Novembrijooks ’17

Parem hilja kui mitte kunagi. Teeme kokkuvõtte ära, aga enne seda natukene tühja-tähja ka, et eetriaeg ilusasti täis saada.

Mul on vahel töö juures natukene liiga palju aega. Veel rohkem aega on mul joostes. Töö juures lendlevad mõtted võimenduvad joostes, nagunii midagi targemat teha pole. Aeg lendab ka kiiremini.

Mõned päevad tagasi registreerisin end Tallinna maratonile ja seal oli küsimus, et mitmes maraton Sul see oleks? Nagu ikka. Pidasin nõu oma targema poolega, oma teise poolega, mitmes maraton mul see ikkagi on. Teatavasti mina ei suuda üle kolme korra üle kolme lugeda. Ehk siis… Keeruliseks läks. Ütleme, et üle kolme ma lugeda ei suuda. Tuli välja, et see oleks minu viies maraton. Mida on mul õppida esimesest neljast maratonist? Mida on mulle andnud esimesed neli maratoni?

Esimene maraton. Kõik on võimalik.
Teine maraton. Umbes panema pole mõtet minna.
Kolmas maraton. Ära jää oma pundist maha, muidu saad surma.
Neljas maraton. Strateegia ja enesekontroll. Õiges pundis tuleb püsida ja jääda endale kindlaks. Ei ole midagi 21 km peal hakkab raske. Ei hakka. Jõuab küll. Suruma peab.

Milleks nii pikk sissejuhatus? Sellepärast, et mul on juba meelest läinud, mis Novembrijooksul juhtus.

Aga juhtus see, et ma sain jälle (Norras jooksen ka) teismelise tüdruku eest ära joosta. Siin on sama jama 5-10 km jooksudel. Üks väike tüdruk on maru kiire. Sama ka Novembrijooksul. Hirmuga ootasin, et nüüd tuleb ja vajutab minust mööda. Ma nii kõva jooksmees ju. Seda pilli küll alla ei neela. Õnneks veel mitte, aga varsti tuleb see aeg. Ma loodan tõest, et varsti, sest sellist talenti annab otsida. 🙂 Norras on ka üks väike tüdruk. Kohalik staar ja talent, keda kardan.

Novembrijooks

Ilm oli maru tuuline. Pagan, isegi maru tuuline. Vihma sadas ja kõik oli kole paha. Pealegi, november on ju. Normaalsed inimesed istuvad novembris saunas ja joovat õlli. Nojah, ma pole normaalne ka.
Soojendusjooks oli umbes selline, et ah teen ruttu ära, sest midagi peab ju ometi tegema, niisama ka ei saa peale minna. Mõned vibutused ja oligi aeg seal maal, kus tuli lindi taha minna.

Start!
Minu strateegia sellel jooksul on alati üks. Kannata lõpuni ära, siis hakkab hea. Või siis saa enne tõusu surma ja kannata lõpuni. Umbes midagi sellist. Ei midagi erilist. Umbes 2.5 peal või 3 km peal jooksin omast arust mööda ühest noorest poisist. Ise veel mõtlesin, et kes see veel siin nii ees on. Lõpuks tuli välja, et see on see väike tüdruk, kes teeb Eestis ilma. Mööda joostes hakkasin kartma seda, et äkki Ta jookseb minust lõpus mööda. See oht on alati. Hakkasin pressima, kes Norras juba üks noor talent mind kimbutab. Õnneks see jooks Ta mind veel ei võitnud, aga see pole enam kaugel, sest Luna on talent.

Finišis olin ajaga.. Aeg, mis kordas minu 5 km rekordit.

Aeg: 18:06
Koht: 12
Tempo: 3:35 min/km
Pulss: 186

Üldjoontes jäin jooksuga rahule. Talv juba peaaegu ja nüüd võib minna rahulikult paksusk ja siis uueks hooajaks valmistuda.

Nägudeni!