Juba nädal möödas ja mitte ühtegi mõtet pole kirjas. Inimesed käivad blogi lehel midagi otsima, aga pole midagi lugeda. Ainult vanu asju. Muidugi saage minust ka aru, ma taastun maratonist. See ei ole lihtne.
Proloog:
Enne maratoni oli ikka väike hirm sees. Kaks poolikut see aasta tuksi läinud, trennis olid pikad jooksud muidugi head. Kõik asjad näitasid, et vorm peaks olema natukene parem, kui eelmine aasta. Aga ikka.. Ikka on mingi kahtluseuss sees.
Teisipäeval tegin 10 km rahulukult ajaga 47:08.
Kolmapäeval tegin enne lennuki peale minekut kiirelt 2 km soojendust 10x1min ja 2 km lõdvestus. Minutilised tulid tempodega 3:45 ; 3:14 ; 3:13 ; 3:28 ; 3:18 ; 3;37 ; 3;23 ; 3:10 ; 3:10 ja 3:04 min/km. Jalg oli väga hea. Enesetunne ka super. Oligi aeg pessu minna ja lennuki peale minna.
Neljapäeval oli plaanis 10 km rahuliukult, aga läksin õhtul Tartusse ühistrenni. Tegin kaasa jooksuharjutused, 5×150 m rütmijooksud ja lasin peale veel 7,68 km. Rütmijooksud tulid tempos 3:27 ; 2:57 ; 3:02 ; 2:58 ; 3:01 min/km. Jalg oli jätkuvalt hea. Kõik super. 7 km rahuliku jooksu läks ka väga hästi. Esimesed kolm km muidugi kulgesin kuskil 6 min/km tempos ja ajasin juttu, ei saanud pulssi isegi üles. 😀
Reedel puhkasin.
Laupäeval tegin 3. + paar kiirendust + 3 km. Oi kurja, kui kole ja paha see oli. Nii raske ja vaevaline. Nagu Sahara kõrbes jookseks. Sõna otseses mõttes. Palav oli, kurk kuivas, jalad oleks nagu liiva sees kinni ja hing paelaga kaelas. Kohe suren ära, ausalt ka.
Aga teate, mis? Ma ei muretsenud üldse. Ma olin enesekindel. Esimest korda ma tundsin endas enesekindlust. Ma tean, et mul ei tule kunagi võistluseelsed soojendused välja. Ma teadsin, et vorm on mul hea. Ma ei muretsenud liigse võimaliku palavuse pärast, mis võis maratoni päeval meid kimbutada. Lihtsalt ei huvitanud. Mul oli eesmärk ja ma olin enesekindel.
Fakt on ka see, et läbi ma jooksen selle maa kindlasti. Selles pole probleem ja noh nagu Viljar ütleb: “Maraton on lihtsalt üks pikk jooks.”
Minu kahjuks räägib see fakt, et mul polnud oma esimesel maratonil raske. Lõpetasin heade emotsioonidega. Mul on olnud palju hullemaid võistlusi, võistlusi, kus mõtlen, et kui ma kohe surma ei saa, siis hiljem võib surm veel hullem olla. Kui kohe raske ei hakka, siis on hiljem veel hullem olla.Ma tahan jalutada mõtteid jne.. Esimesel maratonil seda polnud. See pani natukene mõtlema. Äkki nüüd hakkab raske?
Enne kell 16 olime juba Tallinnas, panin kaasreisijad Triinu ja Liisi maha ja jätkasin neiuga oma teed. Expo, stardinumbrid välja ja oligi aeg minna ööbimispaika. Suured tänud Sulle, Kaili! Hea, kui sellised inimesed on olemas, kes võtavad Sind oma koju ööbima.
Foto: Erakogu
Siin ma uurin oma eeldatavat lõpuaega. Mis tempoga, ma peaksin jooksma, et joosta 2:55. See on 4:10 tempo. See tempo sai välja valitud. Miks see tempo? Sest see tundus nii õige olevat. Ma jooksin terve Pühajärve jooksu juuli alguses sellises tempos ja pulss oli hea. Enesetunne oli ka hea, see sai määravaks + nädal tagasi joostud 10 km kontrolljooks näitas, et see tempo on kõige õigem.
Maratoni hommik
Ma vägistasin endale putru sisse. Sõna otseses mõttes. See puder muutus juba nii jahedaks/külmaks, et seal peal oleks võinud vabalt eskimod oma iglu ehitada. Ära ma sõin selle, sest kõht oli tühi. Kaili, asi polnud pudru maitses, väga hea puder oli, aga lihtsalt ei tahtnud puder kõhtu minna.
Mingi aeg jõudsime Vabaduse väljakule, läksin kohe telgi juurde. Ajasin inimestega juttu. Natukene tekkis ärevus. Käisin vetsus, käisin veel vetsus, käisin korra veel. Väga hea oli seal käia, sest järjekord puudus. Ilmselt muidu ei oleks viitsinud nii palju seal käia. 😀
Vahepeal oli ärevus kadunud, ilm oli hea. Kõik oli super. Ärevust ka polnud enam. Vana rahu ise, sest ma teadsin, mida ma tegema lähen.
Foto: ProRunner
Meie edu saladus – ühtsus ja energia!
Start!
Pikalt mõtlesin, kas minna pulsivööga või mitte. Vahetult enne starti ajasin selle endale peale. Otsisin neiu üles, soovisin Talle edu. Stardikoridoris oli mul selle aasta kõige madalam pulss üldse. Minut enne starti sõin ära Stealthi marjageeli. 20 sek enne starti vaatasin, et tossu paelad peaks üle siduma. Kõige mõistlikum hetk üldse ju? 5, 4, 3, 2, 1 ja oligi minek. Ahjaa, keegi tantsis ka kuskil midagi. Ebaoluline fakt.
Tähtis oli kohe alguses vaadata endale sobib grupp. Ilma grupita Sa ei jookse Tallinnas. Tuul oli väljas, see oli üks põhjus ja peamine põhjus.Teine põhjus on see, et grupis on ikka parem joosta, kui üksi, sest üks joostes kipub tempo, kas liiga kiireks minema või pigem, liiga aeglaseks.
Ma sain heasse gruppi. Esimesed 3 km olid kiired – 11:52 ehk 3:57 min/km, aga see oli mäest alla lõik ka. Edaspidi joosti umbes 4:05 tempos. Minu jaoks natukene kiire, aga samas polnud ka midagi hullu. Pulss oli hea 170 löögi kandis. Mul muidu võistlustel keskmine 182+.
Hea ühtlane grupp oli. Tempo sobis mulle, aga minu plaanist natukene kiirem. See tegi mind murelikuks, aga mitte väga, sest ma olin jätkuvalt väga enesekindel. Erkki Hummaliga veel naljatasime, et ei tea, kui kaua me siin grupis püsime, see pole päris meie tempogrupp. Mul oli plaani nii kaua seal püsida, kui vähegi jõuan. Esimene plaan oli esimene ring vähemalt. Suurem plaan oli teise ringi tagasipöördeni.
Foto: Mait Martila
Esimese ringil väga suurt midagi ei toimunudki. Püüdsin kõik joogipunktid võimalikult kiiresti läbida, et mitte grupist maha jääda. Üleliigseid liigutusi ka ei teinud, kui jäin natukene toppama, siis võtsin end kilomeetriga ilusasti gruppi tagasi ja lonkisin seal rahulikult. Esimese ringi tõus oli põrgu piin, ma mõtlesin, et see ei saagi läbi. Seal tempot väga alla ka ei lastud, tuldi ikka 4:04ga. Mul oli kõik veel kontrolli all. Mäest üles ära ja siis.. Krt, pandi tempo 3:50 peale. Nii, kas lähen hullusega kaas või passin.
Passin või kaasa? Läksin kaasa. See oli minu esimene ja ainus viga. Oleks pidanud laskma vahe sisse, sest kui ma oleks liikunud oma 4:00 tempos, oleks 2 km max vahe sisse tulnud 25-30 sek. Pirta poole joostes ei oleks olnud probleemi see 4-5 kilomeetriga see rahulikult tagasi võtta. Seal all joogipunktis koperdas üks vend mulle ette ka veel. No, mis seal ikka. Kõik oli veel hea, kuigi mitte nii hea, kui esimesel ringil. Kuni 28nda kilomeetrini olin ilusasti grupis. Raske oli, aga püsisin sees. Minu lollus minna langusel kaasa hakkas vaikselt kätte maksma. 29 – 33 km jooksin tempos 4:15. Kusjuures minu kõige raskem osa maratonist üldse. Hakkasid juba halvad mõtted pähe tulema. Mööduvatele tuttavatele näitasin ilmekalt, kuidas mul on raske. Ma ei teagi, kas see oli vaimselt raske või mul oligi raske.
34-39 km jooksin juba 4:30 tempos. Raske oli. Üksi ja tuul oli vastu, Vabaduse väljak tundus nii kaugel olevat. Tegelikult oli hea olla isegi, aga tuul oli hullem. Inimesed tulid mulle selg ees vastu. Paha öelda, aga see andis mulle motivatsiooni juurde. Mehed, noh, krt, ma pole papist poiss. Ma olin/olen ju enesekindel, ma tean, mida ma siia tegema tulin. Ma ei anna alla. Teistel oli veel raskem, sest nad liikusid aeglasemalt. Minek! Las maraton alata, oma ilus ja valus. Pigem valus ikkagi. Ma võtsin 36ndal kilomeetril oma viimase geeli. Selleks oli Etixxi guarana ja ženžen, lisaks tilk alkoholi. See ei mõjunud seekord nii nagu varem, aga noh, kui kott on tühi, siis tilk jahu ei päästa seda. Pigem andis vaimse paugu. See mõjus, aga mitte nii nagu eelmistel kordadel. Abi oli kindlasti sellest. Ilmselt mingi teatud protsent on juba teadmine, et see aitab. Vaieldamatult minu lemmik geel see aasta. Ma tundsin puudust soolasest geelist, sest mul hakkas see magus juba üle viskama. Peab otsima ja proovima midagi.
Foto: Kristi Leping
Viimastel kilomeetritel tundub pildi järgi samm veel päris hea olevat. Ma ei jookse kiirelt, vaid ma lendan madalalt.
Viimased kilomeetrid tulid 4:19 ja 4:16 tempos ning Vabaduse väljakul tõmbasin jalad kõhu alt välja, kell näitas kiiruseks 2:40 min/km . Korralik sprint, sest keegi tahtis sirge peal mulle ära teha. Jätkuvalt ära jää minuga lõpu peale, ma võin seal väga terav olla.
Nii nagu ka eelmine aasta, siis see aasta ka tundsin end finišis väga hästi. Mul on olnud palju hullemaid võistlusi, palju hullem enesetunne. Kas ma ei pinguta piisavalt maratonil? Ei anna endast kõike välja? Käin puhkamas maratonil? Teen lihtsalt pikka jooksu? Kuskil siin see tõde on. Muidugi mul polnud pääsu “pisivigastustest”. Näiteks ma vahetasin umbes 60 min oma riideid, sest ma lihtsalt ei saanud oma vasakut kätte liigutada. Õlas oli jube valu. Pluss muidugi reiepealsed. Maraton ainult võistlusdistants, kus ma suudan reiepealsed täiesti sodiks joosta. Muidu on ikka kann valus või puusapainutaja või sääred. 2 maratoni ja 2 korda reiepealsed täiesti sodid.
Foto: Erakogu
Natukene arvudest ka. Algselt olin protokollis 41. Nüüd olen 40.
40!!?? Vau! Äge. Muidugi ei saa salata, et konkurents polnud nii tihe ka. Aga mis vahet seal on, see pole minu viga.
Aeg oli 2:55,27. Kuhugi sinna ma seda sihtisin ka. 2:52 jääb veel tuleviku. Ma olin alles oma teisel maratonil. Aega on selle kiire asjaga. 🙂
Vanuseklassi koht oli 24.
Omas vanuses eestlastest 20.koht.
Eestlastest 29. koht.
Ma olen igati rahu. 🙂
Päev peale eilset
Vot see oli piin ja kannatuste rada. Ma elan neljandal korrusel. Läksin hommikul trepist alla 2 minutit ja 6 sekundit. Käisime neiuga Meenikunno rabas matkamas ja sushit söömas. Seal on vaatetorn. Sinna üles sain ainult tahtejõul ja käte abiga. Korralik nelikveoline masin olin. Aga ära tegin. 🙂
Foto: Erakogu
Tiidu blogi 