Tartu Maastikumaraton

Käes on see ilus hetk, kui tuleb sammud seada TMM’le. See jooks Otepäält Elvasse, noh. Tavaliselt ma ootan igal kevadel seda jooksu. Üks lahedamaid radu üldse ja üldjuhul on ka korraldus väga hea. Teine väga laheda rajaga võistlus on Raadi tänavajooks.

Kui kurvematel teemadel rääkida, siis osavõtjaid oli häbiväärselt vähe. Põhidistantsidelt -50%. Kõige väiksem oli kukkumine maratonil, aga seal ongi vähe osalejaid. Ma ei hakka spekuleerima, miks paljud jätsid tulemata. Eks nad ise teavad kõige paremini.

Jätkame veel kurvematel teemadel. See aasta sai see jooks minu jaoks täiesti uue tähenduse. 3 nädalat enne suurt jooksupidu matsin oma isa Elva kalmistule, mändide alla. Teatavasti asub kalmistu finiši lähedal. Kui nüüd naljaga pooleks öelda, siis jooks isa “vaatama”. See tegi kogu päeva minu jaoks üsna emotsionaalseks. Kogu jooksu tegelikult. Praegugi veel.

Päevast endast. Rutiinne tegevus võistluspäeval on selline: Ärkamine (see on üks kõige tähtsam asi), söömine ja võistluspaika sõitmine. Kuna jooks on punktist A punkti B, siis igal aastal on korralik jant, kuidas saada Elvast Otepääle. See kord kasutasime korraldajate transporti. Ma ei saa aru, miks ma seda varem kasutanud pole? Väga mugav lahendus.

Kell 10 jõudsime bussiga Tehvandile. Külm oli ju. Väga külm. Ma polnud enam üldse kindel enda jooksuriietuse valikus. Maika ja loskutovid. Mul hakkas külm selle peale, kui ma mõtlesin sellise riietuse peale, aga õnneks asi lahenes ilusasti – mul lihtsalt polnud teist varianti, sest midagi muud mul kaasas polnud. Nägin treenerit, panime plaani paika. Joosta sama kiirelt nagu Viljandis. Peaks tehtav olema, ise arvasin sama. Soojendusjooks, võimlemine ja lahtijooksud.

START!

Meil tekkis päris hea punt. Naiste liidrid ja palju mehi. Üleliia kiirustama ei tahtnud kohe alguses hakata. Jooksingi mõnusas 3:50 tempos. Kruusale keerates oli natukene aega ringi ka vaadata, et kellega ma siis täna koos jooksen. Avastasin, et meil pundis üks jooksja, kellega sai Võrumaa sarjas madistatud. Tavaliselt oli ta hästi kiire algusega ja lõpu poole sain ta alati kätte. Nüüd olin Talle järele jõudnud juba 5 km peal. Korra käis peast läbi mõte, et äkki hoopis mina olen see, kes on liiga kiiresti alustanud?

Kruusale keerates tõmbas grupp korra nagu hoo maha ja mul oli üsna hea tunne. Lasin omas tempos edasi kuniks olin juba ees otsas ja natukenegi ees. Kaugemal eemal nägin üht sõpra, kes just konkurendist möödus. Tal tundus sama jama olevat, et hoog vist tõmmati liiga maha. Kui tunne on, siis tuleb minna. Nii ma ka tegin.

Alguses tundus, et sealt grupist ei tulnud kedagi kaasa, aga naiste liider ja mõned mehed veel olid mul ikkagi seljataga. Minu eesmärk oli üks väiksem grupp eespool kinni püüda, et nondega seal maid ja puid jagada. Tegelikult ma kogu aeg kartsin seda, et tagant paar tüüpi tulevad ja karistavad ära natukese hullumeelse mineku. Protokolli vaadates, siis mu mure oli asjatu, sest päris mitmed tugevad jooksjad (mind see aasta korduvalt võitnud) jäid paari minuti kaugusele.

Jooksime väikse pundiga koos. Naiste liider ja mõned mehed. Ma seal pigem rippusin grupi lõpus. Vähemalt too hetk tundus nii. 7 km enne lõppu tuli esimene raske hetk. See oli jube. Lasin väikse vahe grupiga sisse. Nad silkasid kohe minema. Head vormi on raske varjata. Kehva vormi pole vaja varjata, see tuleb kohe välja. Nii ma seal surin uhkes üksilduses.

Poolmaraton tuli ajaga 1:21,54. See valmistas mulle suurt rõõmu. Tegelikult pole ju väga kehv aeg? Plaanist kehvem, aga siiski üsna hea. Kui aus olla, siis ma suht juba 5-6 km peal sai aru, et 3:50min/km keskmist hoida on mul täna üsna keeruline.

Ja nüüd algasid viimased 3 km. Kilomeetrid, mis tundus kui lõputa õudus. Kas saabub jooksu lõpp või minu lõpp, selles ma polnud kindel veel. Ma võtsin rajast maksimumi, taarusin ühest servast teise. Lõpuks tuli finiš, keegi veel spurtis minust mööda, aga las linnuke lendab, mul polnud enam jõudu. Korraks nagu vist püüdsin, aga see võis kõrvalt vaadates olla üsna koomiline. 100-aastane auruvedur püüab kiirendada elektrirongiga. Umbes midagi sellist.

Koht 20. Aeg 1:34,40, vanuseklassi 6.
Ma jäin jooksuga väga rahule. 4 sek/km aeglasem, kui plaanisime, aga pole vigu. 2sek/km aeglasem, kui Viljandis. Mõnus jooks oli. Peale 5 min puhkamist ei tulnud meeldegi, et nii hullult kuskil surin.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s