Asanelopet ’18

Arutelu võistlusest, mis oli juba eos hukule määratud.
Alati ei saa võita, vahel tuleb ka õppida.

Proloog:

Bergeni poolikust on ikka veel väss sees. 2 nädalat möödas, aga jalg on ikka nagu makaron. Samas on hull purakas jalas. Kiiremaid liigutusi tehes ei jõua pea ja keha jalgadele järele. Hull minek on. Hetkel töö juures on ka keeruline, jalg just väga palju puhata ei saa. Nimelt on katusetööd pooleli. Annab turnida katuse otsas. Õhtul tunnen, kuidas jalad on süldid. Pluss veel see päike, oi see on sellise töö juures õudne. Muidu mulle meeldib päike. Vähemalt ei saja. Laupäeval tervis, kõht, ka streikis. Sõin hommikusöögi ära ja hakkas jube halb. Tegin 5 h tööd ja tulin tulema. Jooksma see õhtu ei läinud. Esimene hoiatus!

Pühapäev:

Harjumatu on teha võistluseelset soojendust pühapäeval. Võistlus on esmaspäeval kell 13. Nagunii on vaba päev, kirikupüha. Nimelt Taevaminemispüha.
3 km soojendusjooks oli surm. Ma mõtlesin, et ma lõppen kohe maha. Eks sai natukene soojalt ka riidesse ennast pandud, aga kartsin selja pärast. Täna hommikul ärkasin tugeva valuga seljalihastes. Teine hoiatus! Ei saanud normaalselt hingata ka mitte. Hästi pinnapealselt, haigutada ei saanud, sügavalt ka ei saanud sisse hingata. Vaikselt hakkasin liigutama end, siis läks paremaks. Peale jooksmist ei saa midagi aru, et midagi valesti oleks, jooksmise ajal ka mitte. Kusjuures 3 km soojendusjooksu lõpus näitas kell 11 h taastumist. Kolmas hoiatus!
5×100 m kiirendusi. Ilge purakas oli jalgades, ise ka ei uskunud. Hirmus hakkas lausa endal. Ma ei jooksnud kiirelt, vaid lendasin madalalt. 😀 Ma loodan, et ma oma võistlust seal üksi joostes ära ei teinud. Vasaku jala säär hakkas vaikselt krampi kiskuma. Neljas hoiatus! Rahulikel jooksudel polnud häda midagi, kiirematel sammudel tahab säär krampi tõmmata. Ma ei tea, kas tal selline plaan päriselt ka on, aga selline tunne on küll. Peaks otse küsima, mitte vihjetest aru saama.
Pärast lonkisin 2 km koju ja nüüd naudin pastat – sportlasetoitu.

Esmaspäev:

Sain öösel täitsa hästi magada. Ärkasin enne kella. Logelesin veel niisama voodis, lugesin, mõtlesin. Ilmateade lubas sooja. Lauspäike, + 20 kraadi ja kõva tuul. Viies hoiatus! Keerasin pudru sisse, see oli nagunii juba külmaks läinud, sest väike närv tuli sisse. Mul tuleb alati närv sisse tund enne ärasõitu. Ma pigem närvan sellepärast, kas ma jõuan õigel ajal või et ma liiga vara ei jõuaks või lihtsalt oma ajameelsusest asju maha ei maga. Ma olen kõigeks suuteline.

Buss läks 1125, mul oli bussijaama vaja 100 m jalutada. Ma pesitsen ikka väga hea koha peal. 17 min bussiga sõitmist, 5 min jalutamist ja olingi kohal. Sama jama, mis iga kord. Keegi ei saa mu nimest aru ja pean oma nime arvutisse sisestama. Mul on maailma kõige lihtsam nimi. Ükskõik, mis pidi loed, ikka sama. Ma ei saa aru, mis seal nii keerulist on? Tegelikult tean küll. Nad kõik tahavad mu nimeks Tit panna. Sain stardimaterjalid kätte, vahetasin t-särgi maika vastu ja number külge. Tegin väikese soojenduse. Mõned jalahood, kiirendused ja painutused-venitused. Kell on 13 ja see tähendas seda, et 5 min pärast on start.

Start!

Kuna jooksjaid oli 121 jooksjat, siis valisin koha kohe teises reas. Minek! Tähelepanelikud lugejad on märganud, et mul on mingid hoiatused. Nüüd need hoiatused hakkasid reaalsuseks saama ehk mille kuradi pärast on vaja pingutada, kui enne võistlus on kõik valesti? Kuni kolmanda kilomeetrini oli kõik ilus, siis hakkas asju juhtuma. Esiteks säär, mis tõmbas krampi ja pidin valima normaalsema tempo. Muidu liikusin kuskil 3:45-3:50 tempos. Polnud häda midagi, aga see säär noh. Otsisin enda jaoks paremat tempot. Selleks oli 4:15-4:30 vahel tiksumine. Juba neljandal kilomeetril oli selge, et tänaseks on jooksupidu peetud. Suurem pidu läks mööda, nüüd tuleb hiliste tiksujatega peole jääda. Ja nii oligi. Mõned korrad proovisin, et äkki nüüd, aga ei. 4:00 ja pidin jälle hoo maha võtma, sest jalg ei lasknud joosta. Ja no, palav oli ka ju. See oli nii hull. Ma kuskil kuuenda kilomeetri peal mõtlesin, et ma suren ära. 😀 Vähemalt ei katkestanud, üks-kaks inimest jalutasid mulle 8 või 9 kilomeetril vastu number käes ja nägu.. Naerul, aga ilmselgelt pettunud. Ma tiksusin rahulikult. Kuni leidsin end positsioonilt nr 17 ja sinna ma jäin ka. 14 km proovisin veel, et äkki nüüd saan kiiremini joosta, sest enesetunne oli jumala mõnus juba. Surm oli seljatatud, kõik oli normaalne. Nautisin loodust. Norra on ikka ilus koht küll. 🙂 Hästi ilus rada oli. Tiksusin ikka oma 4:15-4:25 tempos ja elu oli peaaegu ilus. Tuul oli ainult kogu aeg, see oli üsna tüütu, aga õnneks lõpuks oli päästev finiš ja see kõik sai läbi.

Aeg: 1:29,01
Koht: 17

Ma olen enda jaoks kõik läbi mõelnud, miks nii juhtus ja mida ma õppisin sellest jooksust. See on täpselt see tulemus, kui eirata kõiki neid hoiatusi. Samas, ma lõpetasin õnnelikuna. Ma polnud õnnelik, et ma olin elus, vaid ma nautisin seda jooksu ikkagi. Esimese 5 või 6 km õudus oli möödas ja 15 km puhast naudingut oli selja taga. Ilusa medali sain kaela, kena päevitus ja mida veel tahta? Ei oskagi midagi tahta. Ahjaa, ei tohi unustada õppetundi. Vahel me õpime, vahel oleme lihtsalt rumalad. Vahel jääb ka midagi kõrva taha.

Täitsa ilus medal on.

Siit on ainult edasi minna! Nüüd mõneks ajaks jätan võistlemise ära, äkki Eestis olles võtan midagi ette. Jaanipäeva paiku vast ikka kuskil joosta saab.
Peale jooksu sõitsin bussiga elamisse, käisin pesus, jõin vett, sõin banaani ja keerasin 2.5 h magama. Oi, kui mõnus oli ärgates. 🙂 Täpselt see oligi ideaalsest päevast puudu.

Tegelikult on mul ju selle kevade tulemus tehtud. 1:19,44 noh. Pagan! Ma olen endaga väga rahul!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s