Oi-oi. Raske oli, väga raske. Jube pabin oli ka sees. Ei teadnud üldse, mis vormis olen. Trennid midagi näitasid. Näitasid, et olen pask, aga küsimus oli selles, kui pask ma olen? Väga hull olukord polnudki. Olin nädal tagasi haige ka natukene. Oligi plaanis, et kas tugev 10 km tempojooks või suremine. Sobis plaani hästi.
Tulin juba eelmine päev põhja ära. Põhjas oli palju rohem lund ja seda tuli juurde. Väga halb. Hommikul äratus, paar pirukat ja neiu tehtud puder ning võiski asjad kokku panna ning hakata Rakvere poole sõitma. Rakveres tundus asi halb olevat, kergliiklustee oli lumine ja blögane. Cris rahustas, et vähemalt viimased 2 km peaks olema asfalti peal. Jeii! 8 km lumes ja 2 viimast asfaltil. Nägin veel klubikaaslasi ja oligi varsti aeg minna bussi peale, mis viis meid starti ehk Vinni spordihoone juurde. Käisime regamas, ma muidugi vana ohmu unustasin rahakoti autosse. Õnneks neiul oli kaasas ja sain võlgu Temalt võtta. Regatud, numbrid küljes istusin bussis ja… Peaks nagu sooja tegema, aga ei kutsu, kuidagi ei kutsu välja. Ma ei tea, kas pabin oli nii suur või milles see asi oli. Jube tunne oli,koju tahtsin ja magada, süüa. Jah, see oli pabin. Tegime Triinuga kerged 2 km soojendust, sest rohkem lihtsalt ei viitsinud, pulss oli mega ja tempo 0. Mõned jooksuhrjutused, mõned kiirendused ja bussi tagasi. Keeldusin sealt välja tulemast. Ei taha! Too mind kasvõi kanderaamil ja sinise silmaga, aga mina ei lähe täna jooksma! Inimesed hakksid juba kogunema. Olgu, pääsu pole ja lähen ka.
Start!
Oppaa, nii kerge ja hea on joosta. Hmm, kas täna lähebki kõik nii kergelt. Kurja, Cris kukkus, sai püsti, tagasi pundis, hea. Kõrv lukus esimesel kilomeetril, see pole hea. Ilmselt pulss paneb segast. Lasin samas tempos edasi. Kuskil poole peal tundsin, et pole hea, üldse pole hea joosta lumisel rajal. Sääred olid makaronid, reied olid makaronid. Tempos lasin natukene järgi, kuskil 3:55 min/km. Joogipunkt, mkmm, ei taha juua. Läksin edasi, inimesed möödusid minust, mina möödusin, maratonijooksjad tulid vastu. Ahjaa, kell 9 alustasid segased maratonijooksmisega. Opakad. Keegi luges, et olen 12. Ooo. Äge! Pole väga paha. Mingi hetk jõudis 6-11.koht mulle väga lähedale, aga jalg oli üsna läbi ja seda viimast sutsakat ei suutnud teha, et punti saada. Väga kahju oli sellest. Asfaltile jõudes, see oli 8 km peal, läks kõik palju ilusamaks. Möödsin 2st jooksjast ja olin juba 10. Kõik ilus. Jalg oli hea, tõuge oli hea, samm oli hea, kõik oli hea, aga 6.koha punt oli liiga palju eest ära läinud ja hakkasin vaatama kella, eesmärk oli alla 39 min joosta. Hetkel töötas kõik minu kahjuks. Paarkümmend sek üle 39 näitas arvutus. Tõstsin tempo 3:45 min/km peale ja finišis oli aeg 00:38,50. Jeiii! Plaan täidetud.
Koht oli 10.
Omas vanuses 6.
Aeg: 00:38:50
Tempo: 3:52 min/km
Suured tänud mu toetustiimile, kes andis võlgu, et saaksin üldse startida. 😀 Pani mind soojalt riidesse peale finiši ja chillis minuga kaasas.
Sellega on minu jooksuhooaeg avatud. Jesss. Lõpus. Olukord polegi kõige hullem, liigume õiges suuna. Arvestadas veel seda ka, et otseselt selleks võistluseks eraldi plaani ei teinud. Pooleldi trenni pealt jooksin seda. Väsimus jalgades ja organismis on täiesti normaalne sellisel juhul.
Järgmine jooks tuleb 17.aprillil Pärnus Luitejooks.
Tsau!
Tiidu blogi 