43. Saaremaa 3 Päeva Jooks 2016

Proloog:

Peale SEB Tallina maratoni jätsin päris palju trenne ära või asendasin rattaga. Esimene nädal peale maratoni oli väss jube suur ja mingi aeg hakkas luuümbris valu tegema. Läks ära, tuli ära jne.

Laupäeval jooksin 6 km, tegin 5×100 rütmikaid ja 2 km peale. Kõik oli hea. Pühapäeval pidin tegema viimase pika jooksu, aga parem jalg oli paganama valus. Vurasin hoopis 41 km jalgrattaga ringi. Lootuses, et esmaspäeval on parem. Pagan, ei olnud. Teisipäeval polnud ja kolmapäeval ka mitte. Nutu maik tuli juba suhu. Neljapäeval polnud enam mõtet midagi teha, puhkasin reisiväsimust välja ja ootasin reedest Saaremaale sõitu.

Reedel alustasime neiu ja klubikaaslase Maigiga teekonda kella 8 paiku hommikul. Viimasel hetkel veel avastasin, et mu rahakott oli koju jäänud. 😀

Kuressaarde jõudes käisime ruttu oma stardinumbritel järel, siis kiirelt hotelli, natukene sai lebotada ja juba tagasi võistluskeskusesse.

1.päev

Ei osanud uuelt rajalt midagi oodata, aga tundus ja kohalikud kinnitasid, et rada peaks olema kiire. Ma ei osanud oma lõpuaja kohta midagi ennustada. Salamisi lootsin 37 minuti algusesse joosta. Murelikuks tegi ainult see, et ma ei tea, mida mu jalg jooksmisest arvab ja pole end ju üle 5 päeva kiirelt liigutanud. Umbes juba aimasin, mis juhtuma hakkab. Alaselg tõmbab tuimaks/krampi, jube raske on joosta ja pulss on kõrge, kõik on kole ja paha. Etteruttavalt võin öelda, et ega ma väga palju mööda ei pannud.

2km soojendusjooks oli juba paras piin. Pulss väga kõrge ja ebamugav oli joosta. Üldse ei tahtnud end liigutada, aga sellest tuli üle olla, sest

1. Jahe oli, sooja oli vaja saada.

2. Kohe-kohe pidi minema oma kolmanda Saaremaa jooksu starti.

START!

Esimene kilomeeter tuli ilmselgelt liiga kiirelt, aga külm oli. Pidin jooksma. Esimesed 2 km tulid 3:30 ja 3:37 min/km. Pulss näitas ka kohe 183. Kui nii oleks jätkand, siis poleks mind kauaks rajale jagunud. Kuni poole maani oli väga raske joosta, mitte miski ei klappinud ja see kruusa osa ei meeldinud väga.  Peale 5 km läks pulss paremaks, enesetunne oli tunduvalt parem ja tempo oli 3:50 min/km. Päris hea oli joosta, keha sai aru, et pole mõtet vastu puigelda, nüüd tuleb hagu anda. Hakkasin vaikselt päästvat joont ootama. Võtsin end rahulikult ühe pundi sappa ja ei teinud väljagi, mis taga pool toimub. Finiši sirgel mõned taga pool kiirendasid ja korraldasid mingit tsirkust, aga ei lasknud end häirida. Las tegelevad seal oma asjadega. Ajavad oma Eesti asja. 😀

Aeg oli 37:59 ja koht 54. Alguses arvasin, et ma lõin oma eelmise aasta aega, aga tegelikult kaotasin sellele 4 sek. Rada oli kiirem, kui eelmine aasta, aga ma jooksin kehvema aja. See tegi järgnevate päevade suhtes ettevaatlikumaks.

Peale jooksu viskasin kuivad riided selga, võtsin Etixxi taastusjoogi (pean mainima, et koos piimaga on see ülim) ja hakkasin TÜ Fitnessklubi tüdrukutele vastu jalutama. Palju ei saanudki kõndida, kui juba üks rõõmus punt mulle vastu jooksis.

Foto: Tiit

See tähendas seda, et ma pidin kiirelt finiši poole jooksma, et neist üks ilus pilt teha.

Neiu finišis ja nüüd kiirelt auto peale, Ruunipizzast 2 pitsat hotelli kaasa ja spaasse veemõnusi nautima. Hullult jahe oli seal, isegi lastebassein tundus nagu jääauk. Käisin veel saunas ja tuppa puhkama.

2.päev

Teine päev, jälle uus rada ja start 45 km Kuressaarest eemal Iide külas. Ei osanud rajast midagi oodata. Ilmast ka mitte, jube tuuline ja jahe oli. Otsustasin sama riietusega jooksma minna nagu esimene päev. Alla lühike ja üles pikk pesu ja t-särk. Tegime kiirelt enne starti grupipildi. Oligi aeg minna joone taha ja alustada teist päeva.

Foto: Hanno telefon

Start!

Alustasin üsna tagasihoidlikult, jooksime Jannesega koos. Kohe alguses oli üks väga nõme kruusane lõik, seal tõmbas koheselt vasaku jala tagareie tuimaks. See tegi mind natukene ettevaatlikuks, aga noh.. Kestan kaua kestan. Mingi hetk vaatasin, et tempo on juba 3:40 ja alla selle isegi.  5. km, selge, las Jannes läheb, mul juba üks päev all, Tal alles esimene. Mina ei kesta niimoodi kaua. See oli mu põhilause. Samas jälgisin ka oma konkurente, umbes teadsin, keda vaadata. Kõik samad näod ju. Esimesse joogipunkti viskasin oma kindad ja mütsi. Hüüdsin veel: “Ma tulen neile järgi.” See aasta läks natukene paremini, ei jäänud kordagi üksi tuult murdma, hoidsin kuskil grupis end. Vahel tegin ka ise tööd. Ma ei tea, kui palju minust tuulevarjuna abi oli, aga vähemalt hoidsin tempot. Kilomeetriaegadest on näha, et kuskil 9 km hakkas rada pidevalt, aga vaikselt tõusma. 11 km oli mu teise päeva kõige aeglasem, seda kolmel põhjusel. Algas kruus, autovõtmed kukkusid taskust maha, pidin natukene tagasi jooksma ja üles võtma ning oli joogipunkt. Väga lolli koha peal kukkusid võtmed maha. Kohe kärises vajalike meestega vahe sisse ja seda enam kinni ei püüdnud. Kruusa peal oli juba väga raske. Alguses oli selline vastik lahtine kruus, pärast poole oli kinnitrambitud kruus. See viimane on minu jaoks kõvasti parem. Seda on näha ka aegadest. Lahtise peal jookseb pöid kuidagi liiga hullult alt ära, kraapsutan rohkem, kui edasi liigun.

Finišis oli aeg 1:03:10. 8 sek parem arg, kui eelmine aasta, aga kui võrrelda eelmise aasta rajaga, siis see aasta oli raskem rada. 8 sek tegi mind natukene rõõmsamaks ja vaikselt hakkas pilve tagant päike välja tulema. Kui aus olla, siis päriselt tuli päike pilve tagant välja. 😀 Teine päev andis lootust, et homme tuleb tunduvalt parem päev. Enesekindlus hakkas tagasi tulema. Uskusin jälle endasse.

Räägin natukene oma jala seisukorrast ka. Jooksul ajal ei andnud kordagi tunda. Peale finiši hakkasin kohe lonkama. Lonkasin hommikul, õhtul, enne magama minekut, peale magama minekut, aga enne starti kadus kõik. Adreanaliin sai valust võitu! Jeiii!

Muljetasime klubikaaslastega, sõime ja läksin jälle tüdrukuid ootama. Sain vaevalt 2 min seista, kui nad juba tulid.

Meil oli oma tiim ka väljas ja neiuga osalesime paaride arvestuses.
Eelmise aastaga oli see muutus, et tiimides ei olnud varuliikmeid ja juures oli segatiimid. Meie moodustasime Kadiliisi ja Viljariga segatiimi. Teise päeva lõpuks olime 5ndal kohal ja sealt ei olnud võimalik ei üles tõusta ega alla poole kukkuda. Pidime lihtsalt oma kohta säilitama. Hea ja pingevaba.
Neiu arvas, et paaride arvestuses saame viimase koha, tegelikult see nii polnud.

Teise päeva õhtul sai käidud Karl Madist kuulamas klubis Privileg.

3.päev

Plaan oli ennast suht tühjaks joosta. Ma juba olin tühi, aga veel tühjemaks. Hommikul ei tahtnud kuidagi ärgata, raske oli. Vedasin end starti ära.
Alguses arvasin, et ei tee üldse sooja, aga Karre rääkis mu ära ja käisime 2 km tiirul. Võimlesin natukene peale ja olingi valmis.

Esimesed 10 läksid Gunderseni meetodi alusel (viitstardist). Esimesed 9 ja alates 10ndast panime pundiga peale.

Start!
Mul oli uljas mõte. Jooksen esimese naisega seni kaua koos, kui ma jõuan. Võistluste liider oli naistest lätlanna Ilona Marhele, kes osales Rio olümpia maratoni distantsil ja saavutas 61.koha ajaga 2:41,02. Kestsin Temaga kuni 5nda kilomeetri postini, umbes selline plaan mul oli ka. Kui suudan nii kaua vastu pidada, siis on hea. Mul oli seis veel hea, jaksasin joosta ja enesetunne oli super. Pulss ka mingeid vigureid ei teinud. Kolme päeva kõige madalam pulss üldse. Ahjaa. See pisiasi ka veel. Garmin FR 620 on peal recovery advisor ja see näitas jooksu alguses mulle punaselt Recovery fair. Ideaalis ma poleks tohtinud enam joosta(trenni teha), sest ma pole eelmisest pingutusest ära taastunud. Aga kuna oli võistlusmoment ja alles teine kilomeeter, siis ah.. Mis Sa ikka prääksud? Mingi eit oled? Ja lasin uljal sammul edasi.

11.km. Kuulsin oma selja taga müdinat. Mingi grupp tuleb. Kuulsin Kaisa nime. Okuuu. See oli punane tuli minu jaoks. Mis longin siin? Tempo oli 3:54-3:55 min/km juba viimased 3 km. Jalutama tulin siia või? Sulandusin ilusasti gruppi sisse, hakkasin ise gruppi vedama. Tempo tõusis kohe 3:49 peale. Mingi hetk lagunes grupp sajaks jupiks ja jäime Kaisaga kahekesi.

Foto: Kristina Mägi

Natukene vedas Tema ja siis võtsin jalad kõhu alt välja ja läksin vedama. Ja tulime kuni lõpuni koos. Tempot püüdsin hoida 3:50 tsipa all pool. Ma ei tea, kas minust oli Temale kasu või mitte, aga no.. Tulime rahulikult. Püüdsin Miikot ees, tahtsin Teda kätte saada. Enne joont lasin härrasmehelikult Kaisa ette, las pusib ise Miikoga. Ma ei viitsinud. Kuigi oleks võinud, sest jalg ja kõik lubas.

Foto: CEP / Kristi Lillemägi

Finišis ajaga 1:01,02. Ajaga olen ma väga-väga-väga rahul. Eelmine aasta oli 1.01,29 Vaieldamatult kõige parema emotsiooniga jooks. Kolme päeva kõige parem jooks. Selline tunne oli, et homme tahaks veel joosta. 😀

Kokkuvõte:

1.päev

Pulss: 183

Aeg: 00:37:59

Tempo: 3:49 min/km

Koht: 54

2.päev

Pulss: 179

Aeg: 1:03:10

Tempo: 3:55 min/km

Koht: 40

3.päev

Pulss: 178

Aeg: 1:01:02

Tempo: 3:49 min/km

Koht: 32

Nagu kokkuvõttest näha, siis iga pulss läks iga päevaga järjest madalamaks. Tegelikult, kui ma oleks saanud teha enne võistlust mõned trennid, siis oleks esimene päeva pulss ka kuskil 180 kanti olnud selle tempo juures. Eriti õnnelikuks teeb mind see, et esimene ja kolmanda päeva tempo on sama. See tähendab seda, et taastumine oli olnud hea. 🙂 Ka koha parandus teeb mind rõõmsaks. Ikka tõusvas tempos.

Sain oma 3ndal Saaremaa 3 Päeva Jooksul tubli 41.koha. Vanuseklassi 24. koht. Üldaeg tuli kokku 2:42,16. Väikene ajaparandus eelmise aastaga.

Tiimiga saime 5.koha. 🙂 Aitäh Viljar ja Kadiliis.

Paaride arvestuses saavutasime neiuga 38.koha. 🙂 Ei olnud viimased, kokku oli paare 52.

Suured tänud korraldajatele. Super jooksuvõistlus! See on tase omaette. Hästi chill ja mõnus. Hea hooaja lõpetuseks. Soovitan kõigile, kes natukenegi jooksmisega tegeleb. Kolm päeva Saaremaal joosta on lust ja lillepidu. Kõik on nii sõbralikud, hotellis on kõigega arvestatud. Hästi vastutulelikud. 5++ üritus.

Lõpetuseks kiidan veel CEPi sääriseid. Laenasin neiu vanu sääriseid ja ütleme niiviisi, et säärisel ja säärisel on vahe. Kui ma muidu ei suuda sääristega joosta, siis CEP oli üle prahi.

Aga olgu Saaremaa, kohtume järgmisel aastal!