Proloog: Tartu Linnamaraton

Seda postitust olen kirjutanud üle nädala. See on teistmoodi ettevalmistusega. Alguses kogusin märksõnu ja pärast, kui hoog peale tuli, kirjutasin.

Jooksmine. Kirg.

Mulle on hakanud sellest aastast jooksmine tõiselt meeldima. Näiteks: Mitte kunagi varem ma ei käinud vihmaga jooksmas. Ükspäev juhtus selline asi. Tulin töölt koju, viskasin kiirelt midagi hamba alla, seedisin 40 min karaskit ja ajasin jooksuriided selga, hakkasin toast välja minema ja … Väljas sajab. Mis seal ikka, kui riided juba seljas on, siis peab minema. Varem ikka püüdsin leida “hästi” head vabandust, miks mitte minna. Mis seal salata. Ma olen trennis vihmaga oma parimad jooksud teinud. Selle aasta juulis toimunud laager + Rootsis joostud (pooltõbisena) maratoni eelne viimane pikk jooks 16 km – 1:14,17. Pulss oli 150, keskmine kiirus 12,9 km/h = 4:39 min/km. Paari päeva tagune seik samamoodi. Oli plaanis 3 km soojendus + 6 arendav (172 pulsi juures) + 3 km lõdvestus. 3 km soojendus tuli 5:10 min/km, pulsil 140, 6 km arendav jooks 4:11 min/km,pulsil 168 ja 3 km lõdvestus 5:24 min/km pulsil 146. Igati korda läinud jooks oli. Arendavaga olen eriti rahul. Ma ootan iga päev,et saaks jooksma minna. See on midagi uut. Mis seal muidugi ka salata, kui tulemused lähevad järjest paremaks, siis tekib endal motivatsiooni juurde ja ka tähelepanu. Inimesed teavad Sind, kiidavad,tulevad juttu tegema, küsivad, räägivad, tervitavad jne.. Me kõik vajame väikest tunnustust ja kiitmist.

Jookmisega peab tegelema seni kuni on kirg jooksmise vastu või seni kuni toimub areng. Mulle on öeldud, et ma oleks võimeline jooksma maratoni 2:45ga. Või Hanno eelmise aasta sõnad Saaremaal, ma peaks Tema selle (2014) aasta tulemuse kindlalt üle jooksma, see oli koguaeg 2:38,57. Seda ma lähen see aasta püüdma. Minu eelmise aasta aeg oli 2:47,10. 9 minutit kiiremini. Tundub uskumatu. Kui vaadata Hanno eelmise aasta Rakvere poolikut ja Tallinna maratoni (1:22 ja 2:57), siis mina oma tulemustega palju alla ei jää. Eeldusel, et jooksen Tartus oma pooliku rekordi. Nii, et kõik on võimalik. Jooksukirest mul hetkel veel puudu ei tule. Areng toimub ja kõik muu toimib. Kui keegi on mulle midagi öelnud, siis ma püüan ka selle tähiseni jõuda. Kire ja hasardi vahel on õhkõrn vahe. Mul pendeldab see kuskil seal kahe vahel.

do-it-with-passion

Kõikide asjaga on elus nii, kui puudub kirg, puudub asjal mõte!

Eelise aasta 1:24,56 tuleb üle joosta.

Eelmine aasta. Võrdlus.

Eelmine aasta jooksin Tartus oma elu kiireima poolmaratoni – 1:24,56 (4:01,min/km). Et asjast täit pilti saada tuleb vaadata kaht eelnevat poolikut. Eelnevad 2 poolmaratoni näitasid, et rekord on õhus. Enne Rakvere olin 2 nädalat rivist väljas. 26.juulil sain vigastuse ja kuni 16. augustini tegin ainult 5 km jooksu, väikene testrun, kuidas jalg on, aga polnud hea. Muidu ainult ujusin ja ujusin ja ujusin ning puhkasin. 16. augustil plaanisin Rakverre jooksma minna, sest tahe oli suur. Seal jooksin 21 km ajaga 1:28,25. Raske jooks oli, esimesed 5 km pistis, viimased 5 km oli jalad kanged ja säär kiskus esimest korda elus krampi. Enne Tallinna jäin haigeks, muidu pidin eelmine aasta oma esimese maratoni jooksma, aga polnud valmis. Tallinaga sai nii tehtud, et hommikul vaatan, kuidas tervis on. Tervis oli hea ja aeg 1:28,41. Rekordi parandus tuli üle 1,5 minuti, aga hing ihaldas rohkem. Tartus oli viimane võimalus nagu ka see aasta.

Nädal enne selle aasta SEB Tallinna maratoni tegin Rootsis olles 16 km pika jooksu, viimane pikk jooks enne maratoni. Paduvihmas ja väikese tuule käes jooksin 16 km ajaga 01:14,17. Keskmine pulss oli 150, kiirus 4:39min/km. See oli päris jube jooks, ilmastiku suhtes, sest esiteks ma olin tiba tõbine jälle ja esimese 500 m olin läbimärg ja vihma sadas terve jooksu aja.  Laupäeval, nädal enne selle aastast Tartu Linnamaratoni, jooksin Soomes 16 km. Kui nüüd neid kaht jooksu võrrelda, siis tundub, et vorm on suht sama. Midagi hullu pole ja maratonist taastumine on läinud ladusalt. 16 km läbisin ajaga 01:14,55. Keskmine pulss 148 ja kiirus 4:41min/km. Väga sarnased jooksud, sarnane tempo. Rootis olles sadas vihma ja pulss oli 150, Soomes tahtis mingi asi koguaeg üles tulla ja pulss oli 2 pügalat madalam ja sellepärast ka keksmine tempo madalam. See jooks andis südamesse rahu. Tartus on kõik võimalik.

Ootused.

See aasta viimane võimalus rekord üle joosta. 2 korda olen üritanud ja olen feilinud. Korralikult feilinud. Narvas jooksin läbi raskuste 1:28,27. Tartus oli asi veel hullem ja ajaks sain 1:27,21. Mis seal salati, väga õnnelik ma polnud, aga õnnetu ka mitte. Hää, et niigi läks. Ootused on igatahes kõrged, rekord peab tulema. Ise eeldan kuskil 1:22 millegagi.

Lubadused. Uni.

Kui ma kuidagi, mingi ime läbi 1:20, siis ma ajan ennast kiilaks ja saate ka selfie. Elu teise selfie. Selline on mu lubadus.

Nägin väga kahtlast und üks ööse. Olin Tartu Linnamaratonil ja jooksin just finišisse, sain ka uhke medali kaela. Minu ümber oli veel inimesi, neiu oli ka. Pidime juba ära hakkama minema ja ma ei teadnud oma lõpuaega. Hakkasin paaniliselt mõtlema, mis see võiks olla. Võtsin oma medali ja selle taha oli kirjutatud “01:20,23”. Ma olin õnnelik ja võisin koju minna.

Strateegia.

Strateegia on mul lihtne. Täpselt nii nagu eelmine aasta. Jooksen ennast enne Loosimäe tõusu ribadeks, kannatan tõusu kuidagi ära ja peale seda on ainult allamäge. Eraldi ennast tõusuks hoidma ei hakka. See tundub mõttetu ja eelmine aasta see toimis päris hästi. Küll emotsiooni pealt tuleb ka see tõus kergelt. Pole hullu midagi. Tartu rada on raskem ja alati jääb üks faktor õhku, see on ilm. Võib sadada, aga tuult ei tohi olla, muidu läheb raskeks. Nüüd on natukene infot  laekunud selle kohta, kellega saaks väikese grupi moodustada. Need mehed on muidugi minust mitu minutit kiiremad, aga loodan oma hea vormi peale ja loodan kuidagi hammastega nendest meestest kinni hoida.

Viimased päevad.

Viimane nädal pole üldse nii läinud nagu plaanisin või ootasin. Pulss paneb üsna palju segast. See võib olla mitmest asjast. Eks kerge närv on ikka sees ja teisipäeva öösel vastu kolmapäeva sain ainult napid 3 h und. Kolmapäeval otsisin motivatsiooni, et jooksma minna. Ainus võimalus oli sõita Jõgevale ja seal trenn ära teha. Nii tegingi. Väisasin ka ProRunneri Jõgeva trenni. Tegin ainult lõpus harjutuste osa kaasa. Ei tahtnud ennast väga ära tappa. Neljapäeval oli Tartu ühistrenni päev. Enne trenni 6 km, jälle pulss peksis natukene segast. Kõrge oli kuidagi, aga kell näitas, et vöö anduri patarei on tühi. Kuigi 3 nädalat tagasi vahetasin. Samas jalg on jube ergas ja keha sama moodi. Tegin 7×150 m rütmijookse. Iseenesest mingit väsimus ei tunne, kõik tundub hea olevat.

Aga olgu, head jooksu kõigile ja head emotsiooni!

Näeb!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s