10 + 42.2 = 291

2 pühapäeva. 2 võistlust, 2 rekordit. Üks suurem eneseületus kui teine.

Alustame esimesest ehk…

Jüri Jaansoni 2 silla jooks – 10 km.

Pärnuga on rumal lugu see, et Pärnu asub Tartust väga kaugel, aga hea lugu on see, et bussiga on sinna veel hullem sõita. Nii, et sain oma auto rahvast täis, seltsis ikka segasem. 50% ProRunnereid ja 50% TYSKi fitnessklubi tšikke. Kõik oli tasakaalus.

Pärnusse jõudsime ilma suuremate (väiksemaid ka polnud) probleemideta. Parkisin auto võimalikult lähedale võistluskeskusele, kuigi autos olid inimesed üsna skeptilised selles suhtes. Auto pargitud, kiirelt WCsse ja alles siis stardimaterjale välja võtma.

Soojendust tegin 2 km, aga korralikult. Peale soojendusjooksu nägin trennikaaslast Karret ja koos Temaga tegin palju-palju jooksuharjutusi ja kolm lahtijooksu. Nüüd ma olin valmis!

Pärnus mul mingeid suuri plaane polnud. Ainus plaan oli särk saada, mille saavad esimesed 100 jooksjat finišis. Selleks pidi 2016. aasta tulemuste põhjal jooksma alla 39 min. Tehtav. Jah, nii enesekindel olengi. Kuna Viljar ei andud mingeid juhtnööre ka, siis plaanisin lihtsalt ühe kerge jooksu teha. Mingi hea juhuse läbi olin saanud numbriks 91 . See andis mulle võimaluse startida teisest stardigrupist. Stardis sai räägitud klubikaaslastega plaanidest. Kaido ikka ässitas mind Temaga koos jooksma või hoopis Raineriga minema. Mina ikka puiklesin vastu, et tahan rahulikult esi100 hulka joosta. Pärnu on üks müstiline võistlus. Esi100 hulka joosta on päris keeruline. Ulme konkurents on. Muud plaani mul pole, ma tahan ainult särki saada. Jätke mind rahule. Jutustasime ja jutustasime ning varsti oligi see aeg käes, kui pidi tegusid tegema.

START!

Eelluure ütles, et esimesed 4 km on tuul vastu ja pärast on tuul tagant. Pärnus on väga oluline olla vähemalt teises stardigrupis (või kolmandas, aga siis pead ette trügima), sest silla peal läheb ruttu kitsaks. Õnneks ees pool seda probleemi pole ja saab üsna ruttu minema. Esimene kilomeeter nagu ikka 3:35min/km. See on tavaline. Vaatad ümbrust, otsid positsiooni ja naudid jooksu. Pulss on veel madal, keskmine 157. Teisel kilomeetril jäin liiga palju ringi vahtima ja oma positsiooni otsima. Keskmine tempo 3:43 min/km. Hakkasin vaatama ees pool olevaid jooksjaid, et keda võiks kinni püüda ja kellega võiks koos joosta. Võtsin sihiks Kaido kinni püüda. Ta oli tollel hetkel ühes grupis koos naiste liidritega. Kolm-neli kilomeetrit korjasin skalpe. Jalad olid head, enesetunne oli hea. Mõnus algus. Neljanda kilomeetri lõpus vaatasin, et naised vedasid gruppi ja mehed lonkisid seal taga. Kuna mul kerge jooks, siis mõtlesin, et teen ka mõned kilomeetrid tööd. Läksin ise gruppi vedama. Aga pagan, see andis mingi hea motivatsiooni laksu. Jalad muutusid väga kergeks ja üsna pea lõhkusin grupi ära. Minuga tuli kaasa ainult Liina Luik. Kõik oli hea ja ilus. Kella väga palju ei vaadanud. Oma ajast ma ei teadnud midagi, vaatasin ainult kella siis, kui kilomeeter sai täis.

Kulgesin seal oma tempos. Varsti oligi ainult 2 km lõpuni. Mõtlesin, et teen viimased kilomeetrid natukene tugevamalt. 9. km 3:37 min/km. Finišisirgele jõudes vaatasin kaare all olevat kella. Ooooo. Mul on võimalus rekord joosta. Lasin torud tühjaks, viimased 120 m läbisin 20 sekundiga, viimane kilomeeter oli keskmine tempo 3:26min/km.

Ja kui nüüd aus olla, siis uus 10 km rekord oli tõsiasi. Aeg 36:22. Väga lihtsa ja kerge jooksuga olin oma eelmist rekordit löönud 16 sekundiga. Ma olin väga rahul oma jooksuga.

Aeg: 36:22
Koht: 47

Väga kerge jooks oli, ilm oli super, jalad super. Kõik oli hea. See süstis kõvasti enesekindlust.

Enesekindlust oli vaja minu järgmiseks jooksuvõistluseks. Selleks oli SEB Tallinna maraton. Viimast aastat selle nime all. Pärnus tehtud lahtijooks oli kulgenud edukalt, kas maraton läheb sama edukalt.

Ma ootasin väga uuel rajal jooksmist, sest minu arvates edasi-tagasi Pirita teel joosta oli väga nüri. Ainult, meri, kajakad, tühjus ja haisev kallas. Lühidalt öeldes. Ja eelmise aasta muudatusega olid nad selle raja veel jubedamaks teinud. Emotsiooni poolest on majade vahel jooksmine kõvasti lihtsam. Tuule suhtes ka, sest kui peaks tulema tuuline ilm, siis majade vahel keerutades ikka on mingi selline punkt, kus tuul on tagant. Vana raja peal tuulega joostes oli tuul alati vastu. Vahet polnud, kas jooksid Pirita poole või tulid sealt poolt. Lihtsalt oli nii.

Laupäev. Ärkasin oma teise poolega rahulikult. Viskasime jooksuriided selga ja läksime võistluseelset soojendust tegema. See on selline tragikoomiline ettevõtmine, kus jooksed üksi rahulikult 3 km, siis jääd seisma, otsid mingi puu või posti, kus hakkad jalga vibutama ühele poole ja teisele poole. Teed mõned jooksuharjutused, mõned kiirendused ja jooksed 3 km koju tagasi. Teised inimesed on hommikul unised ja Sina seal maurad üksi. Õnneks ma sain oma neiuga koos koju joosta.

Sõime hommikust ja asusime teele, aga mitte Tallinnasse, vaid Võsule. Võsul olime paar tundi. Neiu pildistas pulma, mina tutvusin kohaliku parkimisplatsiga, poega, rannas oleva WCga ja metsas kukeseentega. Mul ei ole kunagi igav, alati leian tegevust. Samal ajal arutasin ka oma geelitüdrukuga kuhu Ta tulema peaks ja kuidas Ta minu geelid hommikul kätte saab. Varsti oligi aeg edasi liikuda, seekord suund Tallinna, otse maratoni võistluskeskusesse.

Õnneks oli 10 km jooks juba läbi, kui me Tallinnasse jõudsime. Sain rahulikult auto ära parkida ja numbrid välja võtta. Kaua ei viitsinud seal platsi peal molutada, sest kell oli juba palju. Seekord ööbisime neiu venna juures. Hea elukoht oli Tal. Bussijaama lähedal, ei pidanud väga kaugele sõitma, hommikul ka hea tulla. Sinna, sööma ja tuttu. Paar sõna juttu ka muidugi enne.

Pühapäev

Maratonihommik. Natukene närvilisem hommik kui muidu tavalised hommikud. Raske oli end sundida kell 0530 ärkama. Sain üles, pudrugi sain söödud. Seekord ei läinud pudru söömiseks 30 min, sain pudru enam-vähem enne seda söödud, kui see täiesti maha jahtus. Titanic ei sõitnudki külma pudru vastu, ei uppunud ära ja Jack jäi ka ellu. Kuna ma pole see aasta väga palju võistelnud, siis kogu hommikune toiming võttis aega. Järsku juba oligi minek. Pakkisime oma rändtsirkuse (jah, rändtsirkus, meil oli kaasas madrats, tekid, padi ja muu taoline. Tegelikult meil polnud neist asjadest midagi vaja) kokku ja asusime Vabaduse väljaku suunas teele. Parkisin oma auto jälle Rahvusraamatukogu lähedusse. Tuul ja vastikult niiske ning jahe oli. Prr… Üldse polnud jooksmise tuju.

36313430734_e9ee187c7b_oKiired klõpsud enne stardi. Nii lõbus ja tore.

36978346612_f37acc6c33_oLõbusad manatoonarid.
Foto: Erakogu

36752032780_720f724cd7_oViljar ennustab mu elukaaslase aega. Viimased näpunäited ja selgitused.
Foto: Erakogu

Soojendusjooksule läksin koos Hannoga. Hannolt sain tugeva motivatsioonisüsti. Ta oskab hästi rääkida, see on Tema töö. Ega pikalt polnudki aega molutada. Tuli veel paar korda WCs käia, natukene võimelda ja nägu (keha ka muidugi) stardikoridoride poole pöörata. Number 40 andis mulle koha esimeses stardigrupis. Seal oli palju tuttavaid ja klubikaaslasi. Markoga olime juba eelmine õhtu selgeks teinud, et me ilmselt moodustame ühe grupi ja peaksime liikuma enam-vähem samas tempos. Ma teadsin seda, et eeldatavasti peaks naise esimene jooksma samas tempos kui mina. Nii, leidsingi eeldatavad neiste liidrid üles – Olga ja Monika. Kõik peas valmis mõeldud. Tempod, geelid, plaanid, A,B,C. Kõik. Mul oli seekord isegi käe peale kirjutatud, mis joogipunktis ma geeli võtan.

Start!

Minek! Panek! Janek!

Sain esimesest kilomeetrist saati joosta meeldivas grupis. Natukene kiirem, kui ma tahtsin, aga asi seegi. Kestan seni, kui kestan. Mul oli plaan liikuda 4:05 min/km, mis annaks lõpuajaks 2h ja 52 min. Sellest tempost kiiremini ei tahtnud joosta, sest ei tea, kuidas kestan. Teine asi, mida jälgida, on pulss. Hanno rääkis soojendusjooksul, kuidas Ta paneb endale pulsitsoonid paika. 10 km peal võiks olla see pulss, 20 peal nii palju jne. Üle selle ei tohi minna, kui läheb, siis tuleb hoogu maha võtta. Mina arvasin, et 175 on see pulss, mis peaks olema hea. See on selline võistluste mugavustsoon. Selle pulsini ma ei tohiks jõuda enne 30 km. Korraks võib, aga mitte pidevalt. Märkamatult olingi juba jõudnud 10 km peale. Oota, oota, kuidas ma siia juba sattusin? Aega kulus selleks 40 min ja 11 sek.  Ehk 39 sek (ametlik ajavõtt) kiiremini, kui oleks pidanud seal olema. Kella järgi 14 sek. Koht 48. Esimese 10 kilomeetriga palju ei juhtunud. Ühe geeli sõin 9.5 km punktis ära. Olen tähele pannud seda, et olen hakanud joogipunktides kiiremini tegutsema. Päris tihti leidsin ennast peale joogipunkti grupi eesotsast. Muidu lonkisin grupi sabas või kuskil keskel.

Esimene 10 joostud, kõik oli hea. Veel. 😀 Ma nüüd ei mäleta täpselt, kas see intsident oli enne 10 km või peale 10 km, aga kahe naise vahel läks meie grupis ütlemiseks. Mina ütlen selle kohta vaid nii, et reeglid on reeglid. Ei tohi lasta sellist asja sisse, et ükskõik, mis hinnaga, aga peab võitma! See on alatu ja vastik. Õnneks sport võitis! 🙂 Peale esimest 10 km ma hakkan oma peas mängima ennustusmängu “Kes jääb esimesena grupist maha?”. See on huvitav mäng, mida maratoni ajal mängida, sest Sa jooksed 42.2 km ja mingi hetk muutub jooksmine üsna tüütuks. Minu  puhul see tüütu hetk ongi 10 ja 25 km vahel, sest tavaliselt siis ei juhtu mitte midagi. Suhteliselt tühi rühkimine. Enesetunne on hea, jalad on head, kõik on hea.
Hea oli näha tuttavaid nägusid raja peal. Elukaaslase vend tegi pilte, suured tänud Sulle! Viljar ja Silver olid ka raja peal.

36313391754_6bd0091fbc_oFoto: Erakogu

Aga.. Kõik muutus 18 km alguses (ma arvan, et see oli umbes seal). Minule ja ilmselt ka paljudele teistele tuli suureks üllatuseks joosta päris kehvas seisus kruusateel. Korraldajad olid püüdnud seda rajalõiku paremaks teha, aga kahjuks vihm oli ikkagi palju pahandust teinud. Mõnes mõttes oli see lõik hea, sest see tekitas palju elevust meie grupis. Inimesed muutusid närvilisemaks. Töllerdasid seal ees. Mul viskas üle ja püüdsin grupi etteotsa liikuda. Meid oli sel hetkel koos umbes 15 jalapaari. Kilomeeter seda kruusa joostud, oli tekkimas kaks gruppi ja mina nende vahel pendeldamas. Mõtted peas, kas lähen Olga grupiga kaasa või jään suuremasse gruppi. Risk oli see, et äkki suurem grupp püüab meid ikkagi tuulisemal rajaosal kinni. Eelinfo oli rääkinud, et Stroomi rannas peaks olema vastutuul paar kilomeetrit. Mis teha, mis teha? Korra pilk taha. Hmmm, see grupp oli natukene liiga palju maha jäänud. Selge, tuleb teha 2-3 kiiremat sammu ja ennast ilusasti naiste liidri selja taha võtta. Meid oli veel umbes 4 jalapaari. 21.1 km jooksin ajaga 01:24:46 ehk 1 min ja 20 sek oma plaanitavast tempost kiiremini. Koht: 42. Hmm, millal ma otsa saan, millal ma suren, millal tuleb haamer, millal tuleb rong tagant ja võtab mu oma viimaseks vaguniks? Head küsimused, millele polnud väga kaua aega mõelda, sest kuskil pidi olema Grete – minu geelitüdruk. Väga hea abiline, super! Tänud Sulle! Geelid käes ja võis edasi põrutada. Hakkasin mõtlema, kui kaua ma vastu pean, sest tempo polnud palju muutunud. Liikusime ikka veel 4:02 min/km.

21.1 km ja 30 km vahelise maa olime jooksnud isegi alla 4:00 (3:57min/km). 30 kilomeetri peal olin 36. Aeg 1:59:51. Ehk 2 min ja 39 sek kiiremini kui minu plaan. Ehk tegelikult ma jooksin 2:50:xx lõpuaja poole. Seda ma too hetk veel ei teadnud. Ei vaadanud väga oma kella. Ainult pulssi ja kilomeetriaegu iga kilomeetri tagant. Eeldasin, et liigun heas tempos ja rekord peaks tulema, aga mis ajaga. Seda veel ei teadnud. Ma juba hirmuga mõtlesin, mis nüüd saab? Hetkel veel ei midagi. Ega suurt midagi enam teha polnud, nüüd tuleb lihtsalt lõpuni joosta. Väga raske veel polnud, aga tundsin, et varsti-varsti hakkab raske. Häirivaks hakkas muutuma see, et rajamärgistus oli suts kehv. Paljudel kordadel ei saanud aru, kuhu rada keerab, kas peaksin ideaaltrajektori hoidmiseks hoidma paremale, vasakule või hoopis keskele? Raske oli aru saada. Õnneks olin veel koos naiste liidriga, Teda saatis rattur, kes näitas, kuhu jooksma peab. Seegi hea. Mulle meeldis uus rada, jõudsin sellele korduvalt mõelda. Ka tavalised inimesed said jooksupeost osa. Inimesed hõikasid akendel, tädid kommenteerisid kõva häälega. Mitte halbu asju, vaid ikka häid. See on mõnus emotsioon. Mitmel korral arutleti selle üle, kas see on esimene naine. Pidin neile mitmel korral kinnitama, et jah, see on esimene naine, kellega koos jooksen. Mõnes mõttes hea, mõnes halb. Mind ei ergutanud keegi. 😀 Koplis joostes oli ka see hea asi, et oli päris mitu edasi-tagasi lõiku, kus sai kaasa elada liidritele. Sai nii mõnelegi oma head sõnad edasi antud. Kuigi endal hakkas surm silme ette jõudma.

Kogu jooksu kõige raskem hetk oli 36 km. Seal tundsin, et nüüd läheb raskeks, nüüd saab kohe varsti kõik läbi. See oli see punkt, mis oli vaja üle elada. Joogipunktis tõmbasin vee kurku, samm läks sassi, hingamine oli paigast ära jne. Kuidagi taarusin seal 3 või 4 sammu ja … Minek! Pole aega lolli mängida. Eestlane ei mängi klouni, eestlane on tegus. Viimane geel hakkas littima ja nüüd vaja ainult üks jalg teise ette. Vaatasin kella, arvutasin, vaatasin uuesti kella. No pagan. 2:52 peaks kindlalt ära tulema. Pole probleemi. 40 km punkti läbisin 2:40:48 ehk 2 min ja 30 sek kiiremini, kui muidu plaanisin. Koht 32.

36751837420_b77788f94a_oTegelikult polnud asi nii ilus, asi oli hoopis selline….
Foto: Erakogu

21433203_1422667247802716_3133249419406252897_nLäbi, mis läbi.
Foto: Mait Marttila

Mitmed jooksjad olid hakanud mulle selg ees vastu tulema. Neil oli veel raskem, kui oli minul. Kehva öelda, aga see andis natukene jõudu juurde. Viimased 8 km olin jooksnud tempos 4:05-4:19 min/km. Ilmselgelt oli läinud natukene raskemaks, kui varem oli. Kehv oli see ka, et polnud enam kedagi, kellega koos joosta. Raske moment igatepidi. Mingi hetk hakkasin nägema rahvast, palju rahvast. Poolmaratoni startijad ootasid koridorides, millal saaks oma etteastet tegema minna. Tõusu peal ergutas Olari mind (midagi Ta seal karjus, andis natukene jaksu juurde), Triinu oli midagi karjunud. Viimased pingutused veel, krt.. Kohe on finiš. Kõik saab läbi.
Pärast Olari ütles, et ma tundusin seal tõusul väga läbi olevat ja Lauri mainis, et ma olin kõige puisema jalaga lõpetaja.

Aeg: 2:50:52. Oeh… Üks väike pisar ühte silma nurka, teine teise ja ra*sk, läbi sai. Ma olin väga õnnelik ja väga väsinud. Sain medali, ema ootas mind koos ekstra tellitud coca-colaga. Kõik oli ilus! Hakkasin lõpuks vaikselt toibuma. Kõik oli nii ebareaalne. Mina ja 2:50:52. Mitu korda pidin üle küsima. Ikka veel ei uskunud ja ei suutnud meelde jätta. Loivasin kuidagi finiši alast minema. Läksin telgi juurde, panin soojemad riided selga ja läksin oma teist poolt finišisse ootama. Ta jooksis alla 4 h maratoni. Uskumatu! Ma ei teagi, kumma rekordi üle ma rohkem õnnelikum olen. 🙂

Saigi läbi see suur jooksupidu. Keegi ei tahtnud uskuda, aga no.. Mulle meeldis uus rada. Olgu. Mõningad halvad kohad olid, aga muidu oli ju hea rada? Oli ju? Öelge, et oli!? 😀

36313197694_25c5d2d7d1_o (1)Mina, mu ema ja väljateenitud Coca-cola.
Foto: Erakogu

Aeg: 2:50:52
Koht: 29
Eestlastest 19.koht.

Suured tänud treener Viljarile, kes tegi jälle plaani, mis töötas nagu tank.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s