Sinilillejooks Narva

Ma alustan kibeduse noodiga nagu vana hea EKRE ära kulunud plaat, mis pasunab, kuidas ajakirjanus on ära ostetud ja meedia ei kajasta asju objekiitvselt või üldse jätavad olulised sündmused kajastamata, nii nagu minuga juhtus.

Käin siis mina Narva sinilille jooksul, võidan selle jooksu ja mitte ühtegi uudisnuppu. Kõik teised jooksuvõistlused, suuremad ja väiksemad, on kajastud. Minu võit, Narvas, ei ole. Pettunud. 😀

Nüüd jooksu enda juurde ka. Ma ei mäletagi, aga äkki nädal enne või nii, oli trennikaaslasega sellest jooksust juttu. Ta ütles kohe, et ma võidan selle jooksu, konkurents on nõrk. Eks ma olen varem ka niivisii vaadanud, aga alati on olnud nii, kui mina tahan mõnele sellisele jooksuvõistlusele minna, siis sel aastal on seal 10 minust kiiremat meest/naist kohal.

Võistluse hommikul vaatasin stardinimekirja üle, ühtegi väga kiiret silma ei hakanud, aga see ei tähenda tavaliselt midagi, sest staarid saabuvad helikopteriga.

Ja mul oli teisi muresi rohkem – ilm. Muidu natukene soe, aga nagu see külm tuul. See oli külm ja tugev. Õnneks mul oli riietust kaasas iga ilma jaoks, +1 kuni +25ni. Narva jõudes mõtlesin minna põlvikute ja pika särgiga. Numbrit ära tuues loobusin põlvikute ideest. Peale soojendusjooksu, kui oli stardini jäänud veel 10 min, siis otsustasin minna t-särgiga. Viskasin numbri kiirelt ümber ja tormasin stardi poole.

START!

Nii, minek. Kuna tuul oli üsna keerutav, päris hästi ei saanud aru, kust puhus, siis oli keeruline mingit strateegiat paika panna, kuidas joosta. Kuna distants nii lühike ka, siis tegelikult oli savi. 3:30ga alguses minema ja siis vaatab, kus surma saab. Iseenesest minusugusele selline distants sobib, 2 km paned, kuidas torust tuleb ja siis 1.2 km kannatad ja kirud ennast, aga finišis oled õnnelik.

Esimene km 3:28, mingid sammud taga kostsid, tagasipöördel teine koht oli turvalise vahega minu selja taga. Teine km 3:26, enam polnud samme kuulda, aga samas läks ka kannatamiseks. Kolmas km 3:24. Viimased 200m 3:24 tempos. Ilus tõusva tempoga jooks. Juba vanad eestlased teadsid rääkida, et kui hull auru üles saab, siis pole mõtet auru maha lasta.

Aeg 00:11,05 ja tasuks 1.koht. Jeii! Jäin jooksuga väga-väga rahule.

Ühtegi pilti mul vist sellest jooksust pole. Aa, ikka leidub. Aga kuna töö juures on nett nii kehv, siis kahjuks jääb pilt lisamata.