Minu kolmas maraton. Teine välismaal jooksmine. Esimene välismaal joostud maraton. Ma pean tunnistama, et mulle on hakkand maratonimelu ja maratoni jooksmine järjest rohkem meeldima. See ilmselt tuleneb sellest, et ma näen ja tunnen, kui suur varu mul sees on. Sama on 10 km puhul. Ma tunnen, et aegu annab parandada. 🙂
Proloog
Et täit pilti saada tuleb tagasi tulla Tallinna maratoni ja Valencia maratoni vahelisse aega. Vormi tipp oli see aasta ilmselgelt Tallinnas. Seda näitab ka Garmini mõõdetud Vo. See on muidugi arvutuslik ja ei anna täit tõde, aga oma vormi liikumist on hea vaadata.
Kevadel, enne lodiluu murdu, oli näitaja 62. 1,5 kuud trenni ei teinud ja mai lõpuks kukkus number 57 peale. Tallinaks tõusis juba 63 peale. Ehk olin saavutanud oma kevadise vormi ja natukene enam. Seda kõike kinnitasid ka trennis saavutatus tulemused. Näiteks 6 km tempojooksu jooksin kevadel 22:xx, sügisel samuti 22:xx. Rada oli sama, aga ilm oli erinev.
Jooksin Tallinna maratoni ära ja peale seda hakkas Vo vaikselt langema, kui jäi 59/60 vahele pendeldama. Ehk vorm pole rekordi jooksmiseks hetkel sobiv.
Mulle tegi muret veel mu pirnlihas. Jant sai alguse kevadel, peale Rapla jooksu, kus jooksin oma 10 km rekordi. Too öö peale võistlust ma ei saanud pea üldse magada. Lihas lihtsalt valutas. Ei saanud istuda, lamada, kükitada ega normaalselt kõndida. Käisin klubikaaslase Ingriti juures ja Ta näitas mõningaid venitusharjutusi, mida võiks teha. Andsin rullile valu, tõin endale Tamma tenniseväljaku äärest tennisepalli ja venitas ka loomulikult lihast. Sain asja korda.
Peale Tallinna maratoni oli lihas õrnalt pinges, ei midagi hullu. Enne Saaremaa jooksu hakkas sääreluu pealt üks punkt valutama. Kahtlustasin luuümbrise põletiku. Saaremaa 3 päeva jooksul läks valu sääres juba väga hulluks. Enne starti ja õhtul lonkasin korralikult. Võistluse ajal ei olnud midagi. Õrn valu vaid pirnlihases. Peale Saaremaa jooksu hakkasin tõsisemalt mõtlema, et kas valu sääres ikka on luuümbrise põletik? Hakkasin vaikselt kahtlema. Mu kahtlusel oli alust, sest tegelikult valu sääres põhjustas hoopis seesama paganama pirnlihas. Istusin oma tennisepalli otsa ja nagu võluväel oli valu säärest ja pinge talla alt kadunud. Jeii! Peale seda rullisin ja venitasin antud piirkonda peaaegu iga päev. Mõni nädal olin agaram, mõni nädal mitte. Just see viimane, mitte agar olemine, maksis Valencias natukene kätte. Pluss ei saa unustada ka seda, et ma ootasin enne Valenciasse tulekut 12 h Bergeni lennujaamas oma lendu.
Kolmapäev
Kolmapäeval alustasin oma teekonda Valenciasse. Marsruut oli järgmine: Bergen-Riia-Tartu-Tallinn-Frankfurt-Valencia.
Lend Bergenist Riiga pidi toimuma kell 1320. Lennujaama jõudes oli info, et lendu lükatakse paarkümmend minutit edasi. Sellest polnud hullu midagi veel, sest Tartu bussini oli aega veel. Ootasime ja ootasime, kuni tuli teade, et lend lükatakse kella 12 h edasi. Ehk meie lend väljub alles kell 1 öösel. Nagu.. Mis asja? Kell 1? Nimelt juhus lennu ajal intsident, lennukit tabas äikesenool ja lennuk oli vaja meie enda huvides üle vaadata ja kuna tehnikut polnud Bergenist võtta , siis toodi Ta Taanist kohale. Peale 6 h lennujaamas istumisest tundsin, kuidas minu ahter, parema jala pirnlihas, hakkab valusaks muutuma ja vanasse heasse tuttavasse kohta säärde tekkis jälle valus punkt.
Kuna meie lend lükati edasi, siis pidin oma bussipiletist loobuma ja mõistlik oli proovida otsida kedagi, kes viitsiks kell 4 öösel mulle ja mu töökaaslasele järgi tulla, sest esimene buss läks alles kell 8 hommikul . Õnneks leidsin üsna ruttu sõbra, kes oli nõus järgi tulema. Vestlus oli täpselt selline nagu all pildil.
Jeii! Tartu! Õhtul käisin ProRunneri ühistrennis. Tegin suht oma kava seal. Jooksuharjutused, 4×150 m ja peale seda rullisin ning venitasin.
Kell 0230 alustasime neiuga Tallinna poole teed. Ilm oli liiga hull autoga sõitmiseks. Lumesadu oli kohati väga tugev, aga ilusat laia lund sadas. 🙂 Nii, et väga ei kurda.
Vaevalt saime lennujaamas maha istuda, kui saabus katkiste pükstega Grete (mul jäi niit, nõel ja lapid koju), Merle, Kristi, Karre ja Martin. Reisiseltskond sai kokku ära. Nii Karre, kui ka Martin olid natukene tõbised. Üks natukene rohkem, kui teine. Mul õnneks oli väikene haigus pühapäeval , mis kiirelt üle läks. Teistel nii hästi ei läinud.
Õnneks meie kaht järgnevat lendu (vahemaandumine Frankfurdis) ei seganud miski ja kell 12 maandus meie lend Valencias. Seal oli nii soe ja mõnus. Metrooga elamisse, mis asus rannast 500m. Airbnb’st leitud. Kriteeriumiks said söögi tegemise võimalus (sest ma olen vaene), 2km raadiuses võistluskeskusest ja hubasus. Muu oli boonuseks.
Foto: Erakogu
Õhtuks oli plaanitud romääns rannas ja EXPO.
Foto: Erakogu
Foto: Erakogu
Suurelt tahvlilt sai oma nime otsida. Alguses otsisime vale koha pealt, 10 km jooksjate poole pealt. Lõpuks taipasime, kui rumalad me oleme.
Foto: Erakogu
Foto: Erakogu
Laupäeval sai korralikult turisti pandud. ilm oli ilus. Õhtul rullisin ja venitas oma valu tegevat pirnlihast. Käisime pastat ka sööma. Kausi täis ülekeedetud makaronid, törts soola ja ketšup. Hakkliha oli ka. Nagu ütleb vanasõna: ” Ega need hispaanlased pole õiged itaallased.” – 2016 Valencia.
Nüüd asja juurde ka. Ei jõua enam tühja-tähja rääkida. Seltsielu ja muud võid küsima tulla. Võin vabalt tassi kakao eest rääkida.
Foto: Erakogu
Hommik
Ärkasin, väsinud olemine, aga väga rahulik. Viimased võistlused olen olnud alati väga rahulik. Närv jääb eelmisesse päeva, sest mul on vaja stardi päeval teiste asjadega tegeleda. Näiteks joosta. See ei tohiks tulla kellelegi üllatusena. Minu soovitus: Keskenduge jooksmisele. Muidugi siinkohal ma edastan oma suured tänud oma teisele poolele, oma kallile elukaaslasele, kes hoolitses minu eest nagu tšempioni eest. Ise Ta väidab, et ma olengi Tema tippsportlane, aga noo… Ma ei tea. 😀 Ajab sogast vahel. Ega mul polnudki, millegi pärast muretseda, kõik oli olemas. Ainus, mida polnud, oli… Trummipõrin, fanfaarid, ahv, kloun, lilled, punane vaip, kompvek “Komeet” (paberita versioon), Lady Gaga, fanfaarid, trummipõrin… tunne. (See vahepealne oli lihtsalt üks suvaline loetelu, mis pähe tuli. Täiesti ebaoluline) Tunne , et täna tuleb joosta 42,194 km. Uu, kiisu, kus Sa oled? Ei olnud.
Puder söödud, riided selga ja võisime alustada teekonda võistluskeskusesse. Mainin selle ka ära, et pudru suutsin enne lõpuni süüa , kui see ära jahtus. Õhtul pubis istudes ütles Jolanta, et ilmselt sellepärast natukene kehvasti läks. Ilm oli mõnus. Jahe. 15 kraadi. Pilvine.
Võistluskeskus
Kui Tiit Margitiga võistluskeskuse lähedale jõudis, siis olu Tiidul juba ammu pissi häda. See kuulub juba klassika osakonda ja peale 50ndat korda pole enam ka naljakas. Rahvast oli kohale voorinud massides. Ma kujutan ette vanal heal nõukogude ajal oli kohaliku kultuurimaja ees enne Apelsini peale tulekut sama seis.
Tegime mõned pildid. Vaatasin oma stardikoridori ära, saatsin neiu WC järjekorda ja ise läksin soojendust tegema. 1km kuhugi poole ajama, mõned kiired sammud, mõned aeglased ja 1 k. tagasi. Selline, noh, oli ja ei olnud ka.
Nii, aeg juba nii kaugel, et aeg kuskilt august sisse ronida, õnneks õige koht. Alguses oli ruumi palju, aga siis hakkas inimesi kuskilt jubedalt juurde tulema. Nügisid, rääkisid kõva häälega ja olid sportlikud. Täiesti tavaline SEB maratoni tunne oli. Mõtteid oli kogunenud igasuguseid. Tahtsin sealt juba kiirelt minema saada, sest pähe hakkas tikkuma mõte Nice terrorirünnakust. Hakkasin mõtlema, mis ma teeksin, kui oleks sarnane situatsioon? Püüdsin kuidagi mõtteid mujale viia. Nägin enda eest õhupalle 3:15 grupp ja 3:00 grupp. Selge, plaan olemas, hoian 3 h lähedale end ja kõik läheb hästi. 1 min stardini, pulss hea. Inimesed lärmasid. Nii, minek…
Start!
Lõpuks sain siit minema. Kulus mõned sammud ja saingi juba jooksma hakata. Olen pääsenud, jooksen. Jeii!
Püüdsin otsida oma neiut tabada, kes pidi silla pealt pilte tegema stardist, aga ei see. Seal oli nii palju inimesi, aga mingil imekombel jäin ikka pildile. 300st 1le. Hea protsent.:D
Siin küll selline nägu pole, et ma otsiks, aga tegelikult otsisin.
Foto: Erakogu
Kollane ideaaltrajektor oli maha joonistatud ja jooksin pidevalt selle lähedal, selle peal või lõikasin rada juurde. Ei mingit trügimist ega midagi. Väga mõnus oli joosta. Ainus viga oli see, et kuna grupp oli esimese 10 km väga suur, siis paganama palav hakkas seal keskel. Kui hõredamaks läks, siis kohe parem ka.
Ma ei saa aru, mis tempoga 3 h grupp liikus, aga mina neid kätte ei saanud. Jooksin alguses 7-10 sek kiiremas tempos. Mina neid kätte ei saanud, aga nägin grupipead pidevalt. Eks ee 3 h grupp oligi mingi meeletu. Küll kunagi ikka kätte saan. 40 km on veel ees, see oli minu mõte. Rada oli ilus ja nii sile. Mõnus oli joosta. Samas ei olnud sel hetkel üldse sellist tunnet, et jookseks kuskil välismaratonil. Tavaline võistlus nagu. Lihtsalt kari loomi lasti lahti ja nüüd jookse seal aedikus. Täpselt selline tunne. Aga seda peab ütlema, et lärmi oli seal kõvasti. Kuigi peab mainima, et rohkem elati kaasa ikkagi seal, kus oli rohkem rahvast. Mõned kohad oli tunne nagu jookseks Tallinnas. Inimesed lihtsalt vahtisid, kuidas Sa jooksed ja oligi kõik.
16. kilomeetril ootas toetustiim. Vahetult enne seda lasime kiirabi läbi. Kogu see punt pandi korraks seisma. See ei häirinud. Toetustiimi otsimine oli lahe tegevus. Otsisin Eesti lippu, teadsin, et nad kuskil lehvitavad seda. Leidsin nad väga kerge vaevaga, kuigi rahvast oli meeletult ja vot see rahvas elas juba maruliselt kaasa. See oli nüüd üks nendest hetkedest, kus avastasin, et pagan.. Ma ju ikkagi jooksen välismaratonil ja hakkas teistsugune tunne sisse tulema. Eesti lippu nähes võttis seest härdaks küll. See oli nii võimas tunne. Nii palju rahvast ja siis väike Eesti. See oli korralik pisara koht, aga mul oli vaja joosta.
Ma nüüd täpselt ei mäleta, kas see oli 17.km või 18. km, aga kuskil seal üks kutt pidurdas minu ees järsult ja ma pidin ka pidurdama. Panin jala plärts vastu asfalti. Nagu keegi oleks tahtnud mulle kolmekümne siiliga massaaži teha. Suruda neid parema jala tuharasse, säärde ja reide. Võttis korralikult lonkama. Tegin 20nda peal väikese peatuse ja venitasin. Läks natukene paremaks ja jooksin edasi. Poolmaraton tuli 1:30,48ga. Kadunud polnud veel midagi, kuigi see valu, mis mu paremas jalas oli. See oli liiga hull. Üle 4 sammu pidin jala korraks nõtkeks laskma, sest lihtsalt muud moodi ei kannatanud joosta. Ma ütlen ausalt ära, kui ma oleks Tallinnas olnud, siis ma oleks maha tulnud. Peale seda väikest intsidenti kukkus tempo kohe 10 sek kilomeetri kohta. Meel oli mõru küll. Nii varases staadiumis selline asi. Ma muidugi kogu aeg kartsin seda, et pirnlihas võib hakata mäkra mängima. Mis seal ikka, püüan lõpuni ära tulla, siin ma küll ei katkesta. Kusjuures üllatavalt hea pulss oli mul kogu aeg ja enesetunne oli ka super. 3 h vorm oli kindlasti sees. Selles polnud kahtlust.
EESTI!
Juba ainuüksi selle lipu pärast tasub välismaratonil joosta.
Foto: Erakogu
Kuskil 24ndal kilomeetril olid uuesti meie vaprad eestlased. 🙂 Tuhat tänud Teile. Nii äge oli see. Viskasin oma geelivöö ära, tegin neile seal missivalimistel tuntud grimassivooru, andsin kiire ülevaate asjast ja jooksin edasi. Tegelikult oli mul väga valus, aga ma ei tahtnud nende nähes seisma jääda.
Täpselt selline meeleolu oli.
Foto: Erakogu
Jooksin natukene edasi ja hüppasin korra rajalt kõrvale ja venitasin uuesti. Läks jälle paremaks. Autode tagant välja tulles jalutas mulle vastu ülejäänud punt. Jäin seisma, ajasin nendega 15-20 sek juttu ja läksin edasi. Kusjuures see koht oli murdepunkt. Nüüd pole midagi muud, kui ainult lõpuni! Püsikiirusehoidja läks pulsi järgi peale, mugavustsoon 172 l/min. See andis tolleks hetkeks tempoks 4:20-4:30 min/km. Kiiremini joosta ei saanud, sest see tegi jalale rohkem valu. Hea mugavustsoon. Saab, mis saab. Nagunii enam see aasta kuskil jooksma ei pea. Peale 32 km hakkas rada õrnalt tõusma, see on selline ebamugav koht. Sa ei saa aru, et rajal on pikk tõus, aga Sa tunned seda. Teine asi, kuna see on selline murdepunkti koht, kus Su tempo nagunii natukene langeb, siis selle väikese tõusu tõttu langeb see veelgi. Äärmiselt ebamugav koht tõusu jaoks. 😀 Rahvas muutus järjest lärmakamaks. Mingi hetk oli küll tunne, et olge vait, ma tahan rahus joosta. Väga väsitav oli see lärm. Mis Sa ikka lärmad, ma ei hakka 34ndal kilomeetril järsku kiiremini jooksma.:D Ja noh, paganama valus oli jätkuvalt. Kuigi valu oli väga tuimaks läinud või ma lihtsalt ignoreerisin seda. Täpselt ei teagi. Korralik võitlus iseendaga.
Lõpp lähenes. Raja, minu ja ühe vägeva maratoni. Viimased 3 km on kirjeldamatud. See oli vägev emotsioon. Sinine vaip, vägev arhitektuur ja vesi kahel pool. See oli see teine hetk, kus ma oleks tahtnud poetada pisara. Aga ma ei saanud, sest oli vaja joosta. Viimased 200 m pidin jalad kõhu alt välja võtma, sest üks makaronisöödik tahtis võidu joosta. Peale finiši tahtsin ikka veel pisara poetada, sest emotsioon oli nii võimas. Ja mul polnud aega seal piserdada, sest seda teevad ainult memmekad ja teiseks ma pidin neiut otsima hakkama, sest ups, me unustasime kokku leppida, kus me kokku saame. Õnneks läks kõik hästi ja saime ilma suurema vaevata kokku. Tunne oli ikka veel uhke. Kõik see jama oli seda väärt. Lihtsalt see emotsioon. Lõpuks mulle jõudis kohale Valencia maratoni mastaapsus.
Mis Sul saab olla sellise võistluskeskuse vastu?
Foto: Erakogu
Või sellise medali?
Foto: Erakogu
Foto: Erakogu
Kui Sa tahad olla üliäge maraton, siis need kaks punkti peavad kindlalt olema täidetud: pudelist jootmine ja ideaaltrajektoor. Muidugi neid asju on veel, aga need kaks. Ma ei tea, kuidas teiste oli, aga minu kell käis täpselt ühte jalga kilomeetripostidega. Garmin muidugi näitas mul muidugi ligi 350 m lisa. Aga 150 m tuli kohe alguses, sest ma ei pannud kella tööla stardijoonel, vaid seal, kust ma startisin ja ülejäänud tuli raja pealt, sest 2 korda käisin rajal kõrval ennast venitamas. + muidugi mingid lisameetrid veel juurde, sest päris ideaali alati ei saanud. Mina soovitan kõigile Valencia maratoni. See on soodne. Mina maksin regamise eest 40 + 5 €. Selle eest sain kõige ägedama medali ever. Kaks kilekoti täit asju. Tõsiselt vajalike asju. Kahjuks ma ei teinud pilti. Üliägeda särgi sain ka. Ilm on seal alati hea. Rahvast on palju. Kui võrrelda Tallinnat ja Valenciat, siis Tallinn on Viinametsa valla kohaliku kultuurimaja korraldatud Jürjooks.
Ma tõsiselt soovitan kõigile Valenciat. Kiire rada, super korraldus, võimsad emotsioonid, ilus rada, hea ilm, soodne.. Kõik jutud. Võimas emotsioon. Kui Rakvere reklaamib ennast eriti võimsa jooksuna, siis.. Ma ei tea. Mind ei liiguta tavaliselt sellised asjad. Võistlus on võistlus. Jooksed ära, muljetad ja lähed koju pesema. Kõik! Aga Valencia oli midagi ulmelist.
Numbritest ka.
Stardinumber 1210
Koht 1466 ( ei suutnud numbrist paremini joosta)
Vanuses 387
Aeg: 3:04:56
Pulsiga oli see naljakas lugu, et mu keskmine pulss oli 172. Ma teen trennis arendavaid jookse selle pulsiga. Tallinnas oli mul tunduvalt kõrgem pulss ja 10 km jooksudest ei hakka rääkimagi. Kokkuvõtvalt võiks öelda, et see oli mul hästi pikk arendav jooks.
Hetkel puhkan hooajast, ravin oma vigastust ja naudin trennivaba kahte nädalat. Sellest nädalast peaksin plaani järgi uuesti vaikselt jooksma hakkama. 🙂
Foto: Erakogu
Ei suutnud oma eesmärki täita, aga kuulge, ma olen väga rahul. 🙂
Tema on mu teine pool, minu toetustiim, minu tugi, minu fotograaf ja minu suurim fänn. Aitäh Sulle!
Foto: Erakogu
Suured tänud ka Karre ja Martini toetustiimile ning Jolantale ja Mihklile. Oli vägev maraton! Aitüma!
Nüüd olen kaks nädalat puhanud, selle aasta esimese jõulupeo maha pidanud ning tuleb uuesti jooksma hakata.
Tiidu blogi 