Peale maratoni esimene trenn tehtud ja nüüd võib maratoni kokku võtta küll. (Viis päeva peale maratoni) Ma pole ammu midagi kirjutanud, tegelikult olen võistelnud palju, aga lihtsalt pole viitsinud/tahtnud või mõni muu moodne vabandus.
Et maratonist kirjutada, siis tuleb minna ajast tagasi, maraton pole ainult üks päev võistlust, see on julm ettevalmistus, lõbu, trenn, mõned väikesed võistlused ja veel trenn.
Tõsisemalt maratoniks treenima hakkasin juuli teises pooles, täpsemalt 24. juulil. See oli selline sobiv hetk ka, sest siis saabusin jälle Norra. Seal on hea trenni teha, rutiin on sees. Messengeri logi võib samuti seda kinnitada, sest siis ma hakkasin rohkem hädaldama, et olen pissu ja nõrk ja mõttetu mees. Eks ettevalmistus läkski üle kivide ja kändude. Mul oli mingi haigusevimm ka sees. Mul polnud üldse häält. See polnud mingi külmetushaigus, see oli midagi.. Midagi, mille peale isegi Norra perearst õlgu kehitas. Ma ei saanud üldse rääkida. Pilt oli, aga häält polnud. Samas trenni tegemist ega tööd ei seganud. Lihtsalt röga kurgus oli kurnav. Mingi medikament kirjutati välja, kästi 5 päeva võtta ja siis 2 nädalat oodata, pidi paremaks minema. Ja kusjuures läks ka. Nii nagu ütles, nii ka läks.
Vingusin, tegin trenni, hädaldasin, rõõmustasin, vingusin ja oligi aeg juba nii kaugel, et saabusin Eestisse. Aadu nagu ma olen, olin unistanu, et Tartus on selline mõnus jooksusari nagu seda on Tartu Õhtujooks. Kuna ma sain esimesel etapil hea koha, siis trenku arvas, et võiks ka kolmandal etapil osaleda. Kõigest 6.3 km.
Tartu Õhtujooks.
Nagu nimi juba reedab, siis start oli õhtul. Ega midagi oodata ei osanud. Ilm oli natukene tuuline.
START! Minu plaan oli võtta sellest päevast maksimum ja riskida. Juba esimesel kilomeetril oli selge, et 3 esimest jagavad makaronid omavahel ära, mul on võimalus 4-7. koht. Praktiliselt algusest lõpuni jooksime neljakesi koos. Poole Võidu silla peal klubikaaslane Oll korra kiirendas, üks kutt läks kaasa, ma arvasin, et ma nii värske jalaga pole ja vaatan kuidas asjad kujunevad. Jäin seitsmendale kohale. Kuues oli reaalne ja selle koha ma ka saavutasin. See oli see võistlus, kus ma esimest korda elus suutsin pingutada kogu jooksu vältel punases või selle lähedal. See tegi head meelt. Nalja kah, võit läks kolmanda kilomeetri joogipunkti, ei saanud sealt jooki kätte, plaanis oli teine pool tugevamalt joosta. 😀 Iroonia. Saite vast aru.
Ega palju puhata ei saanudki, olin ennast ju Pärnusse ka kirja pannud. See on selline klassikaline maratoni ettevalmistus minu jaoks. Nädal enne üks korralik pingutus 10 km rajal. Ja mulle meeldib Pärnu rada. Pole midagi öelda. Pärnus plaanisin ka korraliku pingutuse teha.
Sellega sain oivaliselt hakkama. Detailidesse väga ei lasku, aga nii palju võin öelda, et kus eelmine aasta oli kerge, oli sel aastal raske ja see oli juba neljandal kilomeetril. Muidu oli kõik kontrolli all ja uus 10 km rekord 36:12 on tõsiasi. Niisama käisin Pärnus punases jooksmas. Jalad olid tiba puised, aga selle võib kirjutada kolmapäevase Õhtujooksu arvele. Ma olen jälle rahul sellega, et suutsin pingutada punases või punase piiri peal. Ma pole seda varasemad aastad suutnud, blokk tuleb peale, kui hakkan anaeroobse lähedale jõudma.
Nii. Viimane nädal. Nüüd saab ainult asja hullemaks teha, paremaks enam suurt midagi. Hullemaks selles osas, et tõmbad mingid pikad otsad veel, mis jäid augustis tegemata. See pole see aeg enam. Nüüd on kõik tehtud. Esimest korda elus proovisin teiperit. Pühapäeva lõunast kuni neljapäeva lõunani peaaegu 0 süsikat ehk mahalaadimine ja peale neljapäeva lõunat max level süsikate laadimine. Ise vabatahtlikult tahtsin seda teha. Vabatahtlikult käisin esimest korda elus A1000 (tuntud kui Alko1000 pood Tartus) poes. Ütleme niiviisi, et tore pood on, midagi pole osta sealt. Ostsin sefiiri, arbuusi ja rosinaid. Viimastega selline tore lugu, et need polnud rosinad. 😀 Jõhvikad tegelikult. Aadu noh. Ma ei ole nii hull spetsialist ka sellel alal, esimest korda elus. Räägiti palju hullemaid asju, et mingid asjad hakkavad rängalt isutama jne. Paar korda sõitis katus natukene kaugemale, kui metsa, aga kellega seda ei juhtuks? Mul läks see asi kuidagi muretult, neiu Jooksja ütles, et tegi natukene teistmoodi ka, kui eelmine aasta.
Jätkame kohe maratoni hommikuga. Õnneks on meil ööbimine üsna lähedal stardile, saime 7:45 maja eest minema ja juba 7 min hiljem oli mu auto pargitud ja jalutasime koos teise poolega võistluskeskuse poole. Ajasin juttu, tegime Karrega natukene sooja. Avastasin, et jätsin pulsivöö autosse. Käisin selle järel ja oligi ainult 15 min stardini. Kiirelt WCsse, mõned lonksud vett. Fosti käis ka meie klubitelgist vett küsimas. Mõtlesin, et joon Temaga samast topsist, äkki jääb mulle ka midagi head külge. Aga pagan, ei suutnud Tema topsi enam tuvastada, ei tahtnud kõiki ka üle lakkuda.
Üheõnaga tuli starti ronida, liibuda inimestest mööda, võimalikult stardijoone lähedale. Mitte esiritta, aga teise-kolmandasse. Äiaga ruska ja oligi aeg minna.
Start!
Plaan oli joosta eelmisest aastat paremini. Ma polnud päris kindel selles plaanis, sest näiteks mu viimane pikk jooks oli mingi 15 sek/km kohta aeglasem, kui eelmine aasta. Kõik trennid olid natukene raskemad. Plaan oli leida mõni hea grupp, kellega koos kulgeda oma eesmärgini. Vaatasin grupi valmis, seal oli 3 naist või oli 2, ei mäletagi. Tundus hea grupp olevat. Esimesed 2 km liikusime 2-3 sek alla 4 min/km, edasi liiguti 4:02-4:07 min/km.
See ei sobinud minu plaaniga, ei tahtnud niiviisi loksuda. Ees pool läks grupp, kes liikus tiba kiiremini. Võtsin vastu otsusese natukene ise tempot teha, aga see kujunes selliseks ettevõtmiseks, et avastasin ennast varsti üksi olevat. Kergelt alla mäge oli ka ja otsustasin eelmisele grupile järele jõuda. Korduvalt mõtlesin, kas see on õige tegu ega ma ennast kinni ei jookse jne. Tempo oli natukene põletav, aga eesmärk oli üllas. End paremasse gruppi sokutada ja mitte väga ära tappa.
Kogu selle jandi tuultes olin jõudnud 10 km peale. Vaatasin kella, ilusasti graafikus, 10 km läbisin ajaga 40:10. Uus punt ja uued tuuled. Igas joogipunktis püüdsin end korralikult kasta ja natukene ka juua. Väga palju juua ei tahtnudki. Roccal Mare juurde jõudes jooksis meile maratoni esimene mees vastu – Roman Fosti. Ergutasime vist liiga häälekalt, sest Ta oli väga kohkunud näoga. Nii, oli vaja jälle oma jooksule keskenduda. Noo, ma ei tea. See kruus. Olgu, polnud nii hull, kui eelmine aasta, aga siiski, see oli jube ja nüristav. Sain kuidagi sealt metsast välja ära. Lahe oli muidugi need lõõtsa mängivad inimesed seal. Ma neist mööda joostes mõtlesin, et huvitav, kas nad mängivad maratoni lõpuni?
Märkamatult oli saabunud 20. km. Ma ei saa ise ka aru, kuidas see juhtus, oli 10 ja juba 20. Sain oma geelid ilusasti kätte. Kuskil seal jooksis mööda ka zombie-Rain. Nagu postist pani mööda. Jõudsin ainult mõelda, kuhu Tal kiire on? Tänud oma teise poole vennale, kes oli õiges kohas geelidega. 20 km ajaga 1:20,33. Kõik oli ilus. Aga… Üks asi hakkas närima. Kui ma enne starti tegin nalja, et jooksen ära 26 km ja siis hakkab mu parem põlv valutama. Tegelikult hakkas hoopis vasak jalg nalja tegema. Alustuseks hakkas reiesirglihas kiskuma ja pärast juba hakkas nii hullult kiskuma, et põlvekeder muutus valulikuks. Ja see valu oli jube. Lihas tõmbas vaagna juurest ja põlv sinna otsa. Püüdsin jooksusammu pikaks venitada, et kuidagi reie eesmisi lihaseid venitad. Kusjuures see aitas. Valuga põlves ja reies kaasnes ka pulsi tõus. Ma ise seostan seda sellega, sest muidu olin jooksnud 170+1-2 lööki/min, siis mingid kilomeetrid järjest jooksin kuni 178 pulsiga. Etteruttavalt võin öelda, et peale valu kadumist kukkus pulss jälle 170-172 peale tagasi. Ma ei tea, äkki oli selles asi, aga äkki polnud ka, aga korra käis peast läbi mõte, et kas nüüd on kõik? See kõik toimus raja kõige ebameeldivama koha peal ehk Stroomi rannas. See oli nii tüütu ja siis see jalg ja need pöörded. Ma ei saanud normaalselt kurvides joosta, pidin hoo maha võtma, et enam-vähem valutult pööre teha, siis jälle kiirendama, et grupile järgi jõuda. Ma ei taha ennast korrata, aga see oli tüütu ja ressurssi raiskav tegevus. Midagi teha ka polnud, mõte oli järgmine: Kestan nii kaua, kui kestan. Rannas edasi-tagasi joostes hakkas meie mõnus grupp laiali minema. Jäin ühe kaaskannatajaga teistest tiba maha. Ta küsis, et kas ma järgi ei lähegi. Ma ütlesin, et ei, mul põlv nii hullult valutab, eks näis, kui kaugele ma üldse jõuan. Ma ei tea, mis mulle pähe lõi, aga pagan noh, ma ei anna alla ju veel. Võtsin end kokku ja liitusin oma endise grupiga. 2 meest oli vist veel alles jäänud.
Surm, täpselt nii hull see asi oligi see hetk.
21.1 km läbisin ajaga 1:24,39. Selline mõnus 4:01 min/km tempo. Jõudis veel minna. Ma ei tea, ülisegane rajalõik oli. Park, edasi-tagasi, plangu tagant, puude vahelt, jälle samas kohas tagasi, mida kuradit, laske mind siit välja!! Peatage Maa, ma tahan maha minna. Ausalt kah. See oli selline hull võitlus. Kaasvõitlejaga sai kokkulepitud, et teeme koostööd ja veame vaheldumisi, aga… Üks aga oli. Tegelikult kaks. Mul vasak jalg valutas (ikka veel, kohe saame valust lahti, oodake. Ega ma siin lõpuni ei hakka oma jalga taga leinama) ja mulle ei meeldinud poiste plaan – lõpetada üle 2:52. See nagu ei sobinud üldse minu plaanidesse. Jah, mul oli ikka veel plaan joosta 2:50. Mis siis, et see hetk tundus see nagu Tesla jõudmine kasumisse. Umbes sama perspektiivikas ettevõtmine. Ma uskusin endasse, et saan hakkama, sisendasin seda endale nagu ma Musk sisendab (Ta on hea jutuga mees) investoritesse usku. Ma olen ka hea jutuga mees. Ja see hea jutuga mees kaotas mingi hetk oma sõbrad ära. Sõpradega kadus ka valu põlves. See oli kuskil 29. kilomeeter või midagi sellist.
30 km möödus ajaga 2:01,18. Selle jama peale, polnud see üldse kehva aega. Kuigi olin tempos järgi andnud, aga see ei olnud nii hull, kui ma kartsin. See oli ka see hetk, kus ma hakkasin mõtlema, et nii vähe on lõpuni. Sain Icepowerit ka jala peale ja elu tundus juba palju ilusam. See ilu kadus see hetk (see hetk kestis umbes 20 sek, asi seegi), kui avastasin, et Paljassaarde alla joostes peab ka sealt üles tulema. Hmm. Olgu, Sass. Kuskil seal oli ka Martin, keda oli hea näha, keegi tuttav ka kuskil, viskasin onule patsu ja jooksin edasi. Ma kartsin seda Paljassaare osa rohkem, kui asi seda väärt oli. Mul oli tegemist nii palju, tead ise, jooksen siin, et ei pannudki tähele, kui jälle pidi kuskilt mäest üles jooksma. Nüüd oli lõpuni ainult 5 km.
5 kilomeetrit lõpuni. See on ju.. Eee, ilmselt kõik jooksjad teavad seda hetke, kui on vaja arvutada, kui kiiresti Sa oled võimeline jooksma 5 km, aga Sa lihtsalt ei suuda arvutada, kui palju on 5×4. Lihtsalt ei saa aru. Olgu, jookseme edasi. Ma ei mäleta, kas ma jooksin seal mõnega koos või mitte. Mälestused puuduvad. Inimesed ütlesid, mul oli ilus samm. Ju oli ka. Telekast pärast vaatasin, siis oli jah.
Minu õnneks. See oli minu õnneks. Hakkasin kuulma sireene selja taga. Ahaa, pooliku esimesed tulevad. See oli selline turgutav hetk, millest sain jõudu. Kuskil 40 km nad möödusid minust, paar head sõna Tiidrekule kaasa ja… Juba olidki läinud. Paganama kiired mehed ikka. Kolm viimast kilomeetrit jooksin alla 4:00 min/km. Kilomeeter enne lõppu nägin jälle zombi-Raini. Munakivi peal sain Talle kõrvale, aga minu jalad olid rohkem väsinud, kui Tema jalad.
Lõpuaeg 2:50,38.
Koht: 32.
Igati ilus pühapäev. Rekord uuenes 15 sek võrra. Ilus!
Tiidu blogi 