Tartu Maastikumaraton ’19

Tartu Maastikumarton ehk TMM ehk “noh, see Otepää-Elva jooks”
Ja Rapla.

Ma olen häbiväärselt vähe see aasta jooksnud. Nelja kuuga kokku 839 km. Aastal 2018 1026 km, 2017 892 km. Eelmiste aastatega on ka see erinevus, et ma sain ilusasti 5 nädala kaupa rutiinis treenida ja Eestis olles plaanisin jooksuvõistlused alati nii, et ma oleks vähemalt 5 päeva enne seda kodus. Ma ei ole kehvas vormis, lihtsalt ma olen 24/7 väsinud ja ma ei saa sinna ka mitte midagi teha. Lihtsalt on selline eluperiood.

Seda vaadates ma pole väga enesekindel, aga ma ei saa sinna ka midagi teha. Ma ei jõua rohkem joosta. Lihtsalt ei jõua. Tööl on hull tamp taga, kodus teen asju. Oeh.

Olen vähe trenni teinud, aga samas nagu tundub kõik parem olevat.

Trenkuga arutades mõtlesime tempo peale 3:55 keskmiseks. Alguses nagunii kiiremini, lõpus suren. Umbes selline plaan. Enne trenkuga arutamist olin endaga peegli ees sama plaani teinud. 3:55. Minu plaan erines ainult nii palju, et ma jooksen kogu distantsi selle tempoga, ei mingit vajumist, ei mingit surma, lõpuni! Seadistasin oma kella ka niiviisi, et oleks hea jälgida. Mul oli vaja endale tõestada, et olen võitleja.

Võistluspäeva hommik.

See ei erinenud eelnevatest kordadest. Üles, külm (algul on see kuum) puder sisse, asjad kaenlasse, autoga Elvasse, vennaga Otepääle. Lihtne ja mõnus. Kiired jutud ja grupipilt. Soojendusjooks, mõned jooksuharjutused ja… Nüüd saan peksa. Venitus. Venitasin reie tagust. Miks? Hommikul ärkasin ja reied tagant täiesti kinni. Peale soojendusjooksu ja jooksuharjutusi oli asi veel hullem. Need polnud reied, need olid pakud. Rasked ja kanged tammepakud. Venitamine tegi kõik palju paremaks, sain end liikuma. Kell oli juba nii palju, kott ära, stardi poole minema. Ei, vetsu ja stardi poole, ei. Pusa olin selga unustanud. Mh, Aadu ju. Panin pusa enda pakihoiu auto juurde ja palusin finišis kaotatud/leitud asjade juurde viia. Nüüd võib starti minna.

2 min stardini, õige hetk ju. Ronisin sinna ette ära. Vaatasin enam-vähem seltskonna välja ja oligi minek.

START!

Plaan oli 3:55. Tahtsin sellest kindlalt kinni pidada. Asfalti osa jooksin ilusasti. Otsisin kohta. Vaatasin, et naiste esimene pani kohe algul ajama. Olgu, Sass, mine. Kas oledki nii tugev või mingi taktika. Vahet pole, mul oli oma plaan. Esimesed 5 km oli tempo 3:50. Hea. Enam-vähem plaanis. Kruusale pöörates olin aru saanud, et see, kus ma hetkel olen, see ongi minu grupp. Tundus kohati üsna jõhker tempo, aga pulss oli hea ja kõik oli kontrolli all.

Järgnevad 5 km sai loksutud 3:48 – 4:00 tempos. Mingeid ärevaid hetki ei meenu. Ilm oli hea, rada oli super. Ahjaa. See aasta on joogipunktide teeninduse taandareng toimunud. Ärge palun tõmmake oma kätt eest ära, kui ma lähen haarama tagumises käes olevat jooki. Eespool olev jook on tagumisele inimesele. Täpselt see hetk tõmmatakse käsi eest ära, kui ma olen valmis haarama. Mis mängud need on? Annan-ei anna- annan-ei anna-püüa kinni mind. Muidu on kõik tip-top. Ega juua väga ei tahtnud, värskendust oli vaja.

Mingi hetk vajutati korralik tempo peale. Ähkides-puhkides ma ei saanud aru, kui kilomeetrid lendasid 3:30 – 3:40 vahes. Raskemad osad jälle 4 min peal. Üksi ma poleks seda suutnud. Siinkohal peab 1000 tänud ütlema Kaisale. On võitleja alles. Tahaks ise ka selline olla.

Kuskil 12 km vaatasin korra ka keskmist tempot – 3:55. Super!

Finišis vaatasin ka keskmist tempot – 3:55. Super! Ma olin nii rahul! Ausalt. Sain kohe oma väljateenitud nisuõlu kätte ja asusin seda rõõmuga jooma. On ikka hea asi välja mõeldud. Ega ma muust väga ei mõelnud jooksu ajal, saaks oma õlle kätte ja teenitud puhkusele.

Aeg: 1:34,19
Koht: 28
Vanuseklassi 11

TMM on nii vastikult mõnus jooksuüritus, seal lihtsalt peab käima. See on nii äge asi. Ainult mõnusad emotsioonid, isegi siis kui kehvasti läheb. Eriti rõõmsaks tegi see, et sain lõpuks oma 5 korra märgi ka kätte. Mõnus.

Tahaks kirjutada “näeme Narvas”, aga ei saa. Head juhused viisid mu Raplasse 10 km jooksma.

Kõik sai alguse sellest, kui mu õel oli sünnipäev, helistasin Talle, avaldasin kaastunnet vananemise puhul, juubel ja asjad. Mõned päevad hiljem helistas õde hoopis mulle. Isal tuleb ka ju juubel. Hmm.. Olgu. Pole mitu aastat saanud õigel päeval sünnipäevale minna, see aasta peab asi muutuma! Tegin plaani sel nädalavahetusel kodus olla, aga see tähendas ka seda, et pühapäeval lähen ma ju Tallinnasse nagunii ja Rapla jääb tee peale. See tähendab seda, et JOOOOKSMAAA!

Raplasse sain neiu trennikaaslasega. Mõnus, ise sõitma ei pidanud. Sõidu kõige eredam hetk oli see, kui Türi Konsumis sai WCs käidud. Enne seda nägin uksel silti, et otsitakse koristajat. WCsse sain aru, et koristajat oleks hädasti vaja. Nii, et tolle kandi rahvas, kellel tööd pole. Sain oma kopsumahu suurust demonstreeritud. Väljas värske õhk sisse, toimetused ära ja valge-sinaka näoga jooksuga välja. Valmis! Nüüd olin valmis Coca-colat ostma. Sõit jätkus. Lisakommentaare pole vaja. Kuigi ühe kommentaari võiks esile tuua. “Mulle “meeldisid” need pritsmed potil.”

Raplasse jõudsime täpselt õigel ajal. Asjad välja, särk valmis, soojendusele ja starti. Muud väga midagi. Kõik on nii nagu alati. Starti läksin mõned minutid enne pauku.

Start!
Minek! Sõua, Pedja! Võtsin hästi rahulikult. Jalad oleksid võinud eest minema joosta, hästi kerged olid, aga keha ei tulnud järgi. Väss-väss-väss. Sellest lahti ei saa. Esimene km mõnusalt 3:30ga. Teisel kilomeetril juba 3:45. Mõtlesin, et kuskil seal võikski keskmine tempo olla. Ei hakanud väga rabelema, sest tean, et siin nagunii midagi ei tule, kui esi 30 tuleb, siis olen rahul ja aeg alla 37 min. 37 min on selline mõnus kulgemine. Vahel sai tempot tiba tõstetud ka, natukene loksutamine käis. Natukene võitlust ka, ei tahtnud nii kergelt alla anda.

Aeg: 00:36,53
Koht: 29
Vanuseklassi 18.

Foto: Erakogu

Korralik tuulega võitlemine oli ka. Kuigi meil, 10 km omadel, tuul väga ei häirinud. Pikal sirgel oli see pigem tagant, viimased kilomeetrid oli vastu. Tuul häiris rohkem 21.1 km jooksjaid. Peale enda jooksu ootasin pooliku omi, mul tahtis küll tuul pea küljest ära puhuda.

Ootasime loosiauhinnad ära, see aasta jälle tühjad pihud ja trennikaaslasega Tallinna poole ajama.