Asanelopet ’18

Arutelu võistlusest, mis oli juba eos hukule määratud.
Alati ei saa võita, vahel tuleb ka õppida.

Proloog:

Bergeni poolikust on ikka veel väss sees. 2 nädalat möödas, aga jalg on ikka nagu makaron. Samas on hull purakas jalas. Kiiremaid liigutusi tehes ei jõua pea ja keha jalgadele järele. Hull minek on. Hetkel töö juures on ka keeruline, jalg just väga palju puhata ei saa. Nimelt on katusetööd pooleli. Annab turnida katuse otsas. Õhtul tunnen, kuidas jalad on süldid. Pluss veel see päike, oi see on sellise töö juures õudne. Muidu mulle meeldib päike. Vähemalt ei saja. Laupäeval tervis, kõht, ka streikis. Sõin hommikusöögi ära ja hakkas jube halb. Tegin 5 h tööd ja tulin tulema. Jooksma see õhtu ei läinud. Esimene hoiatus!

Pühapäev:

Harjumatu on teha võistluseelset soojendust pühapäeval. Võistlus on esmaspäeval kell 13. Nagunii on vaba päev, kirikupüha. Nimelt Taevaminemispüha.
3 km soojendusjooks oli surm. Ma mõtlesin, et ma lõppen kohe maha. Eks sai natukene soojalt ka riidesse ennast pandud, aga kartsin selja pärast. Täna hommikul ärkasin tugeva valuga seljalihastes. Teine hoiatus! Ei saanud normaalselt hingata ka mitte. Hästi pinnapealselt, haigutada ei saanud, sügavalt ka ei saanud sisse hingata. Vaikselt hakkasin liigutama end, siis läks paremaks. Peale jooksmist ei saa midagi aru, et midagi valesti oleks, jooksmise ajal ka mitte. Kusjuures 3 km soojendusjooksu lõpus näitas kell 11 h taastumist. Kolmas hoiatus!
5×100 m kiirendusi. Ilge purakas oli jalgades, ise ka ei uskunud. Hirmus hakkas lausa endal. Ma ei jooksnud kiirelt, vaid lendasin madalalt. 😀 Ma loodan, et ma oma võistlust seal üksi joostes ära ei teinud. Vasaku jala säär hakkas vaikselt krampi kiskuma. Neljas hoiatus! Rahulikel jooksudel polnud häda midagi, kiirematel sammudel tahab säär krampi tõmmata. Ma ei tea, kas tal selline plaan päriselt ka on, aga selline tunne on küll. Peaks otse küsima, mitte vihjetest aru saama.
Pärast lonkisin 2 km koju ja nüüd naudin pastat – sportlasetoitu.

Esmaspäev:

Sain öösel täitsa hästi magada. Ärkasin enne kella. Logelesin veel niisama voodis, lugesin, mõtlesin. Ilmateade lubas sooja. Lauspäike, + 20 kraadi ja kõva tuul. Viies hoiatus! Keerasin pudru sisse, see oli nagunii juba külmaks läinud, sest väike närv tuli sisse. Mul tuleb alati närv sisse tund enne ärasõitu. Ma pigem närvan sellepärast, kas ma jõuan õigel ajal või et ma liiga vara ei jõuaks või lihtsalt oma ajameelsusest asju maha ei maga. Ma olen kõigeks suuteline.

Buss läks 1125, mul oli bussijaama vaja 100 m jalutada. Ma pesitsen ikka väga hea koha peal. 17 min bussiga sõitmist, 5 min jalutamist ja olingi kohal. Sama jama, mis iga kord. Keegi ei saa mu nimest aru ja pean oma nime arvutisse sisestama. Mul on maailma kõige lihtsam nimi. Ükskõik, mis pidi loed, ikka sama. Ma ei saa aru, mis seal nii keerulist on? Tegelikult tean küll. Nad kõik tahavad mu nimeks Tit panna. Sain stardimaterjalid kätte, vahetasin t-särgi maika vastu ja number külge. Tegin väikese soojenduse. Mõned jalahood, kiirendused ja painutused-venitused. Kell on 13 ja see tähendas seda, et 5 min pärast on start.

Start!

Kuna jooksjaid oli 121 jooksjat, siis valisin koha kohe teises reas. Minek! Tähelepanelikud lugejad on märganud, et mul on mingid hoiatused. Nüüd need hoiatused hakkasid reaalsuseks saama ehk mille kuradi pärast on vaja pingutada, kui enne võistlus on kõik valesti? Kuni kolmanda kilomeetrini oli kõik ilus, siis hakkas asju juhtuma. Esiteks säär, mis tõmbas krampi ja pidin valima normaalsema tempo. Muidu liikusin kuskil 3:45-3:50 tempos. Polnud häda midagi, aga see säär noh. Otsisin enda jaoks paremat tempot. Selleks oli 4:15-4:30 vahel tiksumine. Juba neljandal kilomeetril oli selge, et tänaseks on jooksupidu peetud. Suurem pidu läks mööda, nüüd tuleb hiliste tiksujatega peole jääda. Ja nii oligi. Mõned korrad proovisin, et äkki nüüd, aga ei. 4:00 ja pidin jälle hoo maha võtma, sest jalg ei lasknud joosta. Ja no, palav oli ka ju. See oli nii hull. Ma kuskil kuuenda kilomeetri peal mõtlesin, et ma suren ära. 😀 Vähemalt ei katkestanud, üks-kaks inimest jalutasid mulle 8 või 9 kilomeetril vastu number käes ja nägu.. Naerul, aga ilmselgelt pettunud. Ma tiksusin rahulikult. Kuni leidsin end positsioonilt nr 17 ja sinna ma jäin ka. 14 km proovisin veel, et äkki nüüd saan kiiremini joosta, sest enesetunne oli jumala mõnus juba. Surm oli seljatatud, kõik oli normaalne. Nautisin loodust. Norra on ikka ilus koht küll. 🙂 Hästi ilus rada oli. Tiksusin ikka oma 4:15-4:25 tempos ja elu oli peaaegu ilus. Tuul oli ainult kogu aeg, see oli üsna tüütu, aga õnneks lõpuks oli päästev finiš ja see kõik sai läbi.

Aeg: 1:29,01
Koht: 17

Ma olen enda jaoks kõik läbi mõelnud, miks nii juhtus ja mida ma õppisin sellest jooksust. See on täpselt see tulemus, kui eirata kõiki neid hoiatusi. Samas, ma lõpetasin õnnelikuna. Ma polnud õnnelik, et ma olin elus, vaid ma nautisin seda jooksu ikkagi. Esimese 5 või 6 km õudus oli möödas ja 15 km puhast naudingut oli selja taga. Ilusa medali sain kaela, kena päevitus ja mida veel tahta? Ei oskagi midagi tahta. Ahjaa, ei tohi unustada õppetundi. Vahel me õpime, vahel oleme lihtsalt rumalad. Vahel jääb ka midagi kõrva taha.

Täitsa ilus medal on.

Siit on ainult edasi minna! Nüüd mõneks ajaks jätan võistlemise ära, äkki Eestis olles võtan midagi ette. Jaanipäeva paiku vast ikka kuskil joosta saab.
Peale jooksu sõitsin bussiga elamisse, käisin pesus, jõin vett, sõin banaani ja keerasin 2.5 h magama. Oi, kui mõnus oli ärgates. 🙂 Täpselt see oligi ideaalsest päevast puudu.

Tegelikult on mul ju selle kevade tulemus tehtud. 1:19,44 noh. Pagan! Ma olen endaga väga rahul!

Fjordkraft Bergen City Marathon ’18

Istun diivani peal juba 10 minutit ja tühi blankett on ees. Õnneks on pealkiri ära kirjutatud, see osa oli lihtne. Mitte ühtegi mõtet pole, millest kinni hakata, millest alustada. Emotsioone peaks olema palju, ongi palju, aga ei suuda kuskilt alustada. Äkki see tühi loba alguses aitab mõtteid koondada. Pean hakkama aeglasemalt jooksma, siis oli aega ka mõelda blogi postitusele. 😀 Ausalt ka, ma olen korduvalt jooksmise ajal mõelnud, kuidas ma blogi kirjutan.

Neljapäev:

Neljapäeva õhtul peale tööd käisin maratoni EXPO’l ja võtsin oma numbri välja. See aasta tahtsin osta ka särki.

Reede:

Reedel tegin 3+3 km rahuliku jooksu ja sinna vahe peale mõned jooksuharjutused ja 5x100m kiirendusi. Kell näitas peale seda jooksu Vo’ks 64. Polegi nii kõrget numbrit veel näinud. Kuigi ma neid numbreid seal väga ei vahi. Enesetunne oli hea, samm oli kerge, aga natukene kartsin oma jala pärast. On ja ei ole. Joostes on kerge valu sees. Samas on see ka kõndides ja ei ole ka ja joostes on ja joostes ei ole ka. Selline keeruline värk. Ahjaaa ja vahel valutab niisama ka. Eks peale poolmaratoni vaatab, mis saab või mis ei saa.

Laupäev:

Ilmateade lubas sajuta ilma, +5-8 kraadi sooja ja kuni 3 m/s tuult. Selline päris mõnus jooksuilm. Õhtul otsisin juba vajalikud riided välja, särke oli kaks tükki, sest ei suutnud otsustad, kas maika või t-särk. Ilmselt ikka t-särk, aga kunagi ei tea,mis ilm tegelikult hommikul on. Minu suur õnne on see, et mu elamine on nii mõnusa koha peal. Võistluskeskusest ja stardist 400 m eemal. Minu pakihoid asus minu toas. Ülilihtne. Töö juurde kõnnin ka oma elamisest umbes 20 sekundit.

Peas keerles üks mõte. Rekord, ei rekord, rekord, ei rekord. Mu teine pool ütles, et rekord. Aa, olgu, teeme ära! Selge see, et ma proovima lähen. Kuigi see rada pole üldse rekordi rada. Ma ei jookseks siin, aga firma tegi jälle jooksu välja. Peab minema ja peab proovima.

Kes see loll läheb siia rekordit jooksma? Õnneks ma jooksen ühe ringi, maratonisegased jooksevad 2 ringi.

Eelmine aasta ma kaotasin väga palju aega esimese kaheksa kilomeetriga. Eriti 3-6 km, sest ma kartsin seda hullu mäge. 0 pealt lendad 122 m kõrgusele. Selle aasta plaan oli “mäe” peal hoida vähemalt 4:00 min/km, siis on midagi veel võimalik. Ühesõnaga, eks näis.

Soojendusjooksule läksin liiga vara, ma isegi ei saa aru, miks ma nii vara läksin. Jooksin võistluskeskuse poole, sealt veel edasi ja pärast tagasi. Kokku 2 km. Mõned jooksuharjutused, kiirendused jätsin pärastiseks. Muidu oleks saanud kõik asjad 40 min enne starti juba tehtud. Soojendusjooksu ajal avastasin, et külm on ju väljas. Näpud täiesti külmetasid, õnneks olin mütsi pähe pannud. Selge. Tuleb teha mingi vangerdus. Nüüd tuli jälle mängu firma panus sellesse jooksu. Tõttasin oma isikliku pakihoidu ja võtsin oma töökindad, mütsi viskasin peast ära, sest oli plaan võtta võistluskeskusest peapael. See tundus mõistlikum idee, kui mütsiga jooksmine.

15 min enne starti ajasin ennast toast välja. Jooksin rahulikult stardi poole, võtsin peapaela, tegin veel mõned jooksuharjutused ja paar kiirendust ka. Nüüd oli küll aeg minna starti.

Selle aasta võistlusjuhendis polnud kirjas, et alla 1:20 grupp läheb meist varem minema. Eelmine aasta oli see vist 10 min varem läks nn eliitgrupp – A-grupp. Põhimõtteliselt need inimesed, kes panid registreerimisel, et nad jooksevad alla 1:20. Mina olin B-grupis. Kuna juhendis märget polnud, siis ma ei näinud vahet, kas stardin neist 2 sammu tagant poolt või mitte. Aga noh, ikka tuli üllatus. A-grupp startis täpselt kell 10, meie saime teele 2 minutit hiljem. Ma ei saa aru, miks selline jaburdus? Seal A-grupis oli max 15 jooksjat. Mis tsirkus.

START!

Sain kohe täiesti eest otsast minema. Esimesel kilomeetril möödus minust väga palju inimesi. Mul “Ah, las tõttavad”. Esimene kilomeeter tuli ikka tormates keskmise tempoga 3:36min/km. Selle ma muidugi magasin maha. Mul oli mõte see, et kui ma jooksen keskmise tempoga 3:50 min/km ja vahel natukene pingutada ka, siis peaks tulema alla 1:20. Selleks ma hakkasin tegema lihtsat matemaatikat peale igat kilomeetrit. +-, kui palju ma olen maas 3:50 min/km tempost. Lihtne. Nagu ma ütlesin, siis ma magasin selle maha. Pole vigu, alustasin teisest kilomeetrist, siis oli juba asi rahulikum. Mul oli esimene kilomeeter käed-jalad tööd täis. Vaatasin, kes võiks joosta minuga ühes tempos ja kes ära võiks vajuda. Enam-vähem vaatasin pundi valmis.

3.2 vaheaja punktis olin vajunud 49. Aeg oli 12:16. Viskasin kindad minema, see oligi plaan. Selleks ajaks olime juba jõudnud selle suure tõusu jalamile. Järgnevate kilomeetritega ma kaotasin oma plaanitavale tempole 88 sekundit. Ma pidin selle kõik miskit moodi tagasi jooksma. Nüüd läks põnevaks. Kuna ma ei teadnud ka seda, kui palju võitsin esimese kilomeetriga. Mäe peal läheb alati huvitavaks. Meil mingi punt oli seal. Püüdsin end hoida seal. Minu viga oli see, et tõusu peal liikusin natukene kiiremini neist, tekkis juba väikene hirm, et äkki panen üle? Pulss käis umbes 180-186 vahel. Viienda kilomeetri peal surma saada on ka natukene nadi. Tagasi ka ei hoidnud, sest jalad olid head ja enesetunne oli ka hea. Ma olin motiveeritud ja endas täiesti kindel. Nii peabki lõpuni minema. Nüüd hakkas vihma sadama. Mingi 4-5 km sadas. See oli väga meeldiv nähtus, sest kergelt hakka palav. Vihm jahutas. 10 km peal arvutasin natukene. Peaks jõudma alla 1:20, aga ei tohi tempos alla anda.

Tempo kõikus kõvasti. See on selline rada, kus on ääretult keeruline oma rütmi leida. Tõusud, langused, pöörded. Pidevalt toimus midagi, magada üldse ei saanud. Üks asi veel. Maratoni jooksjad jooksevad 2 ringi, siis on rajal veel teatejooksu vahetused. Inimesi siblis kogu aeg ümber ringi. Pidevalt pidi olukorda jälgima, sest kõik muutus nii kiiresti. Pidevalt oli täiesti võõras rahvas Sinu ümber. Mõnes mõttes on see hea. Kogu aeg toimub midagi, hästi huvitav on, aga kogu aeg jääb keegi Sulle jalgu ja Sa pead oma suunda muutma. Mina siiski pean seda süsteemi mõistlikuks. Pidevalt on keegi Sinu ümber. Mida rohkem lõpu poole, seda tüütumaks see muutub. 😀 Aga mis asi ei muutu pooliku jooksul tüütuks? Mis ma ikka hädaldan, olin tegemas oma parimat poolmaratoni.

15 km peal oli tunne, et vasak jalg tahab krampi tõmmata. See oli umbes see hetk, kui ma möödusin maratoni 3:30? tempogrupist ja püüdsin neid ergutada. Nad vaatasid mind nagu lollakat. Krambi tunne ainult tundeks jäigi. Ega midagi ei teinud ka, lisasin ainult tempot. Äkki jõuab enne suuremat krampi finišisse. 😀 Ainult minu loogika. Nüüd või mitte kunagi.

12.5 – 18 km on suhteliselt sile maa. Seal pressisin kõvasti, see peaaegu 1km pikkuse tõusu võtsin ka viimast välja pigistades. Tunne oli jätkuvalt hea. Raske veel polnud. Võib-olla selle viimase tõusu lõpufaasis tundsin jalgades kurnatust. Pressisin veel peale. Sekundid tiksusid armetult. Kiire kalkulatsioon ütles, et alla 1:20 on võimalik, kui…

…. kui ma jooksen viimased 2 km 3:40 tempos. Ma teadsin, et see lõik on suhteliselt lihtne, aga enamus on nõmedal munakivi teel. Kuigi allamäge. Ehk kõik on võimalik. Kui veel arvesse võtta seda ka, et raske pole veel olnud. Võib-olla korraks 18. km tõus lõpus.

Ah, mis seal ikka. 1:19,44 oli tõsiasi ja ma olin…. Tahaks öelda õnnelik, aga ma olin väsinud. Ausalt ka. See ka, et finišis ma ei teadnud täpselt oma finiši aega. Kella järgi nagu oli, aga nagu on nagu pole ka. Alles 30 min hiljem, kui ma elamises netist oma tulemust otsisin, alles siis ma suutsin olla õnnelik ja see naeratus kestis õhtuni välja. Ilmselt kauakestva naeratuse üks põhjus oli taastav humalavesi. Ma võisin seda endale lubada.

Aeg: 1:19,44

Tsau!