemal ja isal külas käia + 2 km krossi tundus alguses huvitav idee olevat. Pärast enam nii huvitav ei tundunud, sest kross pole üldse minu jaoks ja 2 km.

Muidugi, kui ma Viljarile oma plaanist rääkisin, siis Ta vaatas küll mind nagu opakat, ugalane. Talle vist väga ei meeldinud see idee. Ma ei tea, taastumine oli miljon ja tahe oli minna. Neljapäeval trennis muidugi väga tagasi ka ei hoidnud, kõik läks ikka peaaegu max pingutuse peale. Selle eest reedel surin kodus, maraton vist jõudis kohale. magasin ja sõin/magasin ja sõin. Mõtlesin homme ma küll ei jookse. Jube oli.

Võistluspäev:

Täiesti ebatraditsiooniline hommiksöök  ja muud rituaalid. Väga ei valmistunud selleks võistluseks. Kiire sutsakas ka. Võtsin Tartust fotograafi peale ja Kaido ka. Kaidoga panime plaani paika, alla 7 min tuleb joosta. Tema võtab ühe kiire sappa ja mina võtan Kaido sappa. Kell 10 jõudsime kohale, juhendi järgi oli start kell 11. Aga ei, kell 11 oli lastejooksude start. Saime teha 2 soojendust enne, kui kell 12 meie jooksu start anti. Konkurents oli tugev. Muidugi regamine oli ka omaette ooper. Alguses taheti mind M40+ võistlusklassi panna. Öeldi, et meeste klassi polegi. Mis mõttes? Väikesed selgitused ja juba olingi õiges vanuseklassis, perekonnanimi kirjutati ka muidugi alguses valesti.

Start!

Margiti erakogu

Meie start 1154. Protseduur oli põnev, loetleti nimesi ja loeti inimesed üle. Mingi tädi andis punase rätikuga stardi, härjavõitlus. Joosta tuli 2×1000 m. Staadioni pealt minema, väikene tõus, olin ilusasti Kaido kõrval, kontrollisin olukorda. Samm oli hea, teiine tõus, Kaido kuhugi kadunud. Nojah, 3 esimest juba eest läinud. Võtsin sammu lõdvemaks, ootan Kaido järgi. Kedagi polnud?! Kas jooksen liiga kiiresti või milles asi. No mis seal ikka, panin tempot juurde, kui kustun teisel ringil, siis kustun. Esimene ring oli 03:22. Opaa, päris hea. Teine ring, natukene raskemaks läks juba, nende kahe tõusu peal sain kolmandale kohale juba päris lähedale, mingi 5 sek oli vahe 1500 m peal, aga ei, samm lagunes natukene ära ja natukene ebamugav oli joosta.

Margiti erakogu

Mesi ja diplom käes ning “õnnelikult” finišis. Jalg oli üsna tönts. Tuleb tõdeda, raske on kiiresti joosta, pole kerge. Teine ring oli esimesest 7 sek aeglasem.

Aeg: 06:51
Koht: 4
Vanuseklass: 4
Tempo: 3:25min/km

Igati hea tulemus krossijooksu kohta, staadioni või asfalti peal oleks aeg kindlasti parem. Mulle isegi täitsa hakkas meeldima. Mõnus oli joosta. Eesmärk sai ka täidetud ja kinnitus jälle, et olen päris heas vormis. Kaido oli minust 7 sek taga pool, koht 6 ja omavanuses 1.koht. Palju õnne! Klubikaaslane Marika oli ka väga tubli, sai omavanuses 3.koha.

Tänud kõigile, kes kohal olid ja kaasa elasid!

Margiti erakogu

SEB Tallinna maraton

Hull kihk oli esmaspäeval jooksma minna.

Valusad kohad, esmaspäeva hommikuse seisuga.
Alustame vasakust jalast:

• Reie pealsed
• Puusapainutaja
• Mingi imelik lihas põlve juures
• Tallaalune

Parem jalg:

• Põlveõndlad

Õlad. Kõndisin vist käte peal.

See kõik oli esmaspäeva peale lõunaks kadunud. Rullisin ennast ka natukene, peale seda oli tunne nagu oleks elavandiga maganud. Läbi klohmitud,lömastatud.

Väsimus on täiesti 0. Ma olin peale laagrit ja Otepää jooksutuuri rohkem väsinud. Pole veel teada, mis toimub, äkki veel tuleb väsimus, siis oleks nagu teised inimesed. Samas ma olen nii palju legaalseid aineid täis, et väsimust ei saagi tekkida.

Trepsist alla kablutan nagu noor poiskene, üles ei saa kuidagi. See on korralik higi valamine. Täna tuleb teekonnad ümber arvestada. Koefitsent trepist üles x3, kõndimine x1,5 või midagi sellist. Trennikaaslane just rääkis, kuidas Ta pidi bussi peale jooksma. Lihtsalt naersin kõva häälega.

Enne starti ei olnud mingit tunnet, 0 ärevus. Ma pabistasin teiste asjade pärast. Näiteks: Kas ma jõuan õigel ajal võistluskeskusesse, kuhu ma auto jätta saan, oli veel asju. Minu ainus mõte oli see, et ma saan peale jooksu Kalev Spasse minna.

Põhi küsimus oli ikkagi kõigil see, et kas lähen alla 3 h jooksma? Ma ei tea ju, elu esimene maraton. Minu vastus oli lihtne: “Mul on plaan üle 3 h joosta.” Selles plaanis ei saa pettuda. Esmane eesmärk peaks olema ikkagi läbida. Natukene pani mind kahtlame see, et ma olin ju tegelikult haige. Nädal enne maratoni lebasin voodis ja lihtsalt magasin. Küsimus oli ka selles, kas minna maika või t-särgiga. Küsisin telgi juures olles seda, Kaido vastus oli konkreetne: “Kindlasti maika.” Olari oli muidugi skeptiline ja mainis ära, et ära pärast siis FBs vinguma hakka, külm oli. Mul oli pft, püüa olla peremees, selle üle ma ei kurda kunagi. Pigem on alati palav. Natukene ärevust tekitas see, et ma ei saa oma geelivööd kätte. Pidi tulema võistluspäeva hommikuks, mis seal ikka 4 geeli kätte ja hakkan jooksma. Muud üle ei jää, taustajõude mul polnud, aga siis tuli päästeingel Karre, kes ütles, et võin oma geelid anda Grete kätte. Andsin 2 geeli Gretele ja 2 võtsin kaasa. Plaan oli, et 2 geeli saan kätte teisel ringil Viru keskuse juures. Plaan! Super! Parem ikka, kui mitte midagi. 4 geeli käes joosta on ka päris tüütu.

Enne starti Karrega.
            Pikk ja lühike

Ma seisan pildil nagu Barbie nukk, jalad harkis.

Stardikoridoris oli tunne, et kui kohe stardipauk ei anta, siis ma lähen baari ja joon 2 õlut.

Start!

Võtsin hästi rahulikult, esimene kilomeeter 4:15min/km. Las need väledamad jalad lähevad, ei hakka alguses kohe pressima, nagunii oli mõte 3:00 tempogrupi lähedale hoida. Esimesed 5 km mul pistis ja sääred olid kanged, see oli päris julm tunne ja see oli vastik. Nojah, 6 km ja ma katkestan. 3 km jäin ühe kaasvõitlejaga jooksma, arutasime maailma asju ning seda, mida tuulega ette võtta. Tema plaan oli seni vastu pidada, kui jõuab, mul oli alla 3 h. Jagas näpunäiteid ka, kus võiks proovida minekut jne.  Esimesed 10 km läks väga kiirelt (00:41,51). Tagasipöördel avastasime, et tuul on vastu, selge, ootame grupi järgi. See oli võistluse kõige aeglasem km ka – 4:22 min/km. Ma jäin sinna gruppi kuidagi lollisti. Kolmadasse ritta kuhugi keskele. Teate küll kinos või teatris neid kõige lollemaid kohti. Nagu kummitoas jookseks, trügitakse, ei arvestata väga ja koguaeg pidin oma sammupikkust jälgima, et kellelegi tagant sisse ei põrutaks. Kõigil oli mingi eesmärk. Ma ei saanud sealt välja ka, kuhugi ette ääre peale, kus oleks kindlasti lihtsam joosta olnud. Piritalt tagasi tulla on rada ikka kõvasti kitsam ja käänulisem. Kui saidki heale positsoonile, siis keegi ikka trügis ette või lükkas kuhugi mujale. Nagu kaltsunukk või külal*ts. Ma läksin jumala marru. Seal keskel hakkas jubedalt palav ka. Müstiline, mul on ainult nahk ja luud. Ikka on palav. Kannatasin kuidagi esimese ära. Iseenesest oli (minu arvates) samm veel hea ja väsimuse märki veel polnud. Kõik oli hästi. Pistmine jäi ka kuskil 5 km peal järgi, aga vasaku jala puusapainutaja hakkas tunda andma. Õnneks kiireid liigutusi tegema ei pidanud ja kõik oli korras. Veel.

Teise ringi alguses pidin juba kindlalt grupi ette vasakule saama, sest Grete pidi mulle geelid andma. Õnneks on ringi esimene ots väga lai nagu lennuväljal jookseks. Sain oma geelid kätte, suumisin Grete juba kaugelt välja. Jooks võis jätkuda. Nüüd kadus puusapainutaja valu ära ja parema jala põlv andis kergelt tunda ja kehvad mõtted tulid pähe. Hakkasin arvutama, kui palju lõpuni. See on kõige halvem mõte üldse. 27-31 olid kõige raskemad. Ma aimasin ka seda, tagasipööre on tähtis, sest siin Sul ees ainult finish Proovisin kuidagi neid lolle mõtteid peast ära saada. Hakkasin mõtlema, et mida enne mõtlesin, kui äkki teatas tempomeister Pirksaar: “Mehed, ei mõtle, lähme edasi!” Mul oli… Muidugi, mõelda ei tohi! Ja nii ongi! Ei mõelnudki enam millegi peale, poole kergem hakkas. Grupp oli väga väikeseks jäänud ja mu parema põlve valu asendus vasaku põlve valuga.  Õnneks ei valutanud asjad korraga, veel. Mõned kilomeetrid hiljem valutasid juba kõik kolm kohta korraga ja see oli piinarikas. 37 km läks 4-5 liikmeline grupp minema, meid jäi veel käputäis mehi. Järjest pudenesid ka nemad, kui lõpuks vanalinna munakivide peale jäime kolmekesi. 2 km enne lõppu Pirksaar hõikas: “Mine Sul on hea samm.” “Sa oled alla 3 h tempos.” See andis jõudu. Maasikaks oli klubikaaslase Erkki ergutused müüride vahel ja see, et Olari jooksis enda kaheksandaks. Pirksaar tagant veel tagant ässitas: “Ei vaata kella, Sa võitled nüüd ainult endaga!” Viljar hüüdis kuskil veel: “Sul on minut veel minna”. Mina vastu: “Viljar, ma löön Su maha, rsk!” Viljar vastu: “See on pärast, pane nüüd juurde.” Või midagi sellist. Sirgele jõudes tiksus kell veel alla 3 h. Joonel sulgus aeg 2:59,49. Täpisteadur.

Finišis ootas mind ema, suured tänud Sulle! Kaido kiitis ja tänasin ka kättpidi Pirksaart. See oli midagi liiga ilusat ja head. Maraton on elamus! Alguses mõtlesin, et langen kuhugi maha ära, aga ei midagi. Võtsin oma käraka (spordijook ja vesi) ning tuikusin klubi telgi poole.

Aeg: 2:59,49
Koht: 77
Vanuseklass: 53
Tempo: 4:12min/km

Eesti meistrivõistluste arvestuses olin 30. Kuus meest jäi veel taha poole.

Sai täidetud see, mille järgi ma tulin. Lõpuks sain oma hea vormi realiseeritud. Esimese ringi läbisin 1 min aeglasemalt, kui teise. Kommentaar selle kohta oli: “Varu jäi veel sisse.”

Nädalavahetuse võiks kokku võtta emotsiooniga:

Pilt: Margit Partei

Täna on juba teisipäev, mul pole mitte midagi viga. Reie pealsed on valusa ja see on kõik. Olen natukene pettunud ka. Maraton oli palju lihtsam, kui ma arvasin. Ma ikka lootsin mingit krampi või ränka tempo langust või siniseid varbaküüsi. Ükskõik mida, aga mitte seda, et mul ei valuta mitte kuskilt.

Oli üks tore spordipidu!
Suured tänud kõigile, Te olite kõik suureks abiks! 🙂

Järgmise elamuseni!