Tartu Kevadjooks 2016

Sellise vormi pealt 3 nädalavahetust järjest võistlustel joosta annab täpselt selle tulemuse nagu järgnev tekst kirjeldab.

Proloog:

Peale Tartu Jooksumaratoni võtsin väga rahulikult trennis. TMJ jättis väga sügava jälje mu kehasse.
Teisipäeval käisin ProRunneri ühistrennis. Tegin soojendusjooksu, jooksuharjutused, rahuliku jooksu ja lõdvestusjooksu.
Kolmapäeval tahtsin 10 km joosta, jooksin 2 ära ja jalutasin poodi liha ostma. Liha isu tuli järsku, soodukas oli ka. Tegelikult asi selles, et sääred tegid põrguvalu. Poest lihakäntsakaga koju jalutades tundsin ikka veel säärtes valu. Vähemalt sain head ahjupraadi teha ja neiu käest kiita, kui Ta trennist tuli. Jeii!
Neljapäeval seadsin sammud jälle ühistrenni.  Soojendusjooks Tammele. Päris hea oli isegi. Jooksuharjutused, rütmijooksud (väga kiirelt mitte, 170 m 3:00 min/km tempos). ÜKE.  Kui teised tegid harjutusi, mis vajavad käsi, siis ma olin plangus. Peale seda jooksin koju.
Reedel laisklesin. Ei julgenud end liigutada, äkki juhtub veel midagi. Käisin õhtul korra võistluskeskuses, et aidata telki püstitada, aga sellest ei tulnud midagi välja, sest tuul oli liiga tugev. Tuul oleks ilmselt hommikuks telgi kuhugi mujale üles seadnud, näiteks kuhugi Salvesti lähedale.
Laupäeval olin nagu uuesti sündinud. Sääred olid väga head. Polnud enam seda tunnet nagu äsja sündinud hobusel, kes ei saa jalgu kuidagi alla. Hommikul käisin autoga võistluskeskuses ja viisin ProRunneri telgi püstitajatele kive. Tuul oli jube tugev ja oli vaja mingeid lisaraskusi.

Koju tagasi, asjad kokku ja jalutasin võistluskeskusesse. Tahtsin teha korraliku soojendust. Tartu Jooksumaratonil ei teinud üldse soojendust, see on natukene vale suhtumine. Midagi peab ikka tegema, muidu võib väga kergelt mingid lihased ära tõmmata külmast peast. 3 km soojendusjooksu, jooksuharjutused ja võimlemine. Nüüd ma olin küll valmis.

START!

Tartus peetavad jooksud meeldivad mulle alati. Hoopis teine emotsioon, teine elamus, teine minek. Selle viimasega oli natukene probleeme. Jalad olid head, aga mootor ei tahtnud vedada. Pulsi viskas kohe väga kõrgeks.
Esimesel kahel kilomeetril polnud vastutuult ka eriti tunda, aga kanali äärde jõudes sain aru, et grupis jooks on täna kõige õigem asi üldse. Nii ma siis olin nagu väike parasiit teiste seljataga ja surin vaikselt. Jube tuul oli ikka.
Peale teist joogipunktini asusime tagasiteele TÜ spordihoone poole. Nüüd oli teine häda, tuult üldse polnud või oli tagant. Paganama palav hakkas. Pulss ikka mingi miljon. Kuidagi pidin ära kannatama selle asja. 2 eesmärki mul ainult oli. Tagasihoidlikud eesmärgid. Vähemalt esi 100 sisse pidin mahtuma ja 38 min sisse. Teed, mis Sa teed, aga no ei olnud kuskilt seda purakat võtta. Natukene tõstsin tempot, aga mitte oluliselt. Tartus joostes on muidugi loll asi see, et tead täpselt, kui palju on lõpuni, kui palju maad on sellest sillast selle põõsani/majani/Atlantisesse ja kui palju maksab Selveris õlu. Kõik on teada ja see on kohati natukene paha.

Kahest eesmärgist ühega sain hakkama. 100 hulka jooksin, aga 38 minuti sisse ei mahtunud.Nagu näha, siis viienda kilomeetrini jooksin alla 4min/km, siis esimest korda üle 4 min/km ja hakkasin jälle tempot tõstma. Üks väike apsakas on sisse tulnud, aga seal ma tõesti enam ei jõudnud joosta. Keskmine pulss ka näitab seda, et see jooks oli maksimumi lähedane jooks. Siit poleks küll rohkem midagi välja imenud. Peab vist ajakirjandusse tööle minema, sest nood sellid seal oskavad ei millestki USKUMATU uudise välja imeda. Äkki õpin neilt olematust vormist mingigi vormi välja imema.

Aeg: 00:39:14
Koht: 80
Tempo:3:57 min/km (15,4 km/h)
Pulss: 186

Poisid olid  tublid! Võitsid tiimide arvestuses 3.koha. Palju õnne!
Meie mansa saavutas tubli 13.koha 46st tiimist.

Nüüd Narva ootele või Rapla! Või siiski Narva. Eks näha ole. 23.mail peaksin kipsist ka lahti saama ja nädal peale seda võiks hakata jälle tõsisemalt trenni tegema. Seniks, mis seal ikka…

Nägudeni!

Tartu Jooksumaraton

Proloog:
Käsi on jätkuvalt kipsis. Garmin näitab müstilisi taastumise tunde. Kui võtta kiirelt TJM eelne nädal kokku, siis… Miski polnud meeldiv. Kuremaa Kevadjooks tappis mu korralikult ära. 😀
Esmaspäeval puhkasin.
Teisipäeval käisin ProRunneri ühistrennis Tähtveres. Plaanis oli tõusudega fartlek. Jalg oli jube tönts, makaron. Üldse ei jõudnud tõusu võtta ja pulss ei tahtnud korralikult taastuda. Selge, Kuremaa on veel jalgades.
Kolmapäeval käisin õhtu poole rahuliku jooksu tegemas. Palav oli. Ma olen vist ainus see eestlane, kes ei vingu talvel, et suvi võiks tulla (sest suvi on ju nii tore aeg – igal pool on mingid putukad ja meeletult palav on kogu aeg). Anne kanali ääres “põrkasin” trennikaaslasega kokku, Tal oli plaan 5:30min/km joosta. Igati sobilik mulle, aga aeg näitas seda, et nii see tegelikult polnud. Alates 5 km kuni lõpuni (9,2 km) pulss pidevalt üle 150 (max 157) tempo 5:20-5:30. Ilmselgelt liiga kiire jooks, sest tegelikult peaksin hoidma pulssi kuskil 148 löögi juures.
Neljapäeval käisin jälle ProRunneri ühistrennis. Soojenduseks 2,8 k m Tammel (keskmine pulss 143, tempo 5:35min/km). Trennis oli plaanis rütmijooksud. Läksin väga lõdvalt neid võtma, sest purakat polnud jalgades. Tundsin seda kohe esimesel lõigul. Tegin 4 lõiku, aitas kah. Ei viitsinud rohkem jännata. Pühapäeval on vaja joosta. Ajasin natukene juttu ja jooksin koju tagasi.
Reedel käisin…. EXPOl. Jeiii! Ma ootasin seda juba esmaspäevast saati. 😀 Sain stardimaterjalid kätte ja võisin Heateo jooksuks valmistuma minna. Õhtul oli Heateo jooks. 4,49 km tempos 5:54min/km (väga rahulikult võtsime, trennikaaslastega ajasime terve tee juttu), pulss oli 136 ehk kerge taastav jooks.

Laupäeval puhkasin.
Pühapäeval ei tahtnud üldse jooksma minna. Palav oli ja väss ka.

34. Tartu Jooksumaraton

Tegin praktiliselt 0 soojendust. Jooksin Tehvandilt võssa pissile, tegin mõned põlvetõsted, sääretõsted, vibutasin mõned korrad jalga ja oligi kõik. Mina keeldusin sellise palavaga ennast liigutamast. Lihtsalt jonnisin. Enamuse aja ajasin tuttavatega juttu.

Enne starti tegin pea veega märjaks, müts pähe ja läksin 4 min enne starti oma kohta otsima siin (lõõmava) päikse all.

START!

See tuli nii äkki. Urmas Klaas pidas kõne. Onu ütles, et 1 min stardini ja siis käis pauk.
Minek! Minek! Minek!
Esimesel 2 km sain aru, et täna on palav ja jalg on jube väsinud. Eks see väsimus oli oma lollus ka, sest üleeelmisel nädalal (peale 1,5 nädalat mitte midagi tegemast) paugutasin kohe nädalaga 75 km, seal sees Kuremaa Kevadjooks ja TJM nädalal lasin 28 km. 28 km on muidugi vähe, aga selle eest üsna intensiivne nädal kahe jooksuvõistluse vahel. Asfalti peal suutsin natukene oma käele haiget teha, võtsin hoogu maha. Tahtsin 4:30ga edasi joosta. 5 km peal hakkas pistma ka veel, sest püüdsin kätt hoida ja mitte väga liigutada seda. Kõige selle kiuste oli esimese vahepunkti, Kirikuküla, 5,3 km peal keskmine tempo 3:57min/km, keskmine pulss 181. Mõtlesin, et nüüd võtan hoo maha, ma lihtsalt ei viitsi end ära tappa, täna pole veel see päev. Olen liiga noor selle jama jaoks.
Teine vahepunkt, Paluveski 11 km peal. Kahe punkti vahel olid mul vastakad emotsioonid, aga valdav emotsioon oli paha, sest väga palav oli ja vastik ka. Metsa vahel ja varjus oli hea, aga päikese käes läks asi väga hulluks . Keskmine tempo oli kahe vahepunkti vahel 4:19min/km. Keskmine pulss oli alla 180. Väga hea. Mõnus olemine oli ka juba. Igas punktis võtsin natukene juua ja kastsin ennast. Poole maa peal hakkas juba väga hea. Paluveski ja Ketneri (15,6km) oli keskmine tempo 4:30min/km. Ilmselgelt lasin tempo veel madalamaks. Peale Ketneri otsustasin, aga tempot tõsta ja hoida. Seda näitab ka mu pulsigraafik. Kuskil 7 km enne lõppu hakkasin jälle üle 180 pulsiga jooksma. Enne seda Kirikukülast kuni Ketneri punktini jooksin keskmiselt 177 lööki. 6 km enne lõppu otsustasin võtta oma viimase geeli, sealt algas raja uus osa, mis viis jooksjaid suusarajale. Pehme ja vastik osa. Selleks oli Etixx’i geel. Alkoholiga. Hull püss värk oli, esimest korda kasutasin. Esmalt tundsin, kuidas alkohol läks jalgadesse. Ilmselt enamus teavad, mis tunne see on. Korraks lõi lihase imelikuks, aga natukene peale seda lõi kõik selgeks. Hämmastavalt hea oli olla. Nagu keegi oleks külma vanni visanud. Ja siis oi-oi-oi. Hakkasid mehed selg ees vastu tulema. Kipskäsi tagant hooga tuli. Tegelikult ma tempot ei suutnud tõsta, sest jätkuvalt oli väga palav ja vastik ning rada käis üles-alla. Aga kuna ma vahepeal chillisin rajal oma 177 pulsiga, siis mul oli jalg värskem, kui teistel. Paljud said tolle koha peal korraliku haamri. Mul oli kõik hea, võistlus käis. Osad jalutasid rahulikult ja teeninduspunktis jõid rahulikult vett.
Poolmaratoni läbisin 1:31. Tunne oli mõnus. 😀 Väga hea oli olla. Ma ei saa aru, mida ma varem uimasin. 😀 Tegelikult sain küll. Ma ei tahtnud samasugust haamrit saada nagu enamus said. Tahtsin hästi lõpetada. Hea tundega. Nii hea tundega, kui vähegi oli võimalik.

Finiš.

Aeg: 1:40:53
Koht: 128
Tempo: 4:21 min/km (13,8 km/h)
Pulss: 180

Ma olen väga rahul ja õnnelik. Väsinud ka muidugi. Garmin näitas koguni 72 h taastumiseks. Päris palju.

Praegu õpin uuesti kõndima  ja istuma, sest reie pealsed on natukene hellad ja tuhar on valus. Muidu on kõik hea.

Nüüd lähen randa päikest võtma, sest Otepäält Elvasse joostes põles mulle maika selga.
Ole mõnusad!