Nädal 14

Esmaspäev

Mul oli muidu trennivaba päev, aga mingi loll mõte tekki ja vedasin end TÜ halli, et joosta mõned kilomeetrid, teha jooksuharjutused ja siis teha pikalt-pikalt ÜKEt. Noh, jooksin küll natukene, jooksuharjutusi tegi ka, aga ÜKEt ei viitsinud üldse teha.

Distants: 4.24 km
Aeg: 00:24:15
Pulss: 127 l/min
Tempo: 5:43 min/km

Jooksuharjutusi tegin pea 12 min ja ÜKE 21 min.

Teisipäev

Sel päeval oli plaanis 1km lõigud. Kuna väljas oli ilm nii nagu oli ja mul on veel nädala jagu halli pääset, siis seadsin sammud jälle halli. Esimest korda mul kirjutati plaani, et tuleb joosta 3:30 min/km ja mitte grammigi kiiremini. Temposi on varemgi kirjutatud, aga just see, et kiiremin joosta ei tohi. Ei jooksnud ka. Kõik korrad tiksusin 3:32 min/km tempos. Väga ilus ja ühtlane tempo. Olemine oli natukene tuim, värskust polnud.

Soojendusjooks:
Distants: 3.07 km
Aeg: 00:15:08
Pulss: 133 l/min
Tempo: 5:02 min/km

Intervall 5x1km (400m)
Distants: 7 km
Aeg: 00:34:18
Pulss: 153 l/km
Tempo: 4:54 min/km

Lõdvestusjooks:
Distants: 2.12 km
Aeg: 00:12:13
Pulss: 140 l/min
Tempo: 5:46 min/km

Kolmapäev

Kolmapäev on traditsiooniline rahuliku jooksu päev. Plaanis oli 10 km. Ilm oli nii mõnus, jalgades oli jõhker lennuk. Seda oli kohe esimesel kilomeetril tunda. Tegin oma tavapärase 10 km ringi. Ma selles suhtes üsna igav jooksja, väga harva lähen ja üllatan mingi uue jooksuringiga. Üldjuhul nühin üht ja sama ringi. Seda kusjuures isegi 8 – 14 km jooksu puhul. Lihtsalt erinevad paunad tulevad juurde. Mulle sobib nii, ei pea ennast lolliks mõtlema, et mis ring täna või, et ma olen seal juba 100 korda jooksnud jne…

Distants: 10.01 km
Aeg: 00:44:04
Pulss: 145 l/min
Tempo: 4:42 min/km

Neljapäev

Võtsin tööle jooksuriided kaasa, et kohe peale tööd minna halli ja teha trenn ära, sest õhtul oli plaanis minna kinno apteekri härra uusi seiklus vaatama. Pidin natukene pettuma selles filmis. Muidu suurepärane film, väga hästi tehtud. Trennis oli plaan rütmijooksud, sest nädalavahetusel on ju jooksuhooaja avamine. Üldse ei taha, ma tahan trenni teha. Lihtne trenn muidu 6x150m(150m). Kergelt kerivad, mitte väga rahmeldades. 27-28 sek tulid kõik ehk siis 3:00 min/km ja natukene peale.

Rahulik jooks:
Distants: 6.13 km
Aeg: 00:27:44
Pulss: 143 l/min
Tempo: 4:32 min/km

Rütmijooksud 6x150m(150m):
Distants: 1.8 km
Aeg: 00:10:02
Pulss: 143 l/min
Tempo: 5:35 min/km

Lõdvestusjooks:
Distants: 2.12 km
Aeg: 00:11:15
Pulss: 136 l/min
Tempo: 5:18 min/km

Reede

Reedel oli lihtsalt 6 km taastav jooks. Ei olnud midagi põnevat. Esimsed kilomeetrid jooksin koos teise poolega ja siis läksin oma teed. Ilm oli super.

Distants: 6.2 km
Aeg: 00:34:48
Pulss: 125 min/km
Tempo: 5:37 min/km

Laupäev

Parkmetsa jooksu päev ehk meie kandi hooaja avalaks ehk üks õudne jooks. Mitte korralduse, vaid enesetunde poolest.

Soojendusjooks:
Distants: 2.89 km
Aeg: 00:19:11
Pulss: 132 l/min
Tempo: 6:38 min/km

Parkmetsa jooks:
Distants: 7 km
Aeg: 00:27:08
Pulss: 165 l/min
Tempo: 3:54 min/km

Pühapäev

Pühapäev on muidu pika jooksu päev, aga kuna eile oli võistlus, siis tuli joosta ainult tagasihoidlikud 14 km. Ilm oli super. Nii ilus kevad. Tegin oma tavalise ringi, pikendasin seda dendropargis ja Toomemäel. Pühapäevased jooksud on viimasel ajal üsna rasked.

Distants: 14.01 km
Aeg: 01:08:48
Pulss: 146 l/min
Tempo: 4:55 min/km

Nädal 13

Ma olen mitmed võistluste kokkuvõtted (nii poolikud, kui ka ainult pealkirjastatud) nn sahtlisse kirjutanud. Tuhinaga alustanud ja siis sinnapaika jätnud. Nüüd on uus plaan ree/rongi peale tagasi saada. Ma ei tahaks, et see oleks järjekordne kiirrong, mis minust mööda vuhiseb või mida ma õrnalt näppudega silitada saan. Ilmselt ma neid FBs avalikult iga nädal avaldama ei hakka, sest nagu milleks? Seal pahna piisavalt, ainult need nädala kokkuvõtted, milles oli mingi võistlus või laager või mõni muu huvitav sportlik sündmus. Plaan on siis selline, et alustame iga nädalase kokkuvõttega, et kui paus tekib ja enam iga nädal ei viitsi kirjutada, siis äkki spordivõistlustest ikka viitsib. Et kui nädala kokkuvõtetes paus tekib, siis pole hullu ju midagi, iga nädal ei kirjuta, kuus ikka mõni võistlus tuleb, millest kirjutada, siis tekib väiksem auk. Aga kui eelmist süsteemi vaadates, kui kirjutasin ainult võistlusest, siis võib täitsa mitme aastane auk tekkida.

Esmaspäev

Alustuseks pean hüppama mineviku, sest pühapäeva hommikul kell 8 ma väetasin WC-potti igast asendist. Päeva peale kerkis palavik 39.2 peale. Võib-olla isegi gramm kangem mingi hetk. Tegemist toidumürgitusega. Esmaspäeval oli veel kerge palavik, aga muidu kõik enam-vähem korras. Natukene hele oli küll olla, aga sai hakkama.

Teisipäev

Kuna pühapäeval sai treeningplaan otsa, siis sain treenerit hoiatada, et ärgu liiga hoogu mingu kohe nädala alguses, hõre veel olla. Kuidagi ei kipu välja jooksma (võite jaurata, et pole nii hull midagi ja täitsa hea joosta ja sees on see ja too ja veel mingid muud asjad, aga mind te ümber ei veena) ja spordihoone pääse kehtib veel poole aprillini, siis mina olen hetkel veel see inimene, kes naudib sees jooksmist.

Plaanis on kirjas 8-10 km rahulik jooks. Selline enesetunde jooks. Enesetunne oli väga hea. Ajasin klubikaaslastega juttu.

Distants: 11.1 km
Aeg: 01:00:06
Pulss: 137 l/min
Tempo: 5:25 min/km

Tuli 1 km rohkem, kui plaanis, aga sellest pulss oli 10 lööki madalam, kui oleks pidanud olema.

Kolmapäev

Kolmapäev on läbi aastate olnud rahuliku jooksu päev. Täna oli kavas 10km rahulikult. Alguses oli plaan minna halli jooksma, aga päeva peale viskas päikese välja ja otsustasin tööl olles, et jooksen väljas. Saan kiiremini asja tehtud ka ja saan saan rahus üksi meile süüa tegema hakata.

Ilm oli ilus, päike paistis, aga tuul oli külm ja üsna tugev. Esimene kilomeeter mõtlesin, et ma külmun küll surnuks, aga lõpu poole võttis juba isegi higi lahti. Enesetunde poolest väga mõnus jooks.

Distants: 10.03 km
Aeg: 0046:21
Pulss: 144 l/min
Tempo: 4:37 min/km

Neljapäev

Neljapäev on tavaliselt teine kiiremini liigutamise päev nädalas. Plaanis oli minutifartlek. 3km soojaks + 8x2min(2min vahele) + 3km lõdvestus. Kiirel osal ei tohtinud pulss minna üle 175l/min. Kuna ilm on üsna vastik, siis kolisin oma trenniga sisehalli. Enesetunne oli mõnus. Rahvast üsna vähe, sai normaalselt trenni teha.
Selle trenniga sai ka märts läbi. Läbi aegade kõige mahukam jooksukuu – 369.96 km.

Soojendus:
Distants: 3.06km
Aeg: 00:13:51
Pulss:143 l/min
Tempo:4:32 min/km

Minutifartlek:
Distants: 6.2 km
Aeg: 00:32:01
Pulss: 154 l/min
Tempo: 5:10 min/km

Lõdvestus:
Distants: 3.06 km
Aeg: 00:18:43
Pulss: 134 l/min
Tempo: 6:07 min/km

Reede

Trennivaba, jeiii!

Laupäev

Laupäeval oli plaanis 8 km rahulik jooks. Hommikul ärkasin kell 10, sain hea pika tudu. Tegin pannkoogid valmis, paar tundi lebotasin niisama ja oligi aeg minna.
Muidu jalad olid värsked, kerge ja lennukas samm, aga pulss tahtis pidevalt 153-157 olla. Väga keeruline oli alla 150 saada. Selline huvitav jooks ühesõnaga. Raske polnud, aga imelik.

Distants: 8.01 km
Aeg:00:38:47 km
Pulss: 147 l/min
Tempo: 4:51 min/km

Pühapäev

Pika jooksu päev. Täna tähendas see seda, et tuli joosta 20 km. Vaadates tuule suunda ja tugevust, siis sai kiirelt selgeks see, et Lähte poole ma täna ei jookse. Kuigi mulle meeldib sinna poole joosta. Lihtne, vahelduv ja mõnus. Ei pea palju mõtlema, lihtsalt jookse ja ära kõrvalteelt tuleva auto alla jää. Tegin Garminis mingi raja valmis. Tundus hea rada olevat.
Alustasin kohe taganttuulega. Esimesed 4 km tulid keskmiselt 4:30 min/km ja siis Ihaste sild, vastutuul (nagu seina lükka eest), 5 min/km. Pikalt oli küll tuul külje pealt või otse laupa, tagasi Vana-Ihastesse pöörates läks jälle lõbusamaks ja tempod olid 4:30-4:35 kandis. Ihaste Konsumist ostsin ühe Coca-Cola, istusin poe ette pingile maha ja nautisin head jooki sooja päikese käes.
Edasi viis mind tee läbi Ihaste Annelinna ja Anne kanali tagant tagasi koju.

Distants: 20.01 km
Aeg: 01:33:06
Pulss: 148 l/min
Tempo:4:39 min/km

Ummamuud liina üüjuusk ehk lühidalt ja arusaadavalt Võru Ööjooks

Kevadel, kui sai suve-, sügishooaja plaane tehtud, siis sai Võrumaa pikamaajooksude sari maha kriipsutatud, sest laias laastus on iga võistlus 200km sõitu. Praeguste kütusehindade juures pigem ei. Ometi ma sel võistlusel osalesin. Nimelt parem pool tuli üks päev trennist koju ja teatas, et nende pundist paar inimest lähevad, tema tahab ka minna. 2 sek ketrasin peas mõtet, kauem ei saa kone kuumeneb üle. Olgu, muidugi lähme. Tegelikult see jooks meeldib mulle.

Ei hakka stardi eelseid protseduure kirjeldana, neid juba teavad kõik. Nii palju võib öelda, et oli palav ja pime. Pime nagu ööjooksule kohane. Mitte nagu… Ah, teate isegi, millist teist kuulsat ja “vapustavalt vägevat” “ööjooksu” ma mõtlen.

START!

Plaan oli joosta 10km rekord. Melu oli täitsa lahe, üllatavalt palju rahvast oli tänavatel. Noored-vanad. Kõik olid. Võtsin kohe targu natukene vaiksemalt, sest vana hea Võru jooksusari, pannakse alguses kohe tuhatnelja minema, pärast tullakse sama kiirelt selgees vastu. Nii umbes oli ka. Teine põhjus, miks rahulikumalt võtsin oli see, et see paganama auto, mis ees sõitis. Keegi korraldajatest arvas, et kõige lahedam oleks panna mingi tüüp pagassi istuma ja mis tal seal targemat ikka teha on, kui jooksjatele eredat valgust näkku lasta. See oli jube häiriv. Panin sellepärast ühest teeotsast ka mööda, sest ma ei näinud midagi.

Jooksu esimesel ringil midagi suurt ei toimunud. Teisel ringil sain aru, et olen üldis 4.kohal. Hmm. Läheb huvitavaks. Kolmanda koha jooksja hakkas mulle jõuliselt selg ees vastu tulema. 7 km peal tundsin, et kõhuga mingi jama. Ei saanud täpselt aru ka, mis toimub. Hakkasin igaks juhuks kohta otsima, kuhu saaks “kingituse” jätta. Olgu, vist ikka pole nii hull. Olin kolmandale kohale üpriski lähedale jõudnud.

8.5 km, ei, on vaja minna. Kiire pitstop ja minekut. Ehk nüüd on kõik paha välja lastud ja saan edasi panna. Kaotasin sinna umbes 8-10 sek. Jällegi hakkasin koheselt vahet vähendama, aga…. Noh, mis arvate!? Uuesti vaja minna, seekord sain õnneks istuda 20 sek kiriku taga kemmergus. Ja jälle minek. Õnneks ei kuulnud kedagi mööda jooksmas. Viimased 500m ja finišis ajaga 00:35,59 ning koht 4, vanuseklassis 3.

Rekordi kordamine. Kõike arvesse võttes täitsa korralik jooks. Ja kui seda veel arvesse võtta, et ma ei teinud selle võistluse jaoks eraldi mingeid muudatusi treeningplaanis. Ei võistluseelset soojendust ei mingit ettevalmistust.

Tartu Maastikumaraton

Käes on see ilus hetk, kui tuleb sammud seada TMM’le. See jooks Otepäält Elvasse, noh. Tavaliselt ma ootan igal kevadel seda jooksu. Üks lahedamaid radu üldse ja üldjuhul on ka korraldus väga hea. Teine väga laheda rajaga võistlus on Raadi tänavajooks.

Kui kurvematel teemadel rääkida, siis osavõtjaid oli häbiväärselt vähe. Põhidistantsidelt -50%. Kõige väiksem oli kukkumine maratonil, aga seal ongi vähe osalejaid. Ma ei hakka spekuleerima, miks paljud jätsid tulemata. Eks nad ise teavad kõige paremini.

Jätkame veel kurvematel teemadel. See aasta sai see jooks minu jaoks täiesti uue tähenduse. 3 nädalat enne suurt jooksupidu matsin oma isa Elva kalmistule, mändide alla. Teatavasti asub kalmistu finiši lähedal. Kui nüüd naljaga pooleks öelda, siis jooks isa “vaatama”. See tegi kogu päeva minu jaoks üsna emotsionaalseks. Kogu jooksu tegelikult. Praegugi veel.

Päevast endast. Rutiinne tegevus võistluspäeval on selline: Ärkamine (see on üks kõige tähtsam asi), söömine ja võistluspaika sõitmine. Kuna jooks on punktist A punkti B, siis igal aastal on korralik jant, kuidas saada Elvast Otepääle. See kord kasutasime korraldajate transporti. Ma ei saa aru, miks ma seda varem kasutanud pole? Väga mugav lahendus.

Kell 10 jõudsime bussiga Tehvandile. Külm oli ju. Väga külm. Ma polnud enam üldse kindel enda jooksuriietuse valikus. Maika ja loskutovid. Mul hakkas külm selle peale, kui ma mõtlesin sellise riietuse peale, aga õnneks asi lahenes ilusasti – mul lihtsalt polnud teist varianti, sest midagi muud mul kaasas polnud. Nägin treenerit, panime plaani paika. Joosta sama kiirelt nagu Viljandis. Peaks tehtav olema, ise arvasin sama. Soojendusjooks, võimlemine ja lahtijooksud.

START!

Meil tekkis päris hea punt. Naiste liidrid ja palju mehi. Üleliia kiirustama ei tahtnud kohe alguses hakata. Jooksingi mõnusas 3:50 tempos. Kruusale keerates oli natukene aega ringi ka vaadata, et kellega ma siis täna koos jooksen. Avastasin, et meil pundis üks jooksja, kellega sai Võrumaa sarjas madistatud. Tavaliselt oli ta hästi kiire algusega ja lõpu poole sain ta alati kätte. Nüüd olin Talle järele jõudnud juba 5 km peal. Korra käis peast läbi mõte, et äkki hoopis mina olen see, kes on liiga kiiresti alustanud?

Kruusale keerates tõmbas grupp korra nagu hoo maha ja mul oli üsna hea tunne. Lasin omas tempos edasi kuniks olin juba ees otsas ja natukenegi ees. Kaugemal eemal nägin üht sõpra, kes just konkurendist möödus. Tal tundus sama jama olevat, et hoog vist tõmmati liiga maha. Kui tunne on, siis tuleb minna. Nii ma ka tegin.

Alguses tundus, et sealt grupist ei tulnud kedagi kaasa, aga naiste liider ja mõned mehed veel olid mul ikkagi seljataga. Minu eesmärk oli üks väiksem grupp eespool kinni püüda, et nondega seal maid ja puid jagada. Tegelikult ma kogu aeg kartsin seda, et tagant paar tüüpi tulevad ja karistavad ära natukese hullumeelse mineku. Protokolli vaadates, siis mu mure oli asjatu, sest päris mitmed tugevad jooksjad (mind see aasta korduvalt võitnud) jäid paari minuti kaugusele.

Jooksime väikse pundiga koos. Naiste liider ja mõned mehed. Ma seal pigem rippusin grupi lõpus. Vähemalt too hetk tundus nii. 7 km enne lõppu tuli esimene raske hetk. See oli jube. Lasin väikse vahe grupiga sisse. Nad silkasid kohe minema. Head vormi on raske varjata. Kehva vormi pole vaja varjata, see tuleb kohe välja. Nii ma seal surin uhkes üksilduses.

Poolmaraton tuli ajaga 1:21,54. See valmistas mulle suurt rõõmu. Tegelikult pole ju väga kehv aeg? Plaanist kehvem, aga siiski üsna hea. Kui aus olla, siis ma suht juba 5-6 km peal sai aru, et 3:50min/km keskmist hoida on mul täna üsna keeruline.

Ja nüüd algasid viimased 3 km. Kilomeetrid, mis tundus kui lõputa õudus. Kas saabub jooksu lõpp või minu lõpp, selles ma polnud kindel veel. Ma võtsin rajast maksimumi, taarusin ühest servast teise. Lõpuks tuli finiš, keegi veel spurtis minust mööda, aga las linnuke lendab, mul polnud enam jõudu. Korraks nagu vist püüdsin, aga see võis kõrvalt vaadates olla üsna koomiline. 100-aastane auruvedur püüab kiirendada elektrirongiga. Umbes midagi sellist.

Koht 20. Aeg 1:34,40, vanuseklassi 6.
Ma jäin jooksuga väga rahule. 4 sek/km aeglasem, kui plaanisime, aga pole vigu. 2sek/km aeglasem, kui Viljandis. Mõnus jooks oli. Peale 5 min puhkamist ei tulnud meeldegi, et nii hullult kuskil surin.

93. suurjooks ümber Viljandi järve

Võiks öelda ja tulebki öelda, et Viljandi järve jooks algas juba laupäeval. Kerge võistluseelne soojendus peale lõunat, siis pesema, nägu pähe, kulmud ette ja pittu! Nimel oli meid kutsutud väikesele volbripeole. Mõte oli väike lõke, sossutame vorsti varda otsas, 1-2 taastavat jooki Coca-Colaga ja kella 22ks koju tuttu. Lõppes ikka asi sellega, et kell 1 sain alles magama, sest juttu jätkus kauemaks.

Hommikul ärgates polnud üldse tundeid, millegi vastu. Ei olnud seda tunnet, et nüüd peaks Viljandisse sõitma ja seal kiirelt ümber järve jooksma. Keetsin pudru valmis, ajasime selle näost sisse, asjad kokku ja punuma. Viljandisse jõudsime kell 11. Täpselt tund enne starti. Viljandis õnneks väga hullu probleemi parkimisega pole, kuigi seal tundus olevat mõneks minutiks mingi kaos. Kuidagi ei suudetud autosi õigesse kohta suunata. Õnneks see laabus kiirelt.

Number välja, esimene WC peatus, auto juurde tagasi, numbrid külge ja soojendusjooksule. Tegin 3 km soojaks, siis võimlesime ja lonkisin vaikselt auto juurde tagasi. Teise WC peatuse tegin ka. Kell oligi juba märkamatult 1150, sättisin teised tossud jalga ja sörkisin vaikselt starti.

START!

Tänud Marisele, kes mind kuidagi ette poole gruppi sokutas. Tegelikult isegi esimesest grupist on kitsas. Kõige parem on eliidist startida, aga eks selle koha ma pean ise välja võitlema. Kõike ei saa lasta ette-taha ära teha. Ma olen täiskasvanud Eesti mees, ma hädaldan vaikselt kodus või kui on julgustust saadud jookidest.
Plaan oli joosta 3:50min/km.
Stardist sain enam-vähem minema, aga suht esimese 200 meetri peal jäin veits karpi. Mingid tüübid jooksid keset teed ja arutasid, et praegu on tempo 4:15, natukene peab rahulikumalt võtma. Mine võta omaette kuskil. Võtsin hästi äärde, peaaegu muru peale ja lasin lihtsalt minna.
Esimene kilomeeter 3:44. See on hea, et päris ribadeks kohe ei jooksnud. Teine kilomeeter tuli ajaga 4:05, seal on see jube tõus sees. Viljandi ongi selline, kus ühe kilomeetri saad panna enam-vähem, siis teisel kilomeetril on ikaldus, kolmas jälle saab panna jne. Kuskil 2.5 km peal vaatasin korra ümberringi, tuttavad näod/seljad, siin ma umbes peakski olema. Minu masti mehed on siin. Paganama Ahti selg oli kogu aeg ees, plaan oli see kinni püüda, aga lõpuks tuli välja, et täna mitte. Finišis jäigi vahe 35 sek. Kolmas kilomeeter 3:47, neljas 3:34.

Kuna ma tehnilist osa ei jaksa veel väga joosta, siis ma pean end maksma panema sellistes kohtades, kus on mul eelis – pikad lauged tõusud või sirged, tasased kiired osad. Need on need kilomeetrid, kus ma teen tööd. Ja mida ma olen ka tähele pannud, siis ma jooksen hästi julgelt. Lõikan kurve, optimeerin rada, ei lase hoogu maha tehnilistes osades. Näiteks mingid kraavi ületused, ühe pinnase pealt teisele minemine, konarlikud kohad. Lihtsalt tuima näoga läbi. Ei hakka seda jalga väga sättima. Seda oli väga hästi ka soos näha. Tüübid, kes minu ees jooksid, kiiremad mehed, otsisid hanereas kuivemat kohta, sättisid jalga ja leinasid seal niisama, põhimõtteliselt parkisid seal vee ääres. Ma mingi, aaa soo, 2 sek mõtlemist, ma lähen siit ja panin lihtsalt tuimalt otse keskelt läbi. Keegi oli sealt varasemalt ka läinud. Tõmbasin 30 meetriga 10 meest kotti kohe. Teine märjem koht sama moodi, lihtsalt tuima näoga läbi. Ma teadsin, et nad püüavad mind ilmselt põllu peal kinni, aga las pingutavad ka natukene.

Viies kuni üheksas kilomeeter tulid 4:00 või tiba üle selle/alla selle. Suures plaanis see ei mõjuta midagi, sest tähtis oli keskmine saada 3:50. Nüri põllu peale jooksmine, mõned sajad meetrid helget asfalti ka vahelduseks, aga no ei jõudnud. Ei olnud kuskilt juurde panna, too hetk küll mitte. Kümnes kilomeeter 3:38. Veits sai joosta ka vahepeal, mitte kogu aeg kartuli põllul rohida. Üheteistkümnes kilomeeter 3:51. Läks vähe raskeks juba ka, veits vist hakkasin liialt kontrollima, hull tuul oli ka muidugi vastu.
Viimased 500 m võtsin oma kõrsikud kõhu alt välja ja laksasin 3:23 min/km tempos finiši poole.
Tasuks 56.koht, vanuseklassis 15, ajaks 00:44:35 ja särk. Keskmine tempo 3:52min/km, polnud päris see, aga olen väga rahul.

Tegelikult see Viljandi polegi ju väga hull. Kõik räägivad, et oi-oi see nii raske, aga milline võistlus on lihtne?

Nüüd tsau-pakaaa ja Otepää-Elva metsade vahel näeme!

2. Raadi tänavajooks

Mu uues treeningplaanis oli selline tsitaat: “Trenni tuleb teha selleks, et võistlustel lihtsam oleks.” Mina ütleks pigem nii: “Trenni tuleb teha, et trennis lihtsam oleks.” Sest võitlustel on nagunii raske. Lihtsalt küsimus on selles, millal ja kui raske hakkab. See on valikute küsimus ju.

Võistlushommikul oli kell pandud kella 0930, aga ärkasin juba kell 9. Tegin kiirelt pudru valmis, söögiisu oli hea, väike kohv peale ja olingi valmis. Kella 11 paiku hakkasin Raadile jooksma. Autoga ei viitsinud minna, 3.5km, täpselt selline mõnus soojendusjooks. Kohale jõudes rääkisime tiba juttu, jooksin veel 1.5 km peale ja oligi jäänud vaid 7 min stardini.

Enne igat võistlust ma enam-vähem tean, kui kiirelt ma jooksma peaks. Panen endale mingi eesmärgid paika, plaan A. Rohkem plaane pole. Enne seda võistlust jõudsin oma peas selleni, et 3:40 min/km peaks olema see tempo, mida ma suudan hoida. Sinilillejooksu jooksin 3:41ga. Mõni nädal on trenni tehtud ja nii ongi. Peaks olema reaalne.

START!
Püüdsin kohe end tiba tagasi hoida, sest see pole 3.2 km, see on 7 km. Kui lühemal maal end kinni tõmbad, siis kuidagi ikka lõpuni kangutad. 7 km on juba pikem distants. Kuigi ega see ka nüüd mingi väga pikk distants pole, küll jõuab kangutada.

Rada oli mõnus ja vahelduv. Rajakaarti uurides tundus, et keerutab rohkem ja on nõmedaid kurve, aga tegelikult see nii polnud, väga mõnusad ja joostavad kurvid. Esimene kilomeeter tuli 3:29ga. Selline hea algus, polnud väga kiire, aga jooksin enamus ajast ikka üksi. Täpselt minu ees läks üks hea punt, aga teadsin, et seal on 3-4 sek/km liiga kiired mehed. Pigem lootsin, et keegi sealt eest pudeneb, kui et mina sinna punti jookseks. Tegelikult terve võistluse jooksin üksi. Nägin inimesi enda ees ja mõned jooksid minu taga. Esimene naine möödus minust kuskil 3.5 km peale, tegi paar kiiremat sammu ja oligi läinud. Või pigem see, et ma jooksin selle kilomeetri kõige aeglasemalt. 7 sekundit oli aeglasem, kui eelnev ja järgnev kilomeeter. Kuuenda kilomeetri alguses pani keegi veel ilge hooga mööda, mul oli niigi piirajas. Peale esimese kilomeetri kõige kiirem kilomeeter. Aga õigesti tegi, tuli ilge hooga, jooksis kohe väikese vahe sisse ja seda 3-4 sekundilist vahet ma enam kinni ei jooksnud ja nii see vahe jäi lõpuni.

Lõpetasin ajaga 00:26:13. Keskmine tempo 3:38 min/km, läks isegi natukene paremini. Koht 12, vanuseklassis 9. koht. 34 sek/km kohta kaotust võitjale. Võib ju rahule jääda. Järgmine võistlus on juba Viljandi. Seal tuleb üks kiire tiir ümber järve teha.

Peale jooksu sain autoga koju, eriti mugav.

Suured tänud korraldajatele!

Sinilillejooks 2022 Tartu

Avame taas uksed.

Ma olen üsna palju asju sahtlisse kirjutanud või alustanud ja siis lõpetanud. Aitab sellest, viime ikka asjad ilusasti lõpuni.

Kuna traditsioonilist Tartu kevadise jooksuhooaja üritust enam ei korraldata, siis see aasta algas hooaeg Sinilillejooksuga. Hea oli ka, sest 7km ma ilmselt poleks vastu pidanud. Selleks on liiga vähe trenni tehtud. Kuigi jah, kõik ju oleneb tempost. Keegi ei käse kiiresti joosta, ise tahan. Täitsa rumal inimene.

Kuna see aasta on trennidega täpselt nii läinud nagu on, siis suures pildis olen ma tulemusega väga rahul. Väike eelvaade mu trennidesse:
Jaanuar: 30 km jooksu ja 39 000m sõudeergomeetrit.
Veebruar: 5,63 km jooksu ja 63 km kõndi.
Märts: 153 jooksu ja 10 000m sõudeergomeetrit.
Aprill: 6.2 km jooksu. Võistlus toimus 2.aprillil.

Ehk siis mitte just kõige eeskujulikumad kuud. Mõni mees paneb 3 nädalaga sama mahu jooksu. Haigused, puhkus ja vigastused tegid oma töö. Loodan, et nüüdseks on kogu see jama seljataga ja olen valmis korralikult trenni tegema.

Nüüd võistluse juurde.
Aga enne seda veel räägin kolmapäevasest cooperi testist. Kuna kolmapäeval tekkis võimalus joosta sisehallis cooperit, siis olin sellega kohe nõus, sest see on hea võimalus aimu saada, mis seis on ja mida peaks tegema laupäeval. Jooksin 12 minutiga 3230m, mis pole ju tegelikult üldse halb tulemus, kui arvestada kõike seda eelnevat. Viimane lõigutrenn oli nädal tagasi, kus jooksin 2x600m ja siis ütlesin, et aitab küll, sest sääred olid mega valusad. Tegin kurba nägu, käisin saunas ja loivasin kuidagi koju.

Võistluspäeva hommikul ärkasin kell 0830, tegin endale ja teisele poolele pudru, natukene chillisin, riided selga ja jooksin raekoja platsi, et number kätte saada. Tegin veel umbes 3 km pikkuse, kokku 4 km, pikkuse tiiru. Enesetunne polnud kiita, pulss oli päris kõrge. Veits ehmatas ära, aga pole hullu.

Mingi hetk jõudis teine pool ka raekoja platsi, andsin üleriided ära, plaan paika. Joosta kiiremini, kui kolmapäeval cooperit ning oligi minek.

START!
3.2 km on selline jooks, kus kohe tuleb andma hakata, siin pole hoida midagi. Esimene kilomeeter tuli 3:34, cooperis jooksin 3:37. Esimese kilomeetriga sai asjad üsna selgeks, kes kus ja mis positsioonile jookseb. Hoidma ei läinud midagi, eest poolt oli jooksjaid püüda küll.
Teine kilomeeter tuli 3:37, cooperis oli teine kilomeeter juba tunduvalt üle 3:40. Nüüd oli vaja ainult hambad ristis pingutada. Vahed olid üsna kindlad, eest poolt oleks üks veel püüda olnud. Lähenesin päris jõudsalt, aga päris ohtlikult lähedale ei saanud.
Kolmas kilomeeter oli 3:41. Kuskil Delta juures hakkas juba väga korralikult virvendama. Ähkisin ja puhkisin nagu vana auruvedur. Üks konkurent oli juba päris lähedal, napilt-napilt sain järele, aga.. Hakkasin otsima, mis on selle pargi nimi, kus asub Vabadussõja sammas, Armeeni ja Eesti rahva sõpruse monument, Lutsu ausammas ja Kreutzwaldi monument. Laidoneri tamm ka. Tuleb välja, et see on Vabaduse puiestik. Ühesõnaga kuskil seal hakkasid tekkima probleemid, kus mul tahtis.. Lihtsamalt kõhuga probleemid. Päris ohtlikuks konkurendile ei saanud, aga pingutama ma ta panin.

Finiš: 6.koht ja aeg 00:11:47. Täitsa eeskujulik jooks.
Finišis oli mul nii piinlik. Tulen mina, silme eest virvendab, higi jookseb, kõhuga mingid teemad ja muidugi hingeldan nagu väga hullu pingutuse teinud sportlane. Vaatan, mingi käsi tuleb, esimene mõte oli, et tahab patsu anda. Ei, äkki peaks hoopis ruska visama. Ei, kätt tahab suruda. Andsin käe, ei vaadanud isegi, kes see inimene oli, tuigerdasin kuidagi mööda. Otse vetsu. Pärast vaatasin, et kurja.. See oli ju meie kaitseminister. Oh pagan! Ma loodan, et ta andestab mulle.

Meie klubi tegi puhta vuugi. Esikümnes oli 7 Prorunnerit. Erinevates vanuseklassides poodiumikohti. Nagu Norra koondis, igale poole meid jagus.

Tartu Maastikumaraton ’19

Tartu Maastikumarton ehk TMM ehk “noh, see Otepää-Elva jooks”
Ja Rapla.

Ma olen häbiväärselt vähe see aasta jooksnud. Nelja kuuga kokku 839 km. Aastal 2018 1026 km, 2017 892 km. Eelmiste aastatega on ka see erinevus, et ma sain ilusasti 5 nädala kaupa rutiinis treenida ja Eestis olles plaanisin jooksuvõistlused alati nii, et ma oleks vähemalt 5 päeva enne seda kodus. Ma ei ole kehvas vormis, lihtsalt ma olen 24/7 väsinud ja ma ei saa sinna ka mitte midagi teha. Lihtsalt on selline eluperiood.

Seda vaadates ma pole väga enesekindel, aga ma ei saa sinna ka midagi teha. Ma ei jõua rohkem joosta. Lihtsalt ei jõua. Tööl on hull tamp taga, kodus teen asju. Oeh.

Olen vähe trenni teinud, aga samas nagu tundub kõik parem olevat.

Trenkuga arutades mõtlesime tempo peale 3:55 keskmiseks. Alguses nagunii kiiremini, lõpus suren. Umbes selline plaan. Enne trenkuga arutamist olin endaga peegli ees sama plaani teinud. 3:55. Minu plaan erines ainult nii palju, et ma jooksen kogu distantsi selle tempoga, ei mingit vajumist, ei mingit surma, lõpuni! Seadistasin oma kella ka niiviisi, et oleks hea jälgida. Mul oli vaja endale tõestada, et olen võitleja.

Võistluspäeva hommik.

See ei erinenud eelnevatest kordadest. Üles, külm (algul on see kuum) puder sisse, asjad kaenlasse, autoga Elvasse, vennaga Otepääle. Lihtne ja mõnus. Kiired jutud ja grupipilt. Soojendusjooks, mõned jooksuharjutused ja… Nüüd saan peksa. Venitus. Venitasin reie tagust. Miks? Hommikul ärkasin ja reied tagant täiesti kinni. Peale soojendusjooksu ja jooksuharjutusi oli asi veel hullem. Need polnud reied, need olid pakud. Rasked ja kanged tammepakud. Venitamine tegi kõik palju paremaks, sain end liikuma. Kell oli juba nii palju, kott ära, stardi poole minema. Ei, vetsu ja stardi poole, ei. Pusa olin selga unustanud. Mh, Aadu ju. Panin pusa enda pakihoiu auto juurde ja palusin finišis kaotatud/leitud asjade juurde viia. Nüüd võib starti minna.

2 min stardini, õige hetk ju. Ronisin sinna ette ära. Vaatasin enam-vähem seltskonna välja ja oligi minek.

START!

Plaan oli 3:55. Tahtsin sellest kindlalt kinni pidada. Asfalti osa jooksin ilusasti. Otsisin kohta. Vaatasin, et naiste esimene pani kohe algul ajama. Olgu, Sass, mine. Kas oledki nii tugev või mingi taktika. Vahet pole, mul oli oma plaan. Esimesed 5 km oli tempo 3:50. Hea. Enam-vähem plaanis. Kruusale pöörates olin aru saanud, et see, kus ma hetkel olen, see ongi minu grupp. Tundus kohati üsna jõhker tempo, aga pulss oli hea ja kõik oli kontrolli all.

Järgnevad 5 km sai loksutud 3:48 – 4:00 tempos. Mingeid ärevaid hetki ei meenu. Ilm oli hea, rada oli super. Ahjaa. See aasta on joogipunktide teeninduse taandareng toimunud. Ärge palun tõmmake oma kätt eest ära, kui ma lähen haarama tagumises käes olevat jooki. Eespool olev jook on tagumisele inimesele. Täpselt see hetk tõmmatakse käsi eest ära, kui ma olen valmis haarama. Mis mängud need on? Annan-ei anna- annan-ei anna-püüa kinni mind. Muidu on kõik tip-top. Ega juua väga ei tahtnud, värskendust oli vaja.

Mingi hetk vajutati korralik tempo peale. Ähkides-puhkides ma ei saanud aru, kui kilomeetrid lendasid 3:30 – 3:40 vahes. Raskemad osad jälle 4 min peal. Üksi ma poleks seda suutnud. Siinkohal peab 1000 tänud ütlema Kaisale. On võitleja alles. Tahaks ise ka selline olla.

Kuskil 12 km vaatasin korra ka keskmist tempot – 3:55. Super!

Finišis vaatasin ka keskmist tempot – 3:55. Super! Ma olin nii rahul! Ausalt. Sain kohe oma väljateenitud nisuõlu kätte ja asusin seda rõõmuga jooma. On ikka hea asi välja mõeldud. Ega ma muust väga ei mõelnud jooksu ajal, saaks oma õlle kätte ja teenitud puhkusele.

Aeg: 1:34,19
Koht: 28
Vanuseklassi 11

TMM on nii vastikult mõnus jooksuüritus, seal lihtsalt peab käima. See on nii äge asi. Ainult mõnusad emotsioonid, isegi siis kui kehvasti läheb. Eriti rõõmsaks tegi see, et sain lõpuks oma 5 korra märgi ka kätte. Mõnus.

Tahaks kirjutada “näeme Narvas”, aga ei saa. Head juhused viisid mu Raplasse 10 km jooksma.

Kõik sai alguse sellest, kui mu õel oli sünnipäev, helistasin Talle, avaldasin kaastunnet vananemise puhul, juubel ja asjad. Mõned päevad hiljem helistas õde hoopis mulle. Isal tuleb ka ju juubel. Hmm.. Olgu. Pole mitu aastat saanud õigel päeval sünnipäevale minna, see aasta peab asi muutuma! Tegin plaani sel nädalavahetusel kodus olla, aga see tähendas ka seda, et pühapäeval lähen ma ju Tallinnasse nagunii ja Rapla jääb tee peale. See tähendab seda, et JOOOOKSMAAA!

Raplasse sain neiu trennikaaslasega. Mõnus, ise sõitma ei pidanud. Sõidu kõige eredam hetk oli see, kui Türi Konsumis sai WCs käidud. Enne seda nägin uksel silti, et otsitakse koristajat. WCsse sain aru, et koristajat oleks hädasti vaja. Nii, et tolle kandi rahvas, kellel tööd pole. Sain oma kopsumahu suurust demonstreeritud. Väljas värske õhk sisse, toimetused ära ja valge-sinaka näoga jooksuga välja. Valmis! Nüüd olin valmis Coca-colat ostma. Sõit jätkus. Lisakommentaare pole vaja. Kuigi ühe kommentaari võiks esile tuua. “Mulle “meeldisid” need pritsmed potil.”

Raplasse jõudsime täpselt õigel ajal. Asjad välja, särk valmis, soojendusele ja starti. Muud väga midagi. Kõik on nii nagu alati. Starti läksin mõned minutid enne pauku.

Start!
Minek! Sõua, Pedja! Võtsin hästi rahulikult. Jalad oleksid võinud eest minema joosta, hästi kerged olid, aga keha ei tulnud järgi. Väss-väss-väss. Sellest lahti ei saa. Esimene km mõnusalt 3:30ga. Teisel kilomeetril juba 3:45. Mõtlesin, et kuskil seal võikski keskmine tempo olla. Ei hakanud väga rabelema, sest tean, et siin nagunii midagi ei tule, kui esi 30 tuleb, siis olen rahul ja aeg alla 37 min. 37 min on selline mõnus kulgemine. Vahel sai tempot tiba tõstetud ka, natukene loksutamine käis. Natukene võitlust ka, ei tahtnud nii kergelt alla anda.

Aeg: 00:36,53
Koht: 29
Vanuseklassi 18.

Foto: Erakogu

Korralik tuulega võitlemine oli ka. Kuigi meil, 10 km omadel, tuul väga ei häirinud. Pikal sirgel oli see pigem tagant, viimased kilomeetrid oli vastu. Tuul häiris rohkem 21.1 km jooksjaid. Peale enda jooksu ootasin pooliku omi, mul tahtis küll tuul pea küljest ära puhuda.

Ootasime loosiauhinnad ära, see aasta jälle tühjad pihud ja trennikaaslasega Tallinna poole ajama.

Püüan nüüd olla jälle tubli ja kraps. Viieline

Long time, pole näinud. Nagu ütlevad moodsad inimesed tänapäeval. In da tulevikus ilmselt spiigime sarnast länguitšit.

Mul on nüüd (tänaseks ja homseks) kirjutamise tuhin tagasi tulnud. Vahepeal polnud üldse motti. Ei kirjutada ega ka joosta. Aga rahva tungival soovil ja A.le Coqi uue alkovaba nisuõlu koosmõjul kirjutan ma jälle. Ma olen mõtetes korduvalt (loe: igal aastal) jõudnud selleni, ma enam ei viitsi, aga siis vups ja jälle tagasi. Nagu Meie Mees, kes igal aastal laiali läks ja üle Eesti tuuritas.

Ei, ärge muretsege. Eesti parim spordiblogi (minu kaalu ja pikkuse kategoorias) on tagasi!

Ilmselt ma vanadest võistlustest rääkima ei hakka. Võib-olla natukene, sest paljud küsivad, Tiit, miks? Jutt jäib talvisest Vana-aasta jooksust. Aga et sellest rääkida, peame veel varasemasse aega minema. Novembrisse.

Õhtujooksu viimane etapp. Grande finale ja muud jutud. Lühidalt võttes oli asi nii. Jõudsin teha soojenduse, võidelda enda ja kõikide teistega heade kohtade eest ja mõelda. Mul üldkokkuvõttes polnud nagunii midagi, sest ei saanud sarja kaasa teha, aga joosta mulle meeldib. Vorm oli hilise sügise kohta kuidagi liiga hea.

Aeg: 27:33,4

Peale jooksu hakkasin vaikselt mõtlema Vana-aasta maratoni peale. Nagu võiks ju minna. Vorm on hea, seedisin asja, läksin igaks juhuks välismaale ära ja siis teatasin oma teisele poolele, et mul on mõte minna sellele võistlusele. Mind peeti opakaks. Õigustatult. Lõpuks julgesin rääkida treenerile, et Ta mind keelaks, see on ka ju opakas. Ütles, et vaatab, mis saab. Kolm nädalat oli aega, vorm on hea, teeme ühe lühiversiooni maratoni plaanist.

Nii ma sinna sattusingi. Minu ainus mõte oli joosta alla 3 h. AEG!!! Aeg oli 2:58,41

Ma ütlen ausalt. Minu kõige lihtsam maraton. Nagu päriselt. Rääkisin pea terve tee klubikaaslasega juttu, tänud Cris! Maailma parim joogipunkt (klubi noored ja julged olid seal teenindamas) andis tulemusele palju kaasa. Palju häid emotsioone.

Muudest võistlustest rääkima ei hakka.

Olgu, teen lühidalt. Täidan eetri aega. Teil pole ju nagunii midagi targemat teha.

Parkemetsa jooks – emotsioonitu kühveldamine. Nagu ülemus töö juures ütleks, et näe, seal on hunnik liiva ja seal on tühi plats ja siis Sa kühveldad. Ise teadmata, miks see üldse hea on või vajalik. Mõnes mõttes Parkmetsa jooks on vajalik. Esimene maasikas. Pooltoores, aga siiski maasikas.

Vaskna jooks

Vaskna järve jooks. Väga äge andmine oli see. Mul oleks peaagu see jooks ära jäänud. 40 min enne starti jõudsin kohale. Stardinumber, kerge jooks, number vale särgi külge, number õige särgi külge ja jooksuga starti. Tulemuseks omas vanuseklassis 3. koht. Väga rahul! Peaaegu oleks nii ära läinud, et poodiumile ei läinud. Auto juures, õnneks mu teine pool on arukas ja tark (mitte nagu mina, ruttu koju ja tuttu) ütles, et vaata tulemusi ka. Vaatasin, 10. koht, vaatasin uuesti, ooo, poodiumile.

Maastikumaraton. See vajab küll pikemat seletamist.

Seni nägemist!

Tartu Linnamaraton ’18

Mõnus sügis on, reedene päev, päev enne Tartu Linnamaratoni. Täispikka ei jookse, aga ühe pooliku teen ikka. Töö juures betooni vahel on vastik ja niiske. Sellega kõigega seoses ei tunne ennast just kõige paremini. Käisin hommikul kiisuga arsti juures ära, sõin, rohi sisse ja tuttu. Nägin und. 2 tundi nägin und.

Unest lähemalt. Mida näeb üks jooksja enne võistlust? Ikka võistlust. Ilus sügisene ilm oli. Jooksin poolmaratoni. Kõik oli ilus ja tore. Väljaarvatud see, et ma olin geelid koju unustanud ja ühestki joogipunktist ei saanud juua, sest jooksin neist tuimalt mööda ja alles 100m hiljem avastasin, et oleks pidanud värskendust võtma. Jooksin edasi, tahtsin 10 km peal aega vaadata, aga olin juba 11.87 km jooksnud, olgu 12 peal vaatan. Ei mäleta, mis see aeg oli. Ise arutasin omaette, et liigun väga hästi. Võistlus toimus Tartus, ilmselt oli Tartu Linnamaraton, sest ma nägin raja kõrval oma vana klassivenda Mihklit, kellel oli mõni päev tagasi sünnipäev. Hõikasin Talle “Palju õnne sünnipäevaks!” ja jooksin edasi. Ise mõtlesin, et näe, sünnipäevaks Norrast koju tulnud. Jooksin edasi, kuskilt olin prügikoti kätte saanud. Jooksin sellega. Miks? Ei tea. Peagi nägin neiu Jooksjat, kes oli rattaga tulnud pilti tegema. Tahtsin Talle oma suurt 150 liitrist prügikotti anda, ag Tal endal oli juba ratas, seljakott ja fotokas. Ta polnud väga õnnelik, et ma Talle oma prügikotti ka tahtsin anda. Lõpuks sain sellest ikka lahti. Jooksin edasi, kella juba 21 km täis ja ikka ei olnud finiš lähedal. 24 km täis, no ikka ei ole veel lõpp? Miks see ei saa juba läbi? Kas ma läksin maratoni jooksma, ei läinud ju, poolikut läksin jooksma. Ja uni saigi läbi.

Nüüd on Tartu Linnamaraton ka läbi. Aeg kokkuvõteteks.

Ega mingit erilist tunnet polnud, et peaks kiirelt jooksma ja veel 21.1 km. Kodulinna jooksuvõistlused on head, ei pea kuhugi sõitma, saab rahulikult kodus närveerides putru süüa, hiljem ärgata ja muud head asjad. Leppisin neiu Jooksjaga kokku, et Ta võtab minu seljakoti ja viib selle klubi telgi juurde. Ma jooksen väikese ringiga sinna, saab kohe soojendusjooksu ka ära teha. Klubi telk on väärt asi. Kuulsin, et pakihoiu järjekorrad olid nii pikad, et ma oleks võinud selle ajaga ühe poolmaratoni veel joosta.

Soojenduseks tegin hästi rahulikult 3 km, telgi juures ajasin natukene juttu, panin plaani paika ja mõned põlvetõsted, jalahood ja kiirendused. Mina olin valmis.

Vaikselt jalutasin stardi poole. Tahtsin minna 1:20-… stardigruppi, ei lubatud. Läksin alla 1:20 gruppi. Tegelikult tunne ja plaan oli alla 1:22 saada. Päris rekordi tunnet polnud. Ilm polnud vastav ka ja ise olen nõrk. Rada mulle meeldib, selle taha ei saa rekord jääda. Tartu rada üldse ei veni. Kuigi nagu võiks, sest kõik põõsad, puud, majad, linnud, inimesed, koerad, kassid jne on tuttavad.

Aga jah..

Start!

Minek. Hoidsin ennast kõvasti tagasi, esimene km oli 3:32, aga samas ei tahtnud ka gruppi eest lasta. Mingi hetk sai selgeks, et minu tänane võimekus on tiksuda 3:45-3:50 min/km vahele. See grupp, mis ees läks, see oli liiga kiire. Võib-olla mitte liiga kiire üldiselt, aga liiga kiire alguses. Kui minu 10 km rekordi keskmine tempo on 3:36, siis lihtsalt on nii, et ma ei suuda esimeses kilomeetrid joosta alla 3:40, veel mitte. Einoh, tegelikult ju suudaks, aga see oleks surm. Ma pigem panustasin ühtlase tempo peale.

Foto: Erakogu

Esimesed 5 km olin jumala närvis. Kas kunagi tuul tagant ka on? Üksi rassisin, lõpuks otsustasin ühe kuti tagant järgi, oli koos lõbusam. Rada oleks muidugi kiirem ja kergem, kui poleks olnud teeremonti. See võttis hoo maha ja pani kukalt kratsima. Polnud vigu, saime hakkama.

Foto: Erakogu

Järsku, hmm. Nagu ma enne mainisin, siis Tartu rada kulgeb kiirelt ja juba oligi Sõpruse sild. Mis, eh? Varsti on ju pool joostud. Kuni sinna sillani oli mul raske. Sillal juba kerge ja edaspidi oli juba kõik super. Hakkasin vaikselt võistlust nautima. Mulle ikka väga meeldib see rada.

Püüdsin elukaaslasele naeratada. Foto: Erakogu

Õnneks see aasta oli ümber TÜ spordihoone tiirutamine ära lõpetatud. Ma saan aru, et tähtis hoone, aga 10 tiiru ümber selle joosta oli ka liig. Teate, mis? Ei saanudki pikalt joosta ja juba täiesti märkamatult oli aeg juua RC Colat. Minu üks lemmik koht sellel rajal. Teine lemmik koht on Lossi tänava tõus. See aasta võtsin natukene rahulikumalt seda tõusu, sest polnud väga vajadust rabeleda.

Lõpusirgel pidin ikka tegema mõned kiiremad sammud, hea oli see, et suutsin end kiirelt liigutada. 😀 Ühesõnaga ei pingutanud piisavalt.

Aeg 1:20,44. Mis on täpselt 1 min kehvem, kui mu Bergenis joostud rekord. See tegi rõõmu.

Koht 17.

Igati mõnus jooksuvõistlus. Mina olen rahul. Rahul pole oma vasaku põlvega. Paistes on, mitte väga hullult, aga silmnähtavalt. Nüüd tuleb teha pikem paus jooksmisest ja saada aimu, miks põlv selline on.

Foto: Erakogu

Muidugi kohe peale jooksu ei saanud jalale rahu anda. Ergutasin lõpetajaid, siis jooksin 1 km koju, võtsin auto, sõitsin kiisuapteeki, et rohud ära tuua, kodu juurde tagasi. Täpselt 10 km liidrite saabumiseks jõudsin mina raja äärde, jooksin kõiki ergutades 1 km finiši poole tagasi, ergutasin kõiki lõpusirgel ja lõpuks oligi aeg min a uhkel sammul oma toiduportsioni välja lunastama. Ja siis koju.

Hea päev oli! Jätkuvalt tunnustan inimesi, kes jooksid Tartus maratoni ja jooksid oma isikliku.