Fjordkraft Bergen City Marathon ’18

Istun diivani peal juba 10 minutit ja tühi blankett on ees. Õnneks on pealkiri ära kirjutatud, see osa oli lihtne. Mitte ühtegi mõtet pole, millest kinni hakata, millest alustada. Emotsioone peaks olema palju, ongi palju, aga ei suuda kuskilt alustada. Äkki see tühi loba alguses aitab mõtteid koondada. Pean hakkama aeglasemalt jooksma, siis oli aega ka mõelda blogi postitusele. 😀 Ausalt ka, ma olen korduvalt jooksmise ajal mõelnud, kuidas ma blogi kirjutan.

Neljapäev:

Neljapäeva õhtul peale tööd käisin maratoni EXPO’l ja võtsin oma numbri välja. See aasta tahtsin osta ka särki.

Reede:

Reedel tegin 3+3 km rahuliku jooksu ja sinna vahe peale mõned jooksuharjutused ja 5x100m kiirendusi. Kell näitas peale seda jooksu Vo’ks 64. Polegi nii kõrget numbrit veel näinud. Kuigi ma neid numbreid seal väga ei vahi. Enesetunne oli hea, samm oli kerge, aga natukene kartsin oma jala pärast. On ja ei ole. Joostes on kerge valu sees. Samas on see ka kõndides ja ei ole ka ja joostes on ja joostes ei ole ka. Selline keeruline värk. Ahjaaa ja vahel valutab niisama ka. Eks peale poolmaratoni vaatab, mis saab või mis ei saa.

Laupäev:

Ilmateade lubas sajuta ilma, +5-8 kraadi sooja ja kuni 3 m/s tuult. Selline päris mõnus jooksuilm. Õhtul otsisin juba vajalikud riided välja, särke oli kaks tükki, sest ei suutnud otsustad, kas maika või t-särk. Ilmselt ikka t-särk, aga kunagi ei tea,mis ilm tegelikult hommikul on. Minu suur õnne on see, et mu elamine on nii mõnusa koha peal. Võistluskeskusest ja stardist 400 m eemal. Minu pakihoid asus minu toas. Ülilihtne. Töö juurde kõnnin ka oma elamisest umbes 20 sekundit.

Peas keerles üks mõte. Rekord, ei rekord, rekord, ei rekord. Mu teine pool ütles, et rekord. Aa, olgu, teeme ära! Selge see, et ma proovima lähen. Kuigi see rada pole üldse rekordi rada. Ma ei jookseks siin, aga firma tegi jälle jooksu välja. Peab minema ja peab proovima.

Kes see loll läheb siia rekordit jooksma? Õnneks ma jooksen ühe ringi, maratonisegased jooksevad 2 ringi.

Eelmine aasta ma kaotasin väga palju aega esimese kaheksa kilomeetriga. Eriti 3-6 km, sest ma kartsin seda hullu mäge. 0 pealt lendad 122 m kõrgusele. Selle aasta plaan oli “mäe” peal hoida vähemalt 4:00 min/km, siis on midagi veel võimalik. Ühesõnaga, eks näis.

Soojendusjooksule läksin liiga vara, ma isegi ei saa aru, miks ma nii vara läksin. Jooksin võistluskeskuse poole, sealt veel edasi ja pärast tagasi. Kokku 2 km. Mõned jooksuharjutused, kiirendused jätsin pärastiseks. Muidu oleks saanud kõik asjad 40 min enne starti juba tehtud. Soojendusjooksu ajal avastasin, et külm on ju väljas. Näpud täiesti külmetasid, õnneks olin mütsi pähe pannud. Selge. Tuleb teha mingi vangerdus. Nüüd tuli jälle mängu firma panus sellesse jooksu. Tõttasin oma isikliku pakihoidu ja võtsin oma töökindad, mütsi viskasin peast ära, sest oli plaan võtta võistluskeskusest peapael. See tundus mõistlikum idee, kui mütsiga jooksmine.

15 min enne starti ajasin ennast toast välja. Jooksin rahulikult stardi poole, võtsin peapaela, tegin veel mõned jooksuharjutused ja paar kiirendust ka. Nüüd oli küll aeg minna starti.

Selle aasta võistlusjuhendis polnud kirjas, et alla 1:20 grupp läheb meist varem minema. Eelmine aasta oli see vist 10 min varem läks nn eliitgrupp – A-grupp. Põhimõtteliselt need inimesed, kes panid registreerimisel, et nad jooksevad alla 1:20. Mina olin B-grupis. Kuna juhendis märget polnud, siis ma ei näinud vahet, kas stardin neist 2 sammu tagant poolt või mitte. Aga noh, ikka tuli üllatus. A-grupp startis täpselt kell 10, meie saime teele 2 minutit hiljem. Ma ei saa aru, miks selline jaburdus? Seal A-grupis oli max 15 jooksjat. Mis tsirkus.

START!

Sain kohe täiesti eest otsast minema. Esimesel kilomeetril möödus minust väga palju inimesi. Mul “Ah, las tõttavad”. Esimene kilomeeter tuli ikka tormates keskmise tempoga 3:36min/km. Selle ma muidugi magasin maha. Mul oli mõte see, et kui ma jooksen keskmise tempoga 3:50 min/km ja vahel natukene pingutada ka, siis peaks tulema alla 1:20. Selleks ma hakkasin tegema lihtsat matemaatikat peale igat kilomeetrit. +-, kui palju ma olen maas 3:50 min/km tempost. Lihtne. Nagu ma ütlesin, siis ma magasin selle maha. Pole vigu, alustasin teisest kilomeetrist, siis oli juba asi rahulikum. Mul oli esimene kilomeeter käed-jalad tööd täis. Vaatasin, kes võiks joosta minuga ühes tempos ja kes ära võiks vajuda. Enam-vähem vaatasin pundi valmis.

3.2 vaheaja punktis olin vajunud 49. Aeg oli 12:16. Viskasin kindad minema, see oligi plaan. Selleks ajaks olime juba jõudnud selle suure tõusu jalamile. Järgnevate kilomeetritega ma kaotasin oma plaanitavale tempole 88 sekundit. Ma pidin selle kõik miskit moodi tagasi jooksma. Nüüd läks põnevaks. Kuna ma ei teadnud ka seda, kui palju võitsin esimese kilomeetriga. Mäe peal läheb alati huvitavaks. Meil mingi punt oli seal. Püüdsin end hoida seal. Minu viga oli see, et tõusu peal liikusin natukene kiiremini neist, tekkis juba väikene hirm, et äkki panen üle? Pulss käis umbes 180-186 vahel. Viienda kilomeetri peal surma saada on ka natukene nadi. Tagasi ka ei hoidnud, sest jalad olid head ja enesetunne oli ka hea. Ma olin motiveeritud ja endas täiesti kindel. Nii peabki lõpuni minema. Nüüd hakkas vihma sadama. Mingi 4-5 km sadas. See oli väga meeldiv nähtus, sest kergelt hakka palav. Vihm jahutas. 10 km peal arvutasin natukene. Peaks jõudma alla 1:20, aga ei tohi tempos alla anda.

Tempo kõikus kõvasti. See on selline rada, kus on ääretult keeruline oma rütmi leida. Tõusud, langused, pöörded. Pidevalt toimus midagi, magada üldse ei saanud. Üks asi veel. Maratoni jooksjad jooksevad 2 ringi, siis on rajal veel teatejooksu vahetused. Inimesi siblis kogu aeg ümber ringi. Pidevalt pidi olukorda jälgima, sest kõik muutus nii kiiresti. Pidevalt oli täiesti võõras rahvas Sinu ümber. Mõnes mõttes on see hea. Kogu aeg toimub midagi, hästi huvitav on, aga kogu aeg jääb keegi Sulle jalgu ja Sa pead oma suunda muutma. Mina siiski pean seda süsteemi mõistlikuks. Pidevalt on keegi Sinu ümber. Mida rohkem lõpu poole, seda tüütumaks see muutub. 😀 Aga mis asi ei muutu pooliku jooksul tüütuks? Mis ma ikka hädaldan, olin tegemas oma parimat poolmaratoni.

15 km peal oli tunne, et vasak jalg tahab krampi tõmmata. See oli umbes see hetk, kui ma möödusin maratoni 3:30? tempogrupist ja püüdsin neid ergutada. Nad vaatasid mind nagu lollakat. Krambi tunne ainult tundeks jäigi. Ega midagi ei teinud ka, lisasin ainult tempot. Äkki jõuab enne suuremat krampi finišisse. 😀 Ainult minu loogika. Nüüd või mitte kunagi.

12.5 – 18 km on suhteliselt sile maa. Seal pressisin kõvasti, see peaaegu 1km pikkuse tõusu võtsin ka viimast välja pigistades. Tunne oli jätkuvalt hea. Raske veel polnud. Võib-olla selle viimase tõusu lõpufaasis tundsin jalgades kurnatust. Pressisin veel peale. Sekundid tiksusid armetult. Kiire kalkulatsioon ütles, et alla 1:20 on võimalik, kui…

…. kui ma jooksen viimased 2 km 3:40 tempos. Ma teadsin, et see lõik on suhteliselt lihtne, aga enamus on nõmedal munakivi teel. Kuigi allamäge. Ehk kõik on võimalik. Kui veel arvesse võtta seda ka, et raske pole veel olnud. Võib-olla korraks 18. km tõus lõpus.

Ah, mis seal ikka. 1:19,44 oli tõsiasi ja ma olin…. Tahaks öelda õnnelik, aga ma olin väsinud. Ausalt ka. See ka, et finišis ma ei teadnud täpselt oma finiši aega. Kella järgi nagu oli, aga nagu on nagu pole ka. Alles 30 min hiljem, kui ma elamises netist oma tulemust otsisin, alles siis ma suutsin olla õnnelik ja see naeratus kestis õhtuni välja. Ilmselt kauakestva naeratuse üks põhjus oli taastav humalavesi. Ma võisin seda endale lubada.

Aeg: 1:19,44

Tsau!

One thought on “Fjordkraft Bergen City Marathon ’18

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s