Meie kandi hooaja avalaks ehk esimene võistlus kevadel ehk hirmus rahmeldamine ehk väga rõve jooks. Mitte korralduse poolest, vaid enesetunde pärast. Ma ei tea, ma see aasta üldse ei oodanud seda võistlust. Talvel oli nii hea, sai rahulikult trenni teha, ei pidanud millegi peale mõtlema. Ilus elu oli, aga see sai nüüd otsa.
Parkmetsa jooksu jooksu üks suur pluss on see, et see algab kell 13. Sai pikalt tududa, rahulikult süüa ja seada sammud, tegelikult olime mugavad ja sõitsime autoga, stardipaika. Hommikul tegi natukene muret peavalu, võtsin igaks juhuks tabla sisse. Materjalid välja, natukene vaatasin ringi ja läksime trennikaaslasega soojendusjooksule. Peavalu nagu natukene oli tagasi andnud. Soojendusjooks sees tegime ka mõned jooksuharjutused ja võimlemise. Ilm oli super, ilmselgelt lühikese ilm, oleks võinud isegi maikaga minna.
Distants: 2.89 km
Aeg: 00:19:11
Pulss: 132 l/min
Tempo: 6:38 min/km
Juba oligi ainult 18 min stardini, tormasin ruttu auto juurde, seal viskasin üleliigse maha, teine särk selga ja starti. Enne seda paar kiirendust ja suundusingi ette ritta.
START!
Võtsin sellise konservatiivse strateegia, 3:30 min/km peaks olema selline üsna mugav, samas tiba riskantne. Selles tempos ma enam-vähem olin ka. Kuni umbes 3.5 km. Seal ühes pöördes lõi tagant reis krampi ja pidin sellepärast hoo täitsa maha tõmbama. Tegelikult see jalg tegi juba muret kuskil 2 km peal, siis lihtsalt tõmbas väga kangeks. Tiksusin seal natukene alla 5 min/km. Sirgeid asfalti osi oli väga hea joosta, metsarada ja kurvid oli täiesti õudus. Kurvis võtsin täiesti hoo maha. Ühesõnaga siia mu tugev pingutus läks.
Distants: 7 km
Aeg: 00:27:08
Pulss: 165 l/min
Tempo: 3:54 min/km
Peale võistlus pettumust polnud. Küsiti küll, et kuidas läks? Minu vastus: “Ah” ja sinna käib selline spetsiifiline käeliigutus. Läks nii nagu läks, mis seal ikka. Leinama ei hakka. Tuleb tööd edasi teha.
Tiidu blogi 