Saaremaa Kolme Päeva Jooks

Ehk Saaremaa tuur – 10 + 16,195 + 16 = maraton.

Oled küll seal reedest pühapäevani  kohal, aga midagi ei jõua teha – sööd, jooksed, sööd, taastud (erinevad taastusjoogid), magad, sööd, jooksed, sööd, taastud natukene rohkem, magad, sööd, jooksed ja ongi pühapäeva pärastlõuna. Kõik, rohkem ei ole midagi! Nii lihtne see ongi, aga nii lihtsalt Teil see lugemine ei lähe. Nüüd kõigest järgemööda.

Päev 1 – reede.

Hommikul ülihead pannkoogis sisse ja kell 9 hommikul Virtsu poole ajama. Viljandis tegin väikese peatuse ja ostsin kohalikust Rademarist natukene taastavaid pulbreid.Viljandis avastasin, et ma peaks 20 min enne praami väljumist kohal olema. Pagan! Kuidas ma selle unustasin? Aga jõudsin ilusasti, sai veel Tallinna bussi omadega söögikohas juttu räägitud. Laeva peal sõin mingit asja, snitšli vist võtsin. Selline ebatraditsiooniline söök. Polnud mingit tunnet, et peaksin täna veel jooksma minema.

Kui mina saarele jõudsin, olin juba täiesti väsinud ja teleoni laadija oli kadunud. (Arvake ära, kus see oli?)Autoga sõitmine pole mingi mee lakkumine, mesi on hea, see on väsitav tegevus. Nagu kudenud räim lõpuks. Käisin kiirelt hotellis, panin 30 min silma kinni ja juba oligi aeg minna. Ikka mitte mingit tunnet. Soojenduse jooksin koos üliägeda Otepää jooksutuuri korraldaja Markoga. Ajasime seal juttu. Nii hea oli kuulata, et oled kellegi eeskuju. Kiitis mind hea esituse eest maratonil ja ütles, et kui mina suudan, siis suudab Tema ka. Muidugi suudab!
Ilm. Täiega lühikese ilm, ilma naljata. Küsisin veel Hannolt üle, kuidas Tema läheb. Kõigil oli vastus üks – enne starti otsustan. Stardi magasin natukene maha. Ma ei viitsinud nii vara sinna ette ronida ja pärast oli juba liiga hilja. Hah. Järgmine kord õpin! (Ei õpi, kaks järgnevat päeva samas taktis) Oli minu mõte. Pauk käis ära. Nägin peaaegu kõiki meie omasi, kes taga pool jooksevad. Karre veel hõikas: “Mis Sa siin teed? Mine ette poole!” Eks jah, ma olin natukene vales kohas. Samas mulle tundus, et rahulik start pigem soosis mu sooritust. Kuskil 3 km peal liitus minuga Jolanta (minu lemmik lätlane!), keda sai vahepeal veetud ja Tema vedas mind. Hea tandem olime. Mulle meeldis.
Muidu polnud rajal midagi viga. Hästi hea rada, jooks ise oli ühtlane, kui välja arvata algus ja  5 – 6 km, kus kilomeetri ajad oli vastavalt 3:56 ja 3:53min/km, muidu ilusasti alla 3:50 ikka. 5 ja 6 km oli mingi ebamäärane rada ka. Metsa vahel jne.. Tempo pidigi alla minna. 9 km postis saime ühe teise klubikaaslase kätte, kellel oli ilmselgelt raske. Seal ma läksin oma teed ka. Emotsiooni pealt 3:37min/km. Jalg oli mõnus ja kerge. Alguses mul asjad üldse ei töötanud, tegin küll korraliku soojenduse ja asjad. Aga vähemalt seekord ei kestnud see õudne tunne 6-7 km, vaid kõigest 3 km. Jeii! Niigi hea. Tööst tingituna on nüüd selg ja reie tagumine pool nii kanged. See on lausa jube. Jooksen suht alaselja valu pealt/kanguse pealt. See kaob mingi hetk ära, kui soojaks saab.

Aeg: 00:37,55
Koht: 65
Tempo: 3:46min/km

Negative split ja pulss oli avg/max 181/192

Eelmise aastaga võrreldes jooksin 38 sek kiiremini, aga sain koht oli eelmine aasta parem. 64.

Hotellis käisin saunas, korra veekeskuses ka. Hakkasin otsima kohta, kuhu sööma minna või midagi õhtul teha, sest minu massöör, teine elu, teine pool, neiu pidi alles õhtul jõudma. Jolanta ja Mihkel sõid Chameleon’s ja neil oli üks koht vaba. Selge, sinna ma lähengi. Arutasin klubikaaslasega järgmise päeva taktikat ja üldse võistlust ning elu ja olu. Korra tekkis mõte, et 2 päev joosta alla 1 h, aga selle mõtte matsime kiirelt maha, kui arvutasime, et selleks oleks vaja joosta 3:45. Mm, ei jääb ära. Vahepeal jõudis ka minu fänn Tallinnast – Grete (trennikaaslase tütar). Põhimõtteliselt kolm päeva saigi selle pundiga veedetud – mina, Jolanta, Mihkel, Merle, Grete, Karre ja Margit. Tulid ka sinna sööma kolmekesi. Kell oli varsti juba seal mail, kui pidin bussijaama jalutama, et Margitile vastu minna.

Päev 2 – laupäev.

Teine päev oli Sõrves. Kui ma eelmine aasta läksin sinna bussiga, siis seekord otsustasin autoga minna. Stardi ja finiši vahe oli 1,6 km. Oligi hea soojendusjooks sinna teha. Mul olid omad taustajõud ka kaasas – Grete, Margit ja Merle. Läksime trennikaaslasega soojendusjooksule.

Foto: Margit

WC probleem oli hästi lahendatud. Mehed vasakule ja naised paremal. Kes polnud endas kindlad… Läksid otse?

Karre ja minu support team oli ka vahepeal kohale jõudnud. Enne starti üks pilt.

Foto: Margit

Foto: Merle/Grete

Support team 2/3

Start! Jälle jäi kuidagi liiga taha stardis. Nägin jälle kõiki neid, kes peaksid minust taga pool jooksma. Tervitasin kõiki ja läksin oma teed. Hea ja mõnus oli. Ei mingit väsimust. Esimsed 4-5 km ei saanudki aru. Mingi hetk jooksid 4 väikest meie grupiga kaasas. Püüdsid tempos püsida, järsku üks teatab: “Ma ei jõua nendega kaasa joosta”

Kuidagi nii ruttu käis kõik. Kuskil 8 km ilmus selja tagant välja Jolanta. Vot seal tegin ühe kõige suurema vea. Ma oleks pidanud proovima Temaga kaasa minna, sest see, mis edasi juhtus. Deem! Oleks seda teadnud. Mere äärde jõudes oli vastutuul tõsiasi. Mul oli ilmselgelt minu jaoks liiga aeglane grupp. Tema aga läks eesmist gruppi püüdma, mis tegelikult jooksid sama tempot, aga lihtsalt minust paarsada meetrit eespool. Hästi huvitav oli selle grupi taga joosta. Nägin kõike, mis seal toimus ja sain analüüsida, mis juhtus ning miks juhtus. Mõtlesin,et mis seal ikka,kui selle kitsa tee peale jõuame, siis on tuul küljelt või õrnalt tagant ja püüan nad kinni. Aga ei.. Vastu, vastu ja vastu. Oi jopt ma kirusin ennast ja vandusin. Oleks pidanud ikka minema, grupis oleks lihtsam olnud. Kindlasti oleks lihtsam olnud. Mul oli valida a) jään oma grupi juurde ja vean seda b) proovin üksi järgi jõuda. Läksin seda viimase teed. See oli õige otsus. Kogu seda pulli seal ees nähes, kuidas osad vajusid,osad läksid omateed tõdesin veel korra. Ma tegin täiesti vale otsuse. Üksi tuultes võideldes oli mu tempo 15-20 sek aeglasem ja ka energiakulu oli suurem. Lõpuks sai see õudne osa läbi ja lõpp paistis.2 km veel. Ei olnud jõudu. lihtsalt polnud. Ma ei tea, kuidas ma alati suudan tuules üksinda joosta, kuidas ma suudan alati sellisel hetkel üksi jääda. Ei mõista. Võib-olla olin ka korraks loobunud, et hoida ennast homseks? Ei tea, vähemalt ühtki sellist mõtet küll peas polnud. Finišis olin üsna rahul endaga, aga mitte päris.Üks vale otsus.

Pildi pealt paistab, et kõik on korras, tegelikult polnud. Mul oli suur tahtmine enam mitte kunagi edasi joosta. Mul on see tunne pidevalt. Äkki peaks lõpetama? Hah, hea nali. Jooksmine on nagu haigus – seda “ravib” ainult vigastus. Pole mõtet küsida, millal terveks saan. Mitte kunagi oleks õige vastus.

Aeg: 01:03,18
Koht: 49
Tempo: 3:50min/km

Eelmine aasta oli aeg 01:04:21 ja koht samuti 49. Kohe näha, et konkurents on kõva, ajad paranevad 40+ sek, aga koht jääb samaks.

Pulss oli avg/max 179/185

Tegime väikese lõdvestusjooksu, sõime suppi, ajasime mingit jama ning leppisime õhtusöögi kokku. Jälle Chameleon. Hellitavalt pordumaja, sest selle koha välisvalgustus on natukene kahtlane, aga iseenesest väga äge koht. Mõnusad söögid ja super teenindus.

Puhkasin, käisin massaažis ja oligi juba aeg õhtuseks lõõgastuseks. Lõõgastuspakett oli pasta, õlu, vein ja kook. Kõik õige! Seltskond oli ka sama (vana) hea. Hästi chill. Jolanta ja Mihkel olid ainult puudu.
Pärast sööki läksime vaatama, mida teised bowlingus korda saatsid. Alguses oli sellega mingi jama olnud. Meri oli ametlikult kinni, aga kuidagi õnnestus meil sinna rada bronnida. Jageleti sellega seal, aga lõpuks lasti meid (prorunnereid) sinna mängima. Kaua seal polnud, tegin mõned visked ja uni tuli peale. Mis seal ikka, tuttu ära. Tegelikult oli enesetunne üsna kehv. Olin vist päeval joostes külma saanud. Läksin ilma mütsita tuule kätte ja korras. Õnneks oli mul Coldrex, mida sain manustada vajalikul hetkel.

Päev 3 – pühapäev.

Oi, kus ma ei tahtnud üles tõusta. Üldse ei tahtnud. Õues oli jube udu ja külm oli ka. Ei, ei. Kohe kindlasti ma ei lähe välja. Käisime sööma.1,5 h enne starti. Täiesti ebatraditsiooniline. Väga halb oli olla. Coldrex sisse, inimese tunne tuli isegi sisse. Pange nüüd muusika käima ja vana puujalg teeb paar konksu puusaga. Tõmbas nõtkeks ära kohe.
Kolmas päev. Kõige ägedam rada. Vaieldamatult minu lemmik. Väga hea emotsioon on. Kui Otepää tuuril on mu lemmik teine päev, siis Saaremaal on kolmas päev.

Mis seal ikka, asjad kokku, asjad autosse ja jalutasime stardipaika. Jahe oli, pulsikell pani ka vigast, Küsimus oli selles, kuidas jooksma minna. Udu hakkas tasapisi hajuma, aga külm oli ikkagi. Loogika ütleb seda, et nii, kui udu kaob, on päike väljas ja hakkab palav. Aga algus on ju külm? Ei, lühikese ilm on täna! Mind vaadati nagu lolli. Tahate teada? Väga õige otsus! Jooksmisega on nii, haruharva hakkab jahe, alati on liiga palav. Minul on nii.
Esimesed 9 läksid Gunderseni meetodil. Tegelikult küll esimesed 8, sest 9.koht läks juba koos karjaga. Arvake ära, kas me magasime selle maha? Jaaa! Me soojendasime/soojenesime täpselt stardi ees. Ma just olin kaare kõrval,kui kõlas pauk ja tuli minna. Mul oli, mis, kes, kus? Miks ma siin olen, miks kõik juba jooksevad? Trennikaaslane tahtis veel minna kiirele lahtijooksule. Õnneks ei läinud. Siinkohal kivi korraldajate kapsaaeda. Oleks võinud mainida, et 30 sek stardini või 1 min. Aga pole hullu. Sain teele, aga jälle. Kolmas päev järjest kuskilt sealt, kus ma poleks pidanud olema.
Alguses oli jahe. tõsiselt jahe. Esimese km lõpus hakkas juba soojem ja 3 km lõpuks oli juba palav. Kuskil seal sain Jolanta kätte. Küsisin, et kuidas on, lähme? Ta vastas, et liiga vara. Selge. Ma läksin ikkagi. Tunne oli hea. Kõik oli õige. Nägin seda sama gruppi enda ees, kes eilegi oli. Aii, neil oli raske. Mul tuli kohe power sisse ja ka tossu pael lahti kuskil 7 km või nii. Jooksen seni kuni käin ninuli või tuleb 10,6 km joogipunkt. Ootasin joogipunkti ära.

Kusjuures seekorda tegin jälle midagi ebatraditsioonilist – võtsin 16 km peale 2 geeli kaasa. Honey Poweri tõmbasin 8 km sisse. Oi, oi seda lendu. Ma sain alles kolmandal päeva ennast korralikult käima. Enne 10,6 km joogipunkti, püüdsin päris mitmed jooksjad kinni, kes olid üldis minu ees. Tegin 20 sek peatuse, et tossu peal kinni siduda. See oli strateegiline lüke, sest joogipunktis nagunii kõik võtavad hoo maha ja ma ei jää olulisest inimestest maha. Õnneks seda muret polnud, sest lendamine jätkus. 4 km enne lõppu nägin oma trennikaaslast enda ees. Kuskil paarsada meetrit. Enne metsa võtsin teise geeli sisse ja läksin metsas neid püüdma. Täpselt enne metsast välja tulekut hakkas vasak säär krampi kiskuma. Õnneks sain kohe asfalti peale ära ja asjad korras. Laasturaja pehme pinnas tahtis oma tööd teha. Kusjuures isegi mitte laasturajas joostes ei kukkunud mu tempo. Tulin ikka oma 3:50 tempos. Mulle annab inimeste püüdmine jõudu. Hanno grupi sain kätte. Küsisin, kuidas on, jaksad? Vastuseks, Sina mine,  ma olen läbi. Minu vastus, oota, ma puhkan grupis natukene ja siis lähen. Täpselt nii ka tegin. Teised vaatasid nagu opakat, kus-mis-kuidas nüüd. Power oli jõhker sees. Lõpp tuli ilusasti. Ma olin väsinud, aga emotsioon oli ülim!

Minu kolme päeva edu saladus on hea toetustiim, tänud Teile, Margit ja Grete + Merle.

Aeg: 01:01,29
Koht: 39
Tempo: 3:49

Eelmine aasta oli aeg 1:04,19 ja koht 49.

Pulss oli avg/max 176/187. Ilmselgelt viimasel päeval on organism juba nii väsinud, et pulss ei jõuagi üles tulla. Keha on šokis, mis jant see veel nüüd on? Jälle jookseme, äkki aitaks juba, ma ei viitsi enam pumbata, vaata ise, kuidas hakkama saad?

Super jooks oli. Sain ennast viimaseks päevaks käima. Viskasin lõpuks veel nalja, et peab hakkama ultrat jooksma, aga eii. See on siis, kui ma 40 saan. Enne mitte.

Viimane päev tõestas, et mootor töötab hästi ja kõik on õige. Kõik kolm päeva jooksin esimese otsa aeglasemalt, kui teise poole.

Pärast käisin hotellis pesemas ja vana hea seltskonnaga Mõnusas Villemis söömas. Lihtsalt tuugalt näost liha sisse. Tuugalt liha.

Kolm päev = maraton. Tuuri formaat on lahe. See toob inimesed lähemale, see on jooksmine oma ilus ja valus. Kõik kolm päeva parandasin üldis oma kohta. Iga päevaga keskmiselt 6 kohta. Eriti olen rahul kolmanda päevaga, see emotsioon elab minus siiani. 1:30 ja üle selle tagas joosta on juba midagi muud. Läksin jälle püüdma seda, mis tundus võimatu, aga tegin ära selle. Ma olen nüüd rohkem võitleja, kui seda varem. Varem oli ikka mõte, et mis mina ikka, ma ei jõua ju, ma väsin ära. Nüüd on savi, ma võitlen ja püüan. Vahet pole, mis saab, emotsiooni saan igal juhul kätte.

Kokku: 2:42,43.
Koht: 47

Jolanta viskas veel nalja, et nüüd tuleb meil mõlemal joosta maraton selle ajaga, mis Saaremaal välja jooksime. Hah, naljamees, optimist. Nüüd on juba Hmm. Eks näis, eks näis. Kuigi ma ei usu sellesse, aga unistada võib. Tema kindlasti võib nii kaugele jõuda, ma usun sellesse.

Esimeses osas esitatud küsimuse vastus: Laadija oli seal, kus olema pidi – kotis.
Ma otsisin ja otsisin seda, ostsin isegi uue laadija.

Tartu Linnamaraton 2015

Nii nüüd olen lõpuks suutnud maha jahtuda (lihtsalt nii kuum olengi) ja mõtteid natukene koguda (loe:kõik ära unustada). Ma olen nii väsinud, laupäeval ja pühapäeval polnud aega kirjutada. Chillisin peale jooksu kaua Tartus, ootasin oma teise poole 10 km finiši ära (loe:magasin peaaegu Tema lõpetamise maha). Laupäeval oli veel sõbranna juubel ja Atlantises Kuubiku lõpetamine. Ma olin klubis olles juba korralik laip. Elav surnu.

Võistluse hommikul oli kõik täiesti tavaline. Ärevus oli, aga see oli pigem seotud sellega, kas ma õigeks ajaks jõuan. Tahtsin maratoni starti vaadata, aga ah..Las olla, liiga vara pidi end kohale vedama selleks. Olin südames Teiega. Hea, et ma ei läinud, sest mu lemmik lätlane ei osalenud, kuigi minu andmete kohaselt pidi starti tulema.

Tegin Helemaiga 2 km soojenduse, võimelda ei jõudnud/ei viitsinud. Hakkasin endale stardikoridori valima. Hmm.. Vaatasin, et Kaido läks kohe esimesse koridori, selge tuleb sinna sinna. Seal oli veel teisi ProRunnereid – Kaido, Ahto, Jannes ja mina. Eesmärk oli lihtne, joosta Kaido seljataga. Meil kõigil vist oli see mõte. Nii vastik on teisi ära kasutada, aga kord nii juba on.

Andsin neiule oma pusa (PS! Talle hullult sobib see)

Enne starti, kui veel pusa seljas oli, pidasime Kaidoga sõjaplaani.

Foto: Margiti erakogu

Peale soojendusdressi maha viskamist üks kiire pilt.

Foto: Margiti erakogu

START!
Tunne oli hea, esimesed paar km liikus kõik väga hästi, peale jalgade. PS! Jalad on jookmiseks muidu päris tähtsad. Krt, peaks ikka põhjalikuma soojenduse tegema. Sääre alumine osa on kuidagi väga imelik. Ei liigu üldse. Vastik on joosta. See probleem on koguaeg esimesed 5 km või midagi sellist. Peab ikka korralikult sooja hakkama tegema. Üht märkasin, tuul oli. See teeb asjad keeruliseks. Kuskil 5nda km olime kõik neljakesi koos, seal oli teisi mehi veel. 6 km avastas Kaido endas mingi looma ja läks grupil eest ära. Mul oli üks asi selge, 1:20 täna ei tule, aga rekord tuleb kindlasti ja hoidsin ennast ilusasti gruppi. Jannes püüdis ka Kaidoga sammu pidada. Seda ma ei näinudki, kus kohas Ahto grupist pudenes. Karlova tõusud võetud, siis Teda enam polnud. Mul tekib alati ülihea tunne Sõpruse (Ralli ringkondades M.Parki sild) silla peal. Pool läbi.. Jeiii. Kasutasin kaht geeli jooksu ajal (3 oli kaasas), ühe võtsin 8 km ära. Tundsin, et 10 km joogi punktini võib-olla ei kesta. Õige otsus. Pagan, selleks ajaks oli tuul juba korralikult närvi ajanud. 10 km läbisin ajaga 00:38,13. Oma 10 km rekordile kaotasin 35 sek!! Päris kiire algus. Samas väga täpne algus, kui tahtsin 1:20ga joosta. Äkki liiga kiirelt? Selge on see, et lõpu poole tempo langeb, aga liiga palju ei tohi langeda. Selle tempoga lõpuni oleks ilusasti tulnud 1:20 ära, aga… Kui aus olla, siis mina 1:20 ei uskunud. See on lihtsalt üks maagiline piir. Ilmselt praeguse vormiga oleks Tallinnas see tehtav olnud. Tuul, tuul ja tuul. Mind häiris see kõige rohkem. Isegi palju kardetud Lossimäe tõusu ei kartud ma üldse. (Etteruttavalt võin öelda, et seal oli mu km tempo 4:08 min/km). Atlantise ees mingi kutt hõikas, et olen 13. Nagu päriselt? Äge! Tähtvere pargi allee vahel joostes vaatasin (kuskil seal võtsin oma teise geeli ära, 15 km), et Jannes alustas oma teekond ja jõudis juba Kaidost isegi mööda. Selge, seda asja ei saa endale lubada. Võtsin ise grupi juhtimise enda peale, tuulevaine koht oli ja varsti olime Kaidol järel, liitus ka meie grupiga laulukaare taga. Küsisin veel. et kuidas on? “Raske, Sina mine,” oli vastus. Paarisaja meetriga olime juba Jannesel järel. Mul oli väikese languse peal hoog nii hea sees, et Jannes ehmatas täitsa ära, et kus me veel tulime. Jaani kiriku juures hakkas pistma, pagan, oli seda nüüd vaja, aga see läks ruttu üle. Võimlesin natukene hoo pealt. Vana hea nipp, lihtsalt tõsta käsi ja venita alakõhtu natukene. Lossimägi! Jess, siit pole enam palju. Kas ma olin ainus, kes rõõmustas sel hetkel? Alustasin tõusu rahulikult, olin grupi ees. Lisasin kiirust, veel natukene, veel.. Samme jäi selja taga vähemaks. Kuskilt tagant tuli kellegi kommentaar: “Hull oled või?”. Lisasin veel ja kolm meid ainult jäigi. Peaaegu jooksin enda kinni, aga õnneks mitte. Huh, üle elasin, missioon sai täidetud. Ega seal enam muud polnud, kui lihtsalt anna minna. Toomemäel pole enam midagi mõelda. Laskumise peal läks üks kutt mööda, Teda enam kätte ei saanud. Jäin natukene kauaks ennast koguma. Muidu oleks võinud isegi proovida, sest lõpus jäi vahe 6 seki ja oma (terve jooksu jooksime samas pundis) teise konkurendiga (Andreas Kraas) saime sama aja. (Lõpuprotokollist vaatasin,et need kaks meest võistlesid M35 esikoha peale).

Sain selja sirgeks lasta.

Foto: Margiti erakogu

Taktikaliselt õige jooks. Kaido ka tunnistas seda. Ei olnud seda alla 1:20 gruppi, aga oli hea ja tugev 1:21 grupp. Sellises tuules üksi joosta oli natukene liga ränk, seda tunnistas ka Anti Puustus. Ta sai 3.koha, aga kommenteeris, et täiesti jube. Kaks esimest panid kohe alguses minema ja Ta jäi lihtsalt üksi. Oh, Sa õnnetu hing.

Mul oli tunda veel maratoni jalgades + Elva Meejooks. Kiiremaid samme tehes oli tunda, et pole päris nii värske nagu olema peaks, aga natukene hoogu maha, natukene kannatust ja võis jälle jätkata. Raske hakkas… Hakkas, hmm.. Kõige raskemad olid esimesed 5 km. Esimest korda tundsin, kuidas käed tõmbasid “täis”. See oli ilmselt sellest, et kolmapäeval tegin Jõgeva ühistrennis harjutusi kaasa ja neljapäeval said Tartus samamoodi käed vatti.

Aeg: 01:21,41
Koht: 13 (omavanuses 10)
Tempo: 3:50min/km (15,6 km/h)

Igati eeskujulik tempo. Rekordit parandasin koguni 3 min ja 15 sek. Jeiii! Võin küpsist võtta.

Võib tunduda, et ma läksin täiega seda 1:20 püüdma, aga ei. Ausalt mitte, tuleb, siis tuleb. Suht pingevaba jooks oli, natukene suurem närv oli, kui tavaliselt, aga ei midagi väga hullu. Igati eeskujulik ja tubli jooks. Mina jäin väga rahule. Veel olen natukene aeglasem, kui punt Pärtel, Kaido, Jannes, Hanno, Ahto jt – aga kaugel ka enam pole.

Kerged 10 + 21,1 km.

Foto: Margiti erakogu

Proloog: Tartu Linnamaraton

Seda postitust olen kirjutanud üle nädala. See on teistmoodi ettevalmistusega. Alguses kogusin märksõnu ja pärast, kui hoog peale tuli, kirjutasin.

Jooksmine. Kirg.

Mulle on hakanud sellest aastast jooksmine tõiselt meeldima. Näiteks: Mitte kunagi varem ma ei käinud vihmaga jooksmas. Ükspäev juhtus selline asi. Tulin töölt koju, viskasin kiirelt midagi hamba alla, seedisin 40 min karaskit ja ajasin jooksuriided selga, hakkasin toast välja minema ja … Väljas sajab. Mis seal ikka, kui riided juba seljas on, siis peab minema. Varem ikka püüdsin leida “hästi” head vabandust, miks mitte minna. Mis seal salata. Ma olen trennis vihmaga oma parimad jooksud teinud. Selle aasta juulis toimunud laager + Rootsis joostud (pooltõbisena) maratoni eelne viimane pikk jooks 16 km – 1:14,17. Pulss oli 150, keskmine kiirus 12,9 km/h = 4:39 min/km. Paari päeva tagune seik samamoodi. Oli plaanis 3 km soojendus + 6 arendav (172 pulsi juures) + 3 km lõdvestus. 3 km soojendus tuli 5:10 min/km, pulsil 140, 6 km arendav jooks 4:11 min/km,pulsil 168 ja 3 km lõdvestus 5:24 min/km pulsil 146. Igati korda läinud jooks oli. Arendavaga olen eriti rahul. Ma ootan iga päev,et saaks jooksma minna. See on midagi uut. Mis seal muidugi ka salata, kui tulemused lähevad järjest paremaks, siis tekib endal motivatsiooni juurde ja ka tähelepanu. Inimesed teavad Sind, kiidavad,tulevad juttu tegema, küsivad, räägivad, tervitavad jne.. Me kõik vajame väikest tunnustust ja kiitmist.

Jookmisega peab tegelema seni kuni on kirg jooksmise vastu või seni kuni toimub areng. Mulle on öeldud, et ma oleks võimeline jooksma maratoni 2:45ga. Või Hanno eelmise aasta sõnad Saaremaal, ma peaks Tema selle (2014) aasta tulemuse kindlalt üle jooksma, see oli koguaeg 2:38,57. Seda ma lähen see aasta püüdma. Minu eelmise aasta aeg oli 2:47,10. 9 minutit kiiremini. Tundub uskumatu. Kui vaadata Hanno eelmise aasta Rakvere poolikut ja Tallinna maratoni (1:22 ja 2:57), siis mina oma tulemustega palju alla ei jää. Eeldusel, et jooksen Tartus oma pooliku rekordi. Nii, et kõik on võimalik. Jooksukirest mul hetkel veel puudu ei tule. Areng toimub ja kõik muu toimib. Kui keegi on mulle midagi öelnud, siis ma püüan ka selle tähiseni jõuda. Kire ja hasardi vahel on õhkõrn vahe. Mul pendeldab see kuskil seal kahe vahel.

Kõikide asjaga on elus nii, kui puudub kirg, puudub asjal mõte!

Eelise aasta 1:24,56 tuleb üle joosta.

Eelmine aasta. Võrdlus.

Eelmine aasta jooksin Tartus oma elu kiireima poolmaratoni – 1:24,56 (4:01,min/km). Et asjast täit pilti saada tuleb vaadata kaht eelnevat poolikut. Eelnevad 2 poolmaratoni näitasid, et rekord on õhus. Enne Rakvere olin 2 nädalat rivist väljas. 26.juulil sain vigastuse ja kuni 16. augustini tegin ainult 5 km jooksu, väikene testrun, kuidas jalg on, aga polnud hea. Muidu ainult ujusin ja ujusin ja ujusin ning puhkasin. 16. augustil plaanisin Rakverre jooksma minna, sest tahe oli suur. Seal jooksin 21 km ajaga 1:28,25. Raske jooks oli, esimesed 5 km pistis, viimased 5 km oli jalad kanged ja säär kiskus esimest korda elus krampi. Enne Tallinna jäin haigeks, muidu pidin eelmine aasta oma esimese maratoni jooksma, aga polnud valmis. Tallinaga sai nii tehtud, et hommikul vaatan, kuidas tervis on. Tervis oli hea ja aeg 1:28,41. Rekordi parandus tuli üle 1,5 minuti, aga hing ihaldas rohkem. Tartus oli viimane võimalus nagu ka see aasta.

Nädal enne selle aasta SEB Tallinna maratoni tegin Rootsis olles 16 km pika jooksu, viimane pikk jooks enne maratoni. Paduvihmas ja väikese tuule käes jooksin 16 km ajaga 01:14,17. Keskmine pulss oli 150, kiirus 4:39min/km. See oli päris jube jooks, ilmastiku suhtes, sest esiteks ma olin tiba tõbine jälle ja esimese 500 m olin läbimärg ja vihma sadas terve jooksu aja.  Laupäeval, nädal enne selle aastast Tartu Linnamaratoni, jooksin Soomes 16 km. Kui nüüd neid kaht jooksu võrrelda, siis tundub, et vorm on suht sama. Midagi hullu pole ja maratonist taastumine on läinud ladusalt. 16 km läbisin ajaga 01:14,55. Keskmine pulss 148 ja kiirus 4:41min/km. Väga sarnased jooksud, sarnane tempo. Rootis olles sadas vihma ja pulss oli 150, Soomes tahtis mingi asi koguaeg üles tulla ja pulss oli 2 pügalat madalam ja sellepärast ka keksmine tempo madalam. See jooks andis südamesse rahu. Tartus on kõik võimalik.

Ootused.

See aasta viimane võimalus rekord üle joosta. 2 korda olen üritanud ja olen feilinud. Korralikult feilinud. Narvas jooksin läbi raskuste 1:28,27. Tartus oli asi veel hullem ja ajaks sain 1:27,21. Mis seal salati, väga õnnelik ma polnud, aga õnnetu ka mitte. Hää, et niigi läks. Ootused on igatahes kõrged, rekord peab tulema. Ise eeldan kuskil 1:22 millegagi.

Lubadused. Uni.

Kui ma kuidagi, mingi ime läbi 1:20, siis ma ajan ennast kiilaks ja saate ka selfie. Elu teise selfie. Selline on mu lubadus.

Nägin väga kahtlast und üks ööse. Olin Tartu Linnamaratonil ja jooksin just finišisse, sain ka uhke medali kaela. Minu ümber oli veel inimesi, neiu oli ka. Pidime juba ära hakkama minema ja ma ei teadnud oma lõpuaega. Hakkasin paaniliselt mõtlema, mis see võiks olla. Võtsin oma medali ja selle taha oli kirjutatud “01:20,23”. Ma olin õnnelik ja võisin koju minna.

Strateegia.

Strateegia on mul lihtne. Täpselt nii nagu eelmine aasta. Jooksen ennast enne Loosimäe tõusu ribadeks, kannatan tõusu kuidagi ära ja peale seda on ainult allamäge. Eraldi ennast tõusuks hoidma ei hakka. See tundub mõttetu ja eelmine aasta see toimis päris hästi. Küll emotsiooni pealt tuleb ka see tõus kergelt. Pole hullu midagi. Tartu rada on raskem ja alati jääb üks faktor õhku, see on ilm. Võib sadada, aga tuult ei tohi olla, muidu läheb raskeks. Nüüd on natukene infot  laekunud selle kohta, kellega saaks väikese grupi moodustada. Need mehed on muidugi minust mitu minutit kiiremad, aga loodan oma hea vormi peale ja loodan kuidagi hammastega nendest meestest kinni hoida.

Viimased päevad.

Viimane nädal pole üldse nii läinud nagu plaanisin või ootasin. Pulss paneb üsna palju segast. See võib olla mitmest asjast. Eks kerge närv on ikka sees ja teisipäeva öösel vastu kolmapäeva sain ainult napid 3 h und. Kolmapäeval otsisin motivatsiooni, et jooksma minna. Ainus võimalus oli sõita Jõgevale ja seal trenn ära teha. Nii tegingi. Väisasin ka ProRunneri Jõgeva trenni. Tegin ainult lõpus harjutuste osa kaasa. Ei tahtnud ennast väga ära tappa. Neljapäeval oli Tartu ühistrenni päev. Enne trenni 6 km, jälle pulss peksis natukene segast. Kõrge oli kuidagi, aga kell näitas, et vöö anduri patarei on tühi. Kuigi 3 nädalat tagasi vahetasin. Samas jalg on jube ergas ja keha sama moodi. Tegin 7×150 m rütmijookse. Iseenesest mingit väsimus ei tunne, kõik tundub hea olevat.

Aga olgu, head jooksu kõigile ja head emotsiooni!

Näeb!