Nonii sõbrad. Tere!
Kui teie kõik ja enamgi veel Tartus maratoni jooksite, siis mina alles ärkasin. Poolmaratoni alguseks olin juba söönud ja ise liikunud oma jooksu võistluspaik. Tartu rajast rääkides, siis mind ei häiri see, et see on mu kodurada ja ma jooksen seal pidevalt või tean kõiki teid, kive ja puid. Tartu Linnamaraton on minu jaoks kõige parema emotsiooniga jooks.
Aga kahjuks ma see aasta jälle osaleda ei saanud. Leidsin Bergenisse ühe poolmaratoni. Mis mulle meeldib siinsete jooksude juures on see, et registreerimine käib kõik läbi ühe lehekülje. See, kes osutab ajavõtuteenust, selle lehelt ka registreerid. Hästi mugav ja hea. Ei pea olema sajas kohast konto, kõik tulemused on ühes kohas ja saad kõikidele kuningriigi võistlusele registreerida.
Norra võistlusega on mul see jama, et ma ei suuda end mitte kunagi vaimselt valmistuda. Tunne on kogu aeg selline, et ah, lähen jooksen ära. Mis see on siis? 21.1 km tundmatut rada. Kuidagi ikka ju ära kestan. Eestis on teistmoodi. Hullult valmistun, natukene isegi võib-olla närveerin. Väike pinge. Siin ei löö isegi verd korralikult ringi käima.
Enne jooksu ma polnud üldse kindel endas. Peale maratoni tundus kõik juba täiesti savi olevat. Trenni tegin ikka veel korralikult, aga.. Ma arvan, et Tartus joostes oleks ma enesekindlamalt peale läinud. Kuidagi ei suutnud end kokku võtta. Ma räägin, täpselt see tunne, et noh.. Jälle peab võistlema minema. No olgu, ära käi enam pindma, ma lähen käin jooksen selle ära. Täpselt selline tunne on peeglisse vaadates.
Samas ega trennid ka väga motiveerivad olnud. 😀 Jalad olid head, värsked nagu vanaema kartul enne jaanipäeva, aga keha oli nagu “värske” Maxima virsik. Kuidagi ei sobinud jalgade rütm mu pulsiga. Aga kõik muutus nädal enne võistlust, kui olin pika jooksu, 16 km, ära teinud. Teisipäeval trennis oli hoopis teine minek, hoopis teised tunded, kõik oli nagu olema peab. Kõik õige! Nüüd tuleb.
Neljapäevase 8 km jätsin ära, tegin reedel hoopis 5.5 km rahulikult. Ma ei tea, kas see oli õige otsus või vale, aga neljapäeval ei kutsunud üldse jooksma. Reedeks lubas miljon ja kakssada korda paremat ilma. Nimelt pea nädal otsa oli sadanud, väga külm ja rõske oli. Reedeks lubas koguni 10 kraadi sooja ja päikest.
Laupäev:
Hops üles, puder sisse ja trammi peale. 31 min trammi sõitu. See oli nagu 2 h rongiga sõitmist. Mingi narkomaan tuli peale, täiesti lukus. Kell oli 10. Ega nojah, narkootikum kella ei küsi. Ja kutt hakkas seal oma sõbraga juttu rääkima. Või noh, lalises rohkem. Selline hääl, et kohe-kohe sureb ära, endal silm seis ja pupill oli silmamunast suurem. Õnneks läks varsti maha ära, jäi see lalin järgi. Nonii, minu peatus – Lagunen – ilus nimi. Sealt oli mul 1.5 km jalutada ja jõudsingi Fana staadionile. See on äge, et start on kergejõustiku staadionilt ja finiš ka seal. Päris äge, teine emotsioon natukene.
Viskasin riided ümber, koti jätsin valve alla ja ise panin 3 km soojendusjooksule. Püüdsin aru saada, kust kohast rada läheb ja mis mind esimesel paaril kilomeetril ees ootab. Oi joppenpuhh Heldurikene küll. Esimesed kilomeetrid olid päris keerulised, mida ma ka kartsin, sest olen seal kandis varem rattaga sõitnud, kuigi ma ei teadnud, kuidas rada täpselt jookseb. Siin kandi peal nad pole just kõige paremad raja tähistajad. Soojendusjooks oligi väike luurekas, et kuidas esimesed 1.5 km umbes rada minna võiks. 3 km läbi, tegin staadionil mõned hood jalale, väänasin pöida, tegin mõned jooksuharjutused ning 2 lahtijooksu.
Soojendusdress maha ja astusin starti. Hakkasin vaata, et kus ma umbes paikneda võiks. Jäin natukene kauaks molutama ja
START!
Ah, mis? Kurivaim, natukene vale positsioon oli. Jäin 5 naise vahele karpi. Staadioni poolring, 180 kraadi ja üks parem pööre – kuskil 400 m – jooksin karbis. Esimesel tõusul sain enam-vähem vabasse vette, tegin tõusul kõvasti tööd, samuti ka langusel, et enam-vähem oma grupp üles leida. Lasin lihtsalt kutid eest ära oma molutamisega stardis. Kunagi ei õpi, Kana-Aadu. Ilmselt kuskil kolmanda kilomeetri peal sain normaalselt omasse rütmi. Minust 30-40 m ees pool jooksis mingi kutt, keda oli hea “püüda”. Tema ei liikunud kiiremini ja mina ei liikunud kiiremini. Meie vahel oli veel paar meest, aga ennustasin, et nad sinna kauaks ei jää, et see kutt seal 40 m ees pool on see õige. Kusjuures see ennustus läks isegi täpi, aga sellest kõigest lähemalt järgmistes lõikudes.
Siin ma alustasin murdmist läbi naiste karja
Alates kolmandast kilomeetrist algas minu jaoks tundmatu maa. Korra olin seal mingi 500 meetrist lõiku autoga sõitnud, aga selle peale ma tulin hiljem ehk joostes. Rada kulges ülemuse poja majast mööda, olin seal korra autoga käinud. Esimeses joogipunktis, see asus 3 km peal, ei saa tabanud üldse midagi võtta. Olgu, pole veel vaja ka. Teises, mis asus 6 km peal… Siin võistlusel ei tahtnud keegi juua ulatada, pidi ise laua (kui päris täpne olla, siis oli seal mitu rida erinevaid jooke võrgu sisse pandud) haarama. Ma alguses haarasin tühja topis. Mida kuradit? Olgu, rabasin uuesti, seekord sain spordijoogile pihta, kuigi tahtsin vett. Pole vigu, saame hakkama.
Esimesel tõusul
Esimese geeli võtsin 8 km peal. Oligi plaan 2 tk võtta. 8 ja 16 umbes. Kaheksanda kilomeetri peal hakkasin vaikselt juba tagasipööret ootama. Rada kulges nii, et edasi-tagasi. Sama rada pidi ka tagasi. Millalgi peaksid ju hakkama liidrid vastu tulema. Oota ja ootan, et tule ikka veel. 9.46 km peal tulid mulle 2 esimest vastu. Hakkasin huvi tundma enda edenemise kohta, hakkasin lugema inimesi, kes vastu tulevad ja analüüsisin nende sammu ning nägu, kui väsinud nad. “Oma mehes” ma olin kindel, et Ta peab lõpuni vastu. Lihtsalt küsimus oli selles mitu skalpi ma jõuan veel võtta? Ja kas üldse jõuan!?
Lugesin kokku 10 meest. Olgu, nüüd läks põnevaks, kalkuleerisin ka selle välja, et poole peal kaotasin võitjale umbes 3 min ja 30 sek. 😀 Ma ei tea, mis see vajalik oli, aga ära ma arvutasin. Nii nüüd läks põnevaks. 10 mees, mina olingi kümnes. Hmmm. Tagasipöördel hakkasin vaikselt tempot tõstma, sest minu enesetunne oli läinud tunduvalt paremaks. Kuni kaheksanda kilomeetrini ma võitlesin üsna kehva enesetundega. Ei saanud ennast hästi käima, häälestus oli ka vale. Aga tagasipöördel tuli eluvaim sisse, nähes, et mul on võimalus 2 kohta vähemalt püüda. Tagant poolt ei tundnud ka kedagi tulevat. Mingid sammud olid, aga need kadusid, kui natukene tempot tõstsin.
Nii. “Minu mees” oli ka otsustanud tempot tõsta. Ta oli teisest puust, ilmselt mingi kõvem variant. Oletame, et tamm. Aga Tema ees tundus jooksvat lepp, kes kohe-kohe endale mingi mädanikhaiguse külge saab ja langeb. Jälgisin huviga mängu. Ise sinna sekkuda ei suutnud, sest täpselt see vahe, mis meil oli, see ka säilis. Vaatasin, et läks seal “minu mehega” kaasa. Olgu. Väsita ennast, väsita. Umbes nii oligi, mõnisada meetrit püsis kannul, aga siis jäi. Nüüd oli minu kord väsinud lepp kinni püüda ja maha jätta. Mõeldud ja tehtud. Minu ees jooksev mees oli Teda piisavalt väsitanud. See oli hea minu jaoks. Mõni kilomeeter jooksu, üks maha pillatud geel, mille üles korjasin ja ka ära tarbisin. Oli aeg püüda järgmine skalp. See läks täpselt sama moodi nagu eelmine. “Minu mees” väsitas Teda ja mina korjasin Ta pärast rongi peale. Kuigi see mees pidas minu tempos natukene kauem vastu. Hakkasin vaikselt juba endas kahtlema, et äkki kosub minu tuules ja vean Ta veel endast mööda. Õnneks see hirm kadus, sest ühel väikesel tõusul tegin rohkem tööd ja sinna see järjekordne lepp murdus.
Nüüd oligi ainult võitlus minu enda ja “minu mehega”. Ega seal mingit võitlust polnud. Tagant polnud kedagi tulemas. Eest ka rohkem kedagi ei näinud . Ainult meie kaks. Samas see vahe jäi nii nagu oli. Hakkasin vaikselt ka aega vaatama viimases joogipunktis. See oli 3 km finiši. Pingutasin, mis ma pingutasin (19 – 3:51 ; 20 – 3:44 ja 21km 3:50 min/km), aga rekordist jäi puudu umbes minut.
Aeg: 1:22:23
Koht: 8
Selline nägi välja raja profiil. 335 tõusumeetrit ja kõrguste vahe umbes 60 m. Garmini andmed
Maksimaalne sellest päevast ja sellest rajast. Ma jäin oma jooksuga väga rahule. Mõnus lõpetus hooajale.
Veits huumorit ka. Minu finišeerimisest oli juba 15 min möödas, kui keegi avastas, et kõik lõpetajad saavad medali. Hämmastav oli see, et enamus inimesi oli üllatunud, et nad osaleja medali saavad. Siin on osalejamedali jagamisega natukene põdurad. Kitsid isegi võiks öelda. Ei saa igal jooksuvõistlusel medalit nagu Eestis on kombeks. Ja teate ka ägedat asja. Mitte keegi ei kurda selle üle. Meil on naljakas see, et a’la medal oli kehv, võiks ilusam olla või veel hullem, kui üldse ei saa. Nagu, mis mõttes üldse ei saa?! Ma olen siin Norras umbes 8 võistlust jooksnud ja neist kahel on jagatud osalejatele medaleid.
Pärast jooksu ja autasustamist söödi sõbralikult pirukat ning mingit šokolaadikooki ja joodi teed.
Tiidu blogi 