August ’17

Täna (esmaspäev 7.08) tegin oma ära jäänud 26 km jooksu ära. Pidin seda muidu eile tegema ehk pühapäeval. Aga kuu ja tähtede seis oli nii vale, ilmselt Uraani kolmas rõngas oli ka 5% rohkem kaldu ja Veenus polnud veel Marsi jõudnud. No nii paha päev, kui vähegi olla saab. Kõik asjad ajasid marru. Vahepeal juba mõtlesin, et tuleb hiies pasknäär ohverdada. Ilm oli ka muidugi “ilus”, päev otsa kallas. Jooksma või ujuma, palju vahet polnud. Esimesed kiiremad sammud ja juba oleks ära uppunud. Tegin 11 km ära ja valmis. Tulin elamisse ja hakkasin koristama. Tuimalt koristama ja MMi maratoni vaatama/kuulama/jälgima. Nõud said pestud, toad puhtaks ja elu läks juba ilusamaks. 🙂 Mul oli häälestus ja juba vale. Selline suhtumine, et ah lähen teen ära.

Täna oli suhtumine teine. Lihtsalt lähen ja teen. Ilmselt tuleb tuim 2 h ja 10 min raiumist, aga saab tehtud. Ja saigi. 2 h ja 14 min. Ma olen väga rahul.

23.08
Ma olen mitu korda joostes mõelnud, et nüüd lähen elamisse ja hakkan kirjutama. Ei ole nii. Jõuan jooksmast tagasi, kohe pann/pott tulele ja pessu. Kui pesust tagasi (trenni päevadel teen kiirkäsipesu) on söök juba soe ja võib sööma hakata. Kui juba söök sees, siis pole üldse viitsimist kirjutada. Niimoodi on need päevad siin lähevad.

Vahel on asjalikemaid päevi ka. Näiteks see päev, kui ma uue treeningplaani kätte sain. Alguses arvasin, et see plaan pole minule. Esimene nädal 80+ km, teine nädal 78 km jne.. Tahtsin treeneri käest küsida, kas see on ikka minu plaan? Plaan on täpselt maratonini. Väga palju ma plaani ei süvenenud. Alguses on ilus tekst, kus on kõik lahti seletatud ja pärast 4 nädalat plaani. Üks päev hakkasin süvenema ja leidsin jutu seest sellise lause, kus oli kirjas a’la “see trenn on eeldatavas maratonitempos”. Olgu, kui on siis on. Hakkasin uurima, et mis see plaanitav maratonitempo on? Mida treener arvab? Kui ma nüüd õigest aru sain, siis mõne hullu arvates võiks see jääda 4:00min/km – 4:05min/km juurde. 😀 Optimist. Mina nii optimistlik poleks. Kui alla 3 ära tulen, siis ma olen väga rahul.

Täna tegin 12 km rahuliku jooksu. 4:51 min/km oli keskmine ja pulss äkki 143. Pidin hoidma 148 juures, aga ei suutnud. Kuidagi moodi ei tahtnud pulss üles poole tulla. Homme on 7 km vahelduva tempoga jooks maratonitempos. See on selline 4:00 ja 4:20 min/km tempo juures jooks ehk lebo ots, pole 3:30 juures suremist.

27.08. Nonii. Nüüd sai kolm nädalat hullust läbi. 72 km – 82 km – 73 km. Kolme viimase nädala kilometraaž. Jalad on nagu makaronid. Keedetud spagett. Otsisin endale kedagi, kes teeks massaaži, sest keha hirmsasti tahtis seda. Pöördusin murega FB grupi poole “Eestlased Bergenis” ja seal anti teada, et keegi meie lõunanaaber teeb. Otsisin Ta üles ja tegelikult Bergeni kohta isegi mõistlik hind. Umbes 36 € 1.5 h. Käisin kella 16 paiku massaažis ära ja oi kui hea on olla.

30.08. Täna jätsin jooksu ära, sõitsin hoopis rattaga IKEAsse, et sealt oma teisele poolele tuua IKEA uus kataloog. Vot selline mees! Kokku 29 km mõnusat väntamist, umbes 1100 tõusumeetrit. Huvitaval kombel paneb pulsikell rattaga sõites mäda. Mäest laskudes viskab pulsi 206 peale. Kaks varianti, kas kell paneb rõuku või kiiruse kasvades tuleb nii suur hirm sisse või kiirus tõstab adreka nii kõrgele,  et pumba lööb lolliks. 😀 Ma ise arvan, et kell paneb vigast.

31.08. Oiii. Lõpuks on kuu lõpp. See tähendab kaht asja. Kaks pudelit on vaja lahti teha. 1) Täna saab kojuuuuuuu! Varsti-varsti läheb teraslind, mis viib mind Riiga ja sealt viib raudhobune mind Tartusse. 2) Täna hommikul tegin oma selle kuu viimase trenni ja … trummipõrin… Kokku see kuu minu jaoks maagilised 311.33 jooksukilomeetrit. See on 30 km rohkem, kui mu senine trennimahukaim kuu. Nii, et poodi ja kaks pudelit vett!

Trennidest üldiselt ka natukene. Hetkel läheb kõik hästi. Kui kuu alguses olin väga kahtleval seisukohal maratoni suhtes, siis praegu olen lihtsalt kahtleval seisukohal. 😀 Areng seegi. Tegelikult on kõik jooksud hästi läinud. Viimased jooksud isegi väga hästi. Rahuliku jooksu tempo on 4:35-4:45 min/km. Vigastusi (kolm korda räme tatt üle vasaku üla) pole. Enesetunne on alati hea olnud, taastumine super. Pikad jooksud oled ka viisakalt ära teinud. 32 km sai 5:10min/km ja nädal hiljem 28 km 4:47min/km. Ootan juba neid kaht võistlust, Pärnu ja Tallinn.

 

Seniks tsau ja näeb!

Tegemistest juulis

Nonii. Ma olen väga palju võistlusi võlgu. Minu suurima kevadise hea emotsiooni jooksu Bergeni Linnamaratoni 21.1 km ja palju muud. Nüüd on juba hilja midagi kirja panna, ei tulnud too hetk tuhinat peale. Mis teha? Midagi pole teha. Kui läinud, siis läinud. Ei taha midagi umbes ka kirja panna. Ooo, oli ilus ja äge, teate, jooksin ja siis oli mägi, mäes alla ja midagi oli veel, kuskil olid puud, kollane maja ja sealt keerasime paremale, aga vist ei keeranud ka, puud olid ees ja oligi finiši. Umbes selline see tekst tuleks.

Kuigi mul on see jooks suht eredalt meelest, sest ma jooksen nüüd peaaegu iga trenn Bergeni maratoni radu. Lihtsalt armusin ära. Nii lahe rada on. Ja siis ma jooksen,  mõtlen, unistan (planeerin ja teostan – see on mingi ehituspoe reklaam) ja meenutan.

Hetkel on selline imelik tuhin sees, kust tahaks lihtsalt niisama midagi kirjutada. Eks ma siis kirjutan midagi. See tuhin tuleb ka sellest, et inimesed loevad mind isegi. Mis Teil viga on, targemat pole teha? Hämmastav on see, et minu jaoks täiseti võõras inimene tuleb ja küsib, et miks ma enam ei võistle, kas mul on vigastus, blogi Sa enam ei kirjuta? Ja samas teatab, et Ta teab üht veel, kes minu blogi loeb. Õde loeb, teine pool loeb ja mõned veel. Päris hämmastav.

Täna (18.07) tegin üle mitme nädala plaani järgi trenni. Kahe viimase nädala kilometraaž on alla 10km. Tänane jooks oli isegi üllatavalt kerge? Mõnus jooks isegi. Kartsin palju hullemat, olin valmis mitu korda surma saama ja endale liiva ka peale kühveldama ja niimoodi korduvalt. Seda polnud üldse tarvis. Jalad ja keha olid lita-löta, aga suuremas pildis väga soliidne trenn. Tegin 10 km, keskmine tempo 5:02 min/km ja pulss natukese kõrge 149.

Vaikselt täiendan seda ja mingi hetk avaldan selle üllitise.

30.juuli

Nii, nüüd on juba palju-palju aega mööda viimasest sissekandest.

Täna on pühapäev ehk pannkoogipäev. Tulin kohaliku aja järgi kell 8 üles, hakkasin vaikselt asjatama. Keegi liigub maru agaralt akna taga. Opsti, töökaaslane rattariietes. Tal oli plaani minna hästi rahulikule ja lühikesele rattaringile. “Aga ma tulen ka!” Sõin ruttu supi ära ja olingi juba ratta seljas. Pannkoogid jäid seekord tegemata. Sõitsime 2 h ja 20 min, pea 51 km. Hästi rahulik tempo ja tasane maa. Pulss oli mõnusad 126 l/min. Olen üldse seekord palju, palju rattaga sõitnud. Juulis kokku 133 km ratast ja umbes 137 km jooksu. Jooksma hakkasin alles poolest kuust ka. Päris hea tulemus. Eelmine pühapäev sõitsin ka umbes 50 km ja jooksin sinna otsa 13 km. Seekord nii ei tee. Võtsin ülejäänud päeva vabaks. Koristasin ja tegin süüa. Vaatasin ühe võistluse Bergenis välja. Tundub huvitav.

Söögi tegemine läks tsipa untsu. Tahtsin kodujuustu osta, aga ostsin ikka vales asja. Tundub mingi hapukoore taoline asi olevat. Aga noh, kui kodujuustu pole, siis teeme sama asja hapukoorega. Savi. Vaatab, mis saab. Ega ma ise ka ei tea. Äkki on hea, kohe hakkan maitsma. 🙂

Pannkoogid tegin ka ikka ära. Head pannkoogid said täna. Hästi kollased ehk väga palju muna sai sisse topitud.

Nüüd peaks veel ÜKE ka ära tegema ja olekski juuliga ühel poole. Maraton on progressis hetkel. Eks näha ole, mis saab ja kas üldse saab tulemust joosta. Mingisse vormi me timmime mu ära, aga ei tea, mis vorm see saab olema. Mina ei nukrutse, sest tegelikult see aasta polnud üldse plaani maratoni joosta. Kuidagi pole seda tunnet. Alal 3 h vast  ikka tuleb ära, kui just midagi hullu ei juhtu.

Bergenis joostes on saanud minu vaieldamatult lemmikuks jooksurajaks Bergeni Linnamaratoni rajad. Algus (kuni 8 km) on muidugi väga raske, aga see rada on ikkagi nii mõnus. Head mälestused on ka. Alati mõtlen oma jooksule, kuidas ma siin jooksin, mida ma siin tundsin, kuidas mul olla oli? Mis ma järgmine kord teeksin, kuidas jookseksin? Mul on kindel plaan järgmine aasta ka joosta Bergenis poolmaratoni.

Järgmise kirjutiseni. 🙂
Mina lähen oma pläusti sööma.

Püüan tihedamini siia kirjutada.

Head Energy sommerkarusellen 17 løp 1

Esmaspäeval, 5.juunil, oli Norras jälle punane päev. See sobis väga hästi minu plaanidega, sest minu plaan oli jälle kohalikega 10 km võidu joosta. Jälle 10, mõnele võib tunduda, et see oleks nagu mu kinnisidee. Ei ole. Bergeni kandi peal joostakse väga tihti 10 km või mingeid jookse, mis on 5-7 km, aga otse mäkke. Suvel on kaks sarja, kus on 5 osavõistlust ja saab joosta 5-10 km. Sobib väga hästi minu plaanidega, saan võistlustunnetust sees hoid. Mulle muidugi meeldib ka koos teistega pingutada.

Läksin kell 9 tööle ja tulin ära juba kell 15. Sõin natukene, magasin 30 min ja oligi juba aeg minna trammi peale, et võistlusaika sõita.  Kõik eelmised korrad olen ma jooksnud 15 km kesklinnast põhjapool, kuhu sain liikuda väga mugavalt tasuta IKEA bussiga, seekord oli võistlus 15 km lõuna poole sõita. Sinna sõitsin ma trammiga.

Rada oli suhteliselt tundmatu mulle. Ma olin paar korda seal kandis rattaga sõitnu, umbes teadsin, mis toimuma hakkab, aga ikkagi tühi maa. Püüdsin rada üles leida, et teen väikese soojendusjooksu seal, aga no pagan, ma ei leidnud seda üles. Täis Aadu ikka olen. Jooksin hoopis kogemata golfiväljakule. Seda ma teadsin, et rada peaks olema lihtsam, kui see teine võistlussari. Siin peaks olema pikad ja lauged tõusud (põhimõtteliselt 5 km tõusvas ja 5 km langevas profiilis) + 1 viadukt ja 2 järsku tõusu. Umbes midagi sellist.

Natukene vormist ka. Noh, ega ma mingis väga heas vormis pole, aga midagi hullu ka pole. Kõik, mis on alla 38 on minu arvate väga hea. Mingit rekordi püüdlust polnud. Teha selline korralik pingutus. Ütleme, et selle päeva maksimum pingutus teha.

Kell oli juba  18:55, hakkasin Fana staadionilt starti otsima. Vaatasin, et inimesed kogunesid ühte staadioni otsa, äkki on seal. Jalutasin vaikselt sinna poole. Norra keeles mingi mees seal seletas. Lõpuks sain aru, et 30 sek veel stardini. Kiire hakkas mul juba. Sain enam-vähem stardi joone juurde ära kõndida ja … .

START!

Oi kurja, juba minek. Esimesed 200 m olid staadionil, sain kohe ilusasti väliskurvi võtta. Jäin natukene magama ka. Eks järgmine kord olen targem. Staadionilt välja, üle kettaheitjate harjutusväljaku ja asfalti peale ära. Hakkasin oma positsiooni vaatama. Esimene mees pani kohe ajama, teine-kolmas-neljas Tema kannul ja siis meie punt. Olin kuskil seal 10 koha piirimail. Esimese kilomeeriga sai juba selgeks, et nende meestega tuleb seal jagelema hakata. Pagan, eksisin. Teisel kilomeetril oli esimene veel tempot lisanud ja juba poodi saia järgi läinud. Aga meie punt, 4-7.koht. Meil see suurem punt lagunes ära, sest hakkasin 4.koha jooksjale liialt kukklasse hingama. Tema litsus eest minema. Tõstsime natukene tempot. Raputasime üleliigsed mehed maha. Kuigi jah, tempot tegelikult ei tõstetud, lihtsalt tõusva osa peal hoidsime tempot. Ma püüdsin pidevalt rada meeles pidada, et kui tagasi tuleme, siis tean, mis mind ees ootab. Sündmustest nii palju et 4. koht oli 10-15 m eest ära saanud. Mul tundus 4.kilomeetri alguses jalg päris hea olevat, hakkasin vaikselt vahet vähemaks tegema. 6.koha mees järgi ei tulnud, ma sain selle mehe tagasipöördel kätte. Jooksin 4-5.kohal, aga siis Ta tegi väikese kiirenduse viaduktil, mille ma olin üldse ära unustanud, et see üldse olemas on. See viadukt oli 9.kilomeetri alguses. Kooberdasin sealt kuidagi üles ära. Mees eest läinud, tagant kuulen samme. See viimane kilomeeter läks mul täiesti meelest ära, mis seal oli. Paras õudus oli. See viadukt, siis üks järsk tõus veel ja peale seda veel üks järsk tõus staadionile. See teine tõus oli mulle liiast, seal möödus minust veel üks inimene ehk olin kuuendal kohal. Viimane tõus veel, värava alt läbi ja viimased 200 m staadionil paistsid. Oeh, see oli õnnistus.

5km punktis oli mu aeg 18:18 ehk 10 sek puudu mu 5 kilomeetri rekordist. Lõpuaeg oli mul 37:28, millega ma olen väga-väga rahul.
Koht 6. Koht minu jaoks selline asi, mis ei näita tegelikult rahvasportlasele mitte midagi. Eestis oleks selle ajaga saanud Raplas või Pärnus alles 50nda koha. 😀

Pulsiga ma nii väga rahul pole. Keskmine pulss ainult 180. Kas väsimus on nii hull sees või milles asi. Ilm oli päris soe ja niiske. Päev otsa oli sadanud ja õhtuks tuli päike välja, mis tegi olemise väga ebamugavaks. Midagi ei teinud, aga juba higistasid.

Üks huvitav asi veel. Nendel jooksudel, 10 km omadel, kus ma olen osalenud, ei ole värskendus/joogipunkte. Olgu, 10 km peal ma juua ei tahagi, sellel pole lihtsalt pointi, aga ühe korraliku kopsiku vett tahaks küll värskenduseks saada. 🙂 Aga noh, mida pole, seda pole. Vahet pole ka. 😀 Lihtsalt mind paneb inimestama, et kui Eestis 10 km jooksul joogipunkt ära jätta, siis oh seda õudust ja kisa. Kui juba selle peale tõstetakse kära, et näiteks esimene punkt on 4 peale, mitte 3 km peal. :/ Aga kui terve 10 km peale pole ühtegi.

2x Åsane løpskarusell 5km

Ma olen tegelikult Teile kahe võistluse kokkuvõtte võlgu. Nagu ka pealkiri ütleb 2x Åsane løpskarusell 5k. Üks on joostud veebruaris ja teise jooksin märtsi lõpus.

Rajast lühidalt: 400 m sirge, viadukt (üles, alla, üles, alla), järve äärde kruusa peale, 2 tiiru ümber järve ja tagasi viadukti peale. Hea lihtne rada Bergeni mõistes. Tõuse väga pole. Rumal on ainult 2 tiiru ümber järve. Umbes 2,5 km peal hakkavad aeglasemad ette jääma, aga seda ainult 4km lõppu, sest kiiremad keeravad jälle viadukti peale.

9.veebruari jooks.

Eelmine nädal oli terve nagu purikas, tegin kõik oma trennid ära ja kõik oli ilus. Esmaspäeva hommikul tundsin, kuidas kurk on kuidagi imelik. Mida päev edasi, seda hullemaks läks. Õhtuks oli juba täitsa valus. Teisipäeval andis natukene järgi, trenni ei läinud ja kolmapäeva hommikuks oli täitsa ära kadunud. Väljas oli suhteliselt jahe (-3) ja ei riskinud jooksma minna, sest neljapäeval oli vaja 5 kilomeetrit kohalikega võidu kimada.

Neljapäeval tegin natukene lühema tööpäeva, et elamisse tulla, süüa, pisike uni teha ja siis juba teele asuda. Võistlus algas kell 19 Asane IKEA juurest. Sinna sõitsin IKEA tasuta bussiga, sest ma olen vaene ida-euroopa ehitaja ja püüan võimalikult palju kokku hoida.

Soojendusjooks mingit mõnu ei pakkunud, korralik raidumine käis. Pulss oli kõrge ja jalad oli nagu tammepakud. Läksin seekord suhteliselt etteotsa kohe ära, et mitte väga palju alguses maha jääda.

START!

Kohe alguses pani 6 pealine punt minema, mina ka seal sees. Paar inimest pudenes 2km peal minema ja 2 tk läksid 10 km peale. Esimesed 2.5km jooksevad 5 ja 10 km koos. Mis seal salata, 10 km mehed jooksid samas tempos, mis mina 5 km. Aeglane olen natukene. 🙂 Mingi hetk jäimegi ühe kutiga kahekesi, Tema minust 10 sek ees ja mina Tema järel, minu taga tükk tühja maad. Ei kedagi. Püüdsin, mis ma püüdsin, aga järgi ma Talle ei jõudnud. Asja ei teinud ka paremaks aeglasemad 5 km jooksjad, kes tiigi teisel ringil ette jäid. Ega mul polnud kuskilt midagi võtta ka, jalad nagu pakud ja edasi ei liigu.

Finišis oli aeg 18:22 ja üldkokkuvõttes 2.koht. Aeg ei ole mis teab hiilgav, aga mina jäin rahule sellega.

Pulss 185 ja tempo 3:37min/km.

Peaks ära mainima, et paganama külm oli. Külmakraade polnud palju, -3-4 kraadi, aga too päev oli õhuniiskus väga suur ja see külm tungis läbi liha, luu ja kontide. Ma ju sulgkaalus jooksja ka, pekk mul ainult toidulaual, ise ei saa sellega väga hiilata.

30.märtsi jooks.

Teise jooksu jooksin vahetult peale Portugalist laagrist tulekut. Ei osanud midagi oodata, peale hea tulemuse jooksmise. Mul hetkel, üldiselt ka, pole koht üldse tähtis. Minu jaoks on aeg tähtis. Aga siiski, ma ei osanud mitte midagi sellest jooksust oodata.

Seekord läksin puhtalt trenni pealt võistlusele peale. Teisipäeval 12km (3km soojendus + 6km (1×100 lõikudega) + 3km lõdvestus), kolmapäeval 10 km. Teisipäeval sai 6km jooksu sees tehtud igal kilomeetril 1x100m kiirendusi ajaga 16-18sek.

Neljapäeval nagu ikka tulin töölt varem ära, et süüa, tududa ja IKEA bussiga võistluspaika sõita. Oli pilvine, aga vihmata +7 kraadi sooja. Täitsa mõnus ilm jooksmiseks. Kuna ma olen korralik Aadu-Kanapea ja unustasin oma (mõlemad paarid) pikad jooksupüksid Eestisse, siis jooksen alati lühikestes pükstes ja CEPi põlvikutes. Ühesõnaga riietuse probleeme mul siin pole. Igal ilmaga samad püksid ja põlvikud.

Soojendusjooks andis seekord rohkem põhjust rõõmustamiseks. Ei surnudki enne starti ära. Jeii!

START!

 

Seekord kohe ette otsa ei roninud, tahtsin näha, mis toimuma hakkab. Midagi ei juhtunud. Esimese kilomeetri lõpus läksin ühe kutiga ees minema ja teised jäid kuhugi. Kuskil 2 kilomeetri peal oli selline jutuajamine meil Temaga:
Tema: Mis distantsi jooksed, 10 või 5?
Mina: 5 km
Tema: Aa, selge, ma imestasingi, et kuidas nii kiire algus.

Ja Tema võttis hoo maha ning jäi kellegi teisega juttu ajama. Kuulsin umbes sarnast vestlust, kus see minu kutt seletas sellele teisele, et ma jooksen 5km.

Andsin torust niimoodi tulla nagu sain, aga kiiremini, kui oleks tahtnud, edasi ei liikunud. Esimesed 2 km suutsin hoida tempot alla 3:35, aga kaks järgnevat kilomeetrit tulid 3:45ga ja viimase surusin 3:40ga, sest kuulsin samme oma seljataga. Keegi punnis jubedalt järgi. Ei julgenud selja taha ka vaadata, lihtsalt põrutasin edasi, endal jalad juba hullemad, kui tammepakud. Mingi hetk tahtis juba tagareis krampi tõmmata, aga ma otsustasin, et natukene vara on selle jama jaoks. Mõni teine kord, leppisime kokku.

 

Finišis oli aeg 18:32

Pulss 185, tempo 3:38min/km, üldarvestuses esikoht.

Teine koht oli minust ainult 5 sek taga pool. Noor ja uljas kohalik 14-aastane tulevikulootus. Ma olin tõsiselt üllatunud. Ma ei tea, ma olen ennast korduvalt leidnud mõtlemast, et kui ma oleks teadnud, kas ma oleks lasknud Tal võita? Hetkel, kaine peaga, olen jõudnud järeldusele, et ilmselt oleks seda teinud.

 

Sellised oli need kaks 5 km võislust. Suhteliselt sarnased, aga samas nii erinevad. Kell näitas erinevat distantsi, esimese puhul 5.07 ja teise puhul 5.13, sest suure ümberehituse tõttu oli stardi- ja finišiala muudetud. Muidu täpselt sama pulsiga ja ka peaaegu sama tempoga jooks. Mõlemaga olen rahul, sest siit saab ainult edasi minna.

Edasised plaanid näevad ette joosta juba sel neljapäeval 10 km kohalikega võidu. See on pigem selline kontrollvõistlus, mida olen vahel trennides teinud. Lihtsalt seekord leidsime mõnusa ja sobiva võistluse. Mingit aega sinna jooksma ei lähe, kulgema ma ei lähe. Puhtalt trenni pealt jooks jälle, ei mingit spetsiaalset ettevalmistust.

Ja ülejärgmine võistlus on suur Bergen City Marathon. Ükspäev helistati mulle tööanda ja teatati, et nad tahavad mulle teha poolmaratoni distantsi osaluse välja. Pidasin treener Viljariga natukene nõu ja mis seal ikka: Teeme ära! Muidu oli plaanis seal 5 km joosta, aga noh, sobib ka 21.1, kui nii lahkelt pakutakse. Ise poleks sinna läinud, sest osalus maksab praegu umbes 68 €.

EDP Lisbon Half Marathon

Nüüd on aeg seal mail, kus Te, mu kallid lugejad, olete valmis lugema minu võistluspostitust. Miks ma nii hilja sellest kirjutan, 2 nädalat on juba möödas, mul lihtsalt pole tuhinat peale tulnud. Just praegu ärkasin, kell on peaaegu 9 õhtul. Esmaspäev ongi tavaliselt selline. Tulen töölt, söön, teen uue söögi, magan, söön uuesti ja hakkan asjalikuks ning lähen varsti uuesti tuttu. Hea lihtne elu. 😀

Proloog:

Oma eelnevate päevade tegevust saab lugeda siit samast blogist.
Hommik: Hommikusöök oli minu jaoks natukene ebatavaline. Ostsime eelmine päev piima, banaani ja mingeid helbeid. Puder jäi ära, sest lihtsalt ei viitsinud jännata ja sel maal nad pole väga pudru sõbrad ka. Vähemalt selles väikeses poes, meie elamise läheda, putru polnud. Mul erilisi plaane ka polnud selleks jooksuks. Lihtsalt pika jooksuna võtta, kui juba siin olen, siis jookseks ka. Äkki näeb linna vähemalt. Plaan oli Karrele tempot teha. Eks juba eos saime aru, et raskeks läheb kogu see jooks, sest palav oli. Söödud, ajasime oma pundi tänava peale, tegime ühispildi ja hakkasime metroo poole liikuma.

 

Skeem oli lühidalt öeldes selline: sõida mingi asjaga ühte neljast rongipeatusesse. Sealt erirongiga stardipaiga lähedale. Ühesõnaga hull jant.

Õiges peatuses tuli maha tulla ja sealt veel palverännak stardipaika. Normaalne supijärjekord oli seal. Stardi lähedale jõudes taipasime, et ainus võimalus häid kohti saada on:
a) olla rikkur ja lunastada VIP-pääse
b) olla rikkur ja sponsoreerida seda jooksu
c) tulla 2 h varem juba kohale

 

Sest stardigruppe polnud. Kes ees, see mees. Kellel raha ja feimi, see sai lihtsurelikest ettepoole. Täpselt nii see asi toimis. Ahjaa, eliit startis üldse kuskilt teisest kohast.

 

Läksime võimalikult ette, ajasime juttu, tegime nalja, lollusi, lõbustasime inimesi. Ahjaa, Jolantat nägime kaa! 🙂 Tema nägi meid. Hästi äge. Mingi hetk oli juba see tunne, et ei viitsigi enam oodata. Palav hakkas ka Aga siis… Minek, Janek, panek!

Start!

Suhteliselt hästi saime minema isegi. Suur sild, lai tee. Esimesed 2 km olid jaburad tegelikult ikka. Ega need VIPid ja feimi inimesed ju pole just väga kiired. Suurem osa mitte. Start anti ära, joosti 20 m ja siis hakati kaameratele lehvitama, jäädi grupiviisiliselt seisma ja selfie’t tegema. Korralik simman ikka. Esimese kilomeeteri läbisin 5:17ga. Plaanitud 4:10-4:15 jäi üle minuti kaugusele. Teisel kilomeetril, olime ikka veel silla peal, saime vabamasse vette, aga tohutu energiakuluga, aeg 4:17. Umbes seal saime Karrega ka kokku. Nägin Teda kogu aja, aga siis saime ka paar sõna vahetada ja mis kõlama jäi? Oli see, et täna ei tule midagi. Eks seda oli arvata ka. Neljas kilomeeter oli valdavalt allamäge ja kilomeetri aeg oli 3:57. Seal libisesin Karrel eest ära ka. Lasin pikad koivad tööle ja tulin hirmsa hooga mäest alla. Kuuendal kilomeetril otsustasin Karret järgi oodata. Mõtlesin uurida, kuidas Tal on ja mis plaanid täpsemalt on? Niisama lonkida oli suht mõttetu, seisma ka ei tahtnud jääda, käisin hoopis vetsus ära. Otsest häda polnud, aga niisama. Eestlane tühja ei passi, eestlane tegutseb. Sinna läks mul umbes 30 sek. Vetsust välja tulles hakkasin kohe ette poole vaatama, et äkki näen kaaskannatajat. Ilmselt selle ajaga peaks juba minust mööda olema. Võtan vaikselt järgi. Umbes 1,5 km pärast sain Karre kätte. Uurisin jälle elu. Sealt tuli ainult, et mine, siit ei tule tõesti midagi. Selge. Lükkasin kruiiskontrolli 175 pulsilöögi peale, mis andis keskmiseks tempoks 4:10min/km. See pulss on minu jaoks mugavustsoon. Ei ole kiire, ei ole ka aeglane. Mõnus on joosta. 🙂 Ja kuna hullult palav on ka, siis see tempo+pulss ei tee minuga suurt midagi.
Läksin omas tempos, inimesed tulid selg ees vastu, ise olin omades mõtetes ja järsku tuleb kuskilt mingi kohalik Nuno või Felippe, vahet pole. Opsti, mõnus koos  joosta. Me siis ähkisime ja puhkisime seal koos. Vahepeal palju ei toimunud. Oli inimesi katkestanud, üks kukkus kokku (10nda kilomeetri peal), joogipunktid ja palju rahvast. Pudelist jootmine, see on ikka ülim asi.

Kuskil 17 km vaatasin, et ma ei taha enam Felippega koos joosta, aitab kah. Hakkasin Teda õrritama. Jooksin Tema seljataga, kõrval, ees. Ei jäänud sammugi maha. Mingi hetk vaatasin, et aitab kah, muidu ma ei tule 1:30ga lõpuni ära, lisasin natukene tempot ja läksin oma teed. Eks see andis ka jõudu, et hakkasin eestlasi nägema. Alustuseks Tiidrek, siis Luik, Juhkov jne.. Tagasipöördel nägin ka omi klubikaaslasi.

Ma ei tea, raskeks ei läinudki, aga palavaks läks küll. Finišis terendas mind aeg 1:29,24. Täpselt nii nagu ma enne starti ka ütlesin: “Üle 1:30 ma ei viitis seal rajal olla.”

Finiši lähedal teisi oodates oli vaatepilt ikka üsna õudne. Lihtsalt inimesed konkreetselt kukkusid peale finišijoont kokku. Kes viidi ratastoolis minema, kes talutati kahevale minema. Mul oli selline tunne, et seal kandis ongi see suht tavaline, sest laatsaret oli juba eos väga suur ja võimas üles pandud ja ratastoole oli finišis rohkem, kui 5.

Sain seal omajagu oodata. Kuna ma Viljarit ei märganud raja ääres, siis mõtlesin teised ära oodata ja siis koos otsima minna või äkki keegi teine nägi Viljarit. Ootasin Karre ära, Kristi, Marleni ja Margo. Eks meid hakati sealt juba vaikselt ära ajama, sest turva ei tahtnud, et me sinna tropi tekitaks. Hakkasime mööda koridori ära minema ja aedade vahelt märkasime Viljarit ja Kadiliisi. Rääkisime natukene juttu ja Kadiliis ütles, et minu silmarõõm ka lõpetas. 🙂 Jeii! ütles aja ka. 2:01:54. Küsis, et kas see on rekord? Mul oli.. Mmm, piinlik hetk, peaks vist olema? Siis kõrvalt Viljar jah, et see on Ta rekord, Ta eelmine rekord oli see ja see. Mul oli.. Nojah, nii hea mees ma siis olengi. 😀 Teised läksid ees ära, ma jäin ootama. Lõpuks mu tšempion tuligi. Ma olin ja siiani olen väga rahul Tema tulemusega.

 

Kokkuvõtteks võin seda öelda, et see oli esimene ja viimane kord, kui ma osalen Lissaboni poolmaratonil. Rada on ülilahe, nii mõnus ja sile. Hästi kiire. Rekordite püüdmiseks, unistuste täideviimiseks. Aga see stardigruppide asi. No pagan küll. Kui Sa telgiga eelmine öö sinna kohale ei lähe, siis eest startida on suhteliselt võimatu.

Mina jäin oma sooritusega rahule. Tegin rohkem tsirkust, kui jooksin. Väga mõnus pikk jooks oli koos 10 500 teise inimesega. Mõnus lõpp laagrile.

ProRunneri treeninglaager Monte Gordo vol2

Kolmapäev

Kolmapäeval otsustasin minna hästi varakult jooksma, et mitte väga palava peale jääda. Plaanis oli 10 km rahuliku jooksu. Jooksin täiesti üksi, omas mullis ja omades mõtetes. See 10km läks ikka väga kiirelt, aga samas juba natukene raskelt. Jalad ei tahtnud esimene 5 km üldse liikuda ja kui käima ära sain, siis ei tahtnud enam pidama jääda. Jalad olid  raskeks ja kangeks muutunud. Nagu tammepakke veaks endaga kaasas.
10km 4:55min/km ja pulss 144

Mitmendat päeva juba räägime, kuidas tahaks minna ikka Hispaaniasse ka. See ju nii lähedal. Kunagi rataste rent on megasoodne, siis läheks ratastega. Lähedale sõita ka. Marsruut vaadati valmis, üks sild seal on, peaks sealt üle saama ja olemegi kohal. Mis see 15 km sõita on? Kõik täie tervise juures sportlased ju (mõistuse koha pealt ei tea kõigi eest rääkida 😀 ).  Jama oli selles, et tegelikult rattaga ei tohtinud seal sõita, kus me sõitsime. Me sõitsime rattaga kiirteel. Kui juba kiirteel olime, siis mõtlesime, et äkki saab ikka üle silla ka sõita. Ei saanud ju, sild oli kitsas. Sel hetkel tuli küll julgusest puudu. Keerasime otsa ringi. Uurisime ühe kohaliku peedikasvataja käest, äkki on mingi teine võimalus.   Kohalik ütles, et Ta sõidab kogu aeg sealt rattaga üle, politsei on savi. Vehi kätega ja sõida edasi. Nii palju julgust meil ikka polnud.
Ma uurisin samal ajal, et ühest kohast peaks saama praamiga üle. Sadamasse jõudes oli kõht nii tühi, et lihtsalt ei viitsinud enam kuhugi minna. Tellisime esimesest söögikohast söögid ja joogid ning pärast sõitsime hotelli tagasi, et õhtusesse trenni minna.

Õhtul oli plaanis taastav 6 km. Rattaga sõitmine oli elu-olu kõvasti paremaks muutnud. Ei olnudki vaja jalgu kaua meelitada. Olid juba esimesest kilomeetrist töövalmis.
6km 5:27min/km, pulss 143

Peale jooksu läksime hotelli katusele portveini mekkima. Oli meeleolukas õhtu.

Neljapäev

Neljapäev on selleks loodud,  et saaks terve päeva … . Ilmselt puhata? Täpselt nii ka oli. Terve päev puhkasime. Jalutasime neiuga külakese peal ringi, tegime pilte, vahtisime niisama ja nautisime sombust ilma. Kuigi jalad ja hing tahtsid jooksma minna, aga mõistus ütles, et kui öeldi puhkus, siis puhkus. Ilm oli ju jooksmist soosiv – pilved, vihm ja jahedus.

33095003480_01e38eaf82_o

Reede

Viimane 2 trenniga päev. Kuulu järgi. (Ma pean nii kirjutama, sest kunagi ei tea) Jah, kuulu järgi pidi olema täna 8km soojendus, 8x100m ja lõdvestusjooks. Viljaril oli, nagu tavaks saanud, hoopis teised plaanid. 8km soojendus. Rütmijooksud 10sek-15s-20s-25s-30s-25s-20s-15s-10sek. Hea, et Viljar ka viitsis kaasa teha. Sain korraliku trenni ära teha. Mõnus tunne oli.

10sek tuli tegelikult 14 sek 3:12min/km -15 – 2:55 ; 20 – 2:52 ; 25 – 2:49 ; 30 – 2:52 ; 25 – 2:53 ; 20 – 2:55 ; 15 – 3:02 ; 10 – 3:05

Taastumisaeg oli 30 sek. Kui nüüd aus olla, siis väga palju pulss alla ei tulnud. Vast 10-12 lööki. 20 sekundist kuni 20 sekundini ma suutsin enam-vähem Viljari seljataga püsida. 10 ja 15 sek enam ei suutnud. Nagu näha ka, siis 20 ; 25 ja 30 sek liikusime kiiremini, kui lühemad otsad.

Ootasime teised ka järgi ja jooksime randa ÜKEt tegema. Peale seda läksime ookeani end jahutama.

Täna oli kindel plaan jõuda Hispaaniasse. Seekord nii nagu käima peaks – paadiga.

33417965992_5d49166d41_o

Laenutasime jälle rattad, sõitsime teise linna ja jätsime rattad sadamasse. Ise läksime jala üle. Äge linn oli. Otsisime pikalt kohta, kus süüa. Ütleme nii, et õige koha valisime, sest me tellisime Karrega samad söögid, aga ainult üks löödi läbi. Big win. Otsustasime, et nüüd lähevad meie teed lahku, osad läksid šoppama, aga meil oli püha missioon. Kõndida ühe kirikuni, mis paistis juba paadi pealt.

33417935412_c3270a43e6_o

Põnev linn. Villad, uhked majad ja siis.. Eesel aias. Kaks eeslit pildil ja kolmas kaamera taga.

33417924752_d86104e4f0_o

Kõndisime edasi, kanad kortermaja ees, lambad keset linna. Päris huvitav.

Laupäev

Kergelt kurva alatooniga päev, aga samas põnev. Lahkume Monte Gordost, aga sõidame Lissaboni. Jeii! Ei oska midagi oodata ega loota.

Hommikul pidin minema kell 7 hommikujooksule, aga kahel põhjusel  see ära. Esiteks ma ei saanud öösel korralikult magada ja teiseks magasime sisse. Tundub imelik,  nii oli.

Kell 8 läksime sööma. Söömas käidud, viimased asjad sai kohvrisse topitud, pesunöör rõdult maha ja läksimegi end välja registreerima. Kõik koos läksime bussijaama, kuigi meie buss läks 20 min hiljem välja.

Meil on buss ümberistumisega. Esimene buss kihutab kohalikel teedel, teine buss sõidab kiirteel. Esimeses bussis on wi-fi, teises, mis on moodsam, puudub wi-fi.

Buss jäi kiirtee äärses puhkekohas seisma. Ütles midagi kohalikus keeles. Ma sain aru, et 5 min pausi. Äge on see, et Ta käis ekstra meie juures ja teatas, buss seisab 15 min. Käisime väljas jalgu sirutamas.

Kile taha sai häda tegema minna.

Bussilt maha, kohvrid pakihoidu ja EXPOle. Ütleme niiviisi, et elevus oli suurem, kui EXPO. Melliste A&O, põhimõtteliselt. Seal sai valida väheste asjade seast vähe asju. Tulime kiirelt sealt ära, et oma asjad korterisse viia ja pärast sööma minna. Viljar peatus paar metroopeatust eemal. Otsustasime Margitiga, et lähme nendega sööma. Sõime ühes Itaalia söögikohas. Väga mõnus koht oli.

Pärast sööki korterisse, asjad homseks valmis ja tuttu, sest pühapäeval on jooksupidu!

ProRunneri treeninglaager Monte Gordo vol1

Kuna minul on kombeks hakata väsimusest torisema, siis leppisin juba hommikul endaga kokku, et torisen hommikul kõik oma torisemised ära ja õhtuks ei jäta midagi. Mõeldud/tehtud.

Sõin, torisesesin ja viisin asju autosse ja… Juba Tallinn. Kui oled tulnud Bergenist autoga Tartusse (1200km laias laastus), siis Tartust Tallinna on nagu voodist külmakapi juurde kõndimine.

Tallinna lennujaam on ilus. Käisin WCs ka, nii nagu me kõik käime. WCs meenus mulle härra Meri pressikonverents 1997 aastal, kui Ta just oli tulnud Jaapani visiidilt. Härra Meri astus lennukist välja, tuiskas otsejoones peldikusse, et anda seal pressikonverents. Miks mul see meenus? Sest selle ajaga võrreldes on Tallinna Lennujaamas väga palju muutunud. Armsaks, ilusaks ja koduseks. 🙂
Äripäeva artikkel ka sellest sündmusest.
http://www.aripaev.ee/uudised/1997/03/31/tallinna-lennujaam-saab-endale-eurokaimlalennujaam-remondib-tualettruume

Noni. Hakkab pihta, boarding pidi 15 min tagasi algama. Oujee. Just hakkas.

 

Teraslind on kuidagi väke. Lendan nagu Lux-Express bussiga, aga siin on jalaruumi rohkem. LOT-Polish. Meie rahvuslik lennufirma. Ma tean, et see päris nii pole, aga ikkagi. Naljakas mõelda. Estonian Air kõlas kuidagi paremini, aga mis seal ikka.

Opsti! Sidruniga teed pakutakse. Juba hakkab meeldima.

Praegu oleme kuskil Lätimaa kohal. Rigas rajonas või mingi kohaliku iela kohal.

Sihtpunkt on Viin. Mitte mingi Ossinovski viin, vaid ikka päris Viin.

Nordica pardal saad osta ID-kaardi lugeja + ID-kaardi ainut 21 € eest. Kodakondsus- ja Migratsiooniametis on see dokument kõvasti kallim.


Austrias lambaid väga palju pole. Siin on ainult veised. Vasaku mäe veised, parema mäe veised, üles mäe veised või ala mäe veised. See oleneb, kui pikad on nende esi-, taga-, parempoolsed- või vasakpoolsed jalad.

Lissaboni kohal lennates tundub nagu nad kasvataksid vett. Suured sinised põllud. Ma ei tea, mida nad seal kasvatavad. Äkki riisi? 😀 Vaevalt. Ilmselt siiski vett.

Lennukist maha, kohvrid saime väga kiirelt kätte. Sõitsime metrooga paar peatust  ja pidimegi juba maa alt välja tulema. Soe oli, paganama soe.

Naised ostavad piletit. Hull jagelemine käib. Ma ei saa aru, kas kohalikud hakkasid käsitsi pileteid joonistama või mille see asi on. Ma igaks juhuks ligi ei läinud, sest seal oli võõras naine, oma naine ja kohalik naine. See ei tõota head. Lõpuks piletid käes ja võime uhke tundega Monte Gordo poole sõitma hakata. Enne pidime muidugi kohaliku käest küsima, kust kohast meie buss läheb.

Portugali keel on väga lihtne. Sa pead oskama vene keelt ja hispaania keelt ning siis soga midagi kokku.
Meil oli ümberistumisega buss. Buss sõitis mingisse linna, seal teatai, et number 1 buss läheb sinna, number 2 sinna ja number 3 hoopis teise kohta. Meil jäi ainult kõlama lause algus: “Numero u”. Mis asi see on? Mingi täht, number? Ise kõva häälega itsitasime ja kommenteerisime. Kohalik kõndis meist mööda, ainult naeratas ja raputas pead – turistid.

Kirjutamise feil. “Pagan, jäin just Lennart Meri nalju lugema ja keetsin pasta üle. Oeh. Olgu, söön oma lögast pastat ja kirjutan edasi.”
Lennart Meri ja Juhan Parts läksid matustele, aga lilled jäid maha. Lennart Juhanile:
“Kuule, mine käi ruttu linnas ja too lilli!”
Juhan on siis umbes 10 minuti pärast tagasi ja ütleb:
“Kuule, Lennart, ma lilli ei saanud aga ma tõin tordi!”

Lõpuks jõudsime kohale. Viimane xx km (miks XX? Sest ma tõesti ei leidnud seda kohta kaardi pealt üles, kus me busse vahetasime. Googel väidab, et sellist kohta pole olemas) oli kohaliku GoBus’ga. Endine kohalik rallikuulsus bussijuhiks. Ma ei julgeks autoga niiviisi sõita. Hea, et teised magasid ja seda ei näinud.

Hommikul olin suhteliselt kapsas ega suurt midagi aru ei saanud. Hommikusöögil tulid mul kõik asjad kolme kaupa. Vorst, juust, sai, munad… Kõik! Sõin ennast kohe jämedaks ära.

Peale hommikusööki läksime linnakesega (loe: külaga) tutvuma. Ühesõnaga otsejoones randa ookeani vahtima. Seal tutvusime kohalike mereandidega. Kogusime need kokku ja tegime pilti.


Esimene trenn laagris. Viljar viis meid kohalike radadega tutvuma. Oi-oi-oi. See oli normaalne surm. Jube palav oli ja tuult üldse polnud + jõhker väss. Ega sealt midagi head loota polnud. Ma lõpuks tegin väikeseid kõnnipause, poseerisin ja tegin ise pilte.Jooksin oma armsaga koos. 🙂 Võtsin väga chillilt. Garmin näitas taastumiseks üle 20 h. Ühesõnaga, tsau poisid, ma tulen alles homme uuesti trenni.
10 km 6:29min/km ja pulss 142. 

Käisime pärast jooksu ookeaniga tutvust tegemas. Ma sain kohe ookeaniga tuttavaks. Seisin põlvest saati vees ja vahtisin suu ammuli laineid. Sõna otseses mõttes suu ammuli. Kuniks üks suurem laine mööda mu kõhtu üles ronis ja mu avali oleva suu kohaliku Vytautasega täitis. Ptüi… Soolane, pagan!

 

Õhtune jooks oli palju parem. Enesetunde ja ka tempo poolest. Jooksime 7 km alla ja peale seda 80 m rütmijooksud.
7 km 5:40min/km ja pulss 145

80m rütmijooksud kruusa peal. Panin nii nagu torudest tuli. Kõik jooksin puhtaks. Mitte nii puhtaks, et sisikonna oleks tee peale lasknud. Aga nii puhtaks, et püüdsin Viljariga võidu joosta. Mkmm. Ei suutnud. Mul jäi esimesel 10m kiirusest puudu. Viljar pani kohe nagu püssikuul minema ja see vahe, mis Ta esimese 10 m saavutas, see enam-vähem ka jäi. Pöid pole ka nii tugev, et suudaks kruusal normaalselt lendu minna.
80 m rütmijooksud läbisin keskmise tempoga 2:50-3:05. Kiiremad otsad püüdsingi treeneriga võidu joosta, aga ei.

Pühapäev.

Mul on alati nii, et peale pikka reisi on esimene trenn korralik surm. Miski ei klapi, aga järgmine päev olen nagu uuesti sündinud. Nii läks ka seekord.

Käisin Karrega jooksmas. Lükkasime tempo 5:05min/km ja läks. Päris karm tuul oli, aga kui läksid metsa kruusa peale jooksma, siis tahtis kuumus ära tappa. Ühe tiiru tegime metsas, enam seda viga ei teinud. Pulss hüppas kohe 160 peale. Asfalt ja tuul olid ka head. Üldiselt pulss veel veel kõrge, aga enesetunne oli hea.

Peale jooksu sai läksime päevitama, sõime, puhkasime ja sõime veel, sest õhtust trenni polnud.

 

 

Esmaspäev

Esmaspäeval oli hommikuseks trenniks 8km + jooksuharjutused + “9-10 sek” mäkkejooksud + lõdvestusjooks.
8.32 km 5:14min/km ja pulss 145.
Pulss juba hakkab looma, ilmselt hakkan väsimusest võitu saama.

Eelnev info, 9-10 sek mäkkejooksud, osutus vääraks. Alguses ei saanud midagi aru. Viljar muudkui vedas oma toikaid raja peale. Ma juba olin valmis salaja minema jooksma või need toikad tagasi metsa loopima. Ausalt kah, päike viimasegi mõistuse ära võtnud. Lõpuks sai kunstnik oma tööga valmis ja seletas meilegi – esimene vahe mõõdukas tempo, teine vahe kiire ja kolmas rahulikult ning tagasi ka rahulikult.
Ma ei tea, kui pikad need vahed seal olid, aga kui tempodest rääkida, siis kiirete lõikude keskmised tempod jäid sinna 2:17-2:23min/km. Minek oli nii hea. Jalg oli särtsu ja väge täis.Midagi sellist pole ammu tundnud. Lasin järjekordselt kõik raja peale, mis sees oli. Õnneks köha polnud, muidu oleks tõesti saanud kajakad mu sisikonnaga maiustada. 😀 Võib-olla andis väge juurde see, et sama raja peal tegid ka Treeningparter omad trenni. Täitsa mõnus oli. Hetkel ongi seis selline seis, kus kiired trennid on väga head, aga üle 10km ei jõua rahulike jookse teha. Peale mäkkejookse tegime Treeningpartneriga ühise pildi ka. 🙂 Sain kuulsustega ühele pildile.

Nagu öeldaks: “Tähtis pole osavõtt, vaid võit või võidust osa saamine.”

Pärast pildistamist tegime 1 km taastavat jooksu peale. Otse randa, otse ookeanisse. Parim tunne üldse maailmas. Kiirelt ujumas ära, pessu ja rentisime endale pooleks päevaks rattad, et sõita teise linna, mis asus 3 km kaugusel. Jala lihtsalt ei viitsi.

Linna nimeks oli Vila Real de Santo Antonio. Väga mõnus linn. Seal elasid juba päris inimesed, mitte turistid. Hästi ilus linn. Linnas elab 19 000 inimest ja on 310 km2. Muideks 1755 aastal pühkis tsunami linna lihtsalt minema.

 

 

Õhtune läksime tegime taastava 8 km. Rahulikult “löntisime” 5:32min/km tempos, pulss oli hämmastavad 144 löök. Peaks olema sellist tüüpi jooksu puhul minul 138, aga noh, mis seal enam. Enesetunne oli hea, jalad olid head ja väsimust polnud. See oli põhiline. Peale jooksu tegime hotelli katusel ÜKEt. Elu on ilus ja elu on seiklus.

Teisipäev

Hommikusöögist rääkima ei hakka. See oli alati hea.

Trenni poolest oli teisipäev lõigutrenni päev. Kuskilt oli meelde jäänud, et 2km+1+500m. Jällegi pidin tõdema, et päris nii see polnud.

Kurvalt ootamas

Viljar pidi kella 10ks hotelli juures olema, ei tulnud õigeks ajaks. Kuna meil oli kokku lepitud, kust kohast stardime ja ma olin kõige kehvema närviga, siis läksin soojendusjooksu üksi tegema. Panin teistest varem minema. Minut või paar hiljem tulid teised ka Viljariga järgi. Soojenduse tempo valisin väga aeglase, sest tuul oli tugev ja natukene palav oli ka.

3 km joostud, tegime jooksuharjutused ja saime oma plaani ja tempo teada. 3km+2km+1km. Vahele kuni 1km rahuliku jooksu. Oota, mis asja? 3km lõik? Olgu, see polnud veel kõige hullem, sest see 3km oli allatuult, aga 2 km lõigu pidime vastutuult jooksma. Einoh, mis seal ikka. Õnneks tempod polnud väga hullud ja  treener ütles ka, et kui 2km lõiku päris selle ajaga ei tule ka, siis pole vigu. Viljar oli kõigile omad tempod välja mõelnud. Just eesseisvat poolmaratoni silmas pidades.

3km. Väga lihtne oli seda joosta. Mõnus, tempo polnud tappev. Tulime isegi kiiremini, kui plaanitud, sest tuul paitas nii mõnusalt selga ja tegi sammu kergeks.
3 km ja tempo 4:05min/km

2km. Vastutuul, 2km vastutuules. Plaan oli Karret tuules hoida, sest Tema soov oli Lissabonis aega joosta. Jama oli ainult selles, et ma olen kiitsakas ja mina ei tekita nii head varju, kui oleks vaja, samm oli selle eest hea ja Viljari samm on liiga pikk. Selle lõigu jooksime natuke aeglasemalt, kui plaanitud. Pole vigu, sest see oli vastutuules ka.
2km ja tempo 4:08min/km

1km. Viimane oli kõige lihtsam joosta. 1km allatuult. See läks nagu lennates. Oleks võinud veel vajutada, aga polnud vajadust. Plaan on selleks, et seda täita. 🙂
1km ja tempo 3:42min/km.

Istusime pingile maha, ootasime teised järgi, lasime pulsid alla ja tegime natukene pikema lõdvestusjooksu, kui plaanisime, sest meil oli vaja minu joogipudel ja Karre pusa ära tuua.

Teine trenn oli taastav 6 km.
6km 5:40min/km ja pulss 132.

Maratón Valencia Trinidad Alfonso

Minu kolmas maraton. Teine välismaal jooksmine. Esimene välismaal joostud maraton. Ma pean tunnistama, et mulle on hakkand maratonimelu ja maratoni jooksmine järjest rohkem meeldima. See ilmselt tuleneb sellest, et ma näen ja tunnen, kui suur varu mul sees on. Sama on 10 km puhul. Ma tunnen, et aegu annab parandada. 🙂

Proloog

Et täit pilti saada tuleb tagasi tulla Tallinna maratoni ja Valencia maratoni vahelisse aega. Vormi tipp oli see aasta ilmselgelt Tallinnas. Seda näitab ka Garmini mõõdetud Vo. See on muidugi arvutuslik ja ei anna täit tõde, aga oma vormi liikumist on  hea vaadata.

Kevadel, enne lodiluu murdu, oli näitaja 62. 1,5 kuud trenni ei teinud ja mai lõpuks kukkus number 57 peale. Tallinaks tõusis juba 63 peale. Ehk olin saavutanud oma kevadise vormi ja natukene enam. Seda kõike kinnitasid ka trennis saavutatus tulemused. Näiteks 6 km tempojooksu jooksin kevadel 22:xx, sügisel samuti 22:xx. Rada oli sama, aga ilm oli erinev.

Jooksin Tallinna maratoni ära ja peale seda hakkas Vo vaikselt langema, kui jäi 59/60 vahele pendeldama. Ehk vorm pole rekordi jooksmiseks hetkel sobiv.

Mulle tegi muret veel mu pirnlihas. Jant sai alguse kevadel, peale Rapla jooksu, kus jooksin oma 10 km rekordi. Too öö peale võistlust ma ei saanud pea üldse magada. Lihas lihtsalt valutas. Ei saanud istuda, lamada, kükitada ega normaalselt kõndida. Käisin klubikaaslase Ingriti juures ja Ta näitas mõningaid venitusharjutusi, mida võiks teha. Andsin rullile valu, tõin endale Tamma tenniseväljaku äärest tennisepalli ja venitas ka loomulikult lihast. Sain asja korda.

Peale Tallinna maratoni oli lihas õrnalt pinges, ei midagi hullu. Enne Saaremaa jooksu hakkas sääreluu pealt üks punkt valutama. Kahtlustasin luuümbrise põletiku. Saaremaa 3 päeva jooksul läks valu sääres juba väga hulluks. Enne starti ja õhtul lonkasin korralikult. Võistluse ajal ei olnud midagi. Õrn valu vaid pirnlihases. Peale Saaremaa jooksu hakkasin tõsisemalt mõtlema, et kas valu sääres ikka on luuümbrise põletik? Hakkasin vaikselt kahtlema. Mu kahtlusel oli alust, sest tegelikult valu sääres põhjustas hoopis seesama paganama pirnlihas. Istusin oma tennisepalli otsa ja nagu võluväel oli valu säärest ja pinge talla alt kadunud. Jeii! Peale seda rullisin ja venitasin antud piirkonda peaaegu iga päev. Mõni nädal olin agaram, mõni nädal mitte. Just see viimane, mitte agar olemine, maksis Valencias natukene kätte. Pluss ei saa unustada ka seda, et ma ootasin enne Valenciasse tulekut 12 h Bergeni lennujaamas oma lendu.

Kolmapäev

Kolmapäeval alustasin oma teekonda Valenciasse. Marsruut oli järgmine: Bergen-Riia-Tartu-Tallinn-Frankfurt-Valencia.

Lend Bergenist Riiga pidi toimuma kell 1320. Lennujaama jõudes oli info, et lendu lükatakse paarkümmend minutit edasi. Sellest polnud hullu midagi veel, sest Tartu bussini oli aega veel. Ootasime ja ootasime, kuni tuli teade, et lend lükatakse kella 12 h edasi. Ehk meie lend väljub alles kell 1 öösel. Nagu..  Mis asja? Kell 1? Nimelt juhus lennu ajal intsident, lennukit tabas äikesenool ja lennuk oli vaja meie enda huvides üle vaadata ja kuna tehnikut polnud Bergenist võtta ,  siis toodi Ta Taanist kohale. Peale 6 h lennujaamas istumisest tundsin, kuidas minu ahter, parema jala pirnlihas, hakkab valusaks muutuma ja vanasse heasse tuttavasse kohta säärde tekkis jälle valus punkt.

Kuna meie lend lükati edasi, siis pidin oma bussipiletist loobuma ja mõistlik oli proovida otsida kedagi, kes viitsiks kell 4 öösel mulle ja  mu töökaaslasele järgi tulla, sest esimene buss läks alles kell 8 hommikul .  Õnneks leidsin üsna ruttu sõbra, kes oli nõus järgi tulema. Vestlus oli täpselt selline nagu all pildil.

untitled

Jeii! Tartu! Õhtul käisin ProRunneri ühistrennis. Tegin suht oma kava seal. Jooksuharjutused, 4×150 m ja peale seda rullisin ning venitasin.

Kell 0230 alustasime neiuga Tallinna poole teed. Ilm oli liiga hull autoga sõitmiseks. Lumesadu oli kohati väga tugev, aga ilusat laia lund sadas. 🙂 Nii, et väga ei kurda.

Vaevalt saime lennujaamas maha istuda, kui saabus katkiste pükstega Grete (mul jäi niit, nõel ja lapid koju), Merle, Kristi, Karre ja Martin. Reisiseltskond sai kokku ära. Nii Karre, kui ka Martin olid natukene tõbised. Üks natukene rohkem, kui teine. Mul õnneks oli väikene haigus pühapäeval ,  mis kiirelt üle läks. Teistel nii hästi ei läinud.

Õnneks meie kaht järgnevat lendu  (vahemaandumine Frankfurdis) ei seganud miski ja kell 12 maandus meie lend  Valencias. Seal oli nii soe ja mõnus. Metrooga elamisse, mis asus rannast 500m. Airbnb’st leitud. Kriteeriumiks said söögi tegemise võimalus (sest ma olen vaene), 2km raadiuses võistluskeskusest ja hubasus. Muu oli boonuseks.

valencia-maraton-2016_30834761400_o

Foto: Erakogu

Õhtuks oli plaanitud romääns rannas ja EXPO.

valencia-2016_30380932544_o

Foto: Erakogu

valencia-2016_30380999114_o

Foto: Erakogu

Suurelt tahvlilt sai oma nime otsida. Alguses otsisime vale koha pealt, 10 km  jooksjate poole pealt. Lõpuks taipasime, kui rumalad me oleme.

valencia-maraton-2016_31087968581_o

Foto: Erakogu

valencia-2016_31058942172_o

Foto: Erakogu

Laupäeval sai korralikult turisti pandud. ilm oli ilus. Õhtul rullisin ja venitas oma valu tegevat pirnlihast. Käisime pastat ka sööma.  Kausi täis ülekeedetud makaronid, törts soola ja ketšup. Hakkliha oli ka. Nagu ütleb vanasõna: ” Ega need hispaanlased pole õiged itaallased.” – 2016 Valencia.

Nüüd asja juurde ka. Ei jõua enam tühja-tähja rääkida. Seltsielu ja muud võid küsima tulla. Võin vabalt tassi kakao eest rääkida.

valencia-2016_31088200701_o

Foto: Erakogu

Hommik

Ärkasin, väsinud olemine, aga väga rahulik. Viimased võistlused olen olnud alati väga rahulik. Närv jääb eelmisesse päeva, sest mul on vaja stardi päeval teiste asjadega tegeleda. Näiteks joosta. See ei tohiks tulla kellelegi üllatusena. Minu soovitus: Keskenduge jooksmisele. Muidugi siinkohal ma edastan oma suured tänud oma teisele poolele, oma kallile elukaaslasele, kes hoolitses minu eest nagu tšempioni eest. Ise Ta väidab, et ma olengi Tema tippsportlane, aga noo… Ma ei tea. 😀  Ajab sogast vahel. Ega mul polnudki, millegi pärast muretseda, kõik oli olemas. Ainus, mida polnud, oli… Trummipõrin, fanfaarid, ahv, kloun, lilled, punane vaip, kompvek “Komeet” (paberita versioon), Lady Gaga, fanfaarid, trummipõrin… tunne. (See vahepealne oli lihtsalt üks suvaline loetelu, mis pähe tuli. Täiesti ebaoluline) Tunne ,  et täna tuleb joosta 42,194 km. Uu, kiisu, kus Sa oled? Ei olnud.

Puder söödud, riided selga ja võisime alustada teekonda võistluskeskusesse. Mainin selle ka ära, et pudru suutsin enne lõpuni süüa ,  kui see ära jahtus. Õhtul pubis istudes ütles Jolanta, et ilmselt sellepärast natukene kehvasti läks. Ilm oli mõnus. Jahe. 15 kraadi. Pilvine.

Võistluskeskus

Kui Tiit Margitiga võistluskeskuse lähedale jõudis, siis olu Tiidul juba ammu pissi häda. See kuulub juba klassika osakonda ja peale 50ndat korda pole enam ka naljakas. Rahvast oli kohale voorinud massides. Ma kujutan ette vanal heal nõukogude ajal oli kohaliku kultuurimaja ees enne Apelsini peale tulekut sama seis.

Tegime mõned pildid. Vaatasin oma stardikoridori ära, saatsin neiu WC järjekorda ja ise läksin soojendust tegema. 1km kuhugi poole ajama, mõned kiired sammud, mõned aeglased ja 1 k. tagasi. Selline, noh, oli ja ei olnud ka.

Nii, aeg juba nii kaugel, et aeg kuskilt august sisse ronida, õnneks õige koht. Alguses oli ruumi palju, aga siis hakkas inimesi kuskilt jubedalt juurde tulema. Nügisid, rääkisid kõva häälega ja olid sportlikud. Täiesti tavaline SEB maratoni tunne oli. Mõtteid oli kogunenud igasuguseid. Tahtsin sealt juba kiirelt minema saada, sest pähe hakkas tikkuma mõte Nice terrorirünnakust. Hakkasin mõtlema, mis ma teeksin, kui oleks sarnane situatsioon? Püüdsin kuidagi mõtteid mujale viia. Nägin enda eest õhupalle 3:15 grupp ja 3:00 grupp. Selge, plaan olemas, hoian 3 h lähedale end ja kõik läheb hästi. 1 min stardini, pulss hea. Inimesed lärmasid. Nii, minek…

Start!

Lõpuks sain siit minema. Kulus mõned sammud ja saingi juba jooksma hakata. Olen pääsenud, jooksen. Jeii!

Püüdsin otsida oma neiut tabada, kes pidi silla pealt pilte tegema stardist, aga ei see. Seal oli nii palju inimesi, aga mingil imekombel jäin ikka pildile. 300st 1le. Hea protsent.:D

Siin küll selline nägu pole, et ma otsiks, aga tegelikult otsisin.

Foto: Erakogu

Kollane ideaaltrajektor oli maha joonistatud ja jooksin pidevalt selle lähedal, selle peal või lõikasin rada juurde. Ei mingit trügimist ega midagi. Väga mõnus oli joosta. Ainus viga oli see, et kuna grupp oli esimese 10 km väga suur, siis paganama palav hakkas seal keskel. Kui hõredamaks läks, siis kohe parem ka.

Ma ei saa aru, mis tempoga 3 h grupp liikus, aga mina neid kätte ei saanud. Jooksin alguses 7-10 sek kiiremas tempos. Mina neid kätte ei saanud, aga nägin grupipead pidevalt. Eks ee 3 h grupp oligi mingi meeletu. Küll kunagi ikka kätte saan. 40 km on veel ees, see oli minu mõte. Rada oli ilus ja nii sile. Mõnus oli joosta. Samas ei olnud sel hetkel üldse sellist tunnet, et jookseks kuskil välismaratonil. Tavaline võistlus nagu. Lihtsalt kari loomi lasti lahti ja nüüd jookse seal aedikus. Täpselt selline tunne. Aga seda peab ütlema, et lärmi oli seal kõvasti. Kuigi peab mainima, et rohkem elati kaasa ikkagi seal, kus oli rohkem rahvast. Mõned kohad oli tunne nagu jookseks Tallinnas. Inimesed lihtsalt vahtisid, kuidas Sa jooksed ja oligi kõik.

16. kilomeetril ootas toetustiim. Vahetult enne seda lasime kiirabi läbi. Kogu see punt pandi korraks seisma. See ei häirinud. Toetustiimi otsimine oli lahe tegevus. Otsisin Eesti lippu, teadsin, et nad kuskil lehvitavad seda. Leidsin nad väga kerge vaevaga, kuigi rahvast oli meeletult ja vot see rahvas elas juba maruliselt kaasa. See oli nüüd üks nendest hetkedest, kus avastasin, et pagan.. Ma ju ikkagi jooksen välismaratonil ja hakkas teistsugune tunne sisse tulema. Eesti lippu nähes võttis seest härdaks küll. See oli nii võimas tunne. Nii palju rahvast ja siis väike Eesti. See oli korralik pisara koht, aga mul oli vaja joosta.

Ma nüüd täpselt ei mäleta, kas see oli 17.km või 18. km, aga kuskil seal üks kutt pidurdas minu ees järsult ja ma pidin ka pidurdama. Panin jala plärts vastu asfalti. Nagu keegi oleks tahtnud mulle kolmekümne siiliga massaaži teha. Suruda neid parema jala tuharasse, säärde ja reide. Võttis korralikult lonkama. Tegin 20nda peal  väikese peatuse ja venitasin. Läks natukene paremaks ja jooksin edasi. Poolmaraton tuli 1:30,48ga. Kadunud polnud veel midagi, kuigi see valu, mis mu paremas jalas oli. See oli liiga hull. Üle 4 sammu pidin jala korraks nõtkeks laskma, sest lihtsalt muud moodi ei kannatanud joosta. Ma ütlen ausalt ära, kui ma oleks Tallinnas olnud, siis ma oleks maha tulnud. Peale seda väikest intsidenti kukkus tempo kohe 10 sek kilomeetri kohta. Meel oli mõru küll. Nii varases staadiumis selline asi. Ma muidugi kogu aeg kartsin seda, et pirnlihas võib hakata mäkra mängima. Mis seal ikka, püüan lõpuni ära tulla, siin ma küll ei katkesta. Kusjuures üllatavalt hea pulss oli mul kogu aeg ja enesetunne oli ka super. 3 h vorm oli kindlasti sees. Selles polnud kahtlust.

EESTI!
Juba ainuüksi selle lipu pärast tasub välismaratonil joosta.

valencia-maraton-2016_30380711394_o

Foto: Erakogu

Kuskil 24ndal kilomeetril olid uuesti meie vaprad eestlased. 🙂 Tuhat tänud Teile. Nii äge oli see. Viskasin oma geelivöö ära, tegin neile seal missivalimistel tuntud grimassivooru, andsin kiire ülevaate asjast ja jooksin edasi. Tegelikult oli mul väga valus, aga ma ei tahtnud nende nähes seisma jääda.

Täpselt selline meeleolu oli.

valencia-maraton-2016_31087960391_o

Foto: Erakogu

Jooksin natukene edasi ja hüppasin korra rajalt kõrvale ja venitasin uuesti. Läks jälle paremaks.  Autode tagant välja tulles jalutas mulle vastu ülejäänud punt. Jäin seisma, ajasin nendega 15-20 sek juttu ja läksin edasi. Kusjuures see koht oli murdepunkt. Nüüd pole midagi muud, kui ainult lõpuni! Püsikiirusehoidja läks pulsi järgi peale, mugavustsoon 172 l/min. See andis tolleks hetkeks tempoks 4:20-4:30 min/km. Kiiremini joosta ei saanud, sest see tegi jalale rohkem valu. Hea mugavustsoon. Saab, mis saab. Nagunii enam see aasta kuskil jooksma ei pea. Peale 32 km hakkas rada õrnalt tõusma, see on selline ebamugav koht. Sa ei saa aru, et rajal on pikk tõus, aga Sa tunned seda. Teine asi, kuna see on selline murdepunkti koht, kus Su tempo nagunii natukene langeb, siis selle väikese tõusu tõttu langeb see veelgi. Äärmiselt ebamugav koht tõusu jaoks. 😀 Rahvas muutus järjest lärmakamaks. Mingi hetk oli küll tunne, et olge vait, ma tahan rahus joosta. Väga väsitav oli see lärm. Mis Sa ikka lärmad, ma ei hakka 34ndal kilomeetril järsku kiiremini jooksma.:D Ja noh, paganama valus oli jätkuvalt. Kuigi valu oli väga tuimaks läinud või ma lihtsalt ignoreerisin seda. Täpselt ei teagi. Korralik võitlus iseendaga.

Lõpp lähenes. Raja, minu ja ühe vägeva maratoni. Viimased 3 km on kirjeldamatud. See oli vägev emotsioon. Sinine vaip, vägev arhitektuur ja vesi kahel pool. See oli see teine hetk, kus ma oleks tahtnud poetada pisara. Aga ma ei saanud, sest oli vaja joosta. Viimased 200 m pidin jalad kõhu alt välja võtma, sest üks makaronisöödik tahtis võidu joosta. Peale finiši tahtsin ikka veel pisara poetada, sest emotsioon oli nii võimas. Ja mul polnud aega seal piserdada, sest seda teevad ainult memmekad ja teiseks ma pidin neiut otsima hakkama, sest ups, me unustasime kokku leppida, kus me kokku saame. Õnneks läks kõik hästi ja saime ilma suurema vaevata kokku. Tunne oli ikka veel uhke. Kõik see jama oli seda väärt. Lihtsalt see emotsioon. Lõpuks mulle jõudis kohale Valencia maratoni mastaapsus.

Mis Sul saab olla sellise võistluskeskuse vastu?

valencia-maraton-2016_30380730304_o

Foto: Erakogu

Või sellise medali?

valencia-2016_30395055273_o

Foto: Erakogu

valencia-2016_30835006920_o

Foto: Erakogu

Kui Sa tahad olla üliäge maraton, siis need kaks punkti peavad kindlalt olema täidetud: pudelist jootmine ja ideaaltrajektoor. Muidugi neid asju on veel, aga need kaks. Ma ei tea, kuidas teiste oli, aga minu kell käis täpselt ühte jalga kilomeetripostidega. Garmin muidugi näitas mul muidugi ligi 350 m lisa. Aga 150 m tuli kohe alguses, sest ma ei pannud kella tööla stardijoonel, vaid seal, kust ma startisin  ja ülejäänud  tuli raja pealt, sest 2 korda käisin rajal kõrval ennast venitamas. + muidugi mingid lisameetrid veel juurde, sest päris ideaali alati ei saanud.  Mina soovitan kõigile Valencia maratoni. See on soodne. Mina maksin regamise eest 40 + 5 €. Selle eest sain kõige ägedama medali ever. Kaks kilekoti täit asju. Tõsiselt vajalike asju. Kahjuks ma ei teinud pilti. Üliägeda särgi sain ka. Ilm on seal alati hea. Rahvast on palju. Kui võrrelda Tallinnat ja Valenciat, siis Tallinn on Viinametsa valla kohaliku kultuurimaja korraldatud Jürjooks.

Ma tõsiselt soovitan kõigile Valenciat. Kiire rada, super korraldus, võimsad emotsioonid, ilus rada, hea ilm, soodne.. Kõik jutud. Võimas emotsioon. Kui Rakvere reklaamib ennast eriti võimsa jooksuna, siis.. Ma ei tea. Mind ei liiguta tavaliselt sellised asjad. Võistlus on võistlus. Jooksed ära, muljetad ja lähed koju pesema. Kõik! Aga Valencia oli midagi ulmelist.

Numbritest ka.

Stardinumber 1210
Koht 1466 ( ei suutnud numbrist paremini joosta)
Vanuses 387
Aeg: 3:04:56
Pulsiga oli see naljakas lugu, et mu keskmine pulss oli 172. Ma teen trennis arendavaid jookse selle pulsiga. Tallinnas  oli mul tunduvalt kõrgem pulss ja 10 km jooksudest ei hakka rääkimagi. Kokkuvõtvalt võiks öelda, et see oli mul hästi pikk arendav jooks.

Hetkel puhkan hooajast, ravin oma vigastust ja naudin trennivaba kahte nädalat. Sellest nädalast peaksin plaani järgi uuesti vaikselt jooksma hakkama. 🙂

valencia-2016_31166598126_o

Foto: Erakogu

Ei suutnud oma eesmärki täita, aga kuulge, ma olen väga rahul. 🙂

Tema on mu teine pool, minu toetustiim, minu tugi, minu fotograaf ja minu suurim fänn. Aitäh Sulle!

valencia-maraton-2016_30380691394_o

Foto: Erakogu

Suured tänud ka Karre ja Martini toetustiimile ning Jolantale ja Mihklile. Oli vägev maraton! Aitüma!

Nüüd olen kaks nädalat puhanud, selle aasta esimese jõulupeo maha pidanud ning tuleb uuesti jooksma hakata.

Åsane Løpskarusell

Kõik, kellele meeldib talvel jooksuvõistlustel osaleda (loe: külma, lume ja libedaga) tõstavad nüüd käe püsti ja jalutavad toast välja. Teised võivad soojas toas postitust edasi lugeda. Need, kes väljas on, loevad pärast edasi. 

Mulle meeldib talvel joosta, aga mitte võistelda.

Otsustasin enne Valenciat Bergenis ühe 10 km jooksust osa võtta. Otsisin sobiva võistluse välja. 10.novembril Åsane Løpskarusell. Mingi kohaliku jooksusarja etapp. Regasin end ära ja tuli teade, et olen registreerunud ennast 5km jooksule. Mh, tahtsin 10 ju joosta. Käisin uuesti käidud tee läbi, ainult 5k saigi end registreerida .  Nojah, jooksen siis 5. 

Võistlus oli neljapäeval kell 19. Erilist ettevalmistust selleks ei teinud .  Lihtsalt lahtijooks. Aga terve nädal oli mind kummitanud väga hull väsimus ja müstliselt kehvad taastumise näitajad kellal. Teisipäevase trenni tegin ära. Kolmapäeval läksin peale tööd magama, ärkasin, sõin ja jälle magama. 

Võistluspäev

Lõpetasin tööpäeva 2 h varem, läksin elamisse, sõin, puhkasin ja oligi aeg sõita tasuta IKEA bussiga võistluspaika. Nimelt oli võistluskeskus kohaliku IKEA parklas. Suur võit, sain bussiga starti ja sealt tagasi. Registruuris võttis mind vastu kena tõmmu mees oma laia naeratusega. Rääkis kõik ilusasti ära. Rajal saan valida, kas jooksen 5 või 10 km. Muidug 10. 5 km pärast ma ei hakka sellise tuule ja külmaga toast ka välja tulema. 

Tegin 2km sooja, natukene vibutasin jalgu, käsi ja aeg juba nii kaugel, et inimesed asusid stardijoonele. Valisin eestlasele kombekohaselt ilma suurema rüseluseta koha kuskil stardirivi keskel.

Start! 

Minu ümber oli järsku väga palju lapsi ja pühapäevajooksjaid. Korraks jäin mõtlema, et ega ma lastejooksu stardis pole. Otsisin silmadega lastejooksudelt tuttavat mõmmit, Teda polnud. Üks äärekivi oli ainult. Keegi komistas sinna otsa, kukkus. Sealt pundist oli vaja ära saada.

Alustasin enda kohta väga rahulikult. 4:03 ja 4:01 tempo. Väikese järve äärde jõudes sai vabamalt joosta ja 3 km tuli juba 3:54ga. See oli see kilomeeter, kus mul hakkas enam-vähem soe. Mingi hetk tuli koht, kus sai valida, kas otse või 10k. Valisin viimase. Järsku polnud enam minu ees kedagi. ainult seljataha jäi üks meesterahvas ja hingeldav noor poiss, kes püüdis kõigest väest tempot hoida. 4 km tuli ajaga 4:06, sest mul polnud vahepeal õrna aimu ka, kas ma üldse jooksen õige raja peal või m itte. Paar korda ootasin tagumisi järgi, et kindel olla, kas olen õige raja peal, sest ees ma ei näinud kedagi. Ja teine põhjus oli see, et väga libe lõik jäi selle kilomeetri sisse. Oma NB 1500v2 polnud seal midagi teha. Mäest üles pidi ka jooksma. Mäest alla jooksmine oli juba kõvasti parem ja kilomeeter tuli 3:36ga. See osaliselt ka sellest, et hakkasin enda ees üht jooksjat nägema, olin tõusul siiski nii head tööd teinud ja hakkasin Teda püüdma. Tagasipöördel minu ees olev mees sai aru, et ma olen liiga lähedal ja hakkas korralik tagaajamine pihta. Tagasipöördel lugesin mitmes ma olen. 6ndal kohal jooksin. Pagan, oleks seda teadnud. Uuesti tõusu võttes sain Talle suhteliselt lähedale, aga jäise osa peal lipsas eest, vahe jäi ika selline 3-4 sek, mis jäi ka lõpuni püsima. Tõusuga kilomeeter oli 4:12, teised 3:45-3:50. Lõpus vist jäigi 2 sek meid lahutama. Rääkisin kaasvõistlejaga paar sõna ka. Tänasin Teda hea võistluse eest. Kutt ütles, et pidi minu pärast kõvasti pingutama. Tänasime veel teineteist ja läksin uurima mitmenda koha ma lõpuks siis sain. 

Koht 6.

Omas vanuses 2.koht.

Aeg: 39:23


Jäin jooksuga igati rahule. Pulss oli 178. Enesetunne oli kogu aeg hea. Pressimist polnud, tunne oli alati hea.

Laupäeval tegin rahulikud 8 km ja pühapäeval 15. Pühapäeval ärkasin imeliku tundega. Käisin jooksmas ära ja oi jopt, siis hakkas pihta. Oi oi, kui halb mul hakkas. Terve nädala vindunud gripp, mille poolakas meile lahkelt töö juurde vedas, lõi lõpuks välja. Tõmbasin Coldrexi sisse, 3 h pärast tõmbasin teise veel otsa ja magama. Öösel ärkasin üles, sest arvsin, et upun kohe ära. Ma polr voodi alla julgend vaadata, aga ma arvan, et see odav parkett on üles tursunud minu higist. Lihtsalt nii hullult higistasin. Hommikuö ärkasin ja kõik oli hea. Teisipäeval ärgates tundsin, kuidas terve maailm kõigub. Ilmselt need 2 Coldrexi tõmbasid vererõhu alla. Maailm kõikus ja liikus aegluubis. Kõik viibis 1 sek hilinemisega. Pidin kõvasti silmi pilgutama, et aegluubis kaadrid varem kohale jõuaks. Õhtul jooksma ei läinud, puhkasin. Süda kloppis terve õhtu. Täna, kolmapäeval, on Eestisse tuleku päev. Magasin kaua ja tundsin, et täna ka pole, veel pole, see päev, kui ma trenni end vean. Süda klopib samamoodi edasi. 

Aga Valencia. Ma nüüd ei teagi. 3 h jooksen ära. Selle allesjäänud vormiga. Vaatab üldse ,  mis saab. Hetkel istun Bereni lennujaamas ja ootan lendu Riiga, et koju saaks. Meie lend lükati 12 h edasi. Kella 13 asemel väljub lend alles kell 1 öösel. See jant ka ei tee Valenciaks asja paremaks. Väss koguneb ja koguneb. Eks näha ole. Alla 3 ikka jookseb ära, sellepärast ma ei põe. Nii palju/vähe ikka jalas on. 

Aga olgu. Järgmine postitus juba peale Valenciat .  🙂

Olge toredad.

43. Saaremaa 3 Päeva Jooks 2016

Proloog:
Peale SEB Tallina maratoni jätsin päris palju trenne ära või asendasin rattaga. Esimene nädal peale maratoni oli väss jube suur ja mingi aeg hakkas luuümbris valu tegema. Läks ära, tuli ära jne.
Laupäeval jooksin 6 km, tegin 5×100 rütmikaid ja 2 km peale. Kõik oli hea. Pühapäeval pidin tegema viimase pika jooksu, aga parem jalg oli paganama valus. Vurasin hoopis 41 km jalgrattaga ringi. Lootuses, et esmaspäeval on parem. Pagan, ei olnud. Teisipäeval polnud ja kolmapäeval ka mitte. Nutu maik tuli juba suhu. Neljapäeval polnud enam mõtet midagi teha, puhkasin reisiväsimust välja ja ootasin reedest Saaremaale sõitu.
Reedel alustasime neiu ja klubikaaslase Maigiga teekonda kella 8 paiku hommikul. Viimasel hetkel veel avastasin, et mu rahakott oli koju jäänud. 😀
Kuressaarde jõudes käisime ruttu oma stardinumbritel järel, siis kiirelt hotelli, natukene sai lebotada ja juba tagasi võistluskeskusesse.
1.päev
Ei osanud uuelt rajalt midagi oodata, aga tundus ja kohalikud kinnitasid, et rada peaks olema kiire. Ma ei osanud oma lõpuaja kohta midagi ennustada. Salamisi lootsin 37 minuti algusesse joosta. Murelikuks tegi ainult see, et ma ei tea, mida mu jalg jooksmisest arvab ja pole end ju üle 5 päeva kiirelt liigutanud. Umbes juba aimasin, mis juhtuma hakkab. Alaselg tõmbab tuimaks/krampi, jube raske on joosta ja pulss on kõrge, kõik on kole ja paha. Etteruttavalt võin öelda, et ega ma väga palju mööda ei pannud.
2km soojendusjooks oli juba paras piin. Pulss väga kõrge ja ebamugav oli joosta. Üldse ei tahtnud end liigutada, aga sellest tuli üle olla, sest
1. Jahe oli, sooja oli vaja saada.
2. Kohe-kohe pidi minema oma kolmanda Saaremaa jooksu starti.
START!
Esimene kilomeeter tuli ilmselgelt liiga kiirelt, aga külm oli. Pidin jooksma. Esimesed 2 km tulid 3:30 ja 3:37 min/km. Pulss näitas ka kohe 183. Kui nii oleks jätkand, siis poleks mind kauaks rajale jagunud. Kuni poole maani oli väga raske joosta, mitte miski ei klappinud ja see kruusa osa ei meeldinud väga.  Peale 5 km läks pulss paremaks, enesetunne oli tunduvalt parem ja tempo oli 3:50 min/km. Päris hea oli joosta, keha sai aru, et pole mõtet vastu puigelda, nüüd tuleb hagu anda. Hakkasin vaikselt päästvat joont ootama. Võtsin end rahulikult ühe pundi sappa ja ei teinud väljagi, mis taga pool toimub. Finiši sirgel mõned taga pool kiirendasid ja korraldasid mingit tsirkust, aga ei lasknud end häirida. Las tegelevad seal oma asjadega. Ajavad oma Eesti asja. 😀
Aeg oli 37:59 ja koht 54. Alguses arvasin, et ma lõin oma eelmise aasta aega, aga tegelikult kaotasin sellele 4 sek. Rada oli kiirem, kui eelmine aasta, aga ma jooksin kehvema aja. See tegi järgnevate päevade suhtes ettevaatlikumaks.
Peale jooksu viskasin kuivad riided selga, võtsin Etixxi taastusjoogi (pean mainima, et koos piimaga on see ülim) ja hakkasin TÜ Fitnessklubi tüdrukutele vastu jalutama. Palju ei saanudki kõndida, kui juba üks rõõmus punt mulle vastu jooksis.
14724097_1154950927874369_1832014708_o

Foto: Tiit

See tähendas seda, et ma pidin kiirelt finiši poole jooksma, et neist üks ilus pilt teha.
Neiu finišis ja nüüd kiirelt auto peale, Ruunipizzast 2 pitsat hotelli kaasa ja spaasse veemõnusi nautima. Hullult jahe oli seal, isegi lastebassein tundus nagu jääauk. Käisin veel saunas ja tuppa puhkama.
2.päev
Teine päev, jälle uus rada ja start 45 km Kuressaarest eemal Iide külas. Ei osanud rajast midagi oodata. Ilmast ka mitte, jube tuuline ja jahe oli. Otsustasin sama riietusega jooksma minna nagu esimene päev. Alla lühike ja üles pikk pesu ja t-särk. Tegime kiirelt enne starti grupipildi. Oligi aeg minna joone taha ja alustada teist päeva.
14479823_10210069028629480_9033823866882011696_n

Foto: Hanno telefon

Start!
saaremaa-2-paev
Alustasin üsna tagasihoidlikult, jooksime Jannesega koos. Kohe alguses oli üks väga nõme kruusane lõik, seal tõmbas koheselt vasaku jala tagareie tuimaks. See tegi mind natukene ettevaatlikuks, aga noh.. Kestan kaua kestan. Mingi hetk vaatasin, et tempo on juba 3:40 ja alla selle isegi.  5. km, selge, las Jannes läheb, mul juba üks päev all, Tal alles esimene. Mina ei kesta niimoodi kaua. See oli mu põhilause. Samas jälgisin ka oma konkurente, umbes teadsin, keda vaadata. Kõik samad näod ju. Esimesse joogipunkti viskasin oma kindad ja mütsi. Hüüdsin veel: “Ma tulen neile järgi.” See aasta läks natukene paremini, ei jäänud kordagi üksi tuult murdma, hoidsin kuskil grupis end. Vahel tegin ka ise tööd. Ma ei tea, kui palju minust tuulevarjuna abi oli, aga vähemalt hoidsin tempot. Kilomeetriaegadest on näha, et kuskil 9 km hakkas rada pidevalt, aga vaikselt tõusma. 11 km oli mu teise päeva kõige aeglasem, seda kolmel põhjusel. Algas kruus, autovõtmed kukkusid taskust maha, pidin natukene tagasi jooksma ja üles võtma ning oli joogipunkt. Väga lolli koha peal kukkusid võtmed maha. Kohe kärises vajalike meestega vahe sisse ja seda enam kinni ei püüdnud. Kruusa peal oli juba väga raske. Alguses oli selline vastik lahtine kruus, pärast poole oli kinnitrambitud kruus. See viimane on minu jaoks kõvasti parem. Seda on näha ka aegadest. Lahtise peal jookseb pöid kuidagi liiga hullult alt ära, kraapsutan rohkem, kui edasi liigun.
Finišis oli aeg 1:03:10. 8 sek parem arg, kui eelmine aasta, aga kui võrrelda eelmise aasta rajaga, siis see aasta oli raskem rada. 8 sek tegi mind natukene rõõmsamaks ja vaikselt hakkas pilve tagant päike välja tulema. Kui aus olla, siis päriselt tuli päike pilve tagant välja. 😀 Teine päev andis lootust, et homme tuleb tunduvalt parem päev. Enesekindlus hakkas tagasi tulema. Uskusin jälle endasse.
Räägin natukene oma jala seisukorrast ka. Jooksul ajal ei andnud kordagi tunda. Peale finiši hakkasin kohe lonkama. Lonkasin hommikul, õhtul, enne magama minekut, peale magama minekut, aga enne starti kadus kõik. Adreanaliin sai valust võitu! Jeiii!
Muljetasime klubikaaslastega, sõime ja läksin jälle tüdrukuid ootama. Sain vaevalt 2 min seista, kui nad juba tulid.
Meil oli oma tiim ka väljas ja neiuga osalesime paaride arvestuses.
Eelmise aastaga oli see muutus, et tiimides ei olnud varuliikmeid ja juures oli segatiimid. Meie moodustasime Kadiliisi ja Viljariga segatiimi. Teise päeva lõpuks olime 5ndal kohal ja sealt ei olnud võimalik ei üles tõusta ega alla poole kukkuda. Pidime lihtsalt oma kohta säilitama. Hea ja pingevaba.
Neiu arvas, et paaride arvestuses saame viimase koha, tegelikult see nii polnud.
Teise päeva õhtul sai käidud Karl Madist kuulamas klubis Privileg.

3.päev
Plaan oli ennast suht tühjaks joosta. Ma juba olin tühi, aga veel tühjemaks. Hommikul ei tahtnud kuidagi ärgata, raske oli. Vedasin end starti ära.
Alguses arvasin, et ei tee üldse sooja, aga Karre rääkis mu ära ja käisime 2 km tiirul. Võimlesin natukene peale ja olingi valmis.
Esimesed 10 läksid Gunderseni meetodi alusel (viitstardist). Esimesed 9 ja alates 10ndast panime pundiga peale.
Start!
Mul oli uljas mõte. Jooksen esimese naisega seni kaua koos, kui ma jõuan. Võistluste liider oli naistest lätlanna Ilona Marhele, kes osales Rio olümpia maratoni distantsil ja saavutas 61.koha ajaga 2:41,02. Kestsin Temaga kuni 5nda kilomeetri postini, umbes selline plaan mul oli ka. Kui suudan nii kaua vastu pidada, siis on hea. Mul oli seis veel hea, jaksasin joosta ja enesetunne oli super. Pulss ka mingeid vigureid ei teinud. Kolme päeva kõige madalam pulss üldse. Ahjaa. See pisiasi ka veel. Garmin FR 620 on peal recovery advisor ja see näitas jooksu alguses mulle punaselt Recovery fair. Ideaalis ma poleks tohtinud enam joosta(trenni teha), sest ma pole eelmisest pingutusest ära taastunud. Aga kuna oli võistlusmoment ja alles teine kilomeeter, siis ah.. Mis Sa ikka prääksud? Mingi eit oled? Ja lasin uljal sammul edasi.
11.km. Kuulsin oma selja taga müdinat. Mingi grupp tuleb. Kuulsin Kaisa nime. Okuuu. See oli punane tuli minu jaoks. Mis longin siin? Tempo oli 3:54-3:55 min/km juba viimased 3 km. Jalutama tulin siia või? Sulandusin ilusasti gruppi sisse, hakkasin ise gruppi vedama. Tempo tõusis kohe 3:49 peale. Mingi hetk lagunes grupp sajaks jupiks ja jäime Kaisaga kahekesi.
dsc_8928

Foto: Kristina Mägi

Natukene vedas Tema ja siis võtsin jalad kõhu alt välja ja läksin vedama. Ja tulime kuni lõpuni koos. Tempot püüdsin hoida 3:50 tsipa all pool. Ma ei tea, kas minust oli Temale kasu või mitte, aga no.. Tulime rahulikult. Püüdsin Miikot ees, tahtsin Teda kätte saada. Enne joont lasin härrasmehelikult Kaisa ette, las pusib ise Miikoga. Ma ei viitsinud. Kuigi oleks võinud, sest jalg ja kõik lubas.
14711232_1279776132066661_4480084985264855139_o

Foto: CEP / Kristi Lillemägi

Finišis ajaga 1:01,02. Ajaga olen ma väga-väga-väga rahul. Eelmine aasta oli 1.01,29 Vaieldamatult kõige parema emotsiooniga jooks. Kolme päeva kõige parem jooks. Selline tunne oli, et homme tahaks veel joosta. 😀
Kokkuvõte:
1.päev
Pulss: 183
Aeg: 00:37:59
Tempo: 3:49 min/km
Koht: 54
2.päev
Pulss: 179
Aeg: 1:03:10
Tempo: 3:55 min/km
Koht: 40
3.päev
Pulss: 178
Aeg: 1:01:02
Tempo: 3:49 min/km
Koht: 32
Nagu kokkuvõttest näha, siis iga pulss läks iga päevaga järjest madalamaks. Tegelikult, kui ma oleks saanud teha enne võistlust mõned trennid, siis oleks esimene päeva pulss ka kuskil 180 kanti olnud selle tempo juures. Eriti õnnelikuks teeb mind see, et esimene ja kolmanda päeva tempo on sama. See tähendab seda, et taastumine oli olnud hea. 🙂 Ka koha parandus teeb mind rõõmsaks. Ikka tõusvas tempos.
Sain oma 3ndal Saaremaa 3 Päeva Jooksul tubli 41.koha. Vanuseklassi 24. koht. Üldaeg tuli kokku 2:42,16. Väikene ajaparandus eelmise aastaga.
Tiimiga saime 5.koha. 🙂 Aitäh Viljar ja Kadiliis.
Paaride arvestuses saavutasime neiuga 38.koha. 🙂 Ei olnud viimased, kokku oli paare 52.
Suured tänud korraldajatele. Super jooksuvõistlus! See on tase omaette. Hästi chill ja mõnus. Hea hooaja lõpetuseks. Soovitan kõigile, kes natukenegi jooksmisega tegeleb. Kolm päeva Saaremaal joosta on lust ja lillepidu. Kõik on nii sõbralikud, hotellis on kõigega arvestatud. Hästi vastutulelikud. 5++ üritus.
Lõpetuseks kiidan veel CEPi sääriseid. Laenasin neiu vanu sääriseid ja ütleme niiviisi, et säärisel ja säärisel on vahe. Kui ma muidu ei suuda sääristega joosta, siis CEP oli üle prahi.
Aga olgu Saaremaa, kohtume järgmisel aastal!