2. Raadi tänavajooks

Mu uues treeningplaanis oli selline tsitaat: “Trenni tuleb teha selleks, et võistlustel lihtsam oleks.” Mina ütleks pigem nii: “Trenni tuleb teha, et trennis lihtsam oleks.” Sest võitlustel on nagunii raske. Lihtsalt küsimus on selles, millal ja kui raske hakkab. See on valikute küsimus ju.

Võistlushommikul oli kell pandud kella 0930, aga ärkasin juba kell 9. Tegin kiirelt pudru valmis, söögiisu oli hea, väike kohv peale ja olingi valmis. Kella 11 paiku hakkasin Raadile jooksma. Autoga ei viitsinud minna, 3.5km, täpselt selline mõnus soojendusjooks. Kohale jõudes rääkisime tiba juttu, jooksin veel 1.5 km peale ja oligi jäänud vaid 7 min stardini.

Enne igat võistlust ma enam-vähem tean, kui kiirelt ma jooksma peaks. Panen endale mingi eesmärgid paika, plaan A. Rohkem plaane pole. Enne seda võistlust jõudsin oma peas selleni, et 3:40 min/km peaks olema see tempo, mida ma suudan hoida. Sinilillejooksu jooksin 3:41ga. Mõni nädal on trenni tehtud ja nii ongi. Peaks olema reaalne.

START!
Püüdsin kohe end tiba tagasi hoida, sest see pole 3.2 km, see on 7 km. Kui lühemal maal end kinni tõmbad, siis kuidagi ikka lõpuni kangutad. 7 km on juba pikem distants. Kuigi ega see ka nüüd mingi väga pikk distants pole, küll jõuab kangutada.

Rada oli mõnus ja vahelduv. Rajakaarti uurides tundus, et keerutab rohkem ja on nõmedaid kurve, aga tegelikult see nii polnud, väga mõnusad ja joostavad kurvid. Esimene kilomeeter tuli 3:29ga. Selline hea algus, polnud väga kiire, aga jooksin enamus ajast ikka üksi. Täpselt minu ees läks üks hea punt, aga teadsin, et seal on 3-4 sek/km liiga kiired mehed. Pigem lootsin, et keegi sealt eest pudeneb, kui et mina sinna punti jookseks. Tegelikult terve võistluse jooksin üksi. Nägin inimesi enda ees ja mõned jooksid minu taga. Esimene naine möödus minust kuskil 3.5 km peale, tegi paar kiiremat sammu ja oligi läinud. Või pigem see, et ma jooksin selle kilomeetri kõige aeglasemalt. 7 sekundit oli aeglasem, kui eelnev ja järgnev kilomeeter. Kuuenda kilomeetri alguses pani keegi veel ilge hooga mööda, mul oli niigi piirajas. Peale esimese kilomeetri kõige kiirem kilomeeter. Aga õigesti tegi, tuli ilge hooga, jooksis kohe väikese vahe sisse ja seda 3-4 sekundilist vahet ma enam kinni ei jooksnud ja nii see vahe jäi lõpuni.

Lõpetasin ajaga 00:26:13. Keskmine tempo 3:38 min/km, läks isegi natukene paremini. Koht 12, vanuseklassis 9. koht. 34 sek/km kohta kaotust võitjale. Võib ju rahule jääda. Järgmine võistlus on juba Viljandi. Seal tuleb üks kiire tiir ümber järve teha.

Peale jooksu sain autoga koju, eriti mugav.

Suured tänud korraldajatele!

Sinilillejooks 2022 Tartu

Avame taas uksed.

Ma olen üsna palju asju sahtlisse kirjutanud või alustanud ja siis lõpetanud. Aitab sellest, viime ikka asjad ilusasti lõpuni.

Kuna traditsioonilist Tartu kevadise jooksuhooaja üritust enam ei korraldata, siis see aasta algas hooaeg Sinilillejooksuga. Hea oli ka, sest 7km ma ilmselt poleks vastu pidanud. Selleks on liiga vähe trenni tehtud. Kuigi jah, kõik ju oleneb tempost. Keegi ei käse kiiresti joosta, ise tahan. Täitsa rumal inimene.

Kuna see aasta on trennidega täpselt nii läinud nagu on, siis suures pildis olen ma tulemusega väga rahul. Väike eelvaade mu trennidesse:
Jaanuar: 30 km jooksu ja 39 000m sõudeergomeetrit.
Veebruar: 5,63 km jooksu ja 63 km kõndi.
Märts: 153 jooksu ja 10 000m sõudeergomeetrit.
Aprill: 6.2 km jooksu. Võistlus toimus 2.aprillil.

Ehk siis mitte just kõige eeskujulikumad kuud. Mõni mees paneb 3 nädalaga sama mahu jooksu. Haigused, puhkus ja vigastused tegid oma töö. Loodan, et nüüdseks on kogu see jama seljataga ja olen valmis korralikult trenni tegema.

Nüüd võistluse juurde.
Aga enne seda veel räägin kolmapäevasest cooperi testist. Kuna kolmapäeval tekkis võimalus joosta sisehallis cooperit, siis olin sellega kohe nõus, sest see on hea võimalus aimu saada, mis seis on ja mida peaks tegema laupäeval. Jooksin 12 minutiga 3230m, mis pole ju tegelikult üldse halb tulemus, kui arvestada kõike seda eelnevat. Viimane lõigutrenn oli nädal tagasi, kus jooksin 2x600m ja siis ütlesin, et aitab küll, sest sääred olid mega valusad. Tegin kurba nägu, käisin saunas ja loivasin kuidagi koju.

Võistluspäeva hommikul ärkasin kell 0830, tegin endale ja teisele poolele pudru, natukene chillisin, riided selga ja jooksin raekoja platsi, et number kätte saada. Tegin veel umbes 3 km pikkuse, kokku 4 km, pikkuse tiiru. Enesetunne polnud kiita, pulss oli päris kõrge. Veits ehmatas ära, aga pole hullu.

Mingi hetk jõudis teine pool ka raekoja platsi, andsin üleriided ära, plaan paika. Joosta kiiremini, kui kolmapäeval cooperit ning oligi minek.

START!
3.2 km on selline jooks, kus kohe tuleb andma hakata, siin pole hoida midagi. Esimene kilomeeter tuli 3:34, cooperis jooksin 3:37. Esimese kilomeetriga sai asjad üsna selgeks, kes kus ja mis positsioonile jookseb. Hoidma ei läinud midagi, eest poolt oli jooksjaid püüda küll.
Teine kilomeeter tuli 3:37, cooperis oli teine kilomeeter juba tunduvalt üle 3:40. Nüüd oli vaja ainult hambad ristis pingutada. Vahed olid üsna kindlad, eest poolt oleks üks veel püüda olnud. Lähenesin päris jõudsalt, aga päris ohtlikult lähedale ei saanud.
Kolmas kilomeeter oli 3:41. Kuskil Delta juures hakkas juba väga korralikult virvendama. Ähkisin ja puhkisin nagu vana auruvedur. Üks konkurent oli juba päris lähedal, napilt-napilt sain järele, aga.. Hakkasin otsima, mis on selle pargi nimi, kus asub Vabadussõja sammas, Armeeni ja Eesti rahva sõpruse monument, Lutsu ausammas ja Kreutzwaldi monument. Laidoneri tamm ka. Tuleb välja, et see on Vabaduse puiestik. Ühesõnaga kuskil seal hakkasid tekkima probleemid, kus mul tahtis.. Lihtsamalt kõhuga probleemid. Päris ohtlikuks konkurendile ei saanud, aga pingutama ma ta panin.

Finiš: 6.koht ja aeg 00:11:47. Täitsa eeskujulik jooks.
Finišis oli mul nii piinlik. Tulen mina, silme eest virvendab, higi jookseb, kõhuga mingid teemad ja muidugi hingeldan nagu väga hullu pingutuse teinud sportlane. Vaatan, mingi käsi tuleb, esimene mõte oli, et tahab patsu anda. Ei, äkki peaks hoopis ruska visama. Ei, kätt tahab suruda. Andsin käe, ei vaadanud isegi, kes see inimene oli, tuigerdasin kuidagi mööda. Otse vetsu. Pärast vaatasin, et kurja.. See oli ju meie kaitseminister. Oh pagan! Ma loodan, et ta andestab mulle.

Meie klubi tegi puhta vuugi. Esikümnes oli 7 Prorunnerit. Erinevates vanuseklassides poodiumikohti. Nagu Norra koondis, igale poole meid jagus.