ProRunneri treeninglaager Monte Gordo vol1

Kuna minul on kombeks hakata väsimusest torisema, siis leppisin juba hommikul endaga kokku, et torisen hommikul kõik oma torisemised ära ja õhtuks ei jäta midagi. Mõeldud/tehtud.

Sõin, torisesesin ja viisin asju autosse ja… Juba Tallinn. Kui oled tulnud Bergenist autoga Tartusse (1200km laias laastus), siis Tartust Tallinna on nagu voodist külmakapi juurde kõndimine.

Tallinna lennujaam on ilus. Käisin WCs ka, nii nagu me kõik käime. WCs meenus mulle härra Meri pressikonverents 1997 aastal, kui Ta just oli tulnud Jaapani visiidilt. Härra Meri astus lennukist välja, tuiskas otsejoones peldikusse, et anda seal pressikonverents. Miks mul see meenus? Sest selle ajaga võrreldes on Tallinna Lennujaamas väga palju muutunud. Armsaks, ilusaks ja koduseks. 🙂
Äripäeva artikkel ka sellest sündmusest.
http://www.aripaev.ee/uudised/1997/03/31/tallinna-lennujaam-saab-endale-eurokaimlalennujaam-remondib-tualettruume

Noni. Hakkab pihta, boarding pidi 15 min tagasi algama. Oujee. Just hakkas.

 

Teraslind on kuidagi väke. Lendan nagu Lux-Express bussiga, aga siin on jalaruumi rohkem. LOT-Polish. Meie rahvuslik lennufirma. Ma tean, et see päris nii pole, aga ikkagi. Naljakas mõelda. Estonian Air kõlas kuidagi paremini, aga mis seal ikka.

Opsti! Sidruniga teed pakutakse. Juba hakkab meeldima.

Praegu oleme kuskil Lätimaa kohal. Rigas rajonas või mingi kohaliku iela kohal.

Sihtpunkt on Viin. Mitte mingi Ossinovski viin, vaid ikka päris Viin.

Nordica pardal saad osta ID-kaardi lugeja + ID-kaardi ainut 21 € eest. Kodakondsus- ja Migratsiooniametis on see dokument kõvasti kallim.


Austrias lambaid väga palju pole. Siin on ainult veised. Vasaku mäe veised, parema mäe veised, üles mäe veised või ala mäe veised. See oleneb, kui pikad on nende esi-, taga-, parempoolsed- või vasakpoolsed jalad.

Lissaboni kohal lennates tundub nagu nad kasvataksid vett. Suured sinised põllud. Ma ei tea, mida nad seal kasvatavad. Äkki riisi? 😀 Vaevalt. Ilmselt siiski vett.

Lennukist maha, kohvrid saime väga kiirelt kätte. Sõitsime metrooga paar peatust  ja pidimegi juba maa alt välja tulema. Soe oli, paganama soe.

Naised ostavad piletit. Hull jagelemine käib. Ma ei saa aru, kas kohalikud hakkasid käsitsi pileteid joonistama või mille see asi on. Ma igaks juhuks ligi ei läinud, sest seal oli võõras naine, oma naine ja kohalik naine. See ei tõota head. Lõpuks piletid käes ja võime uhke tundega Monte Gordo poole sõitma hakata. Enne pidime muidugi kohaliku käest küsima, kust kohast meie buss läheb.

Portugali keel on väga lihtne. Sa pead oskama vene keelt ja hispaania keelt ning siis soga midagi kokku.
Meil oli ümberistumisega buss. Buss sõitis mingisse linna, seal teatai, et number 1 buss läheb sinna, number 2 sinna ja number 3 hoopis teise kohta. Meil jäi ainult kõlama lause algus: “Numero u”. Mis asi see on? Mingi täht, number? Ise kõva häälega itsitasime ja kommenteerisime. Kohalik kõndis meist mööda, ainult naeratas ja raputas pead – turistid.

Kirjutamise feil. “Pagan, jäin just Lennart Meri nalju lugema ja keetsin pasta üle. Oeh. Olgu, söön oma lögast pastat ja kirjutan edasi.”
Lennart Meri ja Juhan Parts läksid matustele, aga lilled jäid maha. Lennart Juhanile:
“Kuule, mine käi ruttu linnas ja too lilli!”
Juhan on siis umbes 10 minuti pärast tagasi ja ütleb:
“Kuule, Lennart, ma lilli ei saanud aga ma tõin tordi!”

Lõpuks jõudsime kohale. Viimane xx km (miks XX? Sest ma tõesti ei leidnud seda kohta kaardi pealt üles, kus me busse vahetasime. Googel väidab, et sellist kohta pole olemas) oli kohaliku GoBus’ga. Endine kohalik rallikuulsus bussijuhiks. Ma ei julgeks autoga niiviisi sõita. Hea, et teised magasid ja seda ei näinud.

Hommikul olin suhteliselt kapsas ega suurt midagi aru ei saanud. Hommikusöögil tulid mul kõik asjad kolme kaupa. Vorst, juust, sai, munad… Kõik! Sõin ennast kohe jämedaks ära.

Peale hommikusööki läksime linnakesega (loe: külaga) tutvuma. Ühesõnaga otsejoones randa ookeani vahtima. Seal tutvusime kohalike mereandidega. Kogusime need kokku ja tegime pilti.


Esimene trenn laagris. Viljar viis meid kohalike radadega tutvuma. Oi-oi-oi. See oli normaalne surm. Jube palav oli ja tuult üldse polnud + jõhker väss. Ega sealt midagi head loota polnud. Ma lõpuks tegin väikeseid kõnnipause, poseerisin ja tegin ise pilte.Jooksin oma armsaga koos. 🙂 Võtsin väga chillilt. Garmin näitas taastumiseks üle 20 h. Ühesõnaga, tsau poisid, ma tulen alles homme uuesti trenni.
10 km 6:29min/km ja pulss 142. 

Käisime pärast jooksu ookeaniga tutvust tegemas. Ma sain kohe ookeaniga tuttavaks. Seisin põlvest saati vees ja vahtisin suu ammuli laineid. Sõna otseses mõttes suu ammuli. Kuniks üks suurem laine mööda mu kõhtu üles ronis ja mu avali oleva suu kohaliku Vytautasega täitis. Ptüi… Soolane, pagan!

 

Õhtune jooks oli palju parem. Enesetunde ja ka tempo poolest. Jooksime 7 km alla ja peale seda 80 m rütmijooksud.
7 km 5:40min/km ja pulss 145

80m rütmijooksud kruusa peal. Panin nii nagu torudest tuli. Kõik jooksin puhtaks. Mitte nii puhtaks, et sisikonna oleks tee peale lasknud. Aga nii puhtaks, et püüdsin Viljariga võidu joosta. Mkmm. Ei suutnud. Mul jäi esimesel 10m kiirusest puudu. Viljar pani kohe nagu püssikuul minema ja see vahe, mis Ta esimese 10 m saavutas, see enam-vähem ka jäi. Pöid pole ka nii tugev, et suudaks kruusal normaalselt lendu minna.
80 m rütmijooksud läbisin keskmise tempoga 2:50-3:05. Kiiremad otsad püüdsingi treeneriga võidu joosta, aga ei.

Pühapäev.

Mul on alati nii, et peale pikka reisi on esimene trenn korralik surm. Miski ei klapi, aga järgmine päev olen nagu uuesti sündinud. Nii läks ka seekord.

Käisin Karrega jooksmas. Lükkasime tempo 5:05min/km ja läks. Päris karm tuul oli, aga kui läksid metsa kruusa peale jooksma, siis tahtis kuumus ära tappa. Ühe tiiru tegime metsas, enam seda viga ei teinud. Pulss hüppas kohe 160 peale. Asfalt ja tuul olid ka head. Üldiselt pulss veel veel kõrge, aga enesetunne oli hea.

Peale jooksu sai läksime päevitama, sõime, puhkasime ja sõime veel, sest õhtust trenni polnud.

 

 

Esmaspäev

Esmaspäeval oli hommikuseks trenniks 8km + jooksuharjutused + “9-10 sek” mäkkejooksud + lõdvestusjooks.
8.32 km 5:14min/km ja pulss 145.
Pulss juba hakkab looma, ilmselt hakkan väsimusest võitu saama.

Eelnev info, 9-10 sek mäkkejooksud, osutus vääraks. Alguses ei saanud midagi aru. Viljar muudkui vedas oma toikaid raja peale. Ma juba olin valmis salaja minema jooksma või need toikad tagasi metsa loopima. Ausalt kah, päike viimasegi mõistuse ära võtnud. Lõpuks sai kunstnik oma tööga valmis ja seletas meilegi – esimene vahe mõõdukas tempo, teine vahe kiire ja kolmas rahulikult ning tagasi ka rahulikult.
Ma ei tea, kui pikad need vahed seal olid, aga kui tempodest rääkida, siis kiirete lõikude keskmised tempod jäid sinna 2:17-2:23min/km. Minek oli nii hea. Jalg oli särtsu ja väge täis.Midagi sellist pole ammu tundnud. Lasin järjekordselt kõik raja peale, mis sees oli. Õnneks köha polnud, muidu oleks tõesti saanud kajakad mu sisikonnaga maiustada. 😀 Võib-olla andis väge juurde see, et sama raja peal tegid ka Treeningparter omad trenni. Täitsa mõnus oli. Hetkel ongi seis selline seis, kus kiired trennid on väga head, aga üle 10km ei jõua rahulike jookse teha. Peale mäkkejookse tegime Treeningpartneriga ühise pildi ka. 🙂 Sain kuulsustega ühele pildile.

Nagu öeldaks: “Tähtis pole osavõtt, vaid võit või võidust osa saamine.”

Pärast pildistamist tegime 1 km taastavat jooksu peale. Otse randa, otse ookeanisse. Parim tunne üldse maailmas. Kiirelt ujumas ära, pessu ja rentisime endale pooleks päevaks rattad, et sõita teise linna, mis asus 3 km kaugusel. Jala lihtsalt ei viitsi.

Linna nimeks oli Vila Real de Santo Antonio. Väga mõnus linn. Seal elasid juba päris inimesed, mitte turistid. Hästi ilus linn. Linnas elab 19 000 inimest ja on 310 km2. Muideks 1755 aastal pühkis tsunami linna lihtsalt minema.

 

 

Õhtune läksime tegime taastava 8 km. Rahulikult “löntisime” 5:32min/km tempos, pulss oli hämmastavad 144 löök. Peaks olema sellist tüüpi jooksu puhul minul 138, aga noh, mis seal enam. Enesetunne oli hea, jalad olid head ja väsimust polnud. See oli põhiline. Peale jooksu tegime hotelli katusel ÜKEt. Elu on ilus ja elu on seiklus.

Teisipäev

Hommikusöögist rääkima ei hakka. See oli alati hea.

Trenni poolest oli teisipäev lõigutrenni päev. Kuskilt oli meelde jäänud, et 2km+1+500m. Jällegi pidin tõdema, et päris nii see polnud.

Kurvalt ootamas

Viljar pidi kella 10ks hotelli juures olema, ei tulnud õigeks ajaks. Kuna meil oli kokku lepitud, kust kohast stardime ja ma olin kõige kehvema närviga, siis läksin soojendusjooksu üksi tegema. Panin teistest varem minema. Minut või paar hiljem tulid teised ka Viljariga järgi. Soojenduse tempo valisin väga aeglase, sest tuul oli tugev ja natukene palav oli ka.

3 km joostud, tegime jooksuharjutused ja saime oma plaani ja tempo teada. 3km+2km+1km. Vahele kuni 1km rahuliku jooksu. Oota, mis asja? 3km lõik? Olgu, see polnud veel kõige hullem, sest see 3km oli allatuult, aga 2 km lõigu pidime vastutuult jooksma. Einoh, mis seal ikka. Õnneks tempod polnud väga hullud ja  treener ütles ka, et kui 2km lõiku päris selle ajaga ei tule ka, siis pole vigu. Viljar oli kõigile omad tempod välja mõelnud. Just eesseisvat poolmaratoni silmas pidades.

3km. Väga lihtne oli seda joosta. Mõnus, tempo polnud tappev. Tulime isegi kiiremini, kui plaanitud, sest tuul paitas nii mõnusalt selga ja tegi sammu kergeks.
3 km ja tempo 4:05min/km

2km. Vastutuul, 2km vastutuules. Plaan oli Karret tuules hoida, sest Tema soov oli Lissabonis aega joosta. Jama oli ainult selles, et ma olen kiitsakas ja mina ei tekita nii head varju, kui oleks vaja, samm oli selle eest hea ja Viljari samm on liiga pikk. Selle lõigu jooksime natuke aeglasemalt, kui plaanitud. Pole vigu, sest see oli vastutuules ka.
2km ja tempo 4:08min/km

1km. Viimane oli kõige lihtsam joosta. 1km allatuult. See läks nagu lennates. Oleks võinud veel vajutada, aga polnud vajadust. Plaan on selleks, et seda täita. 🙂
1km ja tempo 3:42min/km.

Istusime pingile maha, ootasime teised järgi, lasime pulsid alla ja tegime natukene pikema lõdvestusjooksu, kui plaanisime, sest meil oli vaja minu joogipudel ja Karre pusa ära tuua.

Teine trenn oli taastav 6 km.
6km 5:40min/km ja pulss 132.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s