SEB Tallinna maraton

Hull kihk oli esmaspäeval jooksma minna.

Valusad kohad, esmaspäeva hommikuse seisuga.
Alustame vasakust jalast:

  • Reie pealsed
  • Puusapainutaja
  • Mingi imelik lihas põlve juures
  • Tallaalune

Parem jalg:

  • Põlveõndlad

Õlad. Kõndisin vist käte peal.

See kõik oli esmaspäeva peale lõunaks kadunud. Rullisin ennast ka natukene, peale seda oli tunne nagu oleks elavandiga maganud. Läbi klohmitud,lömastatud.

Väsimus on täiesti 0. Ma olin peale laagrit ja Otepää jooksutuuri rohkem väsinud. Pole veel teada, mis toimub, äkki veel tuleb väsimus, siis oleks nagu teised inimesed. Samas ma olen nii palju legaalseid aineid täis, et väsimust ei saagi tekkida.

Trepsist alla kablutan nagu noor poiskene, üles ei saa kuidagi. See on korralik higi valamine. Täna tuleb teekonnad ümber arvestada. Koefitsent trepist üles x3, kõndimine x1,5 või midagi sellist. Trennikaaslane just rääkis, kuidas Ta pidi bussi peale jooksma. Lihtsalt naersin kõva häälega.

Enne starti ei olnud mingit tunnet, 0 ärevus. Ma pabistasin teiste asjade pärast. Näiteks: Kas ma jõuan õigel ajal võistluskeskusesse, kuhu ma auto jätta saan, oli veel asju. Minu ainus mõte oli see, et ma saan peale jooksu Kalev Spasse minna.

Põhi küsimus oli ikkagi kõigil see, et kas lähen alla 3 h jooksma? Ma ei tea ju, elu esimene maraton. Minu vastus oli lihtne: “Mul on plaan üle 3 h joosta.” Selles plaanis ei saa pettuda. Esmane eesmärk peaks olema ikkagi läbida. Natukene pani mind kahtlame see, et ma olin ju tegelikult haige. Nädal enne maratoni lebasin voodis ja lihtsalt magasin. Küsimus oli ka selles, kas minna maika või t-särgiga. Küsisin telgi juures olles seda, Kaido vastus oli konkreetne: “Kindlasti maika.” Olari oli muidugi skeptiline ja mainis ära, et ära pärast siis FBs vinguma hakka, külm oli. Mul oli pft, püüa olla peremees, selle üle ma ei kurda kunagi. Pigem on alati palav. Natukene ärevust tekitas see, et ma ei saa oma geelivööd kätte. Pidi tulema võistluspäeva hommikuks, mis seal ikka 4 geeli kätte ja hakkan jooksma. Muud üle ei jää, taustajõude mul polnud, aga siis tuli päästeingel Karre, kes ütles, et võin oma geelid anda Grete kätte. Andsin 2 geeli Gretele ja 2 võtsin kaasa. Plaan oli, et 2 geeli saan kätte teisel ringil Viru keskuse juures. Plaan! Super! Parem ikka, kui mitte midagi. 4 geeli käes joosta on ka päris tüütu.

Enne starti Karrega. Pikk ja lühike

Enne starti Karrega.
            Pikk ja lühike

Ma seisan pildil nagu Barbie nukk, jalad harkis.

Stardikoridoris oli tunne, et kui kohe stardipauk ei anta, siis ma lähen baari ja joon 2 õlut.

Start!

Võtsin hästi rahulikult, esimene kilomeeter 4:15min/km. Las need väledamad jalad lähevad, ei hakka alguses kohe pressima, nagunii oli mõte 3:00 tempogrupi lähedale hoida. Esimesed 5 km mul pistis ja sääred olid kanged, see oli päris julm tunne ja see oli vastik. Nojah, 6 km ja ma katkestan. 3 km jäin ühe kaasvõitlejaga jooksma, arutasime maailma asju ning seda, mida tuulega ette võtta. Tema plaan oli seni vastu pidada, kui jõuab, mul oli alla 3 h. Jagas näpunäiteid ka, kus võiks proovida minekut jne.  Esimesed 10 km läks väga kiirelt (00:41,51). Tagasipöördel avastasime, et tuul on vastu, selge, ootame grupi järgi. See oli võistluse kõige aeglasem km ka – 4:22 min/km. Ma jäin sinna gruppi kuidagi lollisti. Kolmadasse ritta kuhugi keskele. Teate küll kinos või teatris neid kõige lollemaid kohti. Nagu kummitoas jookseks, trügitakse, ei arvestata väga ja koguaeg pidin oma sammupikkust jälgima, et kellelegi tagant sisse ei põrutaks. Kõigil oli mingi eesmärk. Ma ei saanud sealt välja ka, kuhugi ette ääre peale, kus oleks kindlasti lihtsam joosta olnud. Piritalt tagasi tulla on rada ikka kõvasti kitsam ja käänulisem. Kui saidki heale positsoonile, siis keegi ikka trügis ette või lükkas kuhugi mujale. Nagu kaltsunukk või külal*ts. Ma läksin jumala marru. Seal keskel hakkas jubedalt palav ka. Müstiline, mul on ainult nahk ja luud. Ikka on palav. Kannatasin kuidagi esimese ära. Iseenesest oli (minu arvates) samm veel hea ja väsimuse märki veel polnud. Kõik oli hästi. Pistmine jäi ka kuskil 5 km peal järgi, aga vasaku jala puusapainutaja hakkas tunda andma. Õnneks kiireid liigutusi tegema ei pidanud ja kõik oli korras. Veel.

Teise ringi alguses pidin juba kindlalt grupi ette vasakule saama, sest Grete pidi mulle geelid andma. Õnneks on ringi esimene ots väga lai nagu lennuväljal jookseks. Sain oma geelid kätte, suumisin Grete juba kaugelt välja. Jooks võis jätkuda. Nüüd kadus puusapainutaja valu ära ja parema jala põlv andis kergelt tunda ja kehvad mõtted tulid pähe. Hakkasin arvutama, kui palju lõpuni. See on kõige halvem mõte üldse. 27-31 olid kõige raskemad. Ma aimasin ka seda, tagasipööre on tähtis, sest siin Sul ees ainult finish Proovisin kuidagi neid lolle mõtteid peast ära saada. Hakkasin mõtlema, et mida enne mõtlesin, kui äkki teatas tempomeister Pirksaar: “Mehed, ei mõtle, lähme edasi!” Mul oli… Muidugi, mõelda ei tohi! Ja nii ongi! Ei mõelnudki enam millegi peale, poole kergem hakkas. Grupp oli väga väikeseks jäänud ja mu parema põlve valu asendus vasaku põlve valuga.  Õnneks ei valutanud asjad korraga, veel. Mõned kilomeetrid hiljem valutasid juba kõik kolm kohta korraga ja see oli piinarikas. 37 km läks 4-5 liikmeline grupp minema, meid jäi veel käputäis mehi. Järjest pudenesid ka nemad, kui lõpuks vanalinna munakivide peale jäime kolmekesi. 2 km enne lõppu Pirksaar hõikas: “Mine Sul on hea samm.” “Sa oled alla 3 h tempos.” See andis jõudu. Maasikaks oli klubikaaslase Erkki ergutused müüride vahel ja see, et Olari jooksis enda kaheksandaks. Pirksaar tagant veel tagant ässitas: “Ei vaata kella, Sa võitled nüüd ainult endaga!” Viljar hüüdis kuskil veel: “Sul on minut veel minna”. Mina vastu: “Viljar, ma löön Su maha, rsk!” Viljar vastu: “See on pärast, pane nüüd juurde.” Või midagi sellist. Sirgele jõudes tiksus kell veel alla 3 h. Joonel sulgus aeg 2:59,49. Täpisteadur.

Finišis ootas mind ema, suured tänud Sulle! Kaido kiitis ja tänasin ka kättpidi Pirksaart. See oli midagi liiga ilusat ja head. Maraton on elamus! Alguses mõtlesin, et langen kuhugi maha ära, aga ei midagi. Võtsin oma käraka (spordijook ja vesi) ning tuikusin klubi telgi poole.

Aeg: 2:59,49
Koht: 77
Vanuseklass: 53
Tempo: 4:12min/km

Eesti meistrivõistluste arvestuses olin 30. Kuus meest jäi veel taha poole.

Sai täidetud see, mille järgi ma tulin. Lõpuks sain oma hea vormi realiseeritud. Esimese ringi läbisin 1 min aeglasemalt, kui teise. Kommentaar selle kohta oli: “Varu jäi veel sisse.”

Nädalavahetuse võiks kokku võtta emotsiooniga:

Pilt: Margit Partei

Pilt: Margit Partei

Täna on juba teisipäev, mul pole mitte midagi viga. Reie pealsed on valusa ja see on kõik. Olen natukene pettunud ka. Maraton oli palju lihtsam, kui ma arvasin. Ma ikka lootsin mingit krampi või ränka tempo langust või siniseid varbaküüsi. Ükskõik mida, aga mitte seda, et mul ei valuta mitte kuskilt.

Oli üks tore spordipidu!
Suured tänud kõigile, Te olite kõik suureks abiks! 🙂

Järgmise elamuseni!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s