Tartu Suvejooks ’16

Nonii, tere!

Tartu Suvejooksu korraldajatel (Treenitus MTÜ) on hea suhe ilmataadiga. Nagu ka eelmine aasta, siis ka see aasta, eelneval nädalal on jahe ilm ja õigeks päevaks tuleb soe ja päikesepaisteline ilm. Õnneks mitte nii hull, kui eelmine aasta. Treenituse mehi (ja naisi) tuleb kiita. Kohe näha, et nad on pühendunud ja tahavad teha head tööd. Seda näitab ka juba see, et eelneval õhtul nad kirjutasid sotsiaalmeediasse, et rada on pikem, kui 10 (10,3 km), sest ühe koha pealt on rada täiesti läbimatu, aga nad võtavad  10 km peal aega ning see läheb ka protokolli. Etteruttavalt võin öelda, et mulle see otsus isegi meeldis, sest see lõik seal järve kaldal oleks olnud üsna paha. 😀

Proloog:

Peale Rakvere Ööjooksu olid kahed emotsioonid. Üldpildis olin rahul oma tulemusega, aga miski ikkagi kripeldas. Nädala alguses sain kätte oma uue treeningkava ja sealt vaatas vastu järgmine pilt:
E: Vaba!
T: 6 km + 8×150 m rütmijooksud + 2 km lõdvestus.
K: 12 km rahuliku
N: 6 km + 6x2min minutifartlek + 2 km lõdvestus.
R: Vaba!

Natukene pani mõtlema küll, et kaks kiiret trenni ja 12 km. Kas see on hea? Aga Viljari sõnad, et Ööjooks on Ööjooks ja see ei näidanud tegelikult midagi, lihtsalt on vaja mootor korralikult käima saada. No selge, tõmbame end siis käima.
T: Tegin tegelikult 7 km + 8×150 + 3,5 km. 7 km 145 pulsiga oli selline.. Lõpp läks natukene keerulisemaks, aga muidu lihtsalt ei saanud pulssi üles. Rütmijooksud kulgesid 3:12 – 3:44min/km. Selline väga seinast seina, üksi ei viitsi väga pingutada ka. 3,5 km tegin sellepärast, et jooksin natukene koos sünnipäevalapse Kristjaniga. Ta oli  1 kuuse vahega jooksurajal.
K: 12 km jooksin sees. 235 m ringil 51 ringi. Mitte miski ei kutsunud mind välja jooksmas. Pulss oli kusjuures madal, vaid 144. Ei tea kommenteerida.
N: Tegin 5 km alla, sest ei jõudnud rohkem enne ühistrenni, oli vaja Rasmuse jooks ära vaadata. Ülim mees on see ikka. 🙂 Nii hea meel Ta üle.6.koht OMil pole pissude jaoks. 6×2 min tuli tempos 3:11-3:29 min/km. Ja kusjuures viimasel 2 min tundsin end väga hästi. Raske oli natukene, keha ei tahtnud järgi tulla, pump töötas hästi. Jalad olid rasked ja kohe-kohe piimhapet täis. Kusjuures jooksingi sääred korralikult valusaks. 😀 Pärast 1,5 km peale.

Reedel puhkasin ja oligi laupäev käes.

Hommikul läksime neiuga suhteliselt varakult juba kohale, aga ikka oli kuidagi liiga palju rahvast juba. Tahtsime saada õige suurusega särke, sest särgid olid see aasta ilusad. Korraldusliku poole pealt peab jälle kiitma vabatahtlike. Ei pidanud nimegi ütlema, kui juba ümbrik kätte suruti ja edu sooviti. Vot selline teenindus!

Telgi  juures nentisime fakti, et on palav ja läksime soojendusjooksule. Alati käib see teema (ma südamest loodan, et naljana), kas on vaja sellise soojaga soojendust teha, niigi soe on ju. No on ikka. Kohe kindlasti on. Käisime Björni ja Kalmeriga soojendusjooksul ära. Tegime 3,11 km. Sellest ilmselt piisas, mõned lahtijooksud ja jalaga vibutused ning oligi aeg minna joone taha.

START!

Tunne oli väga hea. Võtsin kohe ilusasti Kaido sappa ja plaan oli Teda seni jälitada, kui ma ära väsin ja maha jään. Esimene kilomeeter oli naljakas ja samas tegi murelikuks – liidrid olid nii lähedal.

Kaido läheb ilusasti ees, ma jälgisin mängu. Alati ilmub kuskilt välja mõni humorist. Näiteks see punases olev noormees. Spurtis meile järgi, mööda, saime kätte, spurtis jälle eest ära, saime kätte ja siis Ta jäi kuhugi. Kuhugi kaugele.
Meil tekkis üks hea punt neljakesi. 1310 (Indrek Ermel), 255 (Maidu Saar). Tekkis tunne, et nendega me läheme kuni lõpuni välja. Mul paar korda oli selline tunne, et lähen ette ja vean natukene, sest kõik tundus nii hea olevat. Jalad olid korras, mootor töötas, aga miski käskis ilusasti gruppi hoida. Lasin mingi 2 m vahe sisse ja kulgesin omaette. Natukene nadi oli teisi ära kasutada, aga mis teha, kui Sa oled nõrk. Hakkasin juba mõtlema, et kus ma surma saan? Püüdsin neid mõtteid kuidagi kõrvale saada. (mõtlesin, kas näen see aasta ka neiut rajal jooksmas või mitte. Ta jooksis 5 km). 5 km läbisime ajaga 19:03. Pulss püsis keskmiselt 182 juures. Kõik oli hea. 8 km joogipunktis juhtus väikene äpardus. Neiud, kes pidid vett andma, need lihtsalt magasid meid maha ja just sel hetkel, ma ei tea, kas teadlikult või mitte, aga hakkas Kaido vaikselt eest ära minema. Krt, magasin suts maha, aga samas poleks vist suutnud sellele tempole vastata ka. Lihtsalt vaatasin, kuidas Kaido ees läks ja Temaga läks kaasa üks veel meie grupist. Jäime teise kutiga kahekesi. Ega viimased 2 ei saanud väga tukkuma jääda. Eest ma ei suutnud minna, tuli loota lõpule. Vaikselt seal kruvisime tempot. Maha ei jää. 10 km punkti läbisime koos ja siis oli aeg 300 m spurdiks ja veel väikeseks lõpukiirenduseks. See kõik toimus 3:11 min/km tempo juures, kiiremaiks kiiruseks arvutas Garmin välja 2:21 min/km.

Umbes selline ma tavaliselt olen

Surusime konkurendiga ilusasti kätte, kiitsime hea jooksu eest ja võisime rahulikult minema tuikuda. Mul on peale finiši esimesed 3 min ikka väga hullud. Mul vaja omi asju ajada ja püsti seista kuidagi. Ei taha väga rääkida ega midagi teha, aga see läheb ruttu üle. 😀 Ahjaa, selline huvitav seik ka, osavõtumedalit kaela pannes teavitati mulle, et neiu on ka päras ja ootab mind. 🙂

Rääkisin juttu, Viljar kiitis lõpukiirendust ja vaatasime Kaidoga, et tuleb väikene lõdvestusjooks teha. Jooksime ümber kanali ja saigi 3 km täis. Endal polnud aimugi, mis kohaga lõpetasime või mis üldse toimub. Spekuleerisime kõvasti. Tagasi võistluskeskuses ja oh üllatust. 4 Prorunnerit kümnes. Rauno 2.koht, Cris 4.koht, Kaido 6.koht (oma masinaklassis 1!!) ja mina 10.koht. Jeii! Ülimalt rahul. Õnnitlused teistele Prorunneritele! Meil on parim jooksuklubi! Roheliste invasioon.

Aeg oli 00:39:22. 10 kilomeetri peal oli aeg 00:38,16. Paar kraadi jahedam ilm ja 37 sisse joosta poleks olnud probleem.

Ma olen selle võistlusega väga rahul. Ääretult mõnus oli. Öö ja päev (hah, Ööjooks on ju öösel ja Suvejooks on päeval). 10 km on see aasta kõvasti parem joosta, tuleb paremini välja, eks nüüd näha ole, mis maratonil saab. 🙂

Edu Teile ja Tallinnas näeb, kirjutab!

Fotograafid: Kertu Saar ning Mikk Mihkel Vaabel
Aitähh Teile!

Edit:// Kiidan korraldajaid! Super töö!

2 täiesti erinevat poolmaratoni, samas nii sarnased (Narva ja Rakvere)

Rakveres joostud ja aeg kokkuvõtteid teha. Kuna Narva postitust ei tule ja ei tule, lihtsalt ei tule, siis teen 2in1. Laias laastus on Narva ja Rakvere jooksu tulemus sama – ebaõnn on tabanud mind. Kokkuvõtvalt võin öelda ilusas eesti keeles, et ise olen pissu. Lihtsalt ei jõua.
Kaks täiesti erinevat võistlust. Igas mõttes.

Proloog:

Narva: Hea, kui neiu vanemad elavad idas. Sai juba päev varem mindud itta ära, et hommikul väga palju sõitma ei peaks. Korralikult sain puhata. Eelmisel nädalavahetusel olin Raplas jooksnud 10 km rekordi (36:48). Suurepärane jooks, minu jaoks täiesti tühjast tulnud purakas. Sellest oli vaja puhata. Neljapäevases ProRunneri ühistrennis tundsin, et ei.. Väss on veel sees, ilmselt Narvas ei tule midagi. Mütsiga ka lööma ei läinud.

Rakvere: Rakvere Ööjooksuks sai juba reede hommikul mindud itta neiu vanemate juurde. Trenni oli kõvasti tehtud. Rohkem, kui enne Narvat. Tunne oli enam-vähem, kuigi kartsin 2130 starti. Ma juba tean Saaremaalt ja eelmiste aastate Rakverest, et õhtul jooksmine ei sobi mulle kuidagi, aga siiski oli tunne hea. Trennis olid kiirused samad, mis kevadel enne lodiluu murdu käes. Kõik oli üsna hea.

Võistluspäev.

Narva: Ilmateadet vaadates oli selge, et sajab vihma ja on jahe. Mulle see sobib. Vihm ei sega mind, päris suhkrust poiss pole. Mõlemal võistlusel sõitis võistluspaika neiu isa. See oli super! Sain ise jala sirgu lasta ja omi mõtteid mõelda. Mida rohkem Narva poole, seda rohkem hakkas sadama. Ikka ei muretsenud. Peaasi, et tuult väga pole. Sademed on ebaoluline. Võistluskeskus oli küll vägeva koha peal. Ilmselt lükati peale võistlust vana hea kartulisort Jõgeva kollane võistluskeskusesse maha või hakati pidama Narva lahtiseid naiste mudamaadluses. “Nataša Muda ’16” või midagi sellist. Paljud vingusid, et mudane jne.. Aga kuulge, võta oma number ära ja mine jaluta parema koha peale. Ei pea seal põlvini mudas sumpama ega Sa mingi põssa pole. Ilmselt on seal ilusa ilmaga väga ilus. Mõnus turistikas. Kuigi selle koha suurimaks veaks on stardikoridor. Kitsas natukene. Eliitgrupis on hea olla. WC järjekordadega oli ka hea pull. Inimses passisid seal mudas. Ma küll käisin lastejooksude stardi juures olevas WCs. Väga mõnus oli, 0 järjekord, 0 muda.
Sellise vihmaga on ainult üks viga, soojendust ei viitsi väga teha. Kuigi peaks, tõsiselt peaks.

Rakvere: Ilm jälle soosis nagu ka Narvas. Ilma vihmata +14-15 kraadi. Õhtuste jooksude üks suurimaid vigu on see, et ei oska ennast kuidagi päeva peale ära jaotada. Mida süüa, mida teha. Hästi nõme on. Kuna ma pole tegelikult eriti vaimustuses ka Rakvere Ööjooksust, siis selline näriv tunne oli sees.

Start!

Narva: Narva oli nii ammu ju. Ma ei mäleta midagi enam. Püüan meenutada. 😀 Esimesed 5 km ma püüdsin, tõsiselt püüdsin olla tempos ja grupis, aga pidavalt libises see hea grupp eest ära ja peale 5km (läbisin 19:11, ilusasti rekordigraafikus) ma loobusin ka.  Lihtsalt täna ei tule. Kuskil teisel kilomeetril hakkas pea ka lõhkuma jubedalt. Enesetunne polnud just parim. Püüdsin jooksu nii palju nautida, kui sain. Maru julm kangutamine oli ja jalg täiesti väsinud. Juba esimese 5 peal, mis nipiga ma lõpuni jõuan? Chillisin täiel rinnal. Lasin tempo järgnevaks 6ks kilomeetriks keskmiselt 4:15 peale (4:08-4:23min/km). Neil kilomeetritel jooksid minust mööda kaks kutti, kes teadsid mind nimepidi. Ma väga vabandan, aga ma tõesti ei teadnud, kes need olid. Üks veel küsis, et kas juhtus midagi. Mina: “Ei, ei, mul kõik hästi, lihtsalt pole minu päev.” Tuttavad näod olid küll, aga ei tea. Ei leia protokollist ka üles. Väga vabandan.
Mingi hetk sulandusin punti, mis tahtis joosta umbes 4:00 tempos. No davai, muidugi. Lasin 5 km enam-vähem 4:01-4:10 tempos. Hullult ergutati üht naist sealt grupist. Isiklikud tempomeistrid ja ergutajad või midagi sellist. Mulle too hetk tempo sobis ja kõik oli hea. 17ndal km ütlesin, et olgu, ootan mõne trennikaaslase järgi ja aitan mõnel oma trennikaaslasel tempot ja motti hoida. Minu kõige aeglasem kilomeeter – 4:36. Põhimõtteliselt ma jäin peaaegu seisma, et ära oodata rohesärki, sest nägin kedagi tagant tulemas. Ise püüdsin meeles pidada reeglit, ära jää mitte kunagi seisma, sest raske on ennast liikuma saada. Selle vea tegi Kangert sel etapil Giro’l, kui Taarakas võitis. Kangert jäi Nibalit ootates peaaegu seisma, pärast kurtis, et raske oli liikuma saada. Seal muidugi teised mehed, teised vormid ja teised jutud, aga põhimõte jääb samaks.
Varsti oli selge, et selleks rohesärgiks oli Kalle. No mis seal ikka, lähme! Üks kilomeeter veel 4:20 ja siis hakkas tulema. 4:10 , 3:58 ja viimane kilomeeter 3:48. 😀  Enesetunne oli väga hea, kõik liikus nii nagu liikuma pidi. Viimasel 100 m suutsime veel korraliku spurdi välja meelitada. Viimased 7 km jooksin muidugi tugevas puusapainutaja ja pirnlihase valus. Seda enam ma olen tulemusega rahul. 🙂

Rakvere: Soojendus ja lahtijooksid andsin väga hea enesetunde. Siit võib veel midagi sündida. Ah. See oli ennatlik tunne. Esimesest kilomeetrist kuni 10. kilomeetrini oli tugev (loe: väga tugev) kramp kõhus. Alustasin muidugi suhteliselt tugevalt ka, pidasin selles tempos esimesed 7 km vastu. Kuni sinnamaani olin ilusasti graafikus, aga kramp kõhus läks järjest hullemaks. See vesi, mida nimetatakse Ööjooksul veeks (mina arvan, et see oli a) kohalik solgivesi b) päeval kogutud vihmavesi. See maitses väga vastikult. Krampi leevendas vaid Etixxi cola geel. Ma ei saa aru, mis vesi see seal oli. Ei ole ikka nii, et suvalises plännis toon vee kohale ja valan välja. No pagan küll!
12ndal läks elu juba roosilisemaks. Igati paremaks, tempo oli hea ja enesetunne oli ka hea. Enam ma seda vett ei tahtnud. Jooksin ilma selleta. Ei julgenud kuidagi võtta.
6 km enne lõppu hakkasin jälle natukene hoogu lisama, sest ma ei viitsinud enam kauem seal rajal olla. Kuskilt ilmus välja naiste 4. Tulin Temaga lõpuni ära, kuigi jah.. Viimased 3 km oli pisar silmas küll. Mitte sellepärast, et oleks saanud Ööjooksult hämmastavalt hea jooksuelamuse osaliseks, vaid seesama kramp kõhus hakkas tagasi tulema. Ei kannatanud tempot alla 4:00, aga püüdsin vastu pidada, sest nii vähe oli veel jäänud. Tulin ilusasti ära. Üldiselt jään oma jooksuga väga rahul. Kogu see melu andis natukene powerit juurde.

Kokkuvõte.

Narva: 113.koht ja aeg 1:26,35. Ei olnud see, mida salamisi lootsin, aga jään jooksuga igati rahule. Isegi see unetu öö (ma ei saanud istuda, lamada, kükitada) oli omamoodi huvitav ja mõnus. Korraldus on Narvas super, raja uuendus on igati kiiduväärt. Inimesed energiapunktides olid 5+. Nii positiivne jooks. Kõik oli omal kohal.

Rakvere: Koht 56 ja aeg 1:24,51. Melu on lahe, kõik jutud on olemas, et viia läbi Eesti kõige vägevama showga jooks. Fiiling on kõva, kõik õige. Aga, aga, aga… Ma ei jookse Rakvere Ööjooksul enam mitte kunagi! (Never say never…. nagu Justin Bieber kunagi laulis) See jooksusündmus ei peaks olema Linnajooksude sarjas.Kui kõik teised jooksuvõistluste korraldajad on midagi õppinud eelmistest aastatast, siis Rakvere Ööjooksu korraldajad pole midagi õppinud. Väljaarvatud see, et enam ei joosta poolmaratoni pimedatel kõrvaltänavatel, vaid korralikult valgustatud rajal. See on positiivne muudatus. Isegi Rapla Selveri Suurjooksu korraldajad on õppinud oma vigadest. See aasta väga hästi korraldatud võistlus, üks parmaid. Ööjooksu korraldajatel on lihtne, nad saavad oma jooksusõbrad nagunii rajale. (ilmselt saan pika loengu sellest, et sellist jooksusündmust on raske korraldada, pole midagi lihtne jne.. Kui ei saa hakkama, siis pole vaja seda võistlust Linnajooksudesse kaasata) Ei pea midagi muutma, sest ainult käputäis inimesi (loe: need, kes ei lähe otsima fiilingut, vaid osalevad sarjas), kes vigisevad ja vinguvad. Ülejäänud 95 % osalejatest on ju rahul. Täpselt nii statistika töötab. Inimeste vahel slaalom, kehv teenindus joogipunktides, see kõik on juba nii vana plaat. Kes see teeb joogipunkti rajast nii kaugele? Vaala keskuse juurde ei tahtnud teha ühte punkti? Pikk jootmislaud koos tuhande minioniga? Pikk laud on juba ammu sünnipäevade korraldamise trendidest kadunud, nõukogude pärand. Kahele poole teed tehke lauad. 21 võtab ühelt poolt, minionid teiselt poolt. Seda kõike on võimalik ennetada, aga ilmselt on midagi muud tähtsam, kui hea jooksusündmuse korraldamine. Puhas vesi topsidesse! Tühjadele topsidele suuremad prügikastid. Näiteks laotate võrgu mitme toki vahele, pärast korjate võrgu kokku ja ongi topsid koos. Mingi valgustus prügikastide juurde rajal. Paremad asukohad. Ma ei taha uskuda, et see oligi nii mõeldud, tuhanded topsid vedelevad maas.  Ma ei usu, et peakorraldaja käis öösel neid tuhandeid topse maast korjamas. Tehke oma elu lihtsamaks, mitte raskemaks. Üsna valus vaatepilt oli, kui nägin kõiki neid tühje topse oma jala all. Valus lihtsalt. Ma loodan, et väga liiga ei teinud korraldajatee ja Ööjooksu fännidele. Ma tean, et on väga palju selle jooksu fänne. PS! Medal on väga ilus! 🙂

Minionide võidujooks

Kordan veelkord. Hästi mõnusa fiilinguga jooks, kui lähed aeglaselt jooksma ja kõike seda melu nautima. Siiralt tänan kõiki neid, kes viitsisid mingi egutuspunkti üles panna. Inimesi, kes elasid kaasa. Lihtsalt võrratu!

Kõigele sellele vaatamata olen oma tulemusega rahul.
Miks oli kramp kõhus?
Siin võib olla mitu põhjust. Esiteks õhtul jooksmine. Olen varasemalt märganud Saaremaa 3 päeva jooksu esimesest päevast ja Rakverest, et õhtul võisteldes mul juhtub seda. Pluss veel see, et olen see aasta väga kehvalt ÜKEt teinud. ÜKE on kõige alus!

Korralikust lahtijooksust tundsin puudust ja pikkadest jooksudest. Keha polnud selleks kõigeks valmis.
Maratoni osas olen natukene kahtleval seisukohal. Ma ei tea, ei oska midagi oodata. Muidugi Rakvere Ööjooks ei andnud korraliku ettekujutust mu vormist. Järgmine start on plaanis juba sel nädalavahetusel Tartus. Natukene kiirelt jaa, aga 10 km kannatab ilusasti ära. See nädal väga armu ei anna. Oleme Viljariga seisukohal, et keha on vaja üles äratada. Eile (teisipäeval) tegin 7 km rahuliku jooksu + 8×150 rütmijookse + 3 km lõdvestus. Täna on plaanis 10 km rahulikult joosta ja neljapäeval minutifartlek 6x2min. Ma ei usu, et see aitab mu taastumisele kaasa. Kohe kindlasti ei hakka eraldi valmistuma Tartu 10ks km. Muidu ei saaksi maratoniks trenni teha. Taastun joostes. 🙂