Nonii. Ma olen väga palju võistlusi võlgu. Minu suurima kevadise hea emotsiooni jooksu Bergeni Linnamaratoni 21.1 km ja palju muud. Nüüd on juba hilja midagi kirja panna, ei tulnud too hetk tuhinat peale. Mis teha? Midagi pole teha. Kui läinud, siis läinud. Ei taha midagi umbes ka kirja panna. Ooo, oli ilus ja äge, teate, jooksin ja siis oli mägi, mäes alla ja midagi oli veel, kuskil olid puud, kollane maja ja sealt keerasime paremale, aga vist ei keeranud ka, puud olid ees ja oligi finiši. Umbes selline see tekst tuleks.
Kuigi mul on see jooks suht eredalt meelest, sest ma jooksen nüüd peaaegu iga trenn Bergeni maratoni radu. Lihtsalt armusin ära. Nii lahe rada on. Ja siis ma jooksen, mõtlen, unistan (planeerin ja teostan – see on mingi ehituspoe reklaam) ja meenutan.
Hetkel on selline imelik tuhin sees, kust tahaks lihtsalt niisama midagi kirjutada. Eks ma siis kirjutan midagi. See tuhin tuleb ka sellest, et inimesed loevad mind isegi. Mis Teil viga on, targemat pole teha? Hämmastav on see, et minu jaoks täiseti võõras inimene tuleb ja küsib, et miks ma enam ei võistle, kas mul on vigastus, blogi Sa enam ei kirjuta? Ja samas teatab, et Ta teab üht veel, kes minu blogi loeb. Õde loeb, teine pool loeb ja mõned veel. Päris hämmastav.
Täna (18.07) tegin üle mitme nädala plaani järgi trenni. Kahe viimase nädala kilometraaž on alla 10km. Tänane jooks oli isegi üllatavalt kerge? Mõnus jooks isegi. Kartsin palju hullemat, olin valmis mitu korda surma saama ja endale liiva ka peale kühveldama ja niimoodi korduvalt. Seda polnud üldse tarvis. Jalad ja keha olid lita-löta, aga suuremas pildis väga soliidne trenn. Tegin 10 km, keskmine tempo 5:02 min/km ja pulss natukese kõrge 149.
Vaikselt täiendan seda ja mingi hetk avaldan selle üllitise.
30.juuli
Nii, nüüd on juba palju-palju aega mööda viimasest sissekandest.
Täna on pühapäev ehk pannkoogipäev. Tulin kohaliku aja järgi kell 8 üles, hakkasin vaikselt asjatama. Keegi liigub maru agaralt akna taga. Opsti, töökaaslane rattariietes. Tal oli plaani minna hästi rahulikule ja lühikesele rattaringile. “Aga ma tulen ka!” Sõin ruttu supi ära ja olingi juba ratta seljas. Pannkoogid jäid seekord tegemata. Sõitsime 2 h ja 20 min, pea 51 km. Hästi rahulik tempo ja tasane maa. Pulss oli mõnusad 126 l/min. Olen üldse seekord palju, palju rattaga sõitnud. Juulis kokku 133 km ratast ja umbes 137 km jooksu. Jooksma hakkasin alles poolest kuust ka. Päris hea tulemus. Eelmine pühapäev sõitsin ka umbes 50 km ja jooksin sinna otsa 13 km. Seekord nii ei tee. Võtsin ülejäänud päeva vabaks. Koristasin ja tegin süüa. Vaatasin ühe võistluse Bergenis välja. Tundub huvitav.
Söögi tegemine läks tsipa untsu. Tahtsin kodujuustu osta, aga ostsin ikka vales asja. Tundub mingi hapukoore taoline asi olevat. Aga noh, kui kodujuustu pole, siis teeme sama asja hapukoorega. Savi. Vaatab, mis saab. Ega ma ise ka ei tea. Äkki on hea, kohe hakkan maitsma. 🙂
Pannkoogid tegin ka ikka ära. Head pannkoogid said täna. Hästi kollased ehk väga palju muna sai sisse topitud.
Nüüd peaks veel ÜKE ka ära tegema ja olekski juuliga ühel poole. Maraton on progressis hetkel. Eks näha ole, mis saab ja kas üldse saab tulemust joosta. Mingisse vormi me timmime mu ära, aga ei tea, mis vorm see saab olema. Mina ei nukrutse, sest tegelikult see aasta polnud üldse plaani maratoni joosta. Kuidagi pole seda tunnet. Alal 3 h vast ikka tuleb ära, kui just midagi hullu ei juhtu.
Bergenis joostes on saanud minu vaieldamatult lemmikuks jooksurajaks Bergeni Linnamaratoni rajad. Algus (kuni 8 km) on muidugi väga raske, aga see rada on ikkagi nii mõnus. Head mälestused on ka. Alati mõtlen oma jooksule, kuidas ma siin jooksin, mida ma siin tundsin, kuidas mul olla oli? Mis ma järgmine kord teeksin, kuidas jookseksin? Mul on kindel plaan järgmine aasta ka joosta Bergenis poolmaratoni.
Järgmise kirjutiseni. 🙂
Mina lähen oma pläusti sööma.
Püüan tihedamini siia kirjutada.
Tiidu blogi 