Tartu Linnamaraton ’18

Mõnus sügis on, reedene päev, päev enne Tartu Linnamaratoni. Täispikka ei jookse, aga ühe pooliku teen ikka. Töö juures betooni vahel on vastik ja niiske. Sellega kõigega seoses ei tunne ennast just kõige paremini. Käisin hommikul kiisuga arsti juures ära, sõin, rohi sisse ja tuttu. Nägin und. 2 tundi nägin und.

Unest lähemalt. Mida näeb üks jooksja enne võistlust? Ikka võistlust. Ilus sügisene ilm oli. Jooksin poolmaratoni. Kõik oli ilus ja tore. Väljaarvatud see, et ma olin geelid koju unustanud ja ühestki joogipunktist ei saanud juua, sest jooksin neist tuimalt mööda ja alles 100m hiljem avastasin, et oleks pidanud värskendust võtma. Jooksin edasi, tahtsin 10 km peal aega vaadata, aga olin juba 11.87 km jooksnud, olgu 12 peal vaatan. Ei mäleta, mis see aeg oli. Ise arutasin omaette, et liigun väga hästi. Võistlus toimus Tartus, ilmselt oli Tartu Linnamaraton, sest ma nägin raja kõrval oma vana klassivenda Mihklit, kellel oli mõni päev tagasi sünnipäev. Hõikasin Talle “Palju õnne sünnipäevaks!” ja jooksin edasi. Ise mõtlesin, et näe, sünnipäevaks Norrast koju tulnud. Jooksin edasi, kuskilt olin prügikoti kätte saanud. Jooksin sellega. Miks? Ei tea. Peagi nägin neiu Jooksjat, kes oli rattaga tulnud pilti tegema. Tahtsin Talle oma suurt 150 liitrist prügikotti anda, ag Tal endal oli juba ratas, seljakott ja fotokas. Ta polnud väga õnnelik, et ma Talle oma prügikotti ka tahtsin anda. Lõpuks sain sellest ikka lahti. Jooksin edasi, kella juba 21 km täis ja ikka ei olnud finiš lähedal. 24 km täis, no ikka ei ole veel lõpp? Miks see ei saa juba läbi? Kas ma läksin maratoni jooksma, ei läinud ju, poolikut läksin jooksma. Ja uni saigi läbi.

Nüüd on Tartu Linnamaraton ka läbi. Aeg kokkuvõteteks.

Ega mingit erilist tunnet polnud, et peaks kiirelt jooksma ja veel 21.1 km. Kodulinna jooksuvõistlused on head, ei pea kuhugi sõitma, saab rahulikult kodus närveerides putru süüa, hiljem ärgata ja muud head asjad. Leppisin neiu Jooksjaga kokku, et Ta võtab minu seljakoti ja viib selle klubi telgi juurde. Ma jooksen väikese ringiga sinna, saab kohe soojendusjooksu ka ära teha. Klubi telk on väärt asi. Kuulsin, et pakihoiu järjekorrad olid nii pikad, et ma oleks võinud selle ajaga ühe poolmaratoni veel joosta.

Soojenduseks tegin hästi rahulikult 3 km, telgi juures ajasin natukene juttu, panin plaani paika ja mõned põlvetõsted, jalahood ja kiirendused. Mina olin valmis.

Vaikselt jalutasin stardi poole. Tahtsin minna 1:20-… stardigruppi, ei lubatud. Läksin alla 1:20 gruppi. Tegelikult tunne ja plaan oli alla 1:22 saada. Päris rekordi tunnet polnud. Ilm polnud vastav ka ja ise olen nõrk. Rada mulle meeldib, selle taha ei saa rekord jääda. Tartu rada üldse ei veni. Kuigi nagu võiks, sest kõik põõsad, puud, majad, linnud, inimesed, koerad, kassid jne on tuttavad.

Aga jah..

Start!

Minek. Hoidsin ennast kõvasti tagasi, esimene km oli 3:32, aga samas ei tahtnud ka gruppi eest lasta. Mingi hetk sai selgeks, et minu tänane võimekus on tiksuda 3:45-3:50 min/km vahele. See grupp, mis ees läks, see oli liiga kiire. Võib-olla mitte liiga kiire üldiselt, aga liiga kiire alguses. Kui minu 10 km rekordi keskmine tempo on 3:36, siis lihtsalt on nii, et ma ei suuda esimeses kilomeetrid joosta alla 3:40, veel mitte. Einoh, tegelikult ju suudaks, aga see oleks surm. Ma pigem panustasin ühtlase tempo peale.

45160561361_c09ce47306_o

Foto: Erakogu

Esimesed 5 km olin jumala närvis. Kas kunagi tuul tagant ka on? Üksi rassisin, lõpuks otsustasin ühe kuti tagant järgi, oli koos lõbusam. Rada oleks muidugi kiirem ja kergem, kui poleks olnud teeremonti. See võttis hoo maha ja pani kukalt kratsima. Polnud vigu, saime hakkama.

44438823964_d8502cbd12_o

Foto: Erakogu

Järsku, hmm. Nagu ma enne mainisin, siis Tartu rada kulgeb kiirelt ja juba oligi Sõpruse sild. Mis, eh? Varsti on ju pool joostud. Kuni sinna sillani oli mul raske. Sillal juba kerge ja edaspidi oli juba kõik super. Hakkasin vaikselt võistlust nautima. Mulle ikka väga meeldib see rada.

30222421637_b009204878_o

Püüdsin elukaaslasele naeratada. Foto: Erakogu

Õnneks see aasta oli ümber TÜ spordihoone tiirutamine ära lõpetatud. Ma saan aru, et tähtis hoone, aga 10 tiiru ümber selle joosta oli ka liig. Teate, mis? Ei saanudki pikalt joosta ja juba täiesti märkamatult oli aeg juua RC Colat. Minu üks lemmik koht sellel rajal. Teine lemmik koht on Lossi tänava tõus. See aasta võtsin natukene rahulikumalt seda tõusu, sest polnud väga vajadust rabeleda.

Lõpusirgel pidin ikka tegema mõned kiiremad sammud, hea oli see, et suutsin end kiirelt liigutada. 😀 Ühesõnaga ei pingutanud piisavalt.

Aeg 1:20,44. Mis on täpselt 1 min kehvem, kui mu Bergenis joostud rekord. See tegi rõõmu.

Koht 17.

Igati mõnus jooksuvõistlus. Mina olen rahul. Rahul pole oma vasaku põlvega. Paistes on, mitte väga hullult, aga silmnähtavalt. Nüüd tuleb teha pikem paus jooksmisest ja saada aimu, miks põlv selline on.

IMG_20181006_161432_510.jpg

Foto: Erakogu

Muidugi kohe peale jooksu ei saanud jalale rahu anda. Ergutasin lõpetajaid, siis jooksin 1 km koju, võtsin auto, sõitsin kiisuapteeki, et rohud ära tuua, kodu juurde tagasi. Täpselt 10 km liidrite saabumiseks jõudsin mina raja äärde, jooksin kõiki ergutades 1 km finiši poole tagasi, ergutasin kõiki lõpusirgel ja lõpuks oligi aeg min a uhkel sammul oma toiduportsioni välja lunastama. Ja siis koju.

Hea päev oli! Jätkuvalt tunnustan inimesi, kes jooksid Tartus maratoni ja jooksid oma isikliku.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s