Saaremaa Kolme Päeva Jooks

Ehk Saaremaa tuur – 10 + 16,195 + 16 = maraton.

Oled küll seal reedest pühapäevani  kohal, aga midagi ei jõua teha – sööd, jooksed, sööd, taastud (erinevad taastusjoogid), magad, sööd, jooksed, sööd, taastud natukene rohkem, magad, sööd, jooksed ja ongi pühapäeva pärastlõuna. Kõik, rohkem ei ole midagi! Nii lihtne see ongi, aga nii lihtsalt Teil see lugemine ei lähe. Nüüd kõigest järgemööda.

Päev 1 – reede.

Hommikul ülihead pannkoogis sisse ja kell 9 hommikul Virtsu poole ajama. Viljandis tegin väikese peatuse ja ostsin kohalikust Rademarist natukene taastavaid pulbreid.Viljandis avastasin, et ma peaks 20 min enne praami väljumist kohal olema. Pagan! Kuidas ma selle unustasin? Aga jõudsin ilusasti, sai veel Tallinna bussi omadega söögikohas juttu räägitud. Laeva peal sõin mingit asja, snitšli vist võtsin. Selline ebatraditsiooniline söök. Polnud mingit tunnet, et peaksin täna veel jooksma minema.

Kui mina saarele jõudsin, olin juba täiesti väsinud ja teleoni laadija oli kadunud. (Arvake ära, kus see oli?)Autoga sõitmine pole mingi mee lakkumine, mesi on hea, see on väsitav tegevus. Nagu kudenud räim lõpuks. Käisin kiirelt hotellis, panin 30 min silma kinni ja juba oligi aeg minna. Ikka mitte mingit tunnet. Soojenduse jooksin koos üliägeda Otepää jooksutuuri korraldaja Markoga. Ajasime seal juttu. Nii hea oli kuulata, et oled kellegi eeskuju. Kiitis mind hea esituse eest maratonil ja ütles, et kui mina suudan, siis suudab Tema ka. Muidugi suudab!
Ilm. Täiega lühikese ilm, ilma naljata. Küsisin veel Hannolt üle, kuidas Tema läheb. Kõigil oli vastus üks – enne starti otsustan. Stardi magasin natukene maha. Ma ei viitsinud nii vara sinna ette ronida ja pärast oli juba liiga hilja. Hah. Järgmine kord õpin! (Ei õpi, kaks järgnevat päeva samas taktis) Oli minu mõte. Pauk käis ära. Nägin peaaegu kõiki meie omasi, kes taga pool jooksevad. Karre veel hõikas: “Mis Sa siin teed? Mine ette poole!” Eks jah, ma olin natukene vales kohas. Samas mulle tundus, et rahulik start pigem soosis mu sooritust. Kuskil 3 km peal liitus minuga Jolanta (minu lemmik lätlane!), keda sai vahepeal veetud ja Tema vedas mind. Hea tandem olime. Mulle meeldis.
Muidu polnud rajal midagi viga. Hästi hea rada, jooks ise oli ühtlane, kui välja arvata algus ja  5 – 6 km, kus kilomeetri ajad oli vastavalt 3:56 ja 3:53min/km, muidu ilusasti alla 3:50 ikka. 5 ja 6 km oli mingi ebamäärane rada ka. Metsa vahel jne.. Tempo pidigi alla minna. 9 km postis saime ühe teise klubikaaslase kätte, kellel oli ilmselgelt raske. Seal ma läksin oma teed ka. Emotsiooni pealt 3:37min/km. Jalg oli mõnus ja kerge. Alguses mul asjad üldse ei töötanud, tegin küll korraliku soojenduse ja asjad. Aga vähemalt seekord ei kestnud see õudne tunne 6-7 km, vaid kõigest 3 km. Jeii! Niigi hea. Tööst tingituna on nüüd selg ja reie tagumine pool nii kanged. See on lausa jube. Jooksen suht alaselja valu pealt/kanguse pealt. See kaob mingi hetk ära, kui soojaks saab.

Aeg: 00:37,55
Koht: 65
Tempo: 3:46min/km

Negative split ja pulss oli avg/max 181/192

Eelmise aastaga võrreldes jooksin 38 sek kiiremini, aga sain koht oli eelmine aasta parem. 64.

Hotellis käisin saunas, korra veekeskuses ka. Hakkasin otsima kohta, kuhu sööma minna või midagi õhtul teha, sest minu massöör, teine elu, teine pool, neiu pidi alles õhtul jõudma. Jolanta ja Mihkel sõid Chameleon’s ja neil oli üks koht vaba. Selge, sinna ma lähengi. Arutasin klubikaaslasega järgmise päeva taktikat ja üldse võistlust ning elu ja olu. Korra tekkis mõte, et 2 päev joosta alla 1 h, aga selle mõtte matsime kiirelt maha, kui arvutasime, et selleks oleks vaja joosta 3:45. Mm, ei jääb ära. Vahepeal jõudis ka minu fänn Tallinnast – Grete (trennikaaslase tütar). Põhimõtteliselt kolm päeva saigi selle pundiga veedetud – mina, Jolanta, Mihkel, Merle, Grete, Karre ja Margit. Tulid ka sinna sööma kolmekesi. Kell oli varsti juba seal mail, kui pidin bussijaama jalutama, et Margitile vastu minna.

Päev 2 – laupäev.

Teine päev oli Sõrves. Kui ma eelmine aasta läksin sinna bussiga, siis seekord otsustasin autoga minna. Stardi ja finiši vahe oli 1,6 km. Oligi hea soojendusjooks sinna teha. Mul olid omad taustajõud ka kaasas – Grete, Margit ja Merle. Läksime trennikaaslasega soojendusjooksule.

DSC_0606

Foto: Margit

WC probleem oli hästi lahendatud. Mehed vasakule ja naised paremal. Kes polnud endas kindlad… Läksid otse?

Karre ja minu support team oli ka vahepeal kohale jõudnud. Enne starti üks pilt.

DSC_0603 (1)

Foto: Margit

IMG_3649

Foto: Merle/Grete

IMG_3654

Support team 2/3

Start! Jälle jäi kuidagi liiga taha stardis. Nägin jälle kõiki neid, kes peaksid minust taga pool jooksma. Tervitasin kõiki ja läksin oma teed. Hea ja mõnus oli. Ei mingit väsimust. Esimsed 4-5 km ei saanudki aru. Mingi hetk jooksid 4 väikest meie grupiga kaasas. Püüdsid tempos püsida, järsku üks teatab: “Ma ei jõua nendega kaasa joosta”

DSC_0624Kuidagi nii ruttu käis kõik. Kuskil 8 km ilmus selja tagant välja Jolanta. Vot seal tegin ühe kõige suurema vea. Ma oleks pidanud proovima Temaga kaasa minna, sest see, mis edasi juhtus. Deem! Oleks seda teadnud. Mere äärde jõudes oli vastutuul tõsiasi. Mul oli ilmselgelt minu jaoks liiga aeglane grupp. Tema aga läks eesmist gruppi püüdma, mis tegelikult jooksid sama tempot, aga lihtsalt minust paarsada meetrit eespool. Hästi huvitav oli selle grupi taga joosta. Nägin kõike, mis seal toimus ja sain analüüsida, mis juhtus ning miks juhtus. Mõtlesin,et mis seal ikka,kui selle kitsa tee peale jõuame, siis on tuul küljelt või õrnalt tagant ja püüan nad kinni. Aga ei.. Vastu, vastu ja vastu. Oi jopt ma kirusin ennast ja vandusin. Oleks pidanud ikka minema, grupis oleks lihtsam olnud. Kindlasti oleks lihtsam olnud. Mul oli valida a) jään oma grupi juurde ja vean seda b) proovin üksi järgi jõuda. Läksin seda viimase teed. See oli õige otsus. Kogu seda pulli seal ees nähes, kuidas osad vajusid,osad läksid omateed tõdesin veel korra. Ma tegin täiesti vale otsuse. Üksi tuultes võideldes oli mu tempo 15-20 sek aeglasem ja ka energiakulu oli suurem. Lõpuks sai see õudne osa läbi ja lõpp paistis.2 km veel. Ei olnud jõudu. lihtsalt polnud. Ma ei tea, kuidas ma alati suudan tuules üksinda joosta, kuidas ma suudan alati sellisel hetkel üksi jääda. Ei mõista. Võib-olla olin ka korraks loobunud, et hoida ennast homseks? Ei tea, vähemalt ühtki sellist mõtet küll peas polnud. Finišis olin üsna rahul endaga, aga mitte päris.Üks vale otsus.

Pildi pealt paistab, et kõik on korras, tegelikult polnud. Mul oli suur tahtmine enam mitte kunagi edasi joosta. Mul on see tunne pidevalt. Äkki peaks lõpetama? Hah, hea nali. Jooksmine on nagu haigus – seda “ravib” ainult vigastus. Pole mõtet küsida, millal terveks saan. Mitte kunagi oleks õige vastus.

IMG_3688

IMG_3689

Aeg: 01:03,18
Koht: 49
Tempo: 3:50min/km

Eelmine aasta oli aeg 01:04:21 ja koht samuti 49. Kohe näha, et konkurents on kõva, ajad paranevad 40+ sek, aga koht jääb samaks.

Pulss oli avg/max 179/185

Tegime väikese lõdvestusjooksu, sõime suppi, ajasime mingit jama ning leppisime õhtusöögi kokku. Jälle Chameleon. Hellitavalt pordumaja, sest selle koha välisvalgustus on natukene kahtlane, aga iseenesest väga äge koht. Mõnusad söögid ja super teenindus.

Puhkasin, käisin massaažis ja oligi juba aeg õhtuseks lõõgastuseks. Lõõgastuspakett oli pasta, õlu, vein ja kook. Kõik õige! Seltskond oli ka sama (vana) hea. Hästi chill. Jolanta ja Mihkel olid ainult puudu.
Pärast sööki läksime vaatama, mida teised bowlingus korda saatsid. Alguses oli sellega mingi jama olnud. Meri oli ametlikult kinni, aga kuidagi õnnestus meil sinna rada bronnida. Jageleti sellega seal, aga lõpuks lasti meid (prorunnereid) sinna mängima. Kaua seal polnud, tegin mõned visked ja uni tuli peale. Mis seal ikka, tuttu ära. Tegelikult oli enesetunne üsna kehv. Olin vist päeval joostes külma saanud. Läksin ilma mütsita tuule kätte ja korras. Õnneks oli mul Coldrex, mida sain manustada vajalikul hetkel.

Päev 3 – pühapäev.

Oi, kus ma ei tahtnud üles tõusta. Üldse ei tahtnud. Õues oli jube udu ja külm oli ka. Ei, ei. Kohe kindlasti ma ei lähe välja. Käisime sööma.1,5 h enne starti. Täiesti ebatraditsiooniline. Väga halb oli olla. Coldrex sisse, inimese tunne tuli isegi sisse. Pange nüüd muusika käima ja vana puujalg teeb paar konksu puusaga. Tõmbas nõtkeks ära kohe.
Kolmas päev. Kõige ägedam rada. Vaieldamatult minu lemmik. Väga hea emotsioon on. Kui Otepää tuuril on mu lemmik teine päev, siis Saaremaal on kolmas päev.

Mis seal ikka, asjad kokku, asjad autosse ja jalutasime stardipaika. Jahe oli, pulsikell pani ka vigast, Küsimus oli selles, kuidas jooksma minna. Udu hakkas tasapisi hajuma, aga külm oli ikkagi. Loogika ütleb seda, et nii, kui udu kaob, on päike väljas ja hakkab palav. Aga algus on ju külm? Ei, lühikese ilm on täna! Mind vaadati nagu lolli. Tahate teada? Väga õige otsus! Jooksmisega on nii, haruharva hakkab jahe, alati on liiga palav. Minul on nii.
Esimesed 9 läksid Gunderseni meetodil. Tegelikult küll esimesed 8, sest 9.koht läks juba koos karjaga. Arvake ära, kas me magasime selle maha? Jaaa! Me soojendasime/soojenesime täpselt stardi ees. Ma just olin kaare kõrval,kui kõlas pauk ja tuli minna. Mul oli, mis, kes, kus? Miks ma siin olen, miks kõik juba jooksevad? Trennikaaslane tahtis veel minna kiirele lahtijooksule. Õnneks ei läinud. Siinkohal kivi korraldajate kapsaaeda. Oleks võinud mainida, et 30 sek stardini või 1 min. Aga pole hullu. Sain teele, aga jälle. Kolmas päev järjest kuskilt sealt, kus ma poleks pidanud olema.
Alguses oli jahe. tõsiselt jahe. Esimese km lõpus hakkas juba soojem ja 3 km lõpuks oli juba palav. Kuskil seal sain Jolanta kätte. Küsisin, et kuidas on, lähme? Ta vastas, et liiga vara. Selge. Ma läksin ikkagi. Tunne oli hea. Kõik oli õige. Nägin seda sama gruppi enda ees, kes eilegi oli. Aii, neil oli raske. Mul tuli kohe power sisse ja ka tossu pael lahti kuskil 7 km või nii. Jooksen seni kuni käin ninuli või tuleb 10,6 km joogipunkt. Ootasin joogipunkti ära.

Kusjuures seekorda tegin jälle midagi ebatraditsioonilist – võtsin 16 km peale 2 geeli kaasa. Honey Poweri tõmbasin 8 km sisse. Oi, oi seda lendu. Ma sain alles kolmandal päeva ennast korralikult käima. Enne 10,6 km joogipunkti, püüdsin päris mitmed jooksjad kinni, kes olid üldis minu ees. Tegin 20 sek peatuse, et tossu peal kinni siduda. See oli strateegiline lüke, sest joogipunktis nagunii kõik võtavad hoo maha ja ma ei jää olulisest inimestest maha. Õnneks seda muret polnud, sest lendamine jätkus. 4 km enne lõppu nägin oma trennikaaslast enda ees. Kuskil paarsada meetrit. Enne metsa võtsin teise geeli sisse ja läksin metsas neid püüdma. Täpselt enne metsast välja tulekut hakkas vasak säär krampi kiskuma. Õnneks sain kohe asfalti peale ära ja asjad korras. Laasturaja pehme pinnas tahtis oma tööd teha. Kusjuures isegi mitte laasturajas joostes ei kukkunud mu tempo. Tulin ikka oma 3:50 tempos. Mulle annab inimeste püüdmine jõudu. Hanno grupi sain kätte. Küsisin, kuidas on, jaksad? Vastuseks, Sina mine,  ma olen läbi. Minu vastus, oota, ma puhkan grupis natukene ja siis lähen. Täpselt nii ka tegin. Teised vaatasid nagu opakat, kus-mis-kuidas nüüd. Power oli jõhker sees. Lõpp tuli ilusasti. Ma olin väsinud, aga emotsioon oli ülim!

Minu kolme päeva edu saladus on hea toetustiim, tänud Teile, Margit ja Grete + Merle.

IMG_3714

IMG_3789

Aeg: 01:01,29
Koht: 39
Tempo: 3:49

Eelmine aasta oli aeg 1:04,19 ja koht 49.

Pulss oli avg/max 176/187. Ilmselgelt viimasel päeval on organism juba nii väsinud, et pulss ei jõuagi üles tulla. Keha on šokis, mis jant see veel nüüd on? Jälle jookseme, äkki aitaks juba, ma ei viitsi enam pumbata, vaata ise, kuidas hakkama saad?

Super jooks oli. Sain ennast viimaseks päevaks käima. Viskasin lõpuks veel nalja, et peab hakkama ultrat jooksma, aga eii. See on siis, kui ma 40 saan. Enne mitte.

Viimane päev tõestas, et mootor töötab hästi ja kõik on õige. Kõik kolm päeva jooksin esimese otsa aeglasemalt, kui teise poole.

Pärast käisin hotellis pesemas ja vana hea seltskonnaga Mõnusas Villemis söömas. Lihtsalt tuugalt näost liha sisse. Tuugalt liha.

Kolm päev = maraton. Tuuri formaat on lahe. See toob inimesed lähemale, see on jooksmine oma ilus ja valus. Kõik kolm päeva parandasin üldis oma kohta. Iga päevaga keskmiselt 6 kohta. Eriti olen rahul kolmanda päevaga, see emotsioon elab minus siiani. 1:30 ja üle selle tagas joosta on juba midagi muud. Läksin jälle püüdma seda, mis tundus võimatu, aga tegin ära selle. Ma olen nüüd rohkem võitleja, kui seda varem. Varem oli ikka mõte, et mis mina ikka, ma ei jõua ju, ma väsin ära. Nüüd on savi, ma võitlen ja püüan. Vahet pole, mis saab, emotsiooni saan igal juhul kätte.

Kokku: 2:42,43.
Koht: 47

Jolanta viskas veel nalja, et nüüd tuleb meil mõlemal joosta maraton selle ajaga, mis Saaremaal välja jooksime. Hah, naljamees, optimist. Nüüd on juba Hmm. Eks näis, eks näis. Kuigi ma ei usu sellesse, aga unistada võib. Tema kindlasti võib nii kaugele jõuda, ma usun sellesse.

Esimeses osas esitatud küsimuse vastus: Laadija oli seal, kus olema pidi – kotis.
Ma otsisin ja otsisin seda, ostsin isegi uue laadija.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s