Nüüd on aeg seal mail, kus Te, mu kallid lugejad, olete valmis lugema minu võistluspostitust. Miks ma nii hilja sellest kirjutan, 2 nädalat on juba möödas, mul lihtsalt pole tuhinat peale tulnud. Just praegu ärkasin, kell on peaaegu 9 õhtul. Esmaspäev ongi tavaliselt selline. Tulen töölt, söön, teen uue söögi, magan, söön uuesti ja hakkan asjalikuks ning lähen varsti uuesti tuttu. Hea lihtne elu. 😀
Proloog:
Oma eelnevate päevade tegevust saab lugeda siit samast blogist.
Hommik: Hommikusöök oli minu jaoks natukene ebatavaline. Ostsime eelmine päev piima, banaani ja mingeid helbeid. Puder jäi ära, sest lihtsalt ei viitsinud jännata ja sel maal nad pole väga pudru sõbrad ka. Vähemalt selles väikeses poes, meie elamise läheda, putru polnud. Mul erilisi plaane ka polnud selleks jooksuks. Lihtsalt pika jooksuna võtta, kui juba siin olen, siis jookseks ka. Äkki näeb linna vähemalt. Plaan oli Karrele tempot teha. Eks juba eos saime aru, et raskeks läheb kogu see jooks, sest palav oli. Söödud, ajasime oma pundi tänava peale, tegime ühispildi ja hakkasime metroo poole liikuma.
Skeem oli lühidalt öeldes selline: sõida mingi asjaga ühte neljast rongipeatusesse. Sealt erirongiga stardipaiga lähedale. Ühesõnaga hull jant.
Õiges peatuses tuli maha tulla ja sealt veel palverännak stardipaika. Normaalne supijärjekord oli seal. Stardi lähedale jõudes taipasime, et ainus võimalus häid kohti saada on:
a) olla rikkur ja lunastada VIP-pääse
b) olla rikkur ja sponsoreerida seda jooksu
c) tulla 2 h varem juba kohale
Sest stardigruppe polnud. Kes ees, see mees. Kellel raha ja feimi, see sai lihtsurelikest ettepoole. Täpselt nii see asi toimis. Ahjaa, eliit startis üldse kuskilt teisest kohast.
Läksime võimalikult ette, ajasime juttu, tegime nalja, lollusi, lõbustasime inimesi. Ahjaa, Jolantat nägime kaa! 🙂 Tema nägi meid. Hästi äge. Mingi hetk oli juba see tunne, et ei viitsigi enam oodata. Palav hakkas ka Aga siis… Minek, Janek, panek!
Start!
Suhteliselt hästi saime minema isegi. Suur sild, lai tee. Esimesed 2 km olid jaburad tegelikult ikka. Ega need VIPid ja feimi inimesed ju pole just väga kiired. Suurem osa mitte. Start anti ära, joosti 20 m ja siis hakati kaameratele lehvitama, jäädi grupiviisiliselt seisma ja selfie’t tegema. Korralik simman ikka. Esimese kilomeeteri läbisin 5:17ga. Plaanitud 4:10-4:15 jäi üle minuti kaugusele. Teisel kilomeetril, olime ikka veel silla peal, saime vabamasse vette, aga tohutu energiakuluga, aeg 4:17. Umbes seal saime Karrega ka kokku. Nägin Teda kogu aja, aga siis saime ka paar sõna vahetada ja mis kõlama jäi? Oli see, et täna ei tule midagi. Eks seda oli arvata ka. Neljas kilomeeter oli valdavalt allamäge ja kilomeetri aeg oli 3:57. Seal libisesin Karrel eest ära ka. Lasin pikad koivad tööle ja tulin hirmsa hooga mäest alla. Kuuendal kilomeetril otsustasin Karret järgi oodata. Mõtlesin uurida, kuidas Tal on ja mis plaanid täpsemalt on? Niisama lonkida oli suht mõttetu, seisma ka ei tahtnud jääda, käisin hoopis vetsus ära. Otsest häda polnud, aga niisama. Eestlane tühja ei passi, eestlane tegutseb. Sinna läks mul umbes 30 sek. Vetsust välja tulles hakkasin kohe ette poole vaatama, et äkki näen kaaskannatajat. Ilmselt selle ajaga peaks juba minust mööda olema. Võtan vaikselt järgi. Umbes 1,5 km pärast sain Karre kätte. Uurisin jälle elu. Sealt tuli ainult, et mine, siit ei tule tõesti midagi. Selge. Lükkasin kruiiskontrolli 175 pulsilöögi peale, mis andis keskmiseks tempoks 4:10min/km. See pulss on minu jaoks mugavustsoon. Ei ole kiire, ei ole ka aeglane. Mõnus on joosta. 🙂 Ja kuna hullult palav on ka, siis see tempo+pulss ei tee minuga suurt midagi.
Läksin omas tempos, inimesed tulid selg ees vastu, ise olin omades mõtetes ja järsku tuleb kuskilt mingi kohalik Nuno või Felippe, vahet pole. Opsti, mõnus koos joosta. Me siis ähkisime ja puhkisime seal koos. Vahepeal palju ei toimunud. Oli inimesi katkestanud, üks kukkus kokku (10nda kilomeetri peal), joogipunktid ja palju rahvast. Pudelist jootmine, see on ikka ülim asi.
Kuskil 17 km vaatasin, et ma ei taha enam Felippega koos joosta, aitab kah. Hakkasin Teda õrritama. Jooksin Tema seljataga, kõrval, ees. Ei jäänud sammugi maha. Mingi hetk vaatasin, et aitab kah, muidu ma ei tule 1:30ga lõpuni ära, lisasin natukene tempot ja läksin oma teed. Eks see andis ka jõudu, et hakkasin eestlasi nägema. Alustuseks Tiidrek, siis Luik, Juhkov jne.. Tagasipöördel nägin ka omi klubikaaslasi.
Ma ei tea, raskeks ei läinudki, aga palavaks läks küll. Finišis terendas mind aeg 1:29,24. Täpselt nii nagu ma enne starti ka ütlesin: “Üle 1:30 ma ei viitis seal rajal olla.”
Finiši lähedal teisi oodates oli vaatepilt ikka üsna õudne. Lihtsalt inimesed konkreetselt kukkusid peale finišijoont kokku. Kes viidi ratastoolis minema, kes talutati kahevale minema. Mul oli selline tunne, et seal kandis ongi see suht tavaline, sest laatsaret oli juba eos väga suur ja võimas üles pandud ja ratastoole oli finišis rohkem, kui 5.
Sain seal omajagu oodata. Kuna ma Viljarit ei märganud raja ääres, siis mõtlesin teised ära oodata ja siis koos otsima minna või äkki keegi teine nägi Viljarit. Ootasin Karre ära, Kristi, Marleni ja Margo. Eks meid hakati sealt juba vaikselt ära ajama, sest turva ei tahtnud, et me sinna tropi tekitaks. Hakkasime mööda koridori ära minema ja aedade vahelt märkasime Viljarit ja Kadiliisi. Rääkisime natukene juttu ja Kadiliis ütles, et minu silmarõõm ka lõpetas. 🙂 Jeii! ütles aja ka. 2:01:54. Küsis, et kas see on rekord? Mul oli.. Mmm, piinlik hetk, peaks vist olema? Siis kõrvalt Viljar jah, et see on Ta rekord, Ta eelmine rekord oli see ja see. Mul oli.. Nojah, nii hea mees ma siis olengi. 😀 Teised läksid ees ära, ma jäin ootama. Lõpuks mu tšempion tuligi. Ma olin ja siiani olen väga rahul Tema tulemusega.
Kokkuvõtteks võin seda öelda, et see oli esimene ja viimane kord, kui ma osalen Lissaboni poolmaratonil. Rada on ülilahe, nii mõnus ja sile. Hästi kiire. Rekordite püüdmiseks, unistuste täideviimiseks. Aga see stardigruppide asi. No pagan küll. Kui Sa telgiga eelmine öö sinna kohale ei lähe, siis eest startida on suhteliselt võimatu.
Mina jäin oma sooritusega rahule. Tegin rohkem tsirkust, kui jooksin. Väga mõnus pikk jooks oli koos 10 500 teise inimesega. Mõnus lõpp laagrile.
Tiidu blogi 