Long time, pole näinud. Nagu ütlevad moodsad inimesed tänapäeval. In da tulevikus ilmselt spiigime sarnast länguitšit.
Mul on nüüd (tänaseks ja homseks) kirjutamise tuhin tagasi tulnud. Vahepeal polnud üldse motti. Ei kirjutada ega ka joosta. Aga rahva tungival soovil ja A.le Coqi uue alkovaba nisuõlu koosmõjul kirjutan ma jälle. Ma olen mõtetes korduvalt (loe: igal aastal) jõudnud selleni, ma enam ei viitsi, aga siis vups ja jälle tagasi. Nagu Meie Mees, kes igal aastal laiali läks ja üle Eesti tuuritas.
Ei, ärge muretsege. Eesti parim spordiblogi (minu kaalu ja pikkuse kategoorias) on tagasi!
Ilmselt ma vanadest võistlustest rääkima ei hakka. Võib-olla natukene, sest paljud küsivad, Tiit, miks? Jutt jäib talvisest Vana-aasta jooksust. Aga et sellest rääkida, peame veel varasemasse aega minema. Novembrisse.
Õhtujooksu viimane etapp. Grande finale ja muud jutud. Lühidalt võttes oli asi nii. Jõudsin teha soojenduse, võidelda enda ja kõikide teistega heade kohtade eest ja mõelda. Mul üldkokkuvõttes polnud nagunii midagi, sest ei saanud sarja kaasa teha, aga joosta mulle meeldib. Vorm oli hilise sügise kohta kuidagi liiga hea.
Aeg: 27:33,4
Peale jooksu hakkasin vaikselt mõtlema Vana-aasta maratoni peale. Nagu võiks ju minna. Vorm on hea, seedisin asja, läksin igaks juhuks välismaale ära ja siis teatasin oma teisele poolele, et mul on mõte minna sellele võistlusele. Mind peeti opakaks. Õigustatult. Lõpuks julgesin rääkida treenerile, et Ta mind keelaks, see on ka ju opakas. Ütles, et vaatab, mis saab. Kolm nädalat oli aega, vorm on hea, teeme ühe lühiversiooni maratoni plaanist.
Nii ma sinna sattusingi. Minu ainus mõte oli joosta alla 3 h. AEG!!! Aeg oli 2:58,41
Ma ütlen ausalt. Minu kõige lihtsam maraton. Nagu päriselt. Rääkisin pea terve tee klubikaaslasega juttu, tänud Cris! Maailma parim joogipunkt (klubi noored ja julged olid seal teenindamas) andis tulemusele palju kaasa. Palju häid emotsioone.
Muudest võistlustest rääkima ei hakka.
Olgu, teen lühidalt. Täidan eetri aega. Teil pole ju nagunii midagi targemat teha.
Parkemetsa jooks – emotsioonitu kühveldamine. Nagu ülemus töö juures ütleks, et näe, seal on hunnik liiva ja seal on tühi plats ja siis Sa kühveldad. Ise teadmata, miks see üldse hea on või vajalik. Mõnes mõttes Parkmetsa jooks on vajalik. Esimene maasikas. Pooltoores, aga siiski maasikas.
Vaskna jooks
Vaskna järve jooks. Väga äge andmine oli see. Mul oleks peaagu see jooks ära jäänud. 40 min enne starti jõudsin kohale. Stardinumber, kerge jooks, number vale särgi külge, number õige särgi külge ja jooksuga starti. Tulemuseks omas vanuseklassis 3. koht. Väga rahul! Peaaegu oleks nii ära läinud, et poodiumile ei läinud. Auto juures, õnneks mu teine pool on arukas ja tark (mitte nagu mina, ruttu koju ja tuttu) ütles, et vaata tulemusi ka. Vaatasin, 10. koht, vaatasin uuesti, ooo, poodiumile.
Maastikumaraton. See vajab küll pikemat seletamist.
Seni nägemist!
Tiidu blogi 