Kuidas ma oma elu esimese kipsi sain ja luumurru ehk seiklused Bergenis.
Esimene päev – neljapäev.
Sain ülesandeks puurida 4 auku 132 mm betoonifreesiga läbi 200 mm betoonseina. Sain masina kätte, korralik instruktsioon tehti. Asusin pahaaimamatult tööpositsioonile. Ühe augu puurisin ilusasti ära, teise augu poole peal kiilus frees mingil põhjusel kinni ja parema käe ranne pani pool tiiru masinaga kaasa. Nii valus oli, piuksu ka ei tulnud suust välja. Läksin rahulikult eemale, toetusin seinale ja lihtsalt istusin seal paar minutit täies vaikuses. Tulin püsti, võtsin freesi seina seest välja. Andsin aru, mis juhtus ja töllasin niisama ringi paar tundi. Panin asjad kokku ja läksin elamisse ära. Käsi paisus iga tunniga ja muutus valusamaks. Tuim pidev valu. Käisin ruttu poes ja ostsin külmutatud juurvilju, et need käe peale panna ning sõitsin autoga majja. Osad töökaaslased elavad 11 km eemal majas. Tõin sealt randmesideme, sest käelaba oli randme jaoks liiga raske. Midagi kuskilt pidi toetama. Otsustasin, et homme kohaliku EMOsse. Öösel magasin enam-vähem hästi. Ei võtnud ühtki valuvaigistit, ei tundnud vajadust. Ma ei ole väga nende asjade võtja.
Teine päev – reede.
EMO. 10 min ootasin registratuuri järjekorras. 1 tund ja 50 min röntgeni ukse taga. Lõpuks sain uksest sisse ja pandi mind ühte ruumi istuma, arst kohe tuleb rääkima. Mina, 2 tooli, 4 seina, voodi ja vaikus 10 min. Lõpuks tuli arst ja rääkisime juttu. Nüüd hakkasid asjad kiiremini liikuma, sain kohe röntgenisse. Seal tehti viie erineva nurga alt käest pilte. Saadeti tagasi “minu” ruumi istuma. Arst jõudis ka lõpuks. Kips on tõsiasi teatas Ta. Luu pole isegi mitte mõrane või põrutada saanud, vaid suisa pooleks. Mingi väike luu randme juures. Lodiluu või midagi sellist. Kipsituppa minek. Arst tuli tagasi ja teatas, et piltide uuel vaatlusel selgus, et äkki peab opereerima (OPEREERIMA!!?? Mis asja?), sest murdunud luude vahe on liiga suur. Seda Tema ei otsusta ja kahjuks ei saa ka kirurgi kätte, aga ilmselt tehakse. Kirurg pidi helistama, kui tahab teha. Selge, jään kõnet ootama. Haigusleht tehti esialgu 22.aprillini.Mainisin, et tahaks 12.aprillil Eesti minna ja 2.mail tagasi nagu plaan oli algselt. Norra seaduste järgi ei saa haigusrahasi, kui lahkud riigist ja haigusleht ka ei kehti. (vähemalt see arst ei saanud sellist teha, mis oleks ka teisiti toiminud). Leppisime kokku, et haigusleht kehtib 14.aprillini ja ümbersidumine toimub 3.mail. Sain lõpuks tulema sealt. Käsi oli täitsa hea isegi. Ei valutanud enam väga hullult ja sain sõrmi liigutada, va pöial. Öösel oli uni hea.
Kolmas päev – laupäev.
Ega suurt midagi ei teinud, istusin ja vahtisin. Valmistusin selleks, et pean äkki kauemaks Norra jääma. Õhtul sõitsin autoga ühele eestlasele külla. Sõime korraliku õhtusöögi, töökaaslased olid ka. Ööseks sõitsin elamisse tagasi. Käsi muidu hea, aga jätkuvalt ei saanud midagi sellega teha. Ei saanud kahvlit ega nuga hoida, midagi. Kipsiga oli tunduvalt mugavam sõita.
Neljas päev – pühapäev.
Nii ilus ilm oli. Patt oli elamises vahtida. Otsustasin matkama minna. Kokku tuli 4 h mägedes matka, 26 km ja 1160 tõusumeetrit. Hea tunne oli. Maastiku peal sain juba õrnalt jooksusammu aretada.
Viies päev- esmaspäev.
Hommikul sai otsustatud, et ma jään veel 2ks nädalaks Bergenisse. Mu teine pool tuleb ka siia, võtan seda kui puhkust. Kõige selle krooniks helistas kirurg, tahab homme mind näha. Ära söö peale südaööd midagi ja ole kell 9 haiglas. Olid jälle pilte uurinud ja võiks ikka opereerida. Oijah. Esialgse plaani kohaselt tahavad teisipäeval opereerida.
Kuues päev – teisipäev.
Kell 9 kohal nagu nipsti. Suur haigla oli, väga suur. Jube suur. Midagi ei saanud aru. Läksin esimese raksuga valesse kohta, kuigi tundus õige olevat. Kirurgia registratuur. Loogiline ju, aga loogikaga pole siin midagi pistmist. Sealt saadeti mind hoopis esmaabi osakonda. Tegelikult pidingi sinna minema, aga ma ei leidnud seda üles. Kirurg telefonis ka ütles, et esmaabisse. Istusin ooteruumis umbes tund aega. Tuli üks tšikk ja mõõtis vererõhku ning temperatuuri. Saadeti ooteruumi tagasi, ootasin seal mingi aeg ja tuli teine tüdruk. Too vedas mind ühte ruumi, kus võeti vereproov ja jäeti mingit teist arsti ootama. 10 min ootasin ja oligi arst kohal. Esitas küsimusi, rääkis vigastusest ja et kolmapäeval operatsioonile. Ta oli murdmaasuusataja, kella järgi tundsin ära, et Ta tegeleb spordiga. Küsisin kohe. Rääkisime veel. Ära söö peale keskööd midagi ja tule kolmapäeval kell 8 siia samma tagasi, siit viiakse Sind mujale. 8 küll siia, aga ilmselt pole esimene opereeritav. Selge, jalutasin elamisse tagasi. Peaks mainima veel seda, et ma käisin kõik need päevad jala haiglas. Elamisest haiglasse on 3,2 km. Joosta ei saa, siis jalutan hästi palju. Kella 15 paiku jõudis lennuki ja bussiga minu põetaja ja teine poole. Minu kõik! Õhtul saatsin töökaaslase ära, ma pidin ka ära minema.
Seitsmes päev – kolmapäev.
Ära nälginud ja enne 8 haiglas. Vaim valmis ja ise valmis. Esmaabi registratuuris sai ära käidud, mine istu ooteruumi, arst tuleb Sinuga rääkima. Läheb tund, kaks, kolm. Inimesed tulevad ja lähevad. Neljas tund, viies. Mitte keegi ei tunne huvi minu vastu. Käisin uurimas, et kus arst on ja kas üldse tuleb? Samal ajal helistas mulle kirurg. Kus oled tule teisele korrusele. Lõpuks hakkasid asjad liikuma. Mina liikusin teisele korrusele kirurgia registratuuri, sealt saadeti mind 5ndale korrusele. Seal oli kirurgia taastusravi osakond. Ja teate nalja? Nad isegi teadsid, miks ma seal olen ja kes ma olen. Nagu… Vau! Esimest korda, keegi teadis midagi. Kõik olid üliviisakad ja head. Sain natukene oodata seal mugavate diivanite peal ja üks arst vedas mind ära. Tema rääkis juba tõsist juttu, et nüüd tulebki operatsioon, aga homme. Üldnarkoos ja jutud. Tõsine mees oli. Esitas veel küsimusi. Põhi küsimus ikka see, et kuidas see juhtus, sest kõik tundusid olevat kuidagi hämmingus. Kokkuvõtteks rääkis mees seda, et ära peale 12 öösel söö ja tule homme hommikul kell 8 siia 5ndle korrusele ja ilmselt pole esimene opereeritav. Selge. Nüüd vist hakkasid asjad liikuma. Lõpuks. Kuigi üldnarkoos oli natukene hirmutav, pole kunagi olnud Ja nagu, käsi, miks üldnarkoos? Ei tea.Valgete vereliblede arv oli ka väike, uus vereproov tuleb anda. Nüüd saadeti mind teisele korrusele, mingid laborid olid seal. Võtsin oma numbri, jäi ootama. Minu number, läksin leti juurde. Mh. Minu nime pole kuskil. Oehh, läksin 5ndale tagasi. Kurtsin oma kurba elu, tüdruk helistas alla, asi aetud. Läksin uuesti alla, võtsin numbri, andsin vere ära ja… Elamisse ära ja õhtul käisime neiuga jalutamas.
Kaheksas päev – neljapäev.
Operatsioon. Nädal aega peale õnnetust. Hommikul jälle varakult üles, kella 8ks haiglasse. Vau! Ma ütlesin oma nime ja nad teadsid, kes ma olen. Tädi ütles, et ma olen teine opereeritav. Las ma lähen ja ootan mugaval diivanil. Ei mingit ärevust ega midagi. Nagu.. Lihtsalt. Enne kella üheksat tuli tädi jälle ja juhatas mu palatisse. Pidin võtma elu suure (suuruselt suur) valuvaigisti. See oli nii suur, ma mõtlesin, kas see üldse mu kõrist alla läheb. Ausalt. Panin haigla riided selga, aluspüksid võisin jalga jätta, jeii. Kõik olid nii sõbralikud. Käisin vetsus ära ja kästi ronida voodisse teki alla. Sõit läbi haiga võis alata. Äge oli. Üks õdedest näris lahtise suuga nätsu, see oli häiriv. Muidu oli chill. Mul hakkas järjest lahedam. Operatsiooni tehti teisel korrusel. Kõik olid sõbralikud, õed soovisid mulle edu ja head paranemist. See, kes nätsu näris, Tal oi vähemalt ilus naeratus. See korvas kõik. Uus tädi tuli minu juurde. Pani mulle sooja teki peale, mõnus tunne oli. Valuvaigisti hakkas mõjuma, sain oma pöialt liigutada nii, et polnud valus. Uni hakkas ka tulema. Tädi tuli mulle kanüüli paigaldama. 3 korda proovis ühte kohta, siis proovis teist ja esimese raksuga sisse. Jeii. Ei olnud meeldiv tunne, kui keegi Su naha all solberdab. 10 min ootasin, kõndisin operatsioonituppa. Mind pandi kitsa voodi peale lamama, kõik tutvustasid ennast. Uurisin, mis minuga tegema hakatakse. Mul oli väga lõbus. Inimesed sahmerdasid, mulle topiti EKG asjad külge, toru kanüüli otsa ja lõpuks sain ka maski pähe. Pidin 3 korda sügavalt sisse hingama ja siis rahulikult edasi hingama. Läbi kanüüli lasti veel valuvaigistit sisse. Kergelt põletav tunne oli veenis. Lõpuks lasti uinuti sisse. Midagi ei saanud aru ja korraga.. Laks.. Tuttu ära! Kõik.
Läbi hea une : “Tiit, wake up. Tiit, wake up.” Mh, miks. Nii hea uni on. Aa, oota, operatsioon. Tegin silmad lahti. Uu, äge. Nii lõbus oli. Kõik oli nii uus. Naljakas. Midagi räägiti mulle. Hästi ei mäleta. Igast juhtmed olid küljes, sain jälgida oma pulssi ja südamerütmijooni. Panin tähele seda, et mul olid need hoopis teistsugused, kui mu vastas lamaval mehel. Keskmine pulss oli mul 52. Teistel 65-70 l/min. Olin seal mingi aeg, 1 h äkki. Tädi käis küsis, kas WCsse tahan tahan ja mõõtis mingi aparaadiga mu uriini kogust. Päris naljakas oli. Muidugi tahtsin minna, olin 4 h niisama lamanud ja maganud. Tädi küsis, kas pea käib ringi ja kuidas enesetunne on. Mind sõidutati voodiga WC ukseni, tõusin istukile, kogusin end ja tegin esimesed sammud peale operatsiooni. WC uks paluti lahti jätta, äkki juhtub midagi. Asjal käidud, voodisse tagasi ja ootama. Lõpuks keegi tuli ja viis mu tagasi 5ndale. Kell oli juba 14 (alla viidi kella 9 paiku). Mul oli väga lõbus, kõik oli nii hea ja äge. Lehvitasin oma neiule ja mind veeretati palatisse puhkama. Mingi aeg tuli kirurg, kes mind opereeris ja rääkis operatsioonist. Kõik oli hästi läinud ja käel on veel kohalik tuimestus, sellepärast valus polegi midagi. Ja muidugi see asi, et ma olin tuugalt igast manti täis topitud. Küsisin ka haiguslehe kohta, õnneks saab see arst nii teha, et ma võin vahepeal Eestis käia. Jess. Nädala pärast peale operatsiooni pidin uue kipsi saama ja 6 nädalat pidi kips olema. Peale seda võetakse ära ja hakkan randmele harjutusi tegema. Ehk see värk paraneb väga kaua. Pidin veel voodiga röntgenisse sõitma ja üles tagasi. Röntgeni pildi pealt nägin kruvi, mis mu kätte lasti. Üles tagasi, lamasin natukene, sain oma paberid kätte ja võisin ära minna. Nüüd ei hakkand küll jala minema, kutsusin töökaaslase järgi. Kuigi enesetunne oli julmalt hea. Enne seda käisin veel apteegis, et oma valuvaigistid kätte saada, aga seda polnud veel süsteemis. Sain elamisse ära, käisin ja tõin oma rohud ära. 20 tabletti 10 €. Pikk kõrvalmõjude nimekiri, tugev narkootikum ja sõltuvust tekitav. Käe kohalik tuimestus hakkas otsa saama. Oi-oi, valus hakkas. Kuskil kella 1 paiku öösel ärkasin tugeva valu peale üles. Võtsin ühe tableti (lubatud oli 1-2 tabletti 4 korda päevas), 30 min möödas ja magasin jälle nagu väike laps. Ei mingit valu ega mitte midagi. Hea uni oli.Ainult, kui pöörata tahtsin, siis pidin ärkama.
Täna on laupäev. Käisin juba oma esimesel matkal, käsi ei valuta, kõik on chill. Arst lubas vaikselt sees ratast sõitma hakata ja jooksmas käia. Eks tuleb varsti algust teha. Asfaldil ja kiiret jooksu teha ei saa, aga mägedes kilomeetreid kogud küll.
Tiidu blogi 