Åsane Løpskarusell

Kõik, kellele meeldib talvel jooksuvõistlustel osaleda (loe: külma, lume ja libedaga) tõstavad nüüd käe püsti ja jalutavad toast välja. Teised võivad soojas toas postitust edasi lugeda. Need, kes väljas on, loevad pärast edasi. 

Mulle meeldib talvel joosta, aga mitte võistelda.

Otsustasin enne Valenciat Bergenis ühe 10 km jooksust osa võtta. Otsisin sobiva võistluse välja. 10.novembril Åsane Løpskarusell. Mingi kohaliku jooksusarja etapp. Regasin end ära ja tuli teade, et olen registreerunud ennast 5km jooksule. Mh, tahtsin 10 ju joosta. Käisin uuesti käidud tee läbi, ainult 5k saigi end registreerida .  Nojah, jooksen siis 5. 

Võistlus oli neljapäeval kell 19. Erilist ettevalmistust selleks ei teinud .  Lihtsalt lahtijooks. Aga terve nädal oli mind kummitanud väga hull väsimus ja müstliselt kehvad taastumise näitajad kellal. Teisipäevase trenni tegin ära. Kolmapäeval läksin peale tööd magama, ärkasin, sõin ja jälle magama. 

Võistluspäev

Lõpetasin tööpäeva 2 h varem, läksin elamisse, sõin, puhkasin ja oligi aeg sõita tasuta IKEA bussiga võistluspaika. Nimelt oli võistluskeskus kohaliku IKEA parklas. Suur võit, sain bussiga starti ja sealt tagasi. Registruuris võttis mind vastu kena tõmmu mees oma laia naeratusega. Rääkis kõik ilusasti ära. Rajal saan valida, kas jooksen 5 või 10 km. Muidug 10. 5 km pärast ma ei hakka sellise tuule ja külmaga toast ka välja tulema. 

Tegin 2km sooja, natukene vibutasin jalgu, käsi ja aeg juba nii kaugel, et inimesed asusid stardijoonele. Valisin eestlasele kombekohaselt ilma suurema rüseluseta koha kuskil stardirivi keskel.

Start! 

Minu ümber oli järsku väga palju lapsi ja pühapäevajooksjaid. Korraks jäin mõtlema, et ega ma lastejooksu stardis pole. Otsisin silmadega lastejooksudelt tuttavat mõmmit, Teda polnud. Üks äärekivi oli ainult. Keegi komistas sinna otsa, kukkus. Sealt pundist oli vaja ära saada.

Alustasin enda kohta väga rahulikult. 4:03 ja 4:01 tempo. Väikese järve äärde jõudes sai vabamalt joosta ja 3 km tuli juba 3:54ga. See oli see kilomeeter, kus mul hakkas enam-vähem soe. Mingi hetk tuli koht, kus sai valida, kas otse või 10k. Valisin viimase. Järsku polnud enam minu ees kedagi. ainult seljataha jäi üks meesterahvas ja hingeldav noor poiss, kes püüdis kõigest väest tempot hoida. 4 km tuli ajaga 4:06, sest mul polnud vahepeal õrna aimu ka, kas ma üldse jooksen õige raja peal või m itte. Paar korda ootasin tagumisi järgi, et kindel olla, kas olen õige raja peal, sest ees ma ei näinud kedagi. Ja teine põhjus oli see, et väga libe lõik jäi selle kilomeetri sisse. Oma NB 1500v2 polnud seal midagi teha. Mäest üles pidi ka jooksma. Mäest alla jooksmine oli juba kõvasti parem ja kilomeeter tuli 3:36ga. See osaliselt ka sellest, et hakkasin enda ees üht jooksjat nägema, olin tõusul siiski nii head tööd teinud ja hakkasin Teda püüdma. Tagasipöördel minu ees olev mees sai aru, et ma olen liiga lähedal ja hakkas korralik tagaajamine pihta. Tagasipöördel lugesin mitmes ma olen. 6ndal kohal jooksin. Pagan, oleks seda teadnud. Uuesti tõusu võttes sain Talle suhteliselt lähedale, aga jäise osa peal lipsas eest, vahe jäi ika selline 3-4 sek, mis jäi ka lõpuni püsima. Tõusuga kilomeeter oli 4:12, teised 3:45-3:50. Lõpus vist jäigi 2 sek meid lahutama. Rääkisin kaasvõistlejaga paar sõna ka. Tänasin Teda hea võistluse eest. Kutt ütles, et pidi minu pärast kõvasti pingutama. Tänasime veel teineteist ja läksin uurima mitmenda koha ma lõpuks siis sain. 

Koht 6.

Omas vanuses 2.koht.

Aeg: 39:23


Jäin jooksuga igati rahule. Pulss oli 178. Enesetunne oli kogu aeg hea. Pressimist polnud, tunne oli alati hea.

Laupäeval tegin rahulikud 8 km ja pühapäeval 15. Pühapäeval ärkasin imeliku tundega. Käisin jooksmas ära ja oi jopt, siis hakkas pihta. Oi oi, kui halb mul hakkas. Terve nädala vindunud gripp, mille poolakas meile lahkelt töö juurde vedas, lõi lõpuks välja. Tõmbasin Coldrexi sisse, 3 h pärast tõmbasin teise veel otsa ja magama. Öösel ärkasin üles, sest arvsin, et upun kohe ära. Ma polr voodi alla julgend vaadata, aga ma arvan, et see odav parkett on üles tursunud minu higist. Lihtsalt nii hullult higistasin. Hommikuö ärkasin ja kõik oli hea. Teisipäeval ärgates tundsin, kuidas terve maailm kõigub. Ilmselt need 2 Coldrexi tõmbasid vererõhu alla. Maailm kõikus ja liikus aegluubis. Kõik viibis 1 sek hilinemisega. Pidin kõvasti silmi pilgutama, et aegluubis kaadrid varem kohale jõuaks. Õhtul jooksma ei läinud, puhkasin. Süda kloppis terve õhtu. Täna, kolmapäeval, on Eestisse tuleku päev. Magasin kaua ja tundsin, et täna ka pole, veel pole, see päev, kui ma trenni end vean. Süda klopib samamoodi edasi. 

Aga Valencia. Ma nüüd ei teagi. 3 h jooksen ära. Selle allesjäänud vormiga. Vaatab üldse ,  mis saab. Hetkel istun Bereni lennujaamas ja ootan lendu Riiga, et koju saaks. Meie lend lükati 12 h edasi. Kella 13 asemel väljub lend alles kell 1 öösel. See jant ka ei tee Valenciaks asja paremaks. Väss koguneb ja koguneb. Eks näha ole. Alla 3 ikka jookseb ära, sellepärast ma ei põe. Nii palju/vähe ikka jalas on. 

Aga olgu. Järgmine postitus juba peale Valenciat .  🙂

Olge toredad.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s