Elva Tänavajooks 2016

Nüüd tuleb natukene segamini postitused, aga Narva post ei taha kuidagi valmis saada. Pealkiri on pandud ehk alustus on tehtud.

Eile käisin neiul Valga Valka Heleni triatlonil kaasa elamas. Märksõna oli palav, +33. Põlesin korralikult ära. Mitu tundi sai viibitud päikese käes. Sain aimu, et pühapäeval kerge pole. Mõnes mõttes muidugi oli päikese käes viibimine hea. Sai keha harjutatud palavaga.

Pühapäev ei hellitanud. +30 kraadi Elvas. Jõhker ärevus oli sees. Ilmselt sellest, et kas ja kui kaua vastu pean ja mis üldse saab. Särgiga ei saanud ja särgita ka ei saanud olla. Pagan! Müts jäi koju. Tagant järgi mõtlen, et seda polnudki vaja, oleks pigem hakkand häirima. Viibisin nii palju varjus, kui vähegi sain. Minu plaan oli joosta kerge soojendus, mõned jooksuharjutused ja Arbi järve ligunema. Mõeldud ja tehtud. Läksin 10 min enne starti vette ja ligunesin seal umbes 5 min. Jahutas keha ilusasti maha. Starti minnes ei saanudki aru, kui palav tegelikult on. See oli hea tunne.

Kanapea – Aadu. 😀 Pilt: Elva Jooksusari FB

START!

Siin oli kõik veel hea. Pilt: Margit

Kuna mingeid erilisi “staare” kohal polnud, siis alguses ma ei saanudki aru, miks ma nii ees ikka veel olen, miks mitte keegi eest ära ei lähe juba. Korra juba tekkis olukord, kus pidin natukene pidurdama, et mitte minna ise vedama. Õnneks see tobe olukord lahenes ruttu ja ma tiksusin 6-7 koha peal. Vaatasin, et Rainer marudas hoos, korra isegi juhtis kogu seda asja seal, aga seegi lõppes ruttu.

Rainer oli veel hoos. Pilt: Elva Jooksusari FB

See kõik juhtus esimese 3 km. Sain Raineri jälle kätte. Ütles, et sai juba haamri. Korras. Ega endalgi kergem polnud. Peale teist km jooksin pidevalt 189 – 191 pulsiga. Minu järve kastmisest oli nii palju kasu, et sain enam-vähem 2,5 km joogipunktini rahulikult ära joostud. Väga palav polnud. Esimene ring tuli, ahjaa, me jooksime kaks 5 km ringi, 19:20. Noh. Selline… Selle ilma kohta polnud paha.

Esimese ringi lõpp – siin on asi kontrolli all. Foto: Margit

Teine ring oli juba korralik piin ja kannatamine. Ei oleks Rainerit olnud, siis oleks  juba ammu rahulikumalt jooksnud. Tegime üksteise alla tööd. Enne 7,5 km joogipunkti oli mingi tädi tulnud oma kastmisvoolikuga kaaskannatajaid kastma. Seal sai kohe päris mitu kiiremat sammu tehtud, et sinna joa alla jõuda. Natukene soe oli see vesi, aga polnud vigu. 7,5 km joogipunktini olime koos, siis sain mina otsa ja lasin Verevi ääres Raineri natukene eest ära. 10-15 sek. See jäi ka lõpuni. Tagant polnud kedagi tulemas, 6.koht oli ka super. Ei hakanud ennast pildituks jooksma ega ka võistluskaaslast. Pulss oli mul jätkuvalt pidevalt 189.

Lõpuks tuli väga kaua oodatud finiš. Viimane kilomeeter tundus nagu 10 km. Palju pikem, kui kogu see võistlus. Kilomeetri aegadest on näha ka, kus see vahe sisse tuli. Seitsmes kilomeeter on 4:24. Sealt see vahe tuligi. Aga see ei tähendanud enam midagi.

Finišis aeg 40:10. See ilmselgelt ei peegelda minu hetkevormi. Jalg oli väga hea, natukene tagareis oli imelik, aga polnud hullu midagi. Mis tappis, oli siiski palavus. Istusin peale võistlust muru peale maha ja higil oli otseühendus muruga. Nagu kevadine mahlakask jooksin. Natukene kosusin ja läksin jälle Arbi järve. Väga mõnus oli.
PS! Hea meel oli trennikaaslase Kalle üle, kes sai oma masinaklassis 2. koha.

Aeg: 00:40:10
Koht: 6
Tempo: 4:01 (14,9 km/h)

Jeiii! Läbi! Foto:Margit

Pühajärve jooksul näeme!

Rapla Selveri Suurjooks

Proloog:

Tavaks on juba saanud, et võistluseelsel nädalal pole midagi head rääkida. Kõik on paha, põdur ja kehv.

Teisipäeval oli plaanis intervall 5x1km. Väljas oli 26 kraadi “sooja”. Võite arvata, kas ma sain 5 korda järjest surma? Etteantud tempo 3:40 min/km jäi kalendriga mõõdetavasse kaugusesse. Võimalik, et isegi kaugustesse, mida mõõdab NASA kosmosesond New Horizons. Totaalne surm. Peale intervalli tegin 3 km rahuliku jooksu. Pulss peksis 151 l/min ja seda igast asendist (loe: iga kiiruse peal). Kõndisin, siis läks alla. Kaks jooksusammu ja kohe 151. Soe ilm teeb pahandusi ja paneb igasuguseid mõtteid pähe. Mina eiran halbu mõtteid, sest usaldan Viljarit täielikult.

Kolmapäeval käisin trennikatele kaasa elamas Õhtujooksu raames. Jooksin lihtsalt Raadi mõisaparki, ajasin 1,5 h juttu, jooksin kuttidega 3 km soojenduse läbi, vaatasin stardi ära ja jooksin koju tagasi. Kokku 13 km. Jätkuvalt väga palav. Kodus vaatasin tulemusi. Ebaterved inimesed oli minu lühikene kokkuvõte. Kõik on nii ulmelises hoos.

Neljapäeval jälle ühistrenn. Kaitz oli ka trennis. See oli hea. Neljapäeval oli rütmijooksu päev. Sai lahmitud 8x150m (Garmin näitab tegelikult 170m) aegadega… Mõne võtsin rahulikult, mõne panin natukene korralikumalt. 28 sek – 35 sek. Selle üle on hea meel, et kiirust jagub ja samm on selline täitsa mõnus, terav. Kergelt tulid, isegi viimane 28 sek. Mõnus tunne.

Reedel ja laupäeval käisin hulludel kaasa elamas Otepää Jooksutuuril. Ma ei saa ühtki võistlust kõrvalt vaadata, ise tahaks kohe jooksma minna. Kahjuks vorm pole nii hea, et seda hullust kaasa teha ja Narvas hästi joosta. Narva ja Rapla juurde tulen varsti uuesti tagasi. Tehvandi etapp on vaieldamatult kõige raskem. Üldse ei meeldi, kui see poleks tuuri raames, siis ma vist ei läheks sinna mitte kunagi jooksma. Pühajärve rada on kõige parem. Kõige pikem, aga kõige parem.
Teisel päeval sõitsime autoga raja kõrval. Jõudsime pea igasse raskesse kohta ehk kõige hullemate tõusude peale. Kohe oli näha, kes on mäkkejookse teinud ja kes mitte. Mõned tulid mäkke üles väga hea sammuga. Ilmselt meie ergutamine aitas kaasa, sest tõesti me ei tahtnud olla tüüpilised eestlased, kes vahivad tuima näoga raja kõrval. Teate küll seda tuima nägu, kui teete räim tomatis konservi lahti ja sealt vahib vastu tuima näoga räimepoiss. Siinkohal, palun, kui on jooksuvõistlus, siis ärge vahtige tuima näoga raja kõrval. Hüüdke midagi, plaksutage, tehke lärmi, see aitab väga palju. Eriti, kui on väga raske. Muidugi mingit seosetut pläma ka pole mõtet ajada või et “pane juurde”. Ei pane, mul on raske. Seda võib ainult Viljar öelda.Tema põhi lause on: “Mis passid, pane nüüd?” See on vahel isegi natukene vaimukas. 😀

Kõik hullud ülevaadatud ja ergutatud tuli endal võistluseelne soojendus teha. 3km+jooksuharjutused+3km. Surm, surm, surm. Nii raske oli.

Rapla Selveri Suurjooks.

Ega väga mingeid mälestusi sellest pole, sõitsin 2 h sinna, jooksin 10 km rekordi ja 2 h tagasi. 😀

See rekord tuli täiesti tühja kohapealt. Mina seda ei oodanud, ma olin tegelikult valmis loobuma peale Tartu Kevadjooksu. Rääkisin Viljarile paar nädalat tagasi, et äkki hakkame juba sügiseks asju vaatama, et kevadest nagunii midagi välja ei tule. Ta ütles, ei. Mütsiga lööma ei lähe! Teeme väikese ettevalmistuse ikka. Raplaks ja Narvaks. Jätkuvalt ma usaldan Teda täielikult. Tundub, et ma teen õigesti.

Kogu see jooks on peaaegu 100% heade asjade kokkulangemine.

1. Sai numbrile märke, et võin startida eliitgrupist.
2. Ilm oli jahe.
3. Riietus õige.
4. Targalt joostud jooks.
5. Väga-väga hea ja kiire rada.

 

 

“E” päästis päeva

 

Eliitgrupist startimine annab tohutu eelise. Mu klubikaaslane ei kasutanud seda võimalust ja Ta jooksis esimesed 3 km selleks, et oma õige tempogrupp kätte saada, aga kahjuks selleks ajaks oli Ta juba väga väsinud. Eest startides on palju parem ülevaade asjadele, saad valida täpselt selle grupi, mis Sulle on hea.

Energiaring enne starti

Mul oli stardis juba hea tunne, kõik klappis, aga natukene jahe oli, aga isegi see oli hea. Esimesed 3 km jooksin suht Kaitzi seljataga. Meie vahe oli mingi 5 m. Ma ei kartnud kordagi, et äkki alustasin seekord liiga kiirelt. Lihtsalt kõik oli super -jalad ja mootor. Ainus ohumärk oli see, et mul hakkas natukene palav. See tähendab seda, et pean natukene järgi laskma. Tegin seda ja 5nda km lõpuks oli Kaidoga 20 sek vahe sees. Tegelikult jäin 4 km lõpus üksi tuult murdma ja seda kuni 8 km. Ette järgi ei jõudnud ja tagant polnud kedagi tulemas. Ma ei kartnud üksi joosta, sest tundsin, et minek on niivõrd hea. Muidugi… Üks joostes kaotad aega ja väärtusliku jõuvaru. Üks teine klubikaaslane rääkis, kuidas nad tegid üksteise alla 500 m tööd. Kui Tema kord oli puhata, siis teise taga jooksmine oligi nagu puhkus Mehhikos. Ees tööd teha oli tunduvalt raskem. Kindlasti jäi mul midagi selle 4 km peale, aga pole vigu.

Halva üllatusena tuli üks väikene kruusa lõigukene, aga ka see ei tapnud mind ära. Tunne oli väga hea. Viljar oli väga õige koha peal, kuskil 400-500 m enne lõppu. Midagi hüüdis seal jälle. “Tihedam samm ja pane nüüd!“.

Kilomeetriaegu vaadates oli asi järgmine:
Esimesed 3 km surusin 3:24 -3:39 tempos. Peale seda andis tempo tagasi, kõige kehvem kilomeeter oli 6 km – täpselt 4:00 min/km. Seal oli reaalselt kõige raskem ka. Olin Kaido grupi kaugele ette lasknud, minu ees jooksis üks kutt, aga Teda kätte ei saanud. Taga polnud ka kedagi ning tuul + pikk lauge tõus. Peale 6ndat km läks asi jälle heaks. Ilusasti alla 4 min/km. Lõpus isegi nii hästi, et 9 km oli tempo 3:45 ja viimasel 3:27!!!

See kõik tõi uueks rekordiks 00:36:48!

Pagan! Ma olin nii rahul endaga. Isegi nii rahul, et lihtsalt seisin vihma käes. Kõik oli nii hea!

Palju on räägitud sellest, kas see rada on ikka 10 km. On küll. Rapla rada on passistatud rada. Mõõdetud ja kontrollitud mehe poolt, kes oskab oma tööd teha. Lihtsalt asi on selles, et seda rada on võimalik väga palju otseks joosta. Ilmselt oli Ibrahim ainus mees, kes selle täpselt 10 km pikkuseks jooksis. Eks korraldajad ise teavad, kas lasevad niimoodi edasi joosta või panevad ringteedele suunajad või mingid aiad, et ringteid valelt poolt ei joostaks või liialt ei lõigataks. Kuskil 3 km peal, minu ees lõikas üks kutt ikka rämedalt ühe nurga sirgeks. Ta võitis sellega 30 m vähemalt.

Praegu jätkan oma treeninguid. Neljapäeval on Tartus uus treener. Eks tuleb kohale minna ja uus nägu üle vaadata.

Näeme Narvas!