Minust

Räägin loo, kuidas ma sõltuvusse sattusin. Heas mõttes sõltuvusse.

2012 aasta märtsi alguses käis sõbranna mõtte välja, et ma võiksin minna Viljandisse jooksma, Tema kodulinna. Mulle on jooksmine alati meeldinud (sai mõnikord peale tööd mõtteid korrastamas käidud), aga mõte, et kuskil rahvaspordi üritusel joosta tundus kohati isegi hirmutav. Tegime kokkuleppe. Kokkulepe seisnes selles, kui ma jooksen 10 km mingi teatud ajaga, siis ma lähen. Kahjuks või õnneks ma kaotasin kihlveo ja pidin minema jooksma.

Esimene võistlus ma kaotasin sõbrannale. See ei sobinud kuidagi mulle. Hakkasin tihedamini jooksmas käima, hakkasin lõpuks isegi tõsiselt jooksmist nautima.. Augusti lõpus, Pärnus, võitsin sõbrannat. Tunne oli hea.

Järgmise, 2013 aasta, hooajale läksin juba natukene parema ettevalmistusega, hakkasin jooksmas käima juba märtsis. Püüdsin kuidagi ise hakkama saada, hooaja lõpu poole hakkasin mõtlema, et peaks liituma mõne jooksugrupiga Tartus.

2014 aasta veebruari lõpus võtsin lõpuks julguse kokku ja läksin esimest korda Viljari trenni. Paar päeva hiljem teatati, et see grupp läheb laiali. Mul oli…. Nojah, hästi paneme sõbrad. Tuleb vist ise jälle hakkama saada. Õnneks siiski mitte ja nägin üsna pea, et grupp jälle koos. Ilmselt olen üks esimesi tartlasi, kes ProRunneri treeningutega liitus. Trennikaaslastest on saanud head sõbrad, õhkkond on lihtsalt nii hea, inspireeriv.

Eesmärkidest nii palju, et minu eesmärk on joosta. See aasta tahaks maratoni läbi joosta, mul veel kerge hirm nii pikkade distantside vastu. Aukartus.

Nagu mu (nüüdseks juba kadunud) vanaisa ütles: “Ole parim”. See motiveerib mind.

Ilmselt me kõik peaksime tänama minu sõbrannat. Aitäh, Eelika!