Tartu Maastikumaraton

Käes on see ilus hetk, kui tuleb sammud seada TMM’le. See jooks Otepäält Elvasse, noh. Tavaliselt ma ootan igal kevadel seda jooksu. Üks lahedamaid radu üldse ja üldjuhul on ka korraldus väga hea. Teine väga laheda rajaga võistlus on Raadi tänavajooks.

Kui kurvematel teemadel rääkida, siis osavõtjaid oli häbiväärselt vähe. Põhidistantsidelt -50%. Kõige väiksem oli kukkumine maratonil, aga seal ongi vähe osalejaid. Ma ei hakka spekuleerima, miks paljud jätsid tulemata. Eks nad ise teavad kõige paremini.

Jätkame veel kurvematel teemadel. See aasta sai see jooks minu jaoks täiesti uue tähenduse. 3 nädalat enne suurt jooksupidu matsin oma isa Elva kalmistule, mändide alla. Teatavasti asub kalmistu finiši lähedal. Kui nüüd naljaga pooleks öelda, siis jooks isa “vaatama”. See tegi kogu päeva minu jaoks üsna emotsionaalseks. Kogu jooksu tegelikult. Praegugi veel.

Päevast endast. Rutiinne tegevus võistluspäeval on selline: Ärkamine (see on üks kõige tähtsam asi), söömine ja võistluspaika sõitmine. Kuna jooks on punktist A punkti B, siis igal aastal on korralik jant, kuidas saada Elvast Otepääle. See kord kasutasime korraldajate transporti. Ma ei saa aru, miks ma seda varem kasutanud pole? Väga mugav lahendus.

Kell 10 jõudsime bussiga Tehvandile. Külm oli ju. Väga külm. Ma polnud enam üldse kindel enda jooksuriietuse valikus. Maika ja loskutovid. Mul hakkas külm selle peale, kui ma mõtlesin sellise riietuse peale, aga õnneks asi lahenes ilusasti – mul lihtsalt polnud teist varianti, sest midagi muud mul kaasas polnud. Nägin treenerit, panime plaani paika. Joosta sama kiirelt nagu Viljandis. Peaks tehtav olema, ise arvasin sama. Soojendusjooks, võimlemine ja lahtijooksud.

START!

Meil tekkis päris hea punt. Naiste liidrid ja palju mehi. Üleliia kiirustama ei tahtnud kohe alguses hakata. Jooksingi mõnusas 3:50 tempos. Kruusale keerates oli natukene aega ringi ka vaadata, et kellega ma siis täna koos jooksen. Avastasin, et meil pundis üks jooksja, kellega sai Võrumaa sarjas madistatud. Tavaliselt oli ta hästi kiire algusega ja lõpu poole sain ta alati kätte. Nüüd olin Talle järele jõudnud juba 5 km peal. Korra käis peast läbi mõte, et äkki hoopis mina olen see, kes on liiga kiiresti alustanud?

Kruusale keerates tõmbas grupp korra nagu hoo maha ja mul oli üsna hea tunne. Lasin omas tempos edasi kuniks olin juba ees otsas ja natukenegi ees. Kaugemal eemal nägin üht sõpra, kes just konkurendist möödus. Tal tundus sama jama olevat, et hoog vist tõmmati liiga maha. Kui tunne on, siis tuleb minna. Nii ma ka tegin.

Alguses tundus, et sealt grupist ei tulnud kedagi kaasa, aga naiste liider ja mõned mehed veel olid mul ikkagi seljataga. Minu eesmärk oli üks väiksem grupp eespool kinni püüda, et nondega seal maid ja puid jagada. Tegelikult ma kogu aeg kartsin seda, et tagant paar tüüpi tulevad ja karistavad ära natukese hullumeelse mineku. Protokolli vaadates, siis mu mure oli asjatu, sest päris mitmed tugevad jooksjad (mind see aasta korduvalt võitnud) jäid paari minuti kaugusele.

Jooksime väikse pundiga koos. Naiste liider ja mõned mehed. Ma seal pigem rippusin grupi lõpus. Vähemalt too hetk tundus nii. 7 km enne lõppu tuli esimene raske hetk. See oli jube. Lasin väikse vahe grupiga sisse. Nad silkasid kohe minema. Head vormi on raske varjata. Kehva vormi pole vaja varjata, see tuleb kohe välja. Nii ma seal surin uhkes üksilduses.

Poolmaraton tuli ajaga 1:21,54. See valmistas mulle suurt rõõmu. Tegelikult pole ju väga kehv aeg? Plaanist kehvem, aga siiski üsna hea. Kui aus olla, siis ma suht juba 5-6 km peal sai aru, et 3:50min/km keskmist hoida on mul täna üsna keeruline.

Ja nüüd algasid viimased 3 km. Kilomeetrid, mis tundus kui lõputa õudus. Kas saabub jooksu lõpp või minu lõpp, selles ma polnud kindel veel. Ma võtsin rajast maksimumi, taarusin ühest servast teise. Lõpuks tuli finiš, keegi veel spurtis minust mööda, aga las linnuke lendab, mul polnud enam jõudu. Korraks nagu vist püüdsin, aga see võis kõrvalt vaadates olla üsna koomiline. 100-aastane auruvedur püüab kiirendada elektrirongiga. Umbes midagi sellist.

Koht 20. Aeg 1:34,40, vanuseklassi 6.
Ma jäin jooksuga väga rahule. 4 sek/km aeglasem, kui plaanisime, aga pole vigu. 2sek/km aeglasem, kui Viljandis. Mõnus jooks oli. Peale 5 min puhkamist ei tulnud meeldegi, et nii hullult kuskil surin.

93. suurjooks ümber Viljandi järve

Võiks öelda ja tulebki öelda, et Viljandi järve jooks algas juba laupäeval. Kerge võistluseelne soojendus peale lõunat, siis pesema, nägu pähe, kulmud ette ja pittu! Nimel oli meid kutsutud väikesele volbripeole. Mõte oli väike lõke, sossutame vorsti varda otsas, 1-2 taastavat jooki Coca-Colaga ja kella 22ks koju tuttu. Lõppes ikka asi sellega, et kell 1 sain alles magama, sest juttu jätkus kauemaks.

Hommikul ärgates polnud üldse tundeid, millegi vastu. Ei olnud seda tunnet, et nüüd peaks Viljandisse sõitma ja seal kiirelt ümber järve jooksma. Keetsin pudru valmis, ajasime selle näost sisse, asjad kokku ja punuma. Viljandisse jõudsime kell 11. Täpselt tund enne starti. Viljandis õnneks väga hullu probleemi parkimisega pole, kuigi seal tundus olevat mõneks minutiks mingi kaos. Kuidagi ei suudetud autosi õigesse kohta suunata. Õnneks see laabus kiirelt.

Number välja, esimene WC peatus, auto juurde tagasi, numbrid külge ja soojendusjooksule. Tegin 3 km soojaks, siis võimlesime ja lonkisin vaikselt auto juurde tagasi. Teise WC peatuse tegin ka. Kell oligi juba märkamatult 1150, sättisin teised tossud jalga ja sörkisin vaikselt starti.

START!

Tänud Marisele, kes mind kuidagi ette poole gruppi sokutas. Tegelikult isegi esimesest grupist on kitsas. Kõige parem on eliidist startida, aga eks selle koha ma pean ise välja võitlema. Kõike ei saa lasta ette-taha ära teha. Ma olen täiskasvanud Eesti mees, ma hädaldan vaikselt kodus või kui on julgustust saadud jookidest.
Plaan oli joosta 3:50min/km.
Stardist sain enam-vähem minema, aga suht esimese 200 meetri peal jäin veits karpi. Mingid tüübid jooksid keset teed ja arutasid, et praegu on tempo 4:15, natukene peab rahulikumalt võtma. Mine võta omaette kuskil. Võtsin hästi äärde, peaaegu muru peale ja lasin lihtsalt minna.
Esimene kilomeeter 3:44. See on hea, et päris ribadeks kohe ei jooksnud. Teine kilomeeter tuli ajaga 4:05, seal on see jube tõus sees. Viljandi ongi selline, kus ühe kilomeetri saad panna enam-vähem, siis teisel kilomeetril on ikaldus, kolmas jälle saab panna jne. Kuskil 2.5 km peal vaatasin korra ümberringi, tuttavad näod/seljad, siin ma umbes peakski olema. Minu masti mehed on siin. Paganama Ahti selg oli kogu aeg ees, plaan oli see kinni püüda, aga lõpuks tuli välja, et täna mitte. Finišis jäigi vahe 35 sek. Kolmas kilomeeter 3:47, neljas 3:34.

Kuna ma tehnilist osa ei jaksa veel väga joosta, siis ma pean end maksma panema sellistes kohtades, kus on mul eelis – pikad lauged tõusud või sirged, tasased kiired osad. Need on need kilomeetrid, kus ma teen tööd. Ja mida ma olen ka tähele pannud, siis ma jooksen hästi julgelt. Lõikan kurve, optimeerin rada, ei lase hoogu maha tehnilistes osades. Näiteks mingid kraavi ületused, ühe pinnase pealt teisele minemine, konarlikud kohad. Lihtsalt tuima näoga läbi. Ei hakka seda jalga väga sättima. Seda oli väga hästi ka soos näha. Tüübid, kes minu ees jooksid, kiiremad mehed, otsisid hanereas kuivemat kohta, sättisid jalga ja leinasid seal niisama, põhimõtteliselt parkisid seal vee ääres. Ma mingi, aaa soo, 2 sek mõtlemist, ma lähen siit ja panin lihtsalt tuimalt otse keskelt läbi. Keegi oli sealt varasemalt ka läinud. Tõmbasin 30 meetriga 10 meest kotti kohe. Teine märjem koht sama moodi, lihtsalt tuima näoga läbi. Ma teadsin, et nad püüavad mind ilmselt põllu peal kinni, aga las pingutavad ka natukene.

Viies kuni üheksas kilomeeter tulid 4:00 või tiba üle selle/alla selle. Suures plaanis see ei mõjuta midagi, sest tähtis oli keskmine saada 3:50. Nüri põllu peale jooksmine, mõned sajad meetrid helget asfalti ka vahelduseks, aga no ei jõudnud. Ei olnud kuskilt juurde panna, too hetk küll mitte. Kümnes kilomeeter 3:38. Veits sai joosta ka vahepeal, mitte kogu aeg kartuli põllul rohida. Üheteistkümnes kilomeeter 3:51. Läks vähe raskeks juba ka, veits vist hakkasin liialt kontrollima, hull tuul oli ka muidugi vastu.
Viimased 500 m võtsin oma kõrsikud kõhu alt välja ja laksasin 3:23 min/km tempos finiši poole.
Tasuks 56.koht, vanuseklassis 15, ajaks 00:44:35 ja särk. Keskmine tempo 3:52min/km, polnud päris see, aga olen väga rahul.

Tegelikult see Viljandi polegi ju väga hull. Kõik räägivad, et oi-oi see nii raske, aga milline võistlus on lihtne?

Nüüd tsau-pakaaa ja Otepää-Elva metsade vahel näeme!